ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 36 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT

» KOMMERTS
Okuma VS rulliseeria
Ralf Mae

» KALAMEHE KAAMERA
Olympus mju: 800 Digital
Ralf Mae

» KAUPMEES
Rapla Jahikala
Margus Mikomägi

» MEIE VETE KALU Säga
Leili Järv

» KONKURSS
Salmo Kalamehejutt 2005

» KOGEMUS
Spinninguga kohapüük Emajõel.
Erkki Juronen

» Kohapüügist läbi algaja silmade
Ralf Mae
» Veel lapikujukitest. Harri Nurk

» EELINFO
EKSL Eesti meistrivõistlused õngitsemises

» FLYFISHING.EE LENDÕNGEKOOL
Kriitilised sõlmed lendõngerakenduses
Sven Kilusk

» KORD ON KORD
Natura alad ja harrastuskalamees.
Olavi Randver

» KODULUGU
Meenutab Manivald Kuik

» SÜNNIPÄEV
KIK pidas sünnipäeva
Endrik Tõnsberg

» NÕUKODA
» Väikejärvede kalavaru rentimise ümarlaud Jõgeval. EKSL
» Kalapüügi ümarlaud Keskkonnaministeeriumis
E.Tõnsberg
» Konverents "EL kalanduspoliitika mõju Eestile". E. Tõnsberg
» Ülemaailmne harrastuskalastuse konverents
E. Tõnsberg
» ALLVEEKALASTUS
Hooaja avamine. Endrik Tõnsberg

» VÕISTUKALASTUS
Tudengid Suur-Emajõel
Ralf Mae
» Salmo Kevadsärg
Marko Kinusar
» Salmo Karikas. Ralf Mae
» Eesti Karikas. Ralf Mae
» EÕL Eesti meistrivõistlused.
Ralf Mae
» Võistlustest lühidalt. A. Karpson, E. Männiste, K. Krass

» PAJAS JA PANNIL Laevakoka kalaroad. Manivald Kuik
» Ahvenarullid valge veiniga
Mart Vabar

» Veel üks draakon. Mart Vabar

» PAJATUS
Kuidas ma elu lolluse tegin.
Ralf Mae
» Teenitud palk. Kalamehejutt Tartu tudengite jutuvõistluselt
» Kaks episoodi algaja lennukamehe elust.
Tõnis Tikka

» Hetki Iirimaa kalavetelt.
Erki Mäeväli
» Püügipäev ilusaimate hulgast. Raimo Kummer

» MAAILM
Ahvenamaa 2005. Endrik Tõnsberg
» Kalal Prantsuse Guajaanas. Sergei Põlma

» KALASTAJA PAADILISA
» Toimetajalt. Raimo Kummer
» Veepolitsei. Raimo Kummer
» Paadiga ümber Eesti, 2. osa. Peedu Kurvits
» Cortina 555. Raimo Kummer

» MAAILM Kevadine kalaretk Põhja-Norrasse. Alvar Heiste

» KALARISTSÕNA Kaido Krass
 
KOGEMUS
Spinninguga kohapüük Emajõel.
Erkki Juronen
1990.-ndate aastate algul hakkasid Tartu peal levima kuuldused suurtest kohasaakidest Emajõel. Üksikuid kohasid oli saadud ju ennegi, kuid just sel ajal oli koha äkki massiliselt jõkke tunginud.

Arvan, et selle peamiseks põhjuseks oli Tartu linna suuremate jõge reostavate ettevõtete sulgemine 80.-ndate lõpus ja 90.-ndate algul, mille tagajärjel Emajõe vesi muutus kohe puhtamaks ja seeläbi kohale vastuvõetavaks. Samuti langes koha massiline jõkketulek kokku Estonia kaevanduse põlenguga. Oletati, et fenoolidest rikastatud kustutusvee sattumine Peipsi põhjaossa peletas kala lõunasse, sealhulgas ka Emajõkke. Igatahes sai kohe ka ise proovitud kohapüüki tonka ja kalatükkidega ning esimesed tulemused ei lasknud end kaua oodata.

Asja edasi uurides selgus, et suve algul saab koha edukalt püüda ka sikuskaga. Kuna asi tundus huvitav olevat, sai kohalikelt kohapüügiässadelt sikuskapüügi nüansse põhjalikumalt uuritud. Näidiste järgi valmistasin endale kipsist sikuskavormid ja valasin ise tinast suured kohapüügisikuskad. Esimene proovipüük Ahja jõe suudme ümbruses 1993. aasta juunis oli vapustav: kohe esimese triiviga õnnestus tabada kaks üle 2 kilost koha, ent kogusaagiks oli tookord 11 koha, millest suurim kaalus 3,6 kg. Kahe-kolmekilose kala löök sikuska pihta oli igatahes unustamatu kogemus ning sellest ajast alates olen veendunud kohapüügifanaatik. Pikka aega sai püütud ainult suve algul ja isevalmistatud tinasikuskatega, hiljem sai proovitud ja veendutud, et kohapüük suurte, 7-9 cm pikkuste põiksikuskate ehk balanssiiridega on veelgi efektiivsem. Võdikute tulekuga meie poelettidele muutus põhiliseks kohapüük spinninguga, praegusel ajal võib sikuskamehi jõel kohata juba suhteliselt harva.

Antud kirjatükis keskendungi põhiliselt oma kohapüügikogemustele Suur-Emajõel spinninguga, kasutades silikoonist võdikuid.

Varustusest
Koha võib püüda täiesti tavalise haugipüügivarustusega. Sobivaks komplektiks võiks olla 2,4 – 3,0 meetri pikkune spinninguritv, mis sobib 20-40 grammiste lantide heitmiseks, ning statsionaarrull. Kaldalt püügiks kasutatav ritv võiks olla pikem, paadist püügiks lühem. Rulliks sobivad suuremad statsionaarrullid, eelistatavalt sellised, mis on varustatud madala nööripooliga. Püügil võib kasutada nii jäika tamiili (kuni 0,28...0,3 mm) kui ka nööri (0,16...0,18 mm). Ise eelistan nööri, kuna püük sellega on tunduvalt tundlikum, võimaldades paremini tunnetada landi liikumist jõepõhjal ja koha võttu. Nööri puuduseks on kõrge hind ja kulumine – üle ühe hooaja pole mul veel ühegi firma nöör vastu pidanud.

Lantideks kasutan kõige sagedamini silikoonist valmistatud Mann’s Predator ja Relax tüüpi võdikuid ning suuri sirpsabasid. Püüda võib ka nii Venemaal populaarsete “porolonkade” kui ka vabinalantidega. Raskuspeade kaal võiks jääda 18-32 grammi, pea kuju ja värvus erilist rolli ei mängi. Ise kasutan põhiliselt tinast värvimata ümmargusi raskuspäid.

Konks peab olema väga terav, konksu pikkus oleneb kasutatava landi suurusest. Ise eelistan lühikese säärega peenikesest traadist valmistatud suhteliselt pehmeid konkse. Sellistel konksudel on see eelis, et võimaldab kinnijäänud lante rondi küljest lahti tõmmata. Pea raskus tuleb valida vastavalt püügisügavusele, voolu kiirusele ja ka külgtuulele. Põhireegel on see, et pea raskus peab olema niisugune, et sellega oleks tunnetatav landi jõudmine jõe põhja ja liikumine põhja peal. Kui põhjatunnetust ei ole, on valitud raskuspea kaal liiga väike ning lootused, et koha lanti haarab, suhteliselt kesised. Püüki võiks tavaliselt alustada 20-22 grammise raskuspeaga, mis on Emajõe kohta suhteliselt universaalne.
Landikarbis võiks kaasas olla ka tuub kiiret kontaktliimi – soovitav on võdikud liimiga raskuspea külge kinnitada, et need püügi käigus konksu otsast ära nihkuma ei hakkaks.

Kas kasutada püügil ka trossi või mitte? Kui püük käib nööriga ja mõnes haugirohkes Emajõe piirkonnas (näiteks Reku või Palupõhja kandis), soovitan trossi kindlasti kasutada. Haugi hambad saavad nöörist ülikergelt jagu – tihti tunned vaid kerge nõksatust ja juba keridki poolile tühja nööri.

Püügitehnikast
Jämedalt võib kohapüügil eristada kolme tehnikat.
Esimene tehnika, mida kasutan ka ise, seisneb selles, et lant heidetakse nii kaugele kui võimalik ja lastakse tal põhja vajuda. Landi põhjajõudmisest annab märku kerge nõksatus ridva tipus ja nööri lõtvumine. Nüüd, hoides ritva umbes 45 kraadise nurga all, keritakse rulli poolile 2-3 keerdu nööri ja oodatakse uuesti, millal lant põhja langeb. Niimoodi korduvalt lanti üles kerides ja põhja kukutades kammitakse jõepõhja. Koha võtust annab tunnistus toks või järsk löök landi pihta. Mõnikord vajub koha kerimise ajal ise pehmelt otsa. Igal juhul tuleb koheselt ja järsult haakida. Kui momendi maha magad, oledki kalast ilma. Kui koha on otsas, soovitan teha veel teisegi haakimisliigutuse – siis on kindel, et konks on kindlalt koha küllaltki tugevas suus kinni. Landi otsas olev koha ei tee selliseid sööste nagu haug, vaid tuleb ühtlaselt vastupanu osutades mööda põhja. Sööste võib suurem koha teha kalda lähedal ning tuleb olla hoolikas, et ta kalda alla või rontidesse end kinni ei tõmba.

Teiseks kohapüügi tehnikaks on püügiviis, kus lant heidetakse pikalt välja, lastakse tal põhja vajuda, ent lanti ei kerita rulliga põhjast üles, vaid lohistatakse, ritva aeglaselt küljele viies, mööda põhja. Seejärel viiakse spinningu ots algasendisse tagasi, lõtvunud nöör keritakse poolile ja protsessi korratakse uuesti.
Kolmandat tehnikat on võimalik kasutada ainult paadist püüdes. Seisneb ta selles, et allavoolu triivivast paadist koputatakse silikoonvõdikuga lihtsalt vastu põhja või ka lohistatakse lanti paadi järele.

Koha võib püüda nii kaldalt kui paadist. Kaldalt püüdmise miinuseks on suur landikadu ning asjaolu, et neid paiku kaldal, kus pääseb koha elutsemiskoha lähedale, on suhteliselt vähe. Eelistada tuleb siiski paadist püüki, kuna esiteks on võimalik sel moel läbi püüda suurem hulk potentsiaalseid kohakohti, teiseks on paadiga püügil landikadu märkimisväärselt väiksem.

Kust püüda?
Koha on kõikjal Suur-Emajões ning teda püütakse edukalt Palupõhjast kuni Praagani. Ise käin põhiliselt püüdmas Tartus, linna vahel ja Ahja ning Koosa jõgede suudmealadel. Head kohapüügikohad on samuti Tartust allapoole Ihaste ja Kabina kandis, Luunjas, Mäksal ning Kavastu all.

Koha on sügava vee kala ning hoiab enamasti sügavatesse jõe põhjas olevatesse aukudesse, kust ta siis käib madalamas vees toitumas. Suvalisest paigast siiski koha loota pole, ta hoiab ikka kindlatesse kohtadesse. Seega tuleb kohapüügil hästi tunda jõepõhja, eriti sügavamate “aukude“ asukohti ning kaldarantide paiknemist, kus koha end samuti meeleldi varjab. Algajale kohapüüdjale soovitaks alguses minna mõne kogenud kalamehega kaasa.

Kogemused näitavad, et suve algul hoidub koha tavaliselt sügavatesse aukudesse, hiljem on paremad võimalused teda tabada madalamatest kohtadest enne auke või siis kaldaaluste rantide alt. Sügisel koha kudeaukudesse tavaliselt enam ei hoia, toitumas käib ta sügavike lähedal paiknevatel madalatel ja seal on võimalused teda tabada vastavalt ka suuremad. Nii suvel kui ka sügisel tuleb koha toituma täiesti kalda lähedale, nii et soovitav on mitte kammida landiga ainult sügavaid auke ja randialuseid, vaid proovida igal juhul ka kaldaäärseid kupulehtede ja pilliroo eest.


Järgneb: Kalastaja nr 36