ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 36 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT

» KOMMERTS
Okuma VS rulliseeria
Ralf Mae

» KALAMEHE KAAMERA
Olympus mju: 800 Digital
Ralf Mae

» KAUPMEES
Rapla Jahikala
Margus Mikomägi

» MEIE VETE KALU Säga
Leili Järv

» KONKURSS
Salmo Kalamehejutt 2005

» KOGEMUS
Spinninguga kohapüük Emajõel.
Erkki Juronen

» Kohapüügist läbi algaja silmade
Ralf Mae
» Veel lapikujukitest. Harri Nurk

» EELINFO
EKSL Eesti meistrivõistlused õngitsemises

» FLYFISHING.EE LENDÕNGEKOOL
Kriitilised sõlmed lendõngerakenduses
Sven Kilusk

» KORD ON KORD
Natura alad ja harrastuskalamees.
Olavi Randver

» KODULUGU
Meenutab Manivald Kuik

» SÜNNIPÄEV
KIK pidas sünnipäeva
Endrik Tõnsberg

» NÕUKODA
» Väikejärvede kalavaru rentimise ümarlaud Jõgeval. EKSL
» Kalapüügi ümarlaud Keskkonnaministeeriumis
E.Tõnsberg
» Konverents "EL kalanduspoliitika mõju Eestile". E. Tõnsberg
» Ülemaailmne harrastuskalastuse konverents
E. Tõnsberg
» ALLVEEKALASTUS
Hooaja avamine. Endrik Tõnsberg

» VÕISTUKALASTUS
Tudengid Suur-Emajõel
Ralf Mae
» Salmo Kevadsärg
Marko Kinusar
» Salmo Karikas. Ralf Mae
» Eesti Karikas. Ralf Mae
» EÕL Eesti meistrivõistlused.
Ralf Mae
» Võistlustest lühidalt. A. Karpson, E. Männiste, K. Krass

» PAJAS JA PANNIL Laevakoka kalaroad. Manivald Kuik
» Ahvenarullid valge veiniga
Mart Vabar

» Veel üks draakon. Mart Vabar

» PAJATUS
Kuidas ma elu lolluse tegin.
Ralf Mae
» Teenitud palk. Kalamehejutt Tartu tudengite jutuvõistluselt
» Kaks episoodi algaja lennukamehe elust.
Tõnis Tikka

» Hetki Iirimaa kalavetelt.
Erki Mäeväli
» Püügipäev ilusaimate hulgast. Raimo Kummer

» MAAILM
Ahvenamaa 2005. Endrik Tõnsberg
» Kalal Prantsuse Guajaanas. Sergei Põlma

» KALASTAJA PAADILISA
» Toimetajalt. Raimo Kummer
» Veepolitsei. Raimo Kummer
» Paadiga ümber Eesti, 2. osa. Peedu Kurvits
» Cortina 555. Raimo Kummer

» MAAILM Kevadine kalaretk Põhja-Norrasse. Alvar Heiste

» KALARISTSÕNA Kaido Krass
 
MEIE VETE KALU Säga
Leili Järv
Säga (Silurus glanis L.) rahvapäraseid nimevariante on teada vaid kolm: sääkala, sägi, somm. Saksa keeles – Wels; inglise keeles – wels; soome keeles – monni; rootsi keeles – mal; läti keeles – sams; vene keeles – som. Säga on luukalade klassi pärisluuste alamklassi väga vanapärasesse sägaliste seltsi kuuluva sägalaste sugukonna ainus esindaja Eesti vetes.

Milline on säga?
Säga keha on suhteliselt pikk, eespool ruljas, sabaosa on aga külgsuunas lamendunud. Tema nahk on paljas (st. tal puuduvad soomused), võrdlemisi paks ja limane. Säga pea on lai ja lame. Hästi hakkab silma suur laiade lõugadega suu, mille ülalõual asub kaks pikka ja alalõual tavaliselt neli lühikest poist. Pikad poised on pealt hallid, altpoolt valged ning kala saab neid vabalt liigutada.




Ninaavad asuvad teineteisest kaugel. Tohutud lõuad, millel paiknevad tihedalt 4-5 reas madalad koonusjad tahapoole kallutatud hambad, reedavad temas röövkala. Säga värvus on muutlik sõltudes veekogust, milles ta elab. Tavaliselt domineerivad oliivrohelised toonid, mis seljal muutuvad peaaegu mustaks. Kõhualune on aga hele, täpsemalt määrdunud valge. Külgedel leidub ebakorrapärase kujuga laike. Üldjuhul on nooremad kalad erksamalt/kontrastsemalt värvunud kui vanemad. Sägade seljauim on väga lühike, see-eest pärakuuim on pikk ja ulatub ümardunud sabauimeni. Küljejoon on täielik ja hästi nähtav.

Päritolust, levikust ja elupaigast
8000-5000 aastat tagasi muutus praeguse Läänemere ümbruse kliima järsult soojemaks ning kuivemaks. Umbes samal ajal sulgus ka meie praeguste merealade ühendus ookeaniga ja Läänemere nõos moodustus mageveeline Antsülusjärv. Just selle kaudu saidki paljud lõunapoolse levikuga soojaveelised mageveekalad takistamatult oma levilat laiendada. Eesti kalafauna täienes mitmete uute soojalembeste kalaliikidega. Boreaalsel kliimastaadiumil ilmus meie vetesse ka ponto-kaspia päritoluga tulnukas – säga.

Harilikku ehk euroopa säga võib leida Euroopas Reini ülemjooksust idapool asuvates jõgedes-järvedes, v.a. Põhja-Jäämere vesikonna jõed. Säga levila põhjapiiriks on Lõuna-Soome, lõunapoolne leviala piir läbib Väike-Aasia, ulatudes Kaspia ja Araali meredesse suubuvate jõgedeni. Kuna säga ei pelga riimvett, siis asustavad nad ka Dnepri limaane ja meredesse suubuvate jõgede suudmealasid. Siberi ja Briti saarte magevetes säga looduslikult ei leidu. Sama tuleb öelda ka Pürenee poolsaare, Prantsusmaa, Itaalia ja Kreeka lääneosa jõgede-järvede kohta.

Säga elutseb järvedes ja suuremate jõgede sügavamates kohtades, nn. hauakohtades. Ta eelistab mudast põhja, kus leidub peitumiseks piisavalt suuri urkaid, astanguid, puujuurte aluseid ja taimestikku.

Eestis on säga vähearvukas. Viimaste aastate leiud piirduvad Emajõe alamjooksu, Peipsi-Pihkva ja Võrtsjärvega. 1989. aastal teatasid Topu kalurid (Väinameri) säga sattumisest oma mõrda. 1991. aastal sattus üks noor säga püünisesse ka Pärnu lahes. Varematel aegadel on sägasid tabatud ka Matsalu lahest ja Kasarist. Leidub ka suulisi andmeid Narva jõest püütud sägade kohta.

Mõnda elukommetest ja rahvauskumustest
Kuna säga on Eestis haruldane kalaliik, siis on teda meil ka väga vähe uuritud.
Kirjanduse andmetele toetudes võib öelda, et säga:
- on öise eluviisiga kala;
- veedab kogu valge aja varjunult sügavates veekogu osades;
- on väga ablas ja vähevaliv röövkala, kes võib haarata ka veelinde ja väiksemaid ujuma läinud koduloomi, näiteks koeri;
- veedab kogu külma perioodi talveunes peitununa sügavamatesse veekogu osadesse;
- on väga vastupidav kalaliik ja talub lühiajaliselt isegi kuivas olemist, näiteks transportimisel ühest veekogust teise;
- on haruldane “mudakala“, kes on meie kalade hulgas oma suure kehamassiga vägagi esinduslik. See on andnud alust paljudeks rahvauskumusteks: poolmüütiline hiidkala, “kalade kuningas“ jmt. Arvatavasti on siit tuge saanud ka kujutlus vee alla tõmbavast näkist, tölpsaba orikast, veesügavustes asuvast sammalseljast jmt.

Pulmakombed ja kudemine
Emane säga saab suguküpseks 4-5 aastaselt, isased keskmiselt aasta nooremalt. Tegemist on portsjonkudejaga, s.t. emasel kalal ei küpse kogu mari korraga, vaid vaheaegadega mitmes osas. Kuigi säga ei pelga alalise elupaigana riimvett, otsib ta kudemiseks alati võimaluse magedasse vette tulekuks. Euroopa sägal on riimvees kudemist täheldatud vaid Araali meres. Kui vesi on soojenenud vähemalt +20 C, võib kudemine lõpuks alata. See aga tähendab, et tavalistel aastatel algab meie vetes säga kudemine alles juunis ning kestab augustini. Eesti heitlikus ilmastikus ei õnnestu kudemine mitte igal aastal.

Kuna meil Eestis on säga muutunud väga haruldaseks, siis on võimalus tema pulma kontvõõraks sattuda kaduvväike. Seega tuleb sägade omapärase pulmakombestikuga tutvumiseks kasutada vene ja tshehhi kalateadlaste tähelepanekuid.

Pulmade ajal hoiavad sägad paaridesse ning otsivad omaette olemiseks aeglase vooluga, varjulise, kuid madalaveelise (40-60 cm) koha. Esimese käiguna ehitab isasäga primitiivse pesa. Selleks puhastab ta mõne hoogsa sabalöögiga põhja ülearusest prahist ja ladestunud mudast. Tekkinud pesalohku surub ta marjale aluseks mõned suutäied pehmet taimestikku. Titevoodi valmis, järgneb üpris häälekas ja energiline pulmtants. Eriti soodne tundub kudemiseks olevat äikese-eelne lämbe ilm. Kui aga äike toob endaga järsu õhutemperatuuri alanemise, siis pulmamäng katkeb ja kudemist ei järgne.

Soodsa ilma korral algab pulmatants sägale tavatul ajal – päevavalges, ja nii on veepinnale joonistuv V-kujuline kiiluriba hästi jälgitav. Sisuliselt veepinnal ujudes liigub emane säga isase ees tiirutades ja pladistades ringi. Eelmäng ei ole ajaliselt eriti pikk. Tavaliselt heidetakse mari pesalohku hämariku saabumisel. Tunnetades õiget hetke, hakkab isasäga emast ninaga vastu kõhtu müksides pealohu poole suunama. Selleks ujub ta emasele kõhu alla ja tõstab teda kirehoos mõnikord lausa veestki välja. Pesalohuni jõudes muudab isane taktikat ja liigub emasele tihedalt vastu külge, kuni viimaks keerab end üle emassäga selja. Nii jäädakse kümnekonnaks sekundiks liikumatult seisma. Seejärel laskub emane aeglaselt alla ja heidab marja hunnikus pessa. Talle järgnenud isassäga laseb värskelt koetud marjale niisapilve. Mõne hetke pärast sööstab emane uuesti üles veepinnale, kus talle järgnev isane taas oma võimsust demonstreerides saba veest välja tõstab ja pladistab. Nii kestab mäng väikeste vaheaegadega mitu tundi. Kirjeldatud on ka marja kleepimist veetaimedele, pilliroole ja/või kõrkjatele.

Kui pesa on marjaga täidetud, kaotab emane igasuguse huvi nii oma järglaste saatuse kui ka kaasa vastu. Isane seevastu asutab end pesa valvama, seda kutsutakse lõimetishooldeks. Iga paari-kolme minuti järel ujub isasäga marjakuhila kohale ja ventileerib seda innukate sabalöökidega. Kui pesale juhtub lähenema mõni marjahimus kala, sööstab isasäga talle kallale. Oma välimuse ja hääleka liikumisega hirmutab ta iga sissetungija pesa lähedusest kiiresti eemale. Selline hoolas valve ei ole väga pikk. Suhteliselt suureteralise marja (D = 3 mm) areng kestab 570-580 kraadtundi, seega +24 C vees kulub vastsete koorumiseks ca kolm päeva.

Lastetoast
Peale isa innuka ja aktiivse kaitsetegevuse on sägamarjal ka looduse poolt kaasa antud eriline kaitsevõime. Viljastatud marja ümber moodustub kiiresti paks ja tugev kaitsekest. See paisub vees ning selliselt moodustub väga konnakudu meenutav sültjas mass. See ei ole enamusele marjasöödikutele suupärane ja pealegi jääb mulje, et tegemist on hukkunud marjaga.

Värskelt koorunud vastne on 7,4 mm pikkune ja läbib enne aktiivsele eluviisile üleminekut mõnepäevase puhkestaadiumi. Selleks on säga eelvastsel, nagu kõigil taimelembestel kaladel, pealael erilised kleepnäärmed, mille abil nad end puhkuse ajaks veetaimede lehtede alaküljele riputavad. Seejärel tõuseb eelvastne veepinnale, täidab oma ujupõie õhuga ning vastne on valmis.

Toitumisest
Eesti andmed sägade toitumisest puuduvad, seega tuleb ka selles toetuda vaid kirjanduse andmetele. Nii võib oletada, et ka meie noored sägad toituvad peamiselt koorikloomadest, mitmesugustest ussidest, tigudest ja putukavastsetest.

Suuruse kasvades hakkab säga järjest vähem toitu valima. Juba enne suguküpsuse saabumist on ta üle läinud valdavalt röövtoidule, süües nii teisi kalu kui ka oma liigikaaslasi (kannibalism), aga ka siis ei põlga ta ära noorusajast tuttavat lepistoitu. On kirjeldatud juhuseid, kus soliidsetes mõõtmetes sägad on haaranud ujuma läinud veelinde ja isegi väiksemaid koeri. Pole ka ime, sest Eesti siiani teadaolev suurim säga oli 2,1 meetrit pikk ja kaalus 56 kg (püütud 10. augustil 1935 Peipsi järvest). Säga võib elada kuni 80 aastaseks.

Säga saatusest ja staatusest
Eestis on säga väljasuremise piiril olev liik, mis kanti juba Eesti NSV punase raamatu punasele leheküljele kui väljasuremisohus kalaliik. Eesti punase raamatu klassifikatsiooni järgi loetakse säga eriti ohustatud liikide hulka ja ta kuulub I kategooriasse, s.t. tema püük on Eestis täielikult keelatud. Kahju hüvitamise määr ühe isendi kohta on 3000 krooni.

Euroopa Liidu loodusdirektiivi kohaselt oleks vaja säga ja teiste ohustatud kalaliikide täielik püügikeeld asendada korraga, mis võimaldaks nende taastootmist, asustamist, asustamisega loodud asurkondade piiratud tasulist püüki ning laekuva raha suunamist samade liikide kaitse korraldamiseks.

Teisena oleks vajalik koelmute taastamine, st. kalade rändeteede avamine, milleks on vanade paisude lõhkumine ja kasutusel olevate juurde kalakäikude (treppide või kalateede) ehitamine. Sarnaselt harjuse ja tõugjaga oleks ka säga kui hävimisohus liik vaja võtta taasasustatavate (kalakasvandustes taastoodetavate) liikide nimekirja, et teda meie looduslikes veekogudes säilitada.

Kanalisäga leiust Eestis
Paar aastat tagasi sattus Soome lahes kalurite püünistesse meie säga Ameerika sugulane, kanalisäga, kes oli vaid L = 25 cm pikkune. Nii Venemaal kui Soomes kasvatatakse kanalisägasid edukalt tiikides. Küllap oligi meie esmaleiu näol tegu mõne sealse kasvanduse “jooksikust“ noorkalaga. Meie kohalikust sägast erineb ta eelkõige mitme paari kompimispoiste ja märgatavalt heledama värvuse poolest. Kanalisäga säilitatakse Eesti Mereinstituudis.

Tekst: Leili Järv