ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 35 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT

» KONKURSS
Salmo Kalamehejutt 2005

» KALAMEHE KAAMERA
Olympus C-55 Zoom. Ralf Mae

» KAUPMEES
Kalastuskeskus pakub kvaliteetkaupa. Ralf Mae

» MEIE VETE KALU Rünt.
Leili Järv

» KALAKOTT
Säinas või tõugjas? Viktor Katenev, Ralf Mae

» SPINNINGUKOOL
Spinningu komplekteerimine. Ralf Mae

» FLYFISHING.EE LENDÕNGEKOOL
Koonusnöörid lendõngenduses.
Lauri Peil

» KOMMERTS/KOGEMUS
Algaja esimene GPS. Ralf Mae

» MUREMEELI
Varastati Kalastaja saan! Endrik Tõnsberg

» KORD ON KORD
Kalastusvõimalustest Silma looduskaitsealal. Marko Valker

» SELTSIELU
Lendõngitsejad Tõrvaaugul. Ralf Mae

» NÕUKODA
Kalapüügi ümarlaud. Endrik Tõnsberg

» VÕISTUKALASTUS
Eesti meistrivõistlused kirbutamises. Ralf Mae
» Kuldkala 2005. Ralf Mae
» Kalale.ee ja Viljandi "Tinca" võistlus Viljandi järvel. Ralf Mae
» Võistlustest mõne reaga
» EÕL võistluskalender 2005

» PAJAS JA PANNIL
Mida teha ussiga? Mart Mölder

» NAISED KALAL
Kalastamine läbi naise silmade. Kati Krass

» PAJATUS 45 aastat haugipüügil. Kaido Krass

» ÜHE KALA LUGU Kaotuse võlu ja valu. Rein Truumets
» KAUBAMÄRK
Vision lendõngevarustus

» MAAILM
Lanzarotel kala püüdmas. Aldo Ollik

» Tenerife – 200 jalga kiilu all. Randel Kreitsberg

» PAJATUS Avastades Peipsit. Kaarel Paakspuu

» KALASTAJA PAADILISA
Toimetajalt. Raimo Kummer.
» Uudiseid paadimessidelt. Raimo Kummer, Hanno Kask
» Paadiga ümber Eesti. Peedu Kurvits
» Pella Mini – suvilapaat. Raimo Kummer

» KOMMERTS D.A.M. – legend on tagasi! Hanno Kirikal

» MAAILM
Modern Day Cowgirl. Toomas Mikkor
» Õnnega Punasel merel. Viljar Meister

» FORTUUNA
Tellijate vahel auhinnad loositud! Ralf Mae

» KALARISTSÕNA Kaido Krass
 
PAJATUS Avastades Peipsit. Kaarel Paakspuu
Algajale kalastamishuvilisele võib juba tühipaljas mõtleminegi kalapüügist jääl tagumiku kananahka ajada. Esimesena turgatab pähe kevadeti raadiost kuulduvad ”rändur-kalamehed”, kes habraste jäätükkidega avavete pealt päästmist vajavad.

Kohalike soovitused veel mootorsaani asemel autoga jää peale minna panevad siiralt kahtlema inimese terves mõistuses. Just sedamoodi nägi välja minu esimene ettevalmistus talviseks jääpüügiks.

Esmalt sai Rein Truumetsalt tellitud kolm püügiks vajalikku sikutit (stopperiga kaheosaline, tamiil 0,14), kuna lisaks minule oli jääpüük esmaseks kogemuseks veel kahele sõbrale. Ainsad ettekujutused eelseisvast püügipäevast olid kujunenud harrastuskalamees Jaanuselt, kes meid juba eos suutis ära hirmutada võimalike kuni poolemeetriliste jääpragude ja nendest ülehüppamisega. Jutu järgi oli eelmisel aastal Volkswagen Transportergi ”hüppesse lastud”! Teada-tuntud kalamehejutte sai õhtul veel saunaski kuulatud ning nii mõnigi kord jäin endamisi mõttesse: ”Mitte kuraditki ma enne ei usu, kui pole oma silmaga näinud!”

Püügipäeva varahommikul külalistemajas minu avastused jätkusid. Nimelt võis mõne tõsisema kalamehe varustust võrrelda professionaalse Mount Everesti tippu vallutama asuva alpinisti omaga! Viis sikutit, lugematu hulk tamiilirulle, kolm kulpi jääkirme eemaldamiseks, kaks puuri jne. Piltlikult öeldes saanuks mõni väiksem Lõuna-Eesti alevikki selle ühemehe varustusega oma kalakvoodi püütud. Aga ega’s midagi, päike tõusis aina kõrgemale ning kalad muutusid järves juba kärsituks.




Meie transpordivahendiks oli Yamaha mootorkelk ning konksu otsa haagituna kahekohaline lisakelk. Transporti vajas aga üheksa inimest – asjaolu, mis andis ajudele tõsiselt tööd, kuidas kõik see mees ilusasti Peipsi peale saada. Lõppvariant nägi välja järgmine – kolm meest mootorsaani peale ja kuus lisakelgule. Ei saa väita, et sõit just pehme ja mugav oleks olnud, kuid palju nalja ja lõbusaid seiku mäletamiseks kogunes kuhjaga.

Tõsine avastus Peipsist oli selle piiritu suurus. Kui ei teaks, et tegu on veekoguga, võiks seda vabalt hiigelsuureks lumiseks tühermaaks pidada. Jääkihti jalge all ei reetnud miski ning autosid ja inimhulki võis meie peatuspunktist märgata veel paar-kolm kilomeetrit kaugemalgi (olime umbes 10,5 kilomeetrit kaldast).

Esimese kala väljatõmbamiseni ei kulunud ei rohkem ega vähem kui pool minutit. Selle au sai endale Erik, kelle silmadest võis kergesti välja lugeda rahulolutunnet. Siin all on kala, mõtles ta kindlasti. Juba minut hiljem tuli järgmine ning tempo ei tahtnud raugeda. Meie neljaliikmelise seltskonna au päästis esimesena Ove väiksemat sorti ahvenaga. Edasi sai käe valgeks Andres, kes ahvenapoissi juba pisut rohkem kui tunni jagu konksu otsas oli hoidnud. Selle ajaga oli kala ennast jõhviga juba lõplikult üles poonud.

Vast kõige valjemad rõõmuhüüded kõlasid siis, kui antud loo autor oma esimese talipüügikala välja tõmbas – selleks oli ”hiiglaslik”, umbes 10 cm pikkune kiisk! Piisas nii vähesest, kui päev oli juba enam kui kordaläinud ning ilma igasuguste hingepiinadeta sai asutud piparmündimaitselist külmarohtu võtma. Päike lõõskas sel tuulevaiksel päeval ning naer ja mõnus kalamehejutt täitsid kaunist looduslikku vaikust. Tekkis küsimus, kas saaks olla midagi veel paremat?




Kui kellajumal seierid 16.00 peale keeras, tundus aeg kalda poole asumiseks küps olevat, sest koos päikesega hakkas kaduma ka kalade söögiisu. Saak sai ämbrisse visatud ning ”kelgurongi” ots kalda poole seatud. Lõbus üheksaliikmeline seltskond alustas oma tagasiteed.

Sõites autoga Tallinna suunas, ei tahtnud mõnus peipsiõhk kuidagi meeltest kustuda. Hõõguv päike ning kerge tuul olnuks justkui autosse kaasa võetud ning iga mehe näost võis välja lugeda rahulolu ja puhanud meelt.


Õhtuses saunas, kui uni juba silmi piinas, ent päevasündmused end taas ja taas meenutama sundisid, tundus, justkui oleksin jõudnud elus uue etapini. Olgugi, et tegin jääpüüki esimest korda, kalad ei olnud suured ning neid ei olnud just mõeldamatult palju. Et püüdsin ainult ühe augu juurest ja et kogu minu varustus moodustab tõsisema kalamehe omast võibolla vaid kümnendiku. Siiski peitus kusagil sisemuses sitkus, mis sundis mind tõdema: tänasest on saanud minust kalamees! Ja pärast selles selgusele jõudmist pole uni veel kunagi magusamini maitsnud.


Tekst: Kaarel Paakspuu, fotod: Ove Musting, Kaarel Paakspuu