ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 35 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT

» KONKURSS
Salmo Kalamehejutt 2005

» KALAMEHE KAAMERA
Olympus C-55 Zoom. Ralf Mae

» KAUPMEES
Kalastuskeskus pakub kvaliteetkaupa. Ralf Mae

» MEIE VETE KALU Rünt.
Leili Järv

» KALAKOTT
Säinas või tõugjas? Viktor Katenev, Ralf Mae

» SPINNINGUKOOL
Spinningu komplekteerimine. Ralf Mae

» FLYFISHING.EE LENDÕNGEKOOL
Koonusnöörid lendõngenduses.
Lauri Peil

» KOMMERTS/KOGEMUS
Algaja esimene GPS. Ralf Mae

» MUREMEELI
Varastati Kalastaja saan! Endrik Tõnsberg

» KORD ON KORD
Kalastusvõimalustest Silma looduskaitsealal. Marko Valker

» SELTSIELU
Lendõngitsejad Tõrvaaugul. Ralf Mae

» NÕUKODA
Kalapüügi ümarlaud. Endrik Tõnsberg

» VÕISTUKALASTUS
Eesti meistrivõistlused kirbutamises. Ralf Mae
» Kuldkala 2005. Ralf Mae
» Kalale.ee ja Viljandi "Tinca" võistlus Viljandi järvel. Ralf Mae
» Võistlustest mõne reaga
» EÕL võistluskalender 2005

» PAJAS JA PANNIL
Mida teha ussiga? Mart Mölder

» NAISED KALAL
Kalastamine läbi naise silmade. Kati Krass

» PAJATUS 45 aastat haugipüügil. Kaido Krass

» ÜHE KALA LUGU Kaotuse võlu ja valu. Rein Truumets
» KAUBAMÄRK
Vision lendõngevarustus

» MAAILM
Lanzarotel kala püüdmas. Aldo Ollik

» Tenerife – 200 jalga kiilu all. Randel Kreitsberg

» PAJATUS Avastades Peipsit. Kaarel Paakspuu

» KALASTAJA PAADILISA
Toimetajalt. Raimo Kummer.
» Uudiseid paadimessidelt. Raimo Kummer, Hanno Kask
» Paadiga ümber Eesti. Peedu Kurvits
» Pella Mini – suvilapaat. Raimo Kummer

» KOMMERTS D.A.M. – legend on tagasi! Hanno Kirikal

» MAAILM
Modern Day Cowgirl. Toomas Mikkor
» Õnnega Punasel merel. Viljar Meister

» FORTUUNA
Tellijate vahel auhinnad loositud! Ralf Mae

» KALARISTSÕNA Kaido Krass
 
Tenerife – 200 jalga kiilu all. Randel Kreitsberg
Astume taksost välja ning kaugemalt paistabki juba Los Cristianose sadam. Eredavärvilised päevinäinud paadid õõtsuvad kerges hommikuses tuules, päike pole veel mägede tagant tõusnud. See on kalapüügi ja saartevahelise transpordi sadam – luksuslikke lõbusõidukaatreid on siin vähe. Vaevalt kümnemeetrised erkpunased traalerid sõuavad parasjagu sadamakaide vahelt välja Atlandi ookeanile. Ehkki troopika, on hommik jahe – Kanaari saarte suurimal, Tenerifel, on talv.

Juba eelmisel õhtul sai kohaliku restorani kõrval putkas kalareis kokku lepitud. Järgmiseks päevaks lubati ilusat ilma ja palju kala – ja kuidas sa ikka tuled ookeani äärest tagasi, ilma et oleksid sealse veteelustikuga tutvunud. Nõnda siis ootamegi naisega päikesetõusu, mis olemise veidikenegi laiuskraadile vastavamaks teeks. Kuna eelmisel päeval olime katamaraaniga lõbusõidul nii delfiine kui ka vaalasid näinud, on naisel kindel soov kasvõi ainukese naisterahvana pardal kalareis kaasa teha. “Jah, ma olen nõus kolm tundi vahtima, kuidas sina kala püüad,“ sõnab ta kindlalt.




Vahepeal üle mäeserva paistma hakanud päike paneb vee sillerdama. Üksik inglise vanahärra jalutab, piip suus ja korkõng käes, mööda kaiserva. Hiljem nägin neid veel mitmeid – istusid poisikestena jalgu kõlgutades sadamakail ning õngitsesid krevetitükiga 10-sentimeetriseid ahvenalisi (nagu suuremat sorti akvaariumikalad). Juhtus, et proua tuli kadunud meest taga otsima, oli kalamees sunnitud ridva kokku pakkima ning tagasi hotelli baari naasma – puhkus ikkagi ju.

Ootame meile eelmisel õhtul näidatud kaatri kõrval, kui meie juurde tuleb naerul näoga, muretut lauluviisi vilistav hispaanlane. Või canario – nagu nad ise ennast kutsuda eelistavad. Vastastikused “buenos dias“ ja “como estas“ kuuluvad sealmail ka võhivõõraste viisakusavalduste hulka. Kõik toimub sundimatult ja lõbusalt, justkui oleks kohanud kauaoodatud head sõpra. Nii võib juba mõnda hispaaniakeelset lausefraasi osates end peaaegu kohalikuna tunda.

Enamus turistidega tegelevatest kohalikest räägib soravalt ka inglise keelt. Üldse on briti mõjud kõikjal liigagi hästi märgata: “english breakfast“, “irish pub“, “steakhouse“ ja “Mc Donald’s“ on igal tänavanurgal ilutsevad nähtused. Kui tahad midagi kohalikku ja hispaaniapärast proovida, pead täpselt teadma, mida otsida, vastasel juhul müüakse sulle ka friikartuleid kui “ehedaid ja ainult Kanaaridele omaseid“.

Hispaanlane laseb meid ja nüüdseks ka juba teisi kalahuvilisi umbes kümne meetri pikkuse kaatri pardale ning hakkab meie varustust ja söötasid korda seadma. Kirjas on, et meid ootab 3 tundi kalapüüki pealkirjaga bottomfishing – selle tarbeks otsitakse kajutist välja paras punt tonkaritvasid lahtiste ketaste ja 0,5 mm tamiiliga, isegi tina ja lipsud on täpselt samamoodi seotud kui meil. Ridvad on aga meie omadega võrreldes tavapäratult lühikesed ja jämedad ning kogu varustus on kaetud ühtlase kuivanud soolakihiga. Idee kohaselt peaksime umbes 50 meetri peal paadiga triivima, krevettidega söödastatud rakendused põhjas järele lohisemas.

Ühest küljest on ju tore ja mugav, kui kõik ette-taha ära tehakse, teisest küljest kaob sellega ka osa protsessi võlust. Nii saabki iga kalamees endale nina ette kopsikutäie eelnevalt jupitatud krevette ja juba kordaseatud õnge. Otsad antakse lahti ja kapten võtab kursi kaljude vahelt välja – ookeanile.

Kuigi tunnike tagasi oli alles suhteliselt jahe (15 C), hakkab laevaninas päikese käes õige pea palav. Pikad ja laisad lained õõtsutavad kergelt, aga põhjalikult – nii võib ka madala lainega märgamatult merehaigus ligi hiilida. Püügipaik on umbes kilomeeter kaldast, vett kiilu all 50 meetrit, kohe mandrinõlva peal. Sügavuste gradiendid võivad siin muutuda aga väga kiiresti, paarkümmend kilomeetrit kaldast on juba 3500 m sügavune ookeanipõhi.

Esimesed krevetijupid paneb hispaanlane meile ise konksu otsa. Väidan, et oskan ise ka, aga minu pandu ei sobi – liiga palju sööta raiskavat ma. Piisab sellest, kui konks on vaid napilt kaetud – hakkab paremini otsa seal sügaval. Konks ise on nagu meil merel ahvenapüügil, samuti null-viiese tamiili otsas. Viis minutit rakenduse langemist ja õige pea kulgevad paadi igast küljest merepõhja suunas õngeliinid.

Püüdjad ise on märgatavalt elevil. Lisaks kolmele kohalikule ja meile on pardal veel kaks venelast, leedukas ja kaks inglise vanapapit. Viimased näevad välja täpselt samasugused nagu peategelased filmis “Vanad torisejad“. Venelased tunduvad olema sellel paadil juba “vanad sägad“ – räägivad kohalikega hispaania keeles ja keskenduvad üldse rohkem õlle joomisele kui kalapüügile. Samas on neil ilmselt varasematest kogemustes nipid-nõksud selged – kümnekonna minuti pärast tõmbavad nad välja kõigepealt mingi lestasarnase kala ja seejärel kaks väikest makrelli (hiljem määran nad atlandi makrelliks). Esimesed kalad muudavad ülejäänud seltskonna märgatavalt rahutuks, “uutel“ kala ju otsa ei hakka.

Püük iseenesest nõuab ka harjutamist. Ilma eelneva praktikata on õõtsuva paadiga triivides suhteliselt raske võtust aru saada. Ja just siis, kui hakkan tunnetust kätte saama, kõlab kapteni käsk: õnged välja, läheme teise kohta proovima!

On kuidas on, aga hoolimata sagedastest püügikohavahetustest me rohkem kala ei saa. Kas on tuul valest suunast, päike liiga kõrgel või peitub konks selles, et naine on laevas – isegi paarikümne sentimeetrist makrellijuppi ei trehva. Nii keskendutaksegi taas õlle joomisele. Mingil hetkel hakkab kambüüsi poolt tulema isuäratavat lõhna – meeskond grillib meile ilmselt eelmisel retkel püütud kalu. Kuumad sardiinid, makrellid, leib, õlu – vot see on ehtne kohalik köök… Kellel võimalust: “Dorada“ on ehe, Tenerifel pruulitud õlu, mis meie omadele kohe mitte alla ei jää – eriti, kui oled juba paar tundi kuuma päikese käes ookeanil loksunud.

Sirutangi paadininas rahulikult jalad välja, toetan ridva reelingu servale, rüüpan õlut ja vaatan sini-sinist ookeani – mõnus… Mingil hetkel märkan instinktiivselt silmanurgast, kuidas ridvapits paadiserval hüppab! Õllepurk lendab käest, paar ehtsat eestikeelset vandesõna ja tunnengi – kusagil 50 meetrit allpool on keegi hästi vihane!


Järgneb: "Kalastaja" nr 35