ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 35 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT

» KONKURSS
Salmo Kalamehejutt 2005

» KALAMEHE KAAMERA
Olympus C-55 Zoom. Ralf Mae

» KAUPMEES
Kalastuskeskus pakub kvaliteetkaupa. Ralf Mae

» MEIE VETE KALU Rünt.
Leili Järv

» KALAKOTT
Säinas või tõugjas? Viktor Katenev, Ralf Mae

» SPINNINGUKOOL
Spinningu komplekteerimine. Ralf Mae

» FLYFISHING.EE LENDÕNGEKOOL
Koonusnöörid lendõngenduses.
Lauri Peil

» KOMMERTS/KOGEMUS
Algaja esimene GPS. Ralf Mae

» MUREMEELI
Varastati Kalastaja saan! Endrik Tõnsberg

» KORD ON KORD
Kalastusvõimalustest Silma looduskaitsealal. Marko Valker

» SELTSIELU
Lendõngitsejad Tõrvaaugul. Ralf Mae

» NÕUKODA
Kalapüügi ümarlaud. Endrik Tõnsberg

» VÕISTUKALASTUS
Eesti meistrivõistlused kirbutamises. Ralf Mae
» Kuldkala 2005. Ralf Mae
» Kalale.ee ja Viljandi "Tinca" võistlus Viljandi järvel. Ralf Mae
» Võistlustest mõne reaga
» EÕL võistluskalender 2005

» PAJAS JA PANNIL
Mida teha ussiga? Mart Mölder

» NAISED KALAL
Kalastamine läbi naise silmade. Kati Krass

» PAJATUS 45 aastat haugipüügil. Kaido Krass

» ÜHE KALA LUGU Kaotuse võlu ja valu. Rein Truumets
» KAUBAMÄRK
Vision lendõngevarustus

» MAAILM
Lanzarotel kala püüdmas. Aldo Ollik

» Tenerife – 200 jalga kiilu all. Randel Kreitsberg

» PAJATUS Avastades Peipsit. Kaarel Paakspuu

» KALASTAJA PAADILISA
Toimetajalt. Raimo Kummer.
» Uudiseid paadimessidelt. Raimo Kummer, Hanno Kask
» Paadiga ümber Eesti. Peedu Kurvits
» Pella Mini – suvilapaat. Raimo Kummer

» KOMMERTS D.A.M. – legend on tagasi! Hanno Kirikal

» MAAILM
Modern Day Cowgirl. Toomas Mikkor
» Õnnega Punasel merel. Viljar Meister

» FORTUUNA
Tellijate vahel auhinnad loositud! Ralf Mae

» KALARISTSÕNA Kaido Krass
 
SPINNINGUKOOL
Spinningu komplekteerimine. Ralf Mae
Paljud kalamehed on tundnud ajakirja veebilehel oleva “Soovita teemat“ rubriigi kaudu huvi spinninguridva ja rulli soetamise, tamiilide ja nööride jms. kohta. Üritame need küsimused kokku võtta ühte artiklisse ning vaadata kogu spinningu komplekteerimise protsessi samm-sammult.

Spinningu komplekteerimisel võiks enne kaupluse uksest sisse astumist võtta natuke aega mõtlemiseks. Kui tihti me selle komplektiga kalastama hakkame? Millisel tasemel me sellega kalastama hakkame? Milline on meie eelarve, mida oleme valmis kulutama?

Kui kalastame harva ja juhuslikult ning enamuse ajast puhkab püügivahend auto pagasituumis või kapipõhjas, ajab asja ära ka odavamasse klassi kuuluv spinningukomplekt. Kui aga kalastame tihti ning spinning on meie sage või peamine kaaslane jõe- või järvekaldal liikudes, vajame mõistagi kvaliteetsemat ja töökindlamat abimeest. Kõik ülejäänud variandid jäävad nende kahe vahele. (Tegelikkuses eksisteerib veel täiesti omaette klass kalamehi, kellele võimalikult kallis spinning on muuhulgas ka üks paljudest edevuse vajaduse rahuldamise viisidest, ent laseme neil rahus edvistada ning siinkohal nendel pikemalt ei peatu.)

Niisiis: kui läheme poodi ja soovime osta spinningut, esitab asjatundlik müüja harilikult kaks küsimust. Nende sõnastus ei pruugi olla täpselt sama, ka võivad nad olla erinevas järjekorras, ent sisu on üldjoontes sama.


Mida me püüdma hakkame? Kus me püüdma hakkame?

Need on küsimused, millele me spinningut komplekteerima hakates kõigepealt vastuse peame leidma. On väga suur vahe, kas püüame merest haugi ja/või meriforelli või üritame väikesest jõest tabada näiteks ahvenat. Esimene variant eeldab kaugemaid heiteid raskema landiga, sageli ka tugevas tuules ning kala võtu korral heitlemist eeldatavalt suhteliselt suurema ja jõulisema vastasega, seega peab ka varustus olema toekam. Seevastu kalastamine väikestes jõgedes või järvedes seab põhirõhu mitte niivõrd heite pikkusele, kui just täpsusele, ka on kasutatavad landid reeglina kergemad jne., mis eeldab kergemat sorti varustuse kasutamist. Ei ole olemas niisugust spinningut, millega on ühtviisi mõnus ja tulemusrikas kalastada kõikides tingimustes. Tõsi – mingites piirides on võimalik leida kompromisse, mis jäävad kahe eelpooltoodud näite vahele, ent lõppkokkuvõttes kannatab mugavus ning püügist saadav nauding. Tavaliselt kasutatakse universaalse lahendusena ritvu pikkuses 2,1...2,4 meetrit.

Omaette teema on ookeanikalastus, mis eeldab spetsiifilisemat varustust nii rullide, ritvade kui ka lantide osas. Ookeanikalastusel me selles kirjatükis ei peatu.


Ridvad

Kõik edasine hakkab reeglina peale ridvast. Näiteks kui vajame ritva jõeforellipüügiks, ei saa võsastel jõekallastel liikumiseks ja kergete forellilantide heitmiseks olla kuidagi sobiv kolmemeetrine, suhteliselt raske ja jäik malakas. Samas kehtib ka vastupidine – merel haugijahtimine ülikergesse klassi kuuluva ahvena- või forellivibaga lõpeb vetehundi otsa hakkamisel paremal juhul katkenud tamiiliga, halvemal juhul aga ridva purunemisega kas siis kalaga või rasket haugilanti heites. Seetõttu peame vastavalt püütavale kalale ja püügitingimustele valima vastava pikkuse ja heitevõimsusega ridva. Enamasti kehtib ridvanduses ka reegel, et mida pikemaid heiteid tahame teha, seda pikemat ritva vajame.

Väga üldised soovitused ridva valikul võiks kõlada nii:
- kalastamine merel (suur haug, koha, meriforell, lõhe): ridva pikkus minimaalselt 2,40 meetrit, soovitavalt 2,7...3,3 meetrit, heitevõimsus vahemikus 15...45 grammi;
- kalastamine suurtel jõgedel ja järvedel (haug, koha, suur ahven): ridva pikkus 2,4...2,7 meetrit (mõnikord ka 3 meetrit), heitevõimsus vahemikus 10...35 grammi;
- kalastamine keskmistel jõgedel ja järvedel (haug, ahven, jõeforell, turb): ridva pikkus 2,1...2,7 meetrit, heitevõimsus vahemikus 5...25 grammi;
- kalastamine väikestel jõgedel-ojadel (ahven, jõeforell): ridva pikkus 1,8...2,1 meetrit, heitevõimsus vahemikus 3...10 grammi.

Eeltoodu ei tähenda seda, et merel ei võiks 2,1 meetri pikkuse ja 5...20 grammise heitevõimsusega ridvaga näiteks ahvenat püüda – loomulikult võib ja on mugavamgi, kui teame kindlalt, et ahvenaparv on kohal ning ulatume selle varrega lanti kalani toimetama. Enamasti on aga probleem selles, et ei ulatu, või ei lase seda teha tuul.

Mõnikord seab ridvale piirangud ka veekogu eripära – näiteks ei ole võimalik Suur-Emajõel kasutada kohapüügil suhteliselt kergemat rakendust, mis teoreetiliselt rohkem naudingut peaks pakkuma. Asi on nimelt selles, et Suur-Emajõe vool on suhteliselt tugev ning kuna kohapüük käib põhja pealt, tuleb lant kuidagi sinna saada; kergema landi viib vool endaga kaasa ja toob püüdja poolsesse kaldasse veel enne, kui see põhja vajuda on jõudnud. Tavaliselt kasutatakse kohapüügil Suur-Emajõel sõltuvalt veeseisust ja voolu tugevusest silikoonvõdikute raskuspäid kaaluga 18...30 grammi, ning see omakorda dikteerib ka spinninguridva valiku.

Kui ridva pikkus ja heitevõimsus enamvähem selge, vaatame ülejäänud aspekte.

Kas teleskoop või stekkerühendus? Kui olete tõsine spinnimees või kavatsete tulevikus selleks saada, siis valige kindlasti stekkerühendus. Sellisel ridval on rõngaste paigutusest tulenev hea koormuse jaotus, ta on kergem, käepärasem ja töökindlam. Teleskoopspinningul on vaid üks eelis – näiteks kui vajate ritva, mida saate mugavasti matkale kaasa võtta. Enamasti on teleskoopridvad kokku lükatavad üsna lühikeseks, nii poolemeetriseks või isegi alla selle, ja nii mahuvad nad kenasti seljakotti ning on mugavad kaasas kanda. Kõige muu osas jäävad nad stekkerühendusega ritvadele alla.
Süsinik, komposiit või klaasfiiber? Kolm põhimõtteliselt erinevat materjali mõjutavad otseselt ka ritvade omadusi.

Süsinikridvad on kerged ning seetõttu kaasaskandmiseks ja kasutamiseks väga mugavad, ent neil on üks oluline puudus – haprus. Piisab vähegi tugevamast löögist vastu ritva, kui materjalisse tekivad mikropraod ning ritv hiljem, tavaliselt põhja kinnijäänud lanti lahti sikutades või ka suuremat kala väsitades, löögikohast pooleks murdub. See on ka ridvamüüjate sõnul peamine põhjus, miks ritvu poodi tagasi tuuakse (ehkki enamasti räägitakse juttu a la “viskasin lanti ja läks, näe, krõpsti, iseenesest puruks!“). Kui aga süsinikritva korralikult hoida ja hooldada, on ta igati töökindel ning pakub oma kerguse ja nõtkuse tõttu püügil suurt naudingut.

Kui veel viis-kuus aastat tagasi maksid süsinikridvad kallist raha, siis konkurentsi tihenemise, uute tehnoloogiate tuleku ja tootmise kolimisega Aasiasse on ka nende ritvade hinnad taskukohaseks muutunud – hea varre saab kätte juba ca viie-kuuesaja krooniga ning tippridva ca tuhande-pooleteisega.

Täpselt vastupidiste omadustega on klaasfiiberridvad – suhteliselt rasked, kohmakad, kipuvad “läbi“ vajuma, odavad, ent see-eest tugevad – nende katki saamine nõuab päris tõsist vägivalda. Kui veel kümmekond aastat tagasi domineerisid kalastustervete kaupluste ridvalettides just klaasfiiberridvad, siis nüüdseks on nad seoses süsiniku pealetungiga taandunud. Küll aga on klaasfiiberridvad säilitanud populaarsuse tonkaritvadena, kus nad ennast igati õigustavad.

Komposiit jääb omadustelt nende kahe vahele – on süsinikust vastupidavam ja raskem, fiibrist jällegi nõrgem ja kergem. Sama kehtib ka hinna kohta.

Vaadata tasub ka ridva käepidet, rullikinnitust ja rõngaid, õigemini nende sisu. Kvaliteetritvade käepidemed on hari-likult valmistatud korgist, odavamate ritvade omad vahtplastist või neopreenist. Võimalusel tasuks eelistada korkkäepidet. Rullikinnitus peab olema mugav ja valitava ketta kindlalt ära fikseerima. Rõngas-test on paremad titaan- vms. ülitugevast metallist sisuga rõngad (eriti oluline siis, kui kavatsete tamiili asemel hakata kasutama nööri), ent üldiselt ajab asja hästi ära ka keraamiline sisu. Kui kavatsete soetada lahtise inertsivaba rulli, peaksid ridvarõngad olema kooniliselt vähenevad, st. kõige rullipoolsem rõngas kõige suurem, sealt edasi järjest väheneva dia-meetriga. Mida suurema läbimõõduga pool, seda laiemad peaksid olema ridva alumised rõngad. Kui aga kasutate roteeruvat rulli, ei ole see oluline.

Rullid
Kui olema ridva välja valitud, üritame sinna peale vaadata rulli. Kui ennist mainisin, et pole olemas üht ja universaalset ritva, mis sobiks ideaalselt kõikidesse tingimustesse, siis täpselt sama kehtib ka rullide juures.
Esmalt peame valima, kas inertsivaba või roteeruv? Kaasajal on enam levinud inertsivabad (liikumatu pooliga) rullid, ent oma kindel austajaskond on säilinud ka roteeruvatel – nii Nevskaja- kui ka ambassadeur-tüüpi rullidel. Minu tagasihoidlik arvamus on, et Nevskaja võiks rahumeeli jätta tonkatamiseks, kus heidetavad raskused on suhteliselt suured ning täpsus teisejärguline. Ambassadeur-tüüpi rullid võimaldavad küll pikki ja täpseid heiteid keskmiste ja raskemate lantidega, kuid neil on ka puudusi: kõrge hind ja võimatus heita kergemaid lante, samuti tamiili sassiminek heitmisvigade puhul. Esime-seks spinningurulliks ma ambassadeuri kindlasti ei soovita. Kes aga selle rullitüübi vastu siiski huvi tunneb, see teab eeldatavasti täpselt, milleks tal seda vaja on.


Järgneb: "Kalastaja" nr 35