ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 34 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT
Lõhed, kogred, haugid, kohad, ahvenad...
» Tasuv hüppeskäik. Virve Krass

» EESTI MEISTRIVÕISTLUSED
jääaluses kalapüügis

» KALAMEHE KAAMERA
Olympus C-70 Zoom. Ralf Mae

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Valgeamuurid Peipsist.
Väino Vaino

» Kõik lapikud pole veel lestad. Leili Järv

» KOGEMUS
Sikutiga madalatel jõgedel-järvedel. Alvar Heiste

» Sikutiga Peipsil. Erkki Juronen

» ÕNGEKOOL Peibutussöötade segamisest, II osa. Ralf Mae

» ALLVEEKALASTUS
Varustus talvel. Harrastaja Andres

» TERVIS
Kalavetel arsti pilguga. Leho Rips

» VETEVALD
Eesti vete võõrliigid: Cercopargis Pengoi. Henn Ojaveer

» NIPID-NÕKSUD / OMA SILMAGA Ralf Mae

» TOIMUMISED / NÕUKODA
Kalastaja sai auraha! Endrik Tõnsberg
» Foorum "Elu keset elu". Ralf Mae
» Arutlusseminar "Läänemere lõhe". Endrik Tõnsberg
» Kalandusliitude nõupidamine. Endrik Tõnsberg

» FOTO
Looduspilt.ee – koht loodushuvilisele fotosõbrale

» MUREMEELI
Teateid Suur-Emajõe alamjooksult. Janno Simm, Valeri Rudakov

» KALAVARUD
Asustamise järelprobleemidest.
T. Jürgenstein

» VASTUKAJA
Kaido Krass

» PAJATUS
Kalapüük Muhu vetes. Toomas Mikkor

» Spinninguga Võhandul.
Arved Kiisk
» Ilus kalapüük. Hanno Kask
» Hilisõhtune. Ralf Mae

» VÕISTUKALASTUS / MAAILM
Eestlased Aasia lahtistel MV-l. V. Meister, E. Tõnsberg
» Meistrite talvine treeninglaager Mehikoormas. Ralf Mae

» KORD ON KORD
Kalastusõigusest 2005. aastal. Ralf Mae

» KODULUGU / KOGEMUS
Saunast ja saunaskäimisest. Manivald Kuik

» KALASTAJA PAADILISA
Toimetajalt. Raimo Kummer.
» Euro Pella – kerge, turvaline, taskukohane. Raimo Kummer
» Väikelaevad autoregistrisse? Ralf Mae
» Rootsi paadimess. Hanno Kask

» MAAILM
Lendõngega tundrajõgedel.
Sven Kilusk

» KALARISTSÕNA
Kaido Krass
 
Hilisõhtune. Ralf Mae
Suvi algas sajuselt ning jahedate ilmadega. Veeseis jões püsis vihmade tõttu juba pikemat aega ebaloomulikult kõrge ning sellega oli paigast löödud ka putukate väljalend ning forellide söögilaud.

Tavaliselt kihab õhk juuni lõpus juba ühepäevikutest ning veest kostavad rõõmsad sulpsatused, mis annavad märku täpiliste toitumisest. Sel aastal aga polnud õieti üht ega teist. Suurveega mõõda jõge alla kanduv praht hoidis kala suu lukus – napsad pinnalt korra, sammal; napsad teise korra, oksaraag. Napsad kolmanda ja ehk neljandagi korra, aga viiendat korda enam ei napsa – mittesöödav ju. Ja ega söömahulluseks polnudki ju põhjust – need vähesed ühepäevikud, kes jõe kohal omi tiibu sirutasid, ei tekitanud kalades kaugeltki mitte seda reaktsiooni, mis õhtupäikeses massiliselt tiirutavad ning vette langevad maitsvad hõrgutised.

***

Kui tuttava jõekääru algusse jõudsin, hakkas tibutama vihma. Olin üsna kindel, et ka seekordne retk lõpeb pelgalt tööpäevajärgse tuulutamisega – kõik märgid vähemasti viitasid sellele. Suunates aga pilgu allavoolu, tegi süda sees kiire pupsti! – juba eemalt paistvad jõulised laineringid ei andnud võimalust kaksipidi mõtlemiseks: jõekäärus elutsev kopsakas forell toitus pinnas!

Vaikselt liikusin allavoolu, kuni jõudsin läbi kõrge rohu kahlates juba tuttavasse paika, jõekaldal asetseva mahalangenud puuni. Istusin puunotile, seadsin ridva värisevi käsi töökorda, sidusin otsa oma viimati valminud, uhiuue ühepäevikuimitatsiooni ning alustasin püüki. Kartus, et tuttav kala tänagi vette astumisega kaasneva solina peale põhja tõmbub ning pinnalt toitumise lõpetab, ei pidanud õnneks paika – putukate napsamine jätkus, ehkki tavapärasest paigast veidi allpool.

Tuleb tunnistada, et heitmine antud kohas ei olnud just mugavaimate killast – selja taga kõrgusid puud, ees oli takistuseks suurveest üle ujutatud õõtsuv kaldapealne. Üks liigne samm ja järgmisel hetkel võid end leida kubemeni mudast – aga see võimalus mind tol hetkel kuigipalju ei paelunud. Vähemasti mitte niisama, põhjuseta. Oleks siis, et kala väljavõtmisel, nagu paar aastat tagasi...

Ettevaatlikult toimetades asi siiski sujus. Või peaaegu sujus. Eks proovige ise külma verd säilitada, kui suur kala siinsamas, kümnekonna meetri kaugusel püüdjast, pinnas käib! Kolmanda õnnestunud heite ja ujutamisega käis aga putuka juures korralik sumakas. Haakisin ja tundsin, et noh, NÜÜD siis on ta lõpuks otsas!

***

Jõekäärus elutseva ilusa forelli olin “avastanud“ juba varem, juuni esimestel päevadel, ja üldsegi mitte kalastus-, vaid pildistamisretkel olles. Üritasin õhtupäikese kiirtes üles võtta esimesi koorunud ühepäevikuid, kui kuulsin eemal käänakus korralikku sumakat. Pärast teist hüpet piisas ainsast pilgust veele, saamaks teada, mis “mehega“ tegu on. Selleks päevaks oli pildistamine läbi.

Kui ridvaga jõe äärde tagasi jõudsin, oli kalade toitumine loomulikult lõppenud. Lennutasin käänakusse küll striimereid, küll ujuvaid ja uppuvaid putukaid – tühjagi! Järgmisel päeval kordus sama, vaid selle erinevusega, et nägin kala eemalt küll hüppamas, ent kui lähedale jõudsin, saabus vaikus. Kolmandal päeval aga ei toimunud üldse midagi. Ilmselt polnud ma esimestel kordadel üleujutatud jõekaldal liikudes ka piisavalt ettevaatlik ning tegin liiga palju solinat.

Niisiis olin seda kala passimas käinud juba pikemat aega, vaid jaanipäeva paiku oli paaripäevane paus sisse tulnud. Õhtuti võtsin sametisesse kotti pakitud ridva, ajasin selga kalastusvesti ning veetsin paar tunnikest jõe ääres. Pärast päevast arvutiekraani ees istumist osutusid niisugused retked asendamatuks puhkuseks. Avastasin üsna veepiiri lähedalt murdunud puu, mille tüvel istudes oli üsna mugav jõge silmas pidada, ja see puunott saigi järgnevatel õhtupoolikutel minu põhiliseks istepingiks. Samas ei tahtnud üht kohta ka väga ära trampida ning liialt tähelepanutõmbavaks teha – häiris võimalus, et järjekordselt jõe äärde tulles leian kellegi “oma“ koha pealt eest. Olles üht kala sedavõrd kaua passimas käinud, ei vaimustanud võimalus, et keegi võõras selle mu silme all välja püüab, mind karvavõrdki. Ilmselt enamgi häiris aga hoopis see, et koos kala väljapüüdmisega kaoks ära ka minu põhjus siiatulekuks, puunotil istumiseks ja õhtu nautimiseks.

Seepärast lähenesin paaril korral jõekäärule vahelduse mõttes hoopis vastaskaldast, vahel seisin või kükitasin mõnda aega paarkümmend meetrit eemal, kui aga vähegi võimalik, istusin ikka omal “pingil“.


Edasi loe Kalastaja nr. 34

Ralf Mae