ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 34 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT
Lõhed, kogred, haugid, kohad, ahvenad...
» Tasuv hüppeskäik. Virve Krass

» EESTI MEISTRIVÕISTLUSED
jääaluses kalapüügis

» KALAMEHE KAAMERA
Olympus C-70 Zoom. Ralf Mae

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Valgeamuurid Peipsist.
Väino Vaino

» Kõik lapikud pole veel lestad. Leili Järv

» KOGEMUS
Sikutiga madalatel jõgedel-järvedel. Alvar Heiste

» Sikutiga Peipsil. Erkki Juronen

» ÕNGEKOOL Peibutussöötade segamisest, II osa. Ralf Mae

» ALLVEEKALASTUS
Varustus talvel. Harrastaja Andres

» TERVIS
Kalavetel arsti pilguga. Leho Rips

» VETEVALD
Eesti vete võõrliigid: Cercopargis Pengoi. Henn Ojaveer

» NIPID-NÕKSUD / OMA SILMAGA Ralf Mae

» TOIMUMISED / NÕUKODA
Kalastaja sai auraha! Endrik Tõnsberg
» Foorum "Elu keset elu". Ralf Mae
» Arutlusseminar "Läänemere lõhe". Endrik Tõnsberg
» Kalandusliitude nõupidamine. Endrik Tõnsberg

» FOTO
Looduspilt.ee – koht loodushuvilisele fotosõbrale

» MUREMEELI
Teateid Suur-Emajõe alamjooksult. Janno Simm, Valeri Rudakov

» KALAVARUD
Asustamise järelprobleemidest.
T. Jürgenstein

» VASTUKAJA
Kaido Krass

» PAJATUS
Kalapüük Muhu vetes. Toomas Mikkor

» Spinninguga Võhandul.
Arved Kiisk
» Ilus kalapüük. Hanno Kask
» Hilisõhtune. Ralf Mae

» VÕISTUKALASTUS / MAAILM
Eestlased Aasia lahtistel MV-l. V. Meister, E. Tõnsberg
» Meistrite talvine treeninglaager Mehikoormas. Ralf Mae

» KORD ON KORD
Kalastusõigusest 2005. aastal. Ralf Mae

» KODULUGU / KOGEMUS
Saunast ja saunaskäimisest. Manivald Kuik

» KALASTAJA PAADILISA
Toimetajalt. Raimo Kummer.
» Euro Pella – kerge, turvaline, taskukohane. Raimo Kummer
» Väikelaevad autoregistrisse? Ralf Mae
» Rootsi paadimess. Hanno Kask

» MAAILM
Lendõngega tundrajõgedel.
Sven Kilusk

» KALARISTSÕNA
Kaido Krass
 
PAJATUS
Kalapüük Muhu vetes. Toomas Mikkor
Käesoleval aastal möödus 10 aastat Estonia uppumisest, ja täpselt sama palju aastaid möödus ka alljärgnevas loos kirjeldatud ohjeldamatust haugipüügist Pädaste lahel Muhumaal.

Et miks ma neid kahte lugu seostan? Seepärast, et sama aasta novembris, umbkaudu kaks kuud pärast laevahukku, pillasin ma spinningu üle parda ja see läks kohe mulinal põhja. Et mul midagi tragimiseks kaasas polnud, võtsin end keset tuulist, külma ja kõledat novembripäeva paadis alasti ning ronisin üle parda vööni vette. Tänu väljavisatud tamiilile sain spinningu kohe kätte, kogu protseduur lahtiriietumisest enda tuules kuivatamiseni vältas vaid ca 20 minutit, misjärel ajasin kuivad riided veidi niiskele ihule tagasi. Kui veri jälle ringi käima hakkas, mõtlesin neile Estonialt pääsenuile, kes pidid mitmeid tunde samasuguses vees hulpima – mulle tundus isegi 10 minutit karm kogemus.

Ega vana spinningurisu tõttu poleks sellist hullu tempu ette võtnud, aga haugi võtmine oli tol päeval üle igasuguse mõistuse, nagu ta seda oli olnud kogu sügise.

Ega mulle kalapüük eriti ei meeldi, tavaliselt on ta üsna tulutu tegevus. Looduses võib ka muidu viibida ja nii juhtubki, et kolan enamasti merel niisama ringi: avastan tundmatuid laidusid, jälgin looduse tegemisi ja püüan hetki kaamerasse. Pole tühje lootusi ja tulutut ootamist. Vahel siiski võtan mõne püügiriista kaasa – lihtsalt hea oma veendumusele kinnitust saada.

1994. aasta augustis aga juhtusin kõikvõimalikku sodi täis kasvanud Pädaste lahel proovima Soomest toodud ühekonksulisi rohulante. Viimased pole ju eales kuigi edukad olnud – ei rohu vältimiseks ega ka kala saamiseks. Vähemalt ei tea mina ainsatki kalameest, kelle lemmiklandiks oleks rohulant. Sel korral aga juhtus vastupidi – uued rohulandid tulid pahnast läbi üsna puhtalt ja ka mitu ilusat, ca pooleteisekilost haugi pidasid neid suupäraseks ning maandusid mu paadipõhjas.

Tookordne edu meelitas septembris uuesti Pädastesse minema, ja jälle olid mul kaasas uued, varem proovimata landid. Nimesid ma neile leida ei oska, nad olid Eesti oma tooted, plahvatuslikult kasvanud eraettevõtluse viljad. Üks oli äravahetamiseni ABU Killeri sarnane, kuid värvilt selja pealt oranzhikaspunane, mis mööda külgi allapoole kollaseks muutus. Kõhu alt oli ta hoopis valge. Ka tema mäng meenutas üsna täpselt Killeri mängu.

Teine lant sarnanes seapõrsale – lühike, töntsakas junn, värvilt musta-punasekirju ning landi esiosa meenutas lausa seakärssa. Ka see võbeles mängu ajal üsna korralikult ja tema eeliseks oli suurem raskus, nii oli teda parem vastutuult pilduda. Mõlemad, nii seakärss kui ka vale-killer, olid veest kergemad, seega madalas vees kivide ümber pildumiseks ideaalsed.

Igatahes läks tookord jälle nii, et mõlemad tuliuued ja varem proovimata landid tõid udusel septembrilõpu päeval paati kokku kümmekond kilo-pooleteisest havi – paras argument spinningu mitte pööningule viimiseks.

Järgnes mitu järjestikust käiku ikka samale Pädaste lahele ja ikka lõppes päev kümnekonna haviga. Hakkas juba traditsiooniks saama, et käid teatud kohad üle, piitsutad iga kivivare ümbruse läbi ja kui see tehtud, on päev parajasti õhtus ja haugid paadis. Ahvenat tuli vähem, see oli selleks ajaks vist juba välja püütud.

Ilusast oktoobrist sai kole november ja kala muudkui tuli. Siis, ühel üsna külmal ja tormisel novembri esimese poole sisse jääval päeval, mõtlesin end sellest kalahaigusest välja ravida. Olin lihtsalt surmkindel, et nüüd on pidu läbi.

Esimene pooltund merel kippus mu arvamust tõestama – napid haaramised. Tundus, et seakärssa ei tahtnud haugid enam üldse – väiksed katsumised, mis olid, toimusid kõik võltskilleri kallal. Siis jäi aga võltskiller kusagile tuustaka taha kinni ning murdis plastkeele, mis landi mängima paneb.

Takkajärgi ei oska ma enam öelda, mis sundis mind seda katkist kasutuskõlbmatut lanti uuesti vette heitma. Igatahes tuli kohe esimese viskega havi. Kontrollisin seepeale paadi kõrval vees landi mängu, sest arvasin, et äkki, sinder, mängib katkise lõuaga hoopis paremini. Ei mänginud – lohises mööda vett, sirgelt nagu pliiats. Tegin uued visked – pea iga viiendaga oli kala otsas, katsumine käis aga vähemalt kord iga viske jooksul, vahel ka enam.

See on iga kalamehe unistus, et pidevalt käiks mingi jama ja aeg ajalt midagi ka paati langeks. Algas tõeline kullapalavik!

Järgmisel hommikul ärgates arvasin, et kogu eelnev päev oli vaid unenägu. Sõudmisest valutavad käed ja katkised sõrmed aga tunnistasid eelmisel päeval toimunu tõeks. Ega seal pikka arupidamist olnudki. Eelmise päeva kalasaak võis keldris oodata, oli vaja hoopis ruttu merele tagasi pääseda! Pädaste mõisa alt Laasikse laiu taha sõudmine vastu korralikku tormituult võtab oma pool tundi. Sõudmise vastu polnud mul midagi, aga kannatamatus tahtis tappa. Tegin esimesed visked sellesama murtud lõuaga pliiatsina lohiseva võltskilleriga ning ükshaaval langesid havid paati. Tuul oli sedavõrd tugev ja lant nii kerge, et visata õnnestus vaid allatuult üsna kitsasse sektorisse. Vahel tuli ühest punktist kümmekond kala järjest. Kogu püük toimus tegelikult väga piiratud alal Muhu ja Laasikse vahel – sellist uitamist, nagu varasügisel ümber Litsu kare, Koeranina ja Suurlaiu, ei toimunud. Kõik see juhtus maksimaalselt hektarisuurusel veel, mille sügavus ei ulatunud nabast kõrgemale.

Edasi loe Kalastajast nr 34.

Tekst:
Toomas Mikkor