ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 34 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT
Lõhed, kogred, haugid, kohad, ahvenad...
» Tasuv hüppeskäik. Virve Krass

» EESTI MEISTRIVÕISTLUSED
jääaluses kalapüügis

» KALAMEHE KAAMERA
Olympus C-70 Zoom. Ralf Mae

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Valgeamuurid Peipsist.
Väino Vaino

» Kõik lapikud pole veel lestad. Leili Järv

» KOGEMUS
Sikutiga madalatel jõgedel-järvedel. Alvar Heiste

» Sikutiga Peipsil. Erkki Juronen

» ÕNGEKOOL Peibutussöötade segamisest, II osa. Ralf Mae

» ALLVEEKALASTUS
Varustus talvel. Harrastaja Andres

» TERVIS
Kalavetel arsti pilguga. Leho Rips

» VETEVALD
Eesti vete võõrliigid: Cercopargis Pengoi. Henn Ojaveer

» NIPID-NÕKSUD / OMA SILMAGA Ralf Mae

» TOIMUMISED / NÕUKODA
Kalastaja sai auraha! Endrik Tõnsberg
» Foorum "Elu keset elu". Ralf Mae
» Arutlusseminar "Läänemere lõhe". Endrik Tõnsberg
» Kalandusliitude nõupidamine. Endrik Tõnsberg

» FOTO
Looduspilt.ee – koht loodushuvilisele fotosõbrale

» MUREMEELI
Teateid Suur-Emajõe alamjooksult. Janno Simm, Valeri Rudakov

» KALAVARUD
Asustamise järelprobleemidest.
T. Jürgenstein

» VASTUKAJA
Kaido Krass

» PAJATUS
Kalapüük Muhu vetes. Toomas Mikkor

» Spinninguga Võhandul.
Arved Kiisk
» Ilus kalapüük. Hanno Kask
» Hilisõhtune. Ralf Mae

» VÕISTUKALASTUS / MAAILM
Eestlased Aasia lahtistel MV-l. V. Meister, E. Tõnsberg
» Meistrite talvine treeninglaager Mehikoormas. Ralf Mae

» KORD ON KORD
Kalastusõigusest 2005. aastal. Ralf Mae

» KODULUGU / KOGEMUS
Saunast ja saunaskäimisest. Manivald Kuik

» KALASTAJA PAADILISA
Toimetajalt. Raimo Kummer.
» Euro Pella – kerge, turvaline, taskukohane. Raimo Kummer
» Väikelaevad autoregistrisse? Ralf Mae
» Rootsi paadimess. Hanno Kask

» MAAILM
Lendõngega tundrajõgedel.
Sven Kilusk

» KALARISTSÕNA
Kaido Krass
 
KALAVARUD
Asustamise järelprobleemidest.
T. Jürgenstein
Järgnev artikkel on tõlgitud ja avaldatud professor Andrew Fergusoni lahkel loal. Antud uurimistöö käsitleb küll Atlandi lõhet, ent kõnealused probleemid ei ole ilmselt oluliselt erinevad Läänemere lõhel ega teistel Eesti lõhilastel.

Kasvanduslõhede vabadusse pääsemine põhjustab haavatavate Atlandi lõhe looduslike populatsioonide vähenenud elujõulisust ja võib viia nende väljasuremiseni.

Kokku toodetakse Põhja-Atlandi piirkonnas ligi 700 000 tonni lõhet aastas.

Kasvandussumpade füüsilise ehituse tõttu saavad need tormide, kiskjate ja kokkupõrgete tõttu kergesti kannatada, mistõttu tuleb paratamatult ette kalade põgenemisi nendest. Seni suurim üksikjuhtum leidis aset 2002. aasta kevadel Fääri saartel, kui tormiga pages ligi 600000 kala. Samuti läheb kalu kaduma rutiinsete toimetuste käigus. Hinnanguliselt pääseb igal aastal Põhja-Atlandi farmidest vabadusse kuni 2 miljonit Atlandi lõhet, mis moodustab 50% meres olevaist täiskasvanud looduslikest isendeist. Põgenenud lõhed võivad sattuda jõgedesse, kus nad kudemisel ristuvad ka metsikute kaladega, muutes tõenäoliselt seeläbi looduslike populatsioonide genofondi koostist. Selliste muutuste olulisus Atlandi lõhe metsikute populatsioonide säilimisele on olnud vaidluste teemaks kogu viimase kümnendi, ent empiirilisi tõendeid on seni olnud vähe saada.

Hiljuti avaldati tunnustatud teadusajakirjas Royal Socity Proceedings B. ülevaade eksperimentaalsest suureulatusliku lõhepõgenemiste simulatsioonist. Uuringu, mis toimus Co Mayo Mereinstituudis Iirimaal Burrishoole jõesüsteemis, viisid ühiselt läbi dr. Philip McGinnity Mereinstituudist ja prof. Andy Ferguson Belfasti Queens University bioloogia ja biokeemia teaduskonnast.

Eksperimendid, mis kestsid 10 aastat, jälgisid esmakordselt mitmeid perekondi esimese ja teise põlvkonna farmi- ja looduslike lõhede hübriide nende mage- ja merevee eluetappidel. Igast grupist istutati kindel arv silmtäpis marjateri loodusliku lõhejõe ühte 7250 m²-sse lõiku. Järgnevalt koguti jõest noorjärkude (tähnikute ja laskujate) ja pärivoolu püünistega rändele asunute proove. Samade perekondade silmtäpis marja kogumid kasvatati üles samuti ühises haudebasseinis naasvaid täiskasvanud isendeid püüti võrkudega rannikult, õngitsedes ja ülesvoolu püünistega. Isendite päritolu määrati DNA profileeringu abil. Viies eksperimendi läbi samas keskkonnas kooskasvatamise tingimustes, on keskkonnakõikumiste mõju elimineeritud ja iga leitud erinevus seega geneetilise erisuse tulemus.

Eksperiment näitas, et farmilõhedel on looduslikele populatsioonidele nii geneetiline kui konkurentsist tulenev mõju. Mitmeid põlvkondi kestnud aretamine on kalades esile kutsunud geneetilisi muutusi, mis vähendavad nende võimet vabas looduses, iseäranis mereperioodil, ellu jääda. Võrreldes kohaliku loodusliku lõhega, oli farmilõhe hinnanguline ellujäämus 2%, vastav tulemus oli sama kolmes eraldi aastaklassis. Hübriidide ellujäämus oli farmi ja looduslike vahepealne (27-89% looduslikust). Teise generatsiooni hübriididest 70% embrüod hukkusid esimese mõne nädala jooksul autbriiding-depressioonist. See tuleneb vanemate geneetilisest ühtesobimatusest, ent ei ilmne enne teist generatsiooni, kui leiab aset vanemgeenide rekombineerumine.

Kõrvutades uuringutulemusi kirjandusest saadaolevatega, võib järeldada, et geneetilised muudatused, mis viivad vähenenud ellujäämuseni vabas looduses, on iseloomulikud kõigile aretatud lõhe- ja forelliliikidele. Niisamuti on väiksem ellujäämus farmi- ja metsikute kalade hübriididel. Täiskasvanud kasvanduslõhe kudemisel jões võib küll sündida mõni puhast ”farmitõugu” järeltulija, ent enamike paaritumiste tulemus on looduslike ja farmikalade ristumine. Seega konverteerub osa potentsiaalsest looduslikust järelkasvust hübriidideks, mis aga on suurema suremuse ja väiksema tagasipöördumisega täiskasvanueas. Burrishoole jõe vaatlused näitasid, et hübriidid naasesid enamasti peale kaheaastast mereelu, samas kui kohalik lõhe veetis meres ühe aasta. Kui õngitsemise seisukohast võib suuremate kahemereaasta hübriidide kasvanud hulk olla isegi eelistatud, siis nende üleüldine kehvem ellujäämus tähendab, et see kõik toimub järgmise generatsiooni noorkalade taastootmise arvel.

Kasvanduskalade tõuaretus toimub suurema kasvu eesmärgil. Uuringust ilmnes, et farmikalad ja hübriidid kasvasid jões looduslikest noorkaladest kiiremini, mille tulemusena viimased konkurentsivõitluses välja tõrjuti. Ühes aastaklassis tõrjuti välja 57% looduslikest tähnikutest. Kasvandus- ja hübriidlõhede kehvem ellujäämus meres tähendab, et nad ei suuda noorkalade väljatõrjumist kompenseerida ja nii väheneb üleüldine kuderändele tulevate täiskasvanud kalade hulk. Hübriidistumise ja konkurentsivõitluse kombineeritud mõju tulemusena kahaneb suure hulga farmilõhede kudemisel jõgedes pulmareisile naasvate isendite arv ja potentsiaalse järgmise generatsiooni järeltulijate taastootmine. Selle mõju ulatus sõltub mitmetest asjaoludest nagu metsikute ja kasvanduskalade suhteline arv ning noorjärkudele sobivate elupaikade kättesaadavus. Praeguseks on korduvad põgenemised saanud mõnedes piirkondades tavaliseks, tekitades põlvkond põlvkonna järel kumuleeruva efekti, nö. hävitusmasina, mis võib viia ohustatud looduslike populatsioonide väljasuremiseni. Lisaks juhuslikele põgenemistele asustatakse kasvandustes ülejäävat Atlandi lõhet ka sihipäraselt, iseäranis Shotimaal, üritades selle abil täiendada looduslikke asurkondi, mis on peaaegu olematuks kuivanud keskkonna halvenemise, elupaikade kadumise ja üleekspluateermise tagajärjel.

Tahtlik kasvanduskalade asustamine on tõenäoliselt ohtlikumgi kui seda on juhuslikud põgenemised, ning omab soovitule täpselt vastupidist efekti – looduslike populatsioonide veelgi intensiivsem nõrgenemine. Täiskasvanud farmilõhe kudema tõusmisel on järglasteks peamiselt hübriidid, samas kui teadlikul asustamisel lastakse jõkke terved generatsioonid puhtaid kasvanduskalu ja seda lausa regulaarselt. Need kasvanduskalad on toidu ja elupaigakonkurentsis tugevamad, aga samas hübriididest väiksema ellujäämusega.

Farmi-jõeforellide tahtlikku asustamist tuleb ette veelgi laiemas ulatuses. Ehkki jõeforelli kasvanduskalad pole läbinud nii intensiivset kunstliku selektsiooni programmi kiirema kasvu eesmärgil kui Atlandi lõhe, on teda aretatud palju pikema aja vältel, mõnda liini üle 100 aasta. Uuringutulemused näitavad, et sarnaselt Atlandi lõhele on nende jõeforellide asustamine looduslike asurkondade tervisele ja elujõulisusele kahjulikud.

Teise sarnase uuringu tulemused, kus uuriti mittekohalike (lähedastest jõgedest pärit) lõhilaste asustamist, näitavad üsna sarnaselt järeltulijate vähenenud ellujäämust ja selle tulemusel populatsioonide nõrgenemist, kuigi nende kalade füüsilise tervise halvenemine on väiksem kui farmikalade puhul. Nende ja teiste sarnaste uuringute valguses tuleb aretatud lõhilaste tahtlike asustamiste poliitika kiiremas korras üle vaadata.

Tõlge ja refereering:
Tauno Jürgenstein