ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 34 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT
Lõhed, kogred, haugid, kohad, ahvenad...
» Tasuv hüppeskäik. Virve Krass

» EESTI MEISTRIVÕISTLUSED
jääaluses kalapüügis

» KALAMEHE KAAMERA
Olympus C-70 Zoom. Ralf Mae

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Valgeamuurid Peipsist.
Väino Vaino

» Kõik lapikud pole veel lestad. Leili Järv

» KOGEMUS
Sikutiga madalatel jõgedel-järvedel. Alvar Heiste

» Sikutiga Peipsil. Erkki Juronen

» ÕNGEKOOL Peibutussöötade segamisest, II osa. Ralf Mae

» ALLVEEKALASTUS
Varustus talvel. Harrastaja Andres

» TERVIS
Kalavetel arsti pilguga. Leho Rips

» VETEVALD
Eesti vete võõrliigid: Cercopargis Pengoi. Henn Ojaveer

» NIPID-NÕKSUD / OMA SILMAGA Ralf Mae

» TOIMUMISED / NÕUKODA
Kalastaja sai auraha! Endrik Tõnsberg
» Foorum "Elu keset elu". Ralf Mae
» Arutlusseminar "Läänemere lõhe". Endrik Tõnsberg
» Kalandusliitude nõupidamine. Endrik Tõnsberg

» FOTO
Looduspilt.ee – koht loodushuvilisele fotosõbrale

» MUREMEELI
Teateid Suur-Emajõe alamjooksult. Janno Simm, Valeri Rudakov

» KALAVARUD
Asustamise järelprobleemidest.
T. Jürgenstein

» VASTUKAJA
Kaido Krass

» PAJATUS
Kalapüük Muhu vetes. Toomas Mikkor

» Spinninguga Võhandul.
Arved Kiisk
» Ilus kalapüük. Hanno Kask
» Hilisõhtune. Ralf Mae

» VÕISTUKALASTUS / MAAILM
Eestlased Aasia lahtistel MV-l. V. Meister, E. Tõnsberg
» Meistrite talvine treeninglaager Mehikoormas. Ralf Mae

» KORD ON KORD
Kalastusõigusest 2005. aastal. Ralf Mae

» KODULUGU / KOGEMUS
Saunast ja saunaskäimisest. Manivald Kuik

» KALASTAJA PAADILISA
Toimetajalt. Raimo Kummer.
» Euro Pella – kerge, turvaline, taskukohane. Raimo Kummer
» Väikelaevad autoregistrisse? Ralf Mae
» Rootsi paadimess. Hanno Kask

» MAAILM
Lendõngega tundrajõgedel.
Sven Kilusk

» KALARISTSÕNA
Kaido Krass
 
KOGEMUS
Sikutiga madalatel jõgedel-järvedel. Alvar Heiste
Pakkusin välja, et Erkki võiks pajatada Peipsi püügist ja mina räägin madalatest järvedest ja jõgedest.

Mina jõudsin tirgutamise juurde üsna loomulikku teed pidi. Olin paadunud “ussipiinaja“ ja käeväristaja ning vahest, igavuse peletamiseks, vehkisin mõne sikutiga, mille olin juhuslikult ostnud ja isalt pärinud. Eriti midagi ei saanud. Siis aga kohtusin paari kalamehega, kes millegipärast kogu aeg said – nii kasvas mul huvi. Hakkasin tähelepanelikumalt vaatama kalapoodides pakutavat, uurisin, millega põhjanaabrid püüavad, üritasin ise meisterdada. Aeg oli muidugi selline, et ega midagi eriti saada polnud. Juhus viis kokku mind ühe kalamehega Rootsist, kes näitas oma varustust ja pidas pika ja põhjaliku loengu tirgutamisest. Loengu kokkuvõttev iva oli selles, et kala peab seisvat tirku võtma. Kuulsin ka esimest korda saladuslikku sõna värvikonks. Soetasin varustust, uurisin kodus vannis, mida tirk vees teeb, ja lõpuks hakkasin stabiilselt ka kala saama.

Praegusel ajal kaubapuudust muidugi pole. Kalastuspoed pakuvad suures valikus nii piki- kui põiktirke, värvikonkse, kette ja lülisid nende kinnitamiseks. Sikusid saab osta isegi kodust välja tulemata, näiteks portaali Kalale.ee internetipoest. Kindlasti on märgatud selliseid nimesid nagu Rapala, Kuusamo, Lindroos, Salmo, Nils Master, Lucky John jpt. kelle kõrval on ka nimetuid isetegijaid. Algajal on kindlasti selles kaubakülluses raske orienteeruda – mida osta? Nõu annavad nii kaupmehed kui ka sõbrad.

Sikudest üldiselt
Minu jaoks jagunevad mängu järgi pikisikud kolmeks. Esiteks siku, mis jookseb langedes ühte punkti, asugu see siis all või külje peal. Enamasti jookseb olenevalt sikust ja tõmbe pikkusest siiski külje peale, peatub hetkeks ja vajub alla. Teiseks siku, mis peale tõmbe lõpetamist loperdab alla, hoides ennast maksimaalselt horisontaalasendis – mäng sama, mis traditsioonilisel peipsi sikul. Kolmandaks sikud, mis langedes teevad igasugu poognaid ja mõne puhul tundub, et iga kord ka erinevaid. Põhjuseks võib olla see, et mõned keerutavad rohkem tamiili, pööreldes ümber oma telje ja osa mängust on seotud tamiili keerdus olekuga.

Põiksikud mängivad üldjuhul sarnaselt: kõigepealt sukeldumisliigutus ja peale seda ringi, ovaali või kaheksakujuline horisontaalne liikumine, olenevalt tõmbetugevusest, voolust ja sikust endast. Põiklante võib võrrelda pöörlevate lantidega: kõik pöörlevad ja kõik kiiguvad.

Sikud valmistatakse enamasti värvilisest metallist ja täidetakse tinaga. Materjalideks on üldjuhul punane ja valgevask, roostevaba teras, värviliste metallide sulamid, kasutatakse ka galvaanikat. Sikut omal käel valmistades on kõik võtted lubatud. On teada, et sikusid saetakse ja viilitakse ka vanadest kirikukella tükkidest – seda materjali erilise värvi pärast, mis tuleb hõbedasisaldusest pronkskellas. Lihtsaim viis ise sikut teha on siiski kahe sikupoole eraldi valmistamine õhukesest pekist, nende täitmine tinaga ja ühendamine jootmise teel. Sikude valmistamisest lähemalt võibolla mõnes järgmises Kalastajas.

Poest ostetud sikud on enamasti kõrgpoleeritud ja kaetud spetsiaalse lakiga, aga on ka erandeid. Kui siku läigib kenasti ka peale mitmeid kalapüüke ja olete sellega rahul, siis on kõik okei. Kui aga lant hakkab tuhmuma, peaks esimese asjana hindama, kas siku on lakitud või mitte, seejärel vajadusel kogu laki eemaldama ja landipinna uuesti poleerima. Poleerimiseks on parim väike lihvpink, nurgalõikaja vilt või riidekate ja natuke poleerpastatat. Kui seda võimalust pole, ajab asja ära ka tükike pehmet riiet ja poleerpasta.

Mõned kalamehed omi sikuteid ei poleeri, vaid kraabivad noateraga ja saakide üle ei kurda. Kui palju peab talilant läikima või mitte, on vaieldav. Võite ise omi sikusid kaunistada nii värvimise kui ka kleebistega, mis poodides saadaval – kõik on lubatud. Ise ma kunagi tervet karbitäit üle ei viitsi nühkida ja osad sikud hoian ekstra tuhmina – vahest lihtsalt võtab tuhmi.

Pikisiku suurus ahvenale on tavaliselt 3-5 cm, aga vahest ka pikem. Sügavamas vees ja voolus püütakse enamasti suuremate sikudega, madalates järvedes väiksemate ja kergematega. Eraldi tahaks öelda, et kui põiktirguga haugi tirgutada, siis mulle tundub, et paremad on põigid pikkusega 6-9 cm. Enamus põike jääb ju haugi söödakaladest oluliselt väiksemaks, küsimus on vist selles, et pikem põik on ka raskem, inertsem ja suurema mänguga.

Värvikonksu kasutades võiks ühendusketi pikkuseks olla keskmiselt 7 lüli, ent reegel see pole ja sõltub loomulikult siku suurusest. Väga pikkade kettide kasutamise korral muutub värvikonksu töö rohkem marmõssi mänguks, ka soodustab pikk kett sassiminekut, pikad tõmbed muutuvad probleemseteks. Samas on tõsiasi see, et mida halvem on võtt, seda kaugemal peaks sikutist olema punkt e. värvikonks, mida ahven ründab. Seega üks paras kompromisside otsimine.

Sikutite värvist rääkides ise kindlaid lemmikuid ja eelistusi ei oma, ehkki mitmed Soome autorid väidavad, et teatud aegadel on võtt seotud teatud sikutüüpide ja värvidega. Otsus, millise sikuga püüda, tuleb “lambist“: vahel püüan valgega, vahel punasega jne.

Sikutiõnge valib igaüks omale ise, siin mingit reeglit pole. Loeb ainult kasutusmugavus ja endale meeldimine. Sikutiõnge rull võiks olla selline, et oleks mugav tamiili järgi lasta ja sisse kerida. Mida suuremad sügavused, seda parem peaks rull olema. Eraldi küsimus on, kas sikutiõngel peaks olema ka nooguti. Ise kasutan põigiga püüdes pikemat reguleerimisvõimalusega noogutit ja mitte selleks, et võttu näha, vaid selleks, et pehmendada tõmmet. Kahtlejatele niipalju, et kala võtt on tunda ka ilma noogutita, ent noogutiga lihtsalt näete seda konkreetsemalt. Pikisikuga püügil on nii ja naa, madalates järvedes mulle meeldib noogutiga püüda, Peipsis aga mitte, kuna seal vaja kõik veekihid läbi püüda, seega ka tamiili vaja palju sisse kerida ja välja lasta, nooguti jäätub ja tundub ebavajalik.

Püügist
Sikutipüük veekoguti on üsna erinev, ent ühendav reegel on kõikjal see, et kala on vaja üles leida. Eesti oludes on põhilisteks sikutikaladeks ikkagi ahven ja haug. Ahven hoiab teadupärast suurematesse või väiksematesse parvedesse ja need kas seisavad kusagil paigal või liiguvad. Igal järvel ja jõel on talvel mingid paremad püügirajoonid, mis võivad olla sügavamad järveosad, kõrkjarajoonid, madalikud jms., jõgedes kindlasti augukohad. Tuttaval veekogul tirgutades on ikka mingi eelnev kogemus olemas, kus kala võiks asuda; võõral veekogul aga tuleb lihtsalt otsida, ainsaks abistavaks infoks võivad olla kellegi vanad puuriaugud.

Puuriauke peab oskama eristada, kuna “ussipiinaja“ ja sikutimees käituvad erinevalt, sellest tulenevalt on erinevad ka jäljed lumel või jääl. Üldjuhul sikutipüüdja kaua ühe augu peal ei istu. Ise ma madalas järves üle 20...30 tõmbe ühes augus ei tee ja 90% esimestest kaladest on alati tulnud esimese 10 tõmbe jooksul. Üsna tavaline on ka see, et võte on esimese siku vajumise ajal, selleks peaks valmis olema.

Edasi loe Kalastajast nr 34

Tekst: Alvar “Sepaonu“ Heiste
Fotod: Ralf Mae