2004. aasta juuli lõpupäevil püüti mõrdadega Peipsi põhjaosast, Narva jõe väljavoolukoha lähedalt kaks valgeamuuri (Ctenopharyngodon idella). Mõlemad isendid osutusid kudemiseelses seisundis gonaadidega emaskaladeks.

Ühe kala pikkus oli 105 cm ja kaal 18,58 kg (sealhulgas marja kaal 2,74 kg). Teine kala oli pisut pikem, kuid kergem: 106 cm pikkune ja 17,56 kg raskune (gonaadi kaal 3,34 kg). Kalade vanuseks hinnati soomuste järgi vähemalt 20 aastat (erinevad määrangud kõikusid 21...23 aastani).

Enne 2004. aastat oli valgeamuuri Eesti looduslikest veekogudest tabatud vaid korra, nimelt 19. juunil 2001. aastal Võrtsjärvest. See kala oli ligikaudu sama suur kui Peipsist püütud kalad. Tänavu tuli Võrtsjärvest üks leid lisaks (suurim senipüütutest, pikkus 115 cm, kaal 20 kg, ühtlasi oli tegu suurima Võrtsjärvest püütud kalaga). Niisiis on Eesti vetest teada neli valgeamuuri püügi juhtu. Millal valgeamuurid Eesti vetesse asustati, ei ole täpselt teada.

Valgeamuuri looduslik levila on Kaug-Idas, Amuuri, Sungari ja Ussuuri jõgedes Vene piires, Hanka järves ning Hiina põhjapoolsemates jõgedes. Seda kalaliiki on asustatud paljudesse maadesse ja ta on maailma üks olulisemaid kalakasvatuse objekte. FAO andmeil kasvatati 2002. aastal enam kui 3,5 miljonit tonni valgeamuuri, suurim tootja oli Hiina. Maksimaalsed mõõtmed looduses: pikkus 150cm, mass 45 kg ja vanus 21 aastat.

Valgeamuur elab rohke taimestikuga järvedes ja aeglasevoolulistes jõgedes. Ta pole nõudlik temperatuuri (talub vahemikku 0...+38 C), soolsuse (kuni 10 promilli) ega hapnikusisalduse (elab veel 0,5 mg/l juures) suhtes. Toitub peamiselt veetaimedest (ka üleujutatud rohust), kõrvaltoiduna võib kasutada detriiti, putukaid ja teisi väiksemaid selgrootuid loomi. Tänu taimetoidulisusele kasutatakse teda laialdaselt biomelioraatorina kalatiikide ja veehoidlate puhastamisel.

Valgeamuur koeb kiirevoolulistes jõelõikudes, kudemiseks vajab väga kõrget veetemperatuuri (+26...+28 C). Eesti vetes sigimine on seetõttu mõeldav vaid erakordselt soojadel suvedel ja kudemiskohana tuleks kõne alla ehk vaid Narva jõgi. Puuduvad andmed, et see liik oleks meil või naaberaladel edukalt looduslikes tingimustes järglasi andnud.