ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 33 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT

» KALAMEHE KAAMERA
Olympus C-60 Zoom. Ralf Mae

» KALAMEHE AUTO
Mazda Pick-Up. Hanno Kask

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Võldas. Randel Kreitsberg

» KOGEMUS
Sügisene lõhepüük. Aldo Ollik

» ÕNGEKOOL
Peibutussöötade segamisest, I osa.Ralf Mae

» LENDÕNG
Lendõngitseja mõlgutusi.
Jarko Jaadla

» JUUBILAR
Karl Plutus - 100! Vladi

» KORD ON KORD
Kuhu kulub kalastajate makstud raha? Peeter Prass

» HARIDUS
TÜ Pärnu Kolledzh. Henn Ojaveer, Hanno Kask

» SININE RIST
Linnuroni: suurim mageveekalade kõhuõõnes esinev parasiit. Zoja Merilo

» Mürgised ühendid kalades.
Leili Järv, Mart Simm, Ott Roots

» TEADUS
Ihtüoloogiakongress Tallinnas.
Endrik Tõnsberg

» ÜHISTEGEVUS
Koelmutalgud.
T. Jürgenstein, K. Krass

» JUUNIOR
Lastelaager 2004.
Raimo Kummer

» PAJAS JA PANNIL
Õllesupp suitsukalaga. Mart Vabar

» VÕISTUKALASTUS
Järvakate spinninguvõistlused. Kaido Krass
» Balti Karikas 2004.
Kirill Klenski, Ralf Mae
» Eesti Meistrivõistlused õngitsemises. Ralf Mae
» Lossikala 2004
» Karksi-Nuia Karikas 2004.
Ralf Mae
» Spinninguvõistlus Pühajärvel. Ralf Mae
» Teise Kala võistlus Paunküla veehoidlal. Ralf Mae
» Õngitsemise MM Belgias: Willebroek 2004. Marko Kinusar
» Allveekalastajad Saadjärvel ja Ermistul. Endrik Tõnsberg
» Narva Lõhe 2004.
Raimo Kummer
» Pereüritus "Viidikas". Ralf Mae
» Salmo Sügissärg 2004.
Ralf Mae

» MAAILM Laguunis.
Toomas Mikkor

» KODULUGU
Elust Väinamere väikesaartel. Manivald Kuik

» PAJATUS
Augustis forellijõel. Tõnu Väät

» KALASTAJA PAADILISA
Toimetajalt. Raimo Kummer. Vastukaja. Tõnis Tikka
» Suure kummikaga mereretkele. Endrik Tõnsberg
» Ujuv paadinäitus Soomes. Hanno Kask
» Veemoto – võistlus- ja paadiklassid. Lembit Aaslav-Kaasik
» Veeteede Amet soovitab (Bella paatidest). Malle Lõhmus
» Trophy 2052 WA – kalapüügiks mugavustega.
Raimo Kummer

» MAAILM Karvakala püüdmas. Janno Simm

» KOMMERTS Kalamehe paat: Windy 295

» KALARISTSÕNA Kaido Krass
 
PAJATUS
Augustis forellijõel. Tõnu Väät
Kell oli 04.30 hommikul, kui jõe äärde jõudsin. Hilissuvele omaselt polnud loodus veel ärganud, puud olid raske härmatise all, põllu kohal hõljus udu. Ka lindude hääli oli vähem ning need ei tundunud enam nii rõõmsad ja helisevad kui suvel.

Jõe äärde jõudes
sain päris suure üllatuse osaliseks. Korraks mõtlesin isegi: kas on ikka sama jõgi? On uskumatu, kuidas aastaaja vahetumise ja veeseisu tõttu võib jõgi muutuda. Seal, kus alati on olnud kärestik, voolas nüüd sookraavidest jõkke uhutud sodi ja muda tõttu pruunikas ning vaikne vesi.>
sain päris suure üllatuse osaliseks. Korraks mõtlesin isegi: kas on ikka sama jõgi? On uskumatu, kuidas aastaaja vahetumise ja veeseisu tõttu võib jõgi muutuda. Seal, kus alati on olnud kärestik, voolas nüüd sookraavidest jõkke uhutud sodi ja muda tõttu pruunikas ning vaikne vesi.

Egas midagi, asjad valmis ja püüdma.
Natuke maad allavoolu minnes hakkasid pardid, nagu kiuste, prääksudes ühest jõekäänakust teise ujuma, nagu meelega võimalikult palju lärmi tehes. No ei saanud neist lahti! Lõpuks õnnestus neile siiski üsna lähedale saada, mispeale nad sukeldusid ning minust kümmekond meetrit ülesvoolu liikumatult roo sisse kerkisid, justkui plastmasspardid. Nüüd sain vähemalt segamatult püüda. Aga ei – raks... Vastaskalda udu seest kerkis noore põdra pea. Issver, kus ehmatas! Põdra poolt järgnes ehmatusele põgenemine, mis kõlas nagu tankidiviisi läbi metsa sõitmine.

Lõpuks hakkasid paistma juba teada kohad – üks esimesi sügavamaid käänakuid, vees olevad puud, seal all tumedad ning sügavad kohad. Kunagi sain sealt 1,6 kg jõeforelli – tänaseni välimuselt üks ilusamaid isaseid forelle.

Lähenesin vaikselt. Vise vastaskaldasse, teine, kolmas... Lasin uppuval vobleril natuke vajuda, tõmbasin risti risu alt... Järgnes ootamatu sööst, väike ehmatus ja piduri kärin... Ilus kala! Paariminutilise võitluse järel õnnestus forell kalda ette saada. Nüüd kahv selja pealt ja hops, oligi kilo kanti kala kaldal. Vähemalt midagi juba kotis!

Järgnes pikk käänakute ja rontide aluste kammimine. Ei midagi. Imelik, kas suure kala päev?

Paari tunni möödudes,
ühe täiesti tavalise sirge peal, kus muidu rohtu kasvanud jõel paiknes keset jõge väike, rohuvaba, sügav veetsoon. Just sinna auku väikese sinaka silikoonvõdiku viskasingi. Ei tundnudki midagi, kuid nägin, et tamiil ja võdik liikusid imelikult eemale... Nagu oleks rohtu takerdunud, kuid nagu keegi oleks ikkagi ka müksanud. Väikese mõttepausi järel miski nagu ütles, et siin toimus ikkagi midagi “kahtlast”! Tegin samasse veel 2...3 viset, lasin võdikul vajuda ja... Kui kerima hakkasin käis kärrrr... Võimas! Kala sööstis kohe rohtu. Mida teha? Istusin kaldale maha, hoidsin tamiili ja spinningu otsa pingul. Kumbki, ei mina ega ka kala, ei söandanud tõmmata. Nii me seal siis kahekesi istusime.

Möödus minut, kaks, kolm... Vaikselt “nõkutades” kala liigutas, tõmbas, kerkis – samal ajal proovisin minagi teda järkjärgult kergitada. Päris kaua võttis see kõik aega. Viimaks kerkis kala pinda. Ohsaa! – kui võimas saba! Süda põksus tugevalt. Kas tõesti tuleb paar kilo ära? Enne käe-ulatusse jõudmist, minu nägemise järel, tegi forell veel mitu tugevat sööstu. Kalda ees oli väike põõsas, appi... aga ei, seekord olen mina üle... uhhh... Õnnestus siiski eemale suunata! Viimaks oli kala käes ja kaldal. Kaal näitas pisut üle 1,7 kg.

Loopisin edasi. Paaritunnise püügi järel oli lootus kadumas ja tagasimineku plaanid peas mõlkumas. Ent kui olin Salmo uppuvat voblerit järjest ühte auku “tagunud“, lendas lant äkki kõrgele veest välja, forell järele. Ülikiire sööst, edasi-tagasi, kõrge küünal. Veel suurem kala – tunduvalt suurem, kui eelmine! Ootamatult toimus aga tugev raputamine, vobler lendas kaarega minust mööda, kala aga kadus sama kiiresti kui võttis. Prrrrrr... Otsus sündis kiiresti: ootan paar päeva, ja siis tagasi!

Oligi õige hommik,
ka ilm tundus hea sombune olevat. Paari tunni möödudes, kui jõudsin metsa vahelt põllu peale, hakkas tugevalt sadama. Võtsin vesti taskust kiiresti vihmajope, panin selga ja liikusin edasi. Hiilisin imevaikselt suure kala koha poole ning alustasin püüki. Ei midagi – ei tahtnud voblerit, ei pöörlevat, ei silikoonvõdikut, ei võnkuvat metallilanti. Viimaks sidusin otsa siis liitsi (võdikukonksule lendõngitsejate moodi seotud suled – kui põhjas liigutada, siis imiteerib väga ehedalt väikest kala või kaani). Kohe, kui liits põhja vajus ning mina olin teinud paar tõmmet, toimus tugev võtt. Kas tõesti...? Paari minuti jooksul oli tunda, kuidas kala lõuad vastu tamiili hõõrusid, siis aga käis tugev tõmme ning praks ja krussis tamiil lohises mööda vett. Haug, vana kurat. Suur haug!

Loopisin edasi. Kuigi olin püüdnud juba tunde, oli see alles esimene võtt. Peas keerles mõte, et kui ilm on kalastamiseks hea, ent hästi ei võta, siis tihtipeale tuleb mõne tunni jooksul üllatusena ilus kala otsa – nii on varasematel aegadel päris sageli juhtunud!

Kuigi jalas olid pikad kummikud ja seljas kilejope, oli tunda, kuidas vesi tugeva vihmasaju tõttu juba igale poole voolas. Kui pikemaks seisma ei jäänud, polnud väga hull; vaid pärast pikemat seismist aga oli üpris ebameeldiv taas liikuma hakata.

Kui ligunenud riided lõplikult ära tüütasid, alustasin tagasiteed. Umbes 250 meetrit suure kala kohast allavoolu oli käänak, kust pole kunagi kala tulnud, kuid kus on väga sügav ja kobraste poolt tühjaks uuristatud kaldaalune. Järsku tamiil liikus imelikult... Siia-sinna, keset jõge – tüüpiline haugi võtt. Kerisin kiirelt tamiili pingule – nagu känd oleks otsas! Ja siis kerkis kala pinda – oh, issand, forell...! Ausõna, vaatasin käsi – ei, mul on tõesti 2,1 m jäigemapoolne jäik ritv ning rulli pidurgi suure kala ootuses peale reguleeritud – tunne oli aga, nagu püüaks hambaorgi ja niidirulliga. Ketas ainult käriseb, no ei saa kerida... Kuigi forell käitus nagu puupakk, ei rapsinud ega sõitnud ringi, olid suured keerised kala ümber, vaid pea oli veest väljas.

Siiani on meeles, nagu oleks ma näinud kala pilku või tundnud tema kindlust: ta justkui öelnuks mulle, et ära muretse, ma teen seda juba sajandat korda... Kui harilikult kala rapsib ja ujub eemale, siis see ujus justkui meelega minu poole (ja nagu juba öeldud, seda sajandat korda tehes ning täpselt teades, kuidas käituda...), raputades pead ja lanti intensiivselt vee kohal. Täiesti ootamatult oligi peibutis eluka suust lahti ning kala, nagu hommikune udu, haihtunud. Suured kalad käituvad sada protsenti teistmoodi.

Esimene mõte oli,
et oleksin ma seda teadnud, ei oleks kalale tulnudki! Sellist kogemust, unistust, kord elus... Kui suur võis kala olla? 1,7, 1,8, ka kahe kilo kanti kalad, mis püütud, otsas käinud, pole nii tugevad olnud. Uskumatu – kas tõesti oli kolme- või nelja-kilone? Pidi olema! 2,5...3 kindlasti, pole kahtlustki! Uskumatu, kui suuri jõeforelle ikka elab meil! (Tegu täiesti tavalise jõega, millel puudub mereühendus).

Suure kala võtt on huvitav. Forellile omast tugevat rabamist ei eelne – võttu nagu ei olegi. Kala on mingist hetkest lihtsalt otsas. Seda on nii mõnedki kõvad forellikütid öelnud, et suur jõeforell, 2-3-4-kilone, võtab imeõrnalt, lausa “imeb“ landi suhu. Nii õrnalt, et ei tunnegi, ja tugevust ning oskust see hiljem mokast raputada neil juba jätkub. Et suurt kätte saada, vaja peale tema ülesleidmist ning võtma saamist ka lisaks loota, et konksu ka ilusti suhu võtab ja siis ta lisaks veel kaldale saada. Üsna palju asju peab kokku langema. Huvitav, kuidas Eesti rekordjõeforell, see üle 6 kg, küll välja võeti?

Edasi loe "Kalastaja" nr 33 lk 98