ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 33 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT

» KALAMEHE KAAMERA
Olympus C-60 Zoom. Ralf Mae

» KALAMEHE AUTO
Mazda Pick-Up. Hanno Kask

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Võldas. Randel Kreitsberg

» KOGEMUS
Sügisene lõhepüük. Aldo Ollik

» ÕNGEKOOL
Peibutussöötade segamisest, I osa.Ralf Mae

» LENDÕNG
Lendõngitseja mõlgutusi.
Jarko Jaadla

» JUUBILAR
Karl Plutus - 100! Vladi

» KORD ON KORD
Kuhu kulub kalastajate makstud raha? Peeter Prass

» HARIDUS
TÜ Pärnu Kolledzh. Henn Ojaveer, Hanno Kask

» SININE RIST
Linnuroni: suurim mageveekalade kõhuõõnes esinev parasiit. Zoja Merilo

» Mürgised ühendid kalades.
Leili Järv, Mart Simm, Ott Roots

» TEADUS
Ihtüoloogiakongress Tallinnas.
Endrik Tõnsberg

» ÜHISTEGEVUS
Koelmutalgud.
T. Jürgenstein, K. Krass

» JUUNIOR
Lastelaager 2004.
Raimo Kummer

» PAJAS JA PANNIL
Õllesupp suitsukalaga. Mart Vabar

» VÕISTUKALASTUS
Järvakate spinninguvõistlused. Kaido Krass
» Balti Karikas 2004.
Kirill Klenski, Ralf Mae
» Eesti Meistrivõistlused õngitsemises. Ralf Mae
» Lossikala 2004
» Karksi-Nuia Karikas 2004.
Ralf Mae
» Spinninguvõistlus Pühajärvel. Ralf Mae
» Teise Kala võistlus Paunküla veehoidlal. Ralf Mae
» Õngitsemise MM Belgias: Willebroek 2004. Marko Kinusar
» Allveekalastajad Saadjärvel ja Ermistul. Endrik Tõnsberg
» Narva Lõhe 2004.
Raimo Kummer
» Pereüritus "Viidikas". Ralf Mae
» Salmo Sügissärg 2004.
Ralf Mae

» MAAILM Laguunis.
Toomas Mikkor

» KODULUGU
Elust Väinamere väikesaartel. Manivald Kuik

» PAJATUS
Augustis forellijõel. Tõnu Väät

» KALASTAJA PAADILISA
Toimetajalt. Raimo Kummer. Vastukaja. Tõnis Tikka
» Suure kummikaga mereretkele. Endrik Tõnsberg
» Ujuv paadinäitus Soomes. Hanno Kask
» Veemoto – võistlus- ja paadiklassid. Lembit Aaslav-Kaasik
» Veeteede Amet soovitab (Bella paatidest). Malle Lõhmus
» Trophy 2052 WA – kalapüügiks mugavustega.
Raimo Kummer

» MAAILM Karvakala püüdmas. Janno Simm

» KOMMERTS Kalamehe paat: Windy 295

» KALARISTSÕNA Kaido Krass
 
MAAILM Laguunis.
Toomas Mikkor
Eestlastel kannab kala nime vaid soomuste, uimede ja lõpustega elukas. Paljudel teistel rahvastel käib selle nime alla palju rohkem elajaid. Näiteks soomlastel on vähk rapukala, ingliskeelsetel rahvastel aga kannavad meremolluskid shellfishi nime.




Nn. shellfishing ehk molluskipüük New Englandi laguunides on sedavõrd tulemusrikas ja saak sedavõrd maitsev, et olen tavalise kalapüügi pea täielikult unustanud. Ega mulle kalapüük polegi kunagi meeldinud – ainult kala saamine on põnev. Shellfishing ehk molluskipüük on alati garanteeritud tulemusega; lahtiseks jääb vaid see, kui pika aja jooksul sa oma normi täis saad või kui palju jooke püügi ajal kulutad. Hilissügiseste püükide ajal tuleb vahel rohud enne sisse võtta, siis ei tundu külm tuul nii lõikav. Suvised püügid võtavad sageli kogu päeva ja siis on tavaks ka luksuslikud suupisted ja joogid.




Hardshell clam

Kõige kuulsam mollusk, kes New Englandi laguunivetes elab, on hardshell clam ehk kohalike wampanoag, indiaanlaste keeles quahog – ilus tume- või helehall ümara korrapärase karbiga elukas. Quahog elab sõltuvalt tõusust või mõõnast 0 – 1,5 m sügavusel liivapõhjaga alal. Päris avalikult ta põhjal end ei näita, vaid on ca 5 cm sügavuselt liiva all. Tänapäeval püütakse quahogi spetsiaalsete rehadega – pikad rehapiid surutakse liiva ja nii kammitakse põhi läbi. Kui piid jäävad millegi taha kinni, siis ongi see suure tõenäosusega clam ehk quahog. Lükkad reha nõks tagasi, piid sügavamale liiva ja kougid eluka rehasoppi, millest omakorda kallutad ta ujuvasse traatkorvi või pistad põlletaskusse.




Traatkorvid on täpselt nädalalimiidi suurused – ½ buššelit. Põlle tarvitatakse siis, kui on vaja paar peotäit clam’e näiteks eelroaks.

Indiaanlastele oli quahog vanasti väga oluline toiduaine ja tema karp oli väärtuslik toormaterjal. New Englandis elavad wampanoag’id on oma nimegi saanud molluskikarpidest tehtud wampumitest, mida kasutati vanasti raha ekivalendina. Wampum on nöörile lükitud quahogikarpidest tehtud kaelakee või randmeehe. Indiaanlased püüdsid teda vanasti mõõna ajal varvastega laguunipõhjas sobrades.

Clam ehk quahog ei tee oma kinnipüüdjaga mitte mingit koostööd. See tähendab seda, et tema karbi avamiseks on vaja kas brutaalset jõudu või head spetsiaalset nuga ja häid oskusi. Veidi aitab see, kui veest tulnud clamid panna tunnikeseks külmkappi – siis nad arvavad, et talv tuli ootamatult, suikuvad unele ja unustavad valvsuse ega hoia oma karbipooli enam säärase elajaliku jõuga koos. Ma ei tea, kas see trükimusta kannatab, aga New Englandis räägivad eluvennad omavahel baaris umbes säärast juttu, et seks selle või teise naisega oli kuradima hea, “she was tight as the clams ass...“ Ma ei hakka seda igaks juhuks tõlkima.

Kui keegi küsiks, et mis maitse on värskel äsjaavatud clamil, siis vastaksin, et värske ookeani ja meretuule maitse. Seda ei oska kirjeldada. Elusalt neelamiseks sobivad paremini pisikesed clamid, sellised enam-vähem 5 – 7 cm suurused. Mõni sirtsutab talle peale ka sidrunimahla või teravat mädarõikakastet. Maitse asi, ise arvan, et lisanditeta on ta täiuslik. Suurematest tehakse suppe ja kastmeid – ilmatu hulk erinevaid toite. Kuulus New Englandi clamchowder (molluski-jahu-piimasupp) on nii hea, et söö või iga päev. Seni on kõik eestlased, kellele seda pakkunud olen, vaimustusse sattunud.






Bay scallop

Järgmised põnevad elukad, keda laguunist saab toomas käidud, on bay scallopid. Nendele ei oska ma muud nime anda ja ei tea kas üldse seda ongi.New Englandi laguunide bay scallopid olevat oma maitseomadustelt maailmas ainulaadsed – ei oska seda väidet kahjuks kommenteerida, sest ma pole kusagil mujal midagi säärast saanud.

Bay scallopi karp meenutab õlifirma Shelli logot. Püüda võib teda alates oktoobri algusest ja kuni aprilli alguseni. Suvel nad sigivad ja siis on nende tülitamine keelatud. Peale kudemist scallop hukkub, seega on suguküpsete hukule määratud scallopite väljapüügilimiit terve buššel nädalas.

Ent ega seda buššelit (kena suur kartulikorv) nii kerge kätte saada olegi. Madalamast veest panevad teised püüdjad ja kajakad nad kiirelt nahka, sügavamas aga tuleb neid paadist kahvaga koukida, vee alla vaatamiseks on spetsiaalsed klaaspõhjaga puukastid. Kokku üks igavene tülikas ettevõtmine. Mina leidsin, et parem ronin juba üleni vette ja püüan neid nende endi keskkonnas. Kuna vesi on New Englandis sügisel juba jahedavõitu, siis kasutan märgülikonda. Vaatluseks kannan maski ja hingamiseks snorklit. Kahv on samasugune pikavarreline nagu paadist püüdjailgi ja limiidikorv ujub mul nööripidi järel. Enamasti ei hakka ma kahva enne veest välja tõstmagi, kui ta kuhjaga täis on. Sedasi on püük ääretult lihtne ja samas näeb ka kõike põnevat, mis vee all toimub. Scallop on ainus mollusk, mis arvestatava kiirusega edasi liigub. Tal on karbi siseserval, nii üleval kui all, mitukümmend sinist silma, millega ta tülitajat piidleb, ning vahel otsustab ta kiirelt karbipooli kokku-lahti liigutades liduma panna. Enamasti osutub pikavarreline kahv siiski tõhusamaks ja scallop maandub korvis.

Bay scallop on New Englandis selline luksuskraam, et selle püügikohti ei avaldata isegi parimate sõprade ringis, see hoitakse rangelt saladuses.

Scallopist süüakse vaid sulgurlihast ning tema avamine on üsna lihtne: liigendi juures on ava, kust nuga sisse läheb, nii lõigatakse lihas võimalikult karbi lähedalt läbi. Kogu ülejäänud kraam lendab prügikorvi.

Värske scallopi sulgurlihas on lausa magus. Sellele ei oskaks küll mitte mingit lisandit pakkuda, iga asi võib tulemuse vaid ära rikkuda. Muidugi hakatakse siis, kui värskest isu nõrkemiseni täis on söödud, temast ka kõike muud toitu valmistama. On erinevaid viise teda praadida, alates küüslaugust ja riivsaiast, kuni taignas valmistaud scallopiteni välja. Kõige keerulisem möllimine oli prantslaste retsept Coquilles St. Jaques – maitses üsna hea, aga värskele scallopile vastu ikka ei saanud.






Mousseid

Hoopis omapärane on mousselite püük. Neile on olemas ka eestikeelne nimi – sinitigu, ning neid elukaid on konservidena ka Eestis saada. Olen näinud neid koguni karpides konserveerituna.

Ise olen puutunud kokku kahte sorti sinitigudega: ühed on mustjassinised, teised hallikassinised ning triipudega. Maitsevahet mina ei tee, aga hallikaid on lihtsam püüda ja lisaks tean ma üht tõelist Eldoradot, kust neid lausa lumelabidaga kokku võib lükata. See on väike ojasuue raskesti ligipääsetavas laguuni tagaservas. Mõõna ajal jäävad ojaserva palistavad mättad kuivale ja siis paistab rohututtide vahelt musttuhat sinitigu. Ega muud nippi polegi, kui mudasse istuda, ämber põlvede vahele võtta ja täis laduda.





Edasi loe "Kalastaja" nr 33 lk 83