ajakiri foorum pildid tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, septembris, detsembris
 

Nr 33 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT

» KALAMEHE KAAMERA
Olympus C-60 Zoom. Ralf Mae

» KALAMEHE AUTO
Mazda Pick-Up. Hanno Kask

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Võldas. Randel Kreitsberg

» KOGEMUS
Sügisene lõhepüük. Aldo Ollik

» ÕNGEKOOL
Peibutussöötade segamisest, I osa.Ralf Mae

» LENDÕNG
Lendõngitseja mõlgutusi.
Jarko Jaadla

» JUUBILAR
Karl Plutus - 100! Vladi

» KORD ON KORD
Kuhu kulub kalastajate makstud raha? Peeter Prass

» HARIDUS
TÜ Pärnu Kolledzh. Henn Ojaveer, Hanno Kask

» SININE RIST
Linnuroni: suurim mageveekalade kõhuõõnes esinev parasiit. Zoja Merilo

» Mürgised ühendid kalades.
Leili Järv, Mart Simm, Ott Roots

» TEADUS
Ihtüoloogiakongress Tallinnas.
Endrik Tõnsberg

» ÜHISTEGEVUS
Koelmutalgud.
T. Jürgenstein, K. Krass

» JUUNIOR
Lastelaager 2004.
Raimo Kummer

» PAJAS JA PANNIL
Õllesupp suitsukalaga. Mart Vabar

» VÕISTUKALASTUS
Järvakate spinninguvõistlused. Kaido Krass
» Balti Karikas 2004.
Kirill Klenski, Ralf Mae
» Eesti Meistrivõistlused õngitsemises. Ralf Mae
» Lossikala 2004
» Karksi-Nuia Karikas 2004.
Ralf Mae
» Spinninguvõistlus Pühajärvel. Ralf Mae
» Teise Kala võistlus Paunküla veehoidlal. Ralf Mae
» Õngitsemise MM Belgias: Willebroek 2004. Marko Kinusar
» Allveekalastajad Saadjärvel ja Ermistul. Endrik Tõnsberg
» Narva Lõhe 2004.
Raimo Kummer
» Pereüritus "Viidikas". Ralf Mae
» Salmo Sügissärg 2004.
Ralf Mae

» MAAILM Laguunis.
Toomas Mikkor

» KODULUGU
Elust Väinamere väikesaartel. Manivald Kuik

» PAJATUS
Augustis forellijõel. Tõnu Väät

» KALASTAJA PAADILISA
Toimetajalt. Raimo Kummer. Vastukaja. Tõnis Tikka
» Suure kummikaga mereretkele. Endrik Tõnsberg
» Ujuv paadinäitus Soomes. Hanno Kask
» Veemoto – võistlus- ja paadiklassid. Lembit Aaslav-Kaasik
» Veeteede Amet soovitab (Bella paatidest). Malle Lõhmus
» Trophy 2052 WA – kalapüügiks mugavustega.
Raimo Kummer

» MAAILM Karvakala püüdmas. Janno Simm

» KOMMERTS Kalamehe paat: Windy 295

» KALARISTSÕNA Kaido Krass
 
kasutaja:
salasõna:
 
uus kasutaja?
 
MEIE VETE PÜÜGIKALU
Võldas. Randel Kreitsberg
Võldas on oma huvitava välimuse tõttu vanarahva seas ammu tuntud erinevate nimede all: kivitrull; merihärja poeg (Kihnu, Nõva); merihärg (Valgejõgi ja Loobu); härjapea, härjapää (Loode-Eesti, Halliste, Võrts-järv); rontipea (Toila); tölluspea (Pirita); härjapäts (Avijõgi, Saadjärv); luts, lodi, lutsupoeg (Kagu- ja Lõuna- Eesti, Valgejõgi); lodjakala, lodjapäts (Piusa); purlak; kont; kondakala; koerakala; emakkala; kivirull; järvekurat jne. Võldas on kõikjal Eestis laialt levinud.

Soome keeles kutsutakse võldast – kivisimppu; vene keeles – podkamentšik; saksa keeles – Kaulkopf, West – Groppe, Mühlkoppe; inglise keeles – sculpin, bullhead, Miller’s thumb; läti keeles – platgalve; rootsi keeles – stensimpa; ladina keeles – Cottus gobio L.



Kes on võldas?

Enamik tavainimesi pole sellest kalast kuulnudki, enamus kalamehi teavad teda vaid nime järgi ja vaid vähesed on teda käes hoidnud. Tõsi, vahetevahel tuleb ette ka seikasid, kui kuuldakse võldase konksu otsa jäämisest, ent see on ikka kogemata juhtunud.

Võldas ise on väike, kuni kümne sentimeetri pikkune kalake. Seni Eestist püütud suurima võldase pikkuseks oli 13 cm ja kaaluks 42,2 g (Ahja jõgi, 1987). Pakutakse, et kõige rohkem võib võldas kasvada 18 cm pikkuseks, sellisel juhul oleks tema vanus umbes viie aasta ringis, kuna tegu on väga aeglase kasvuga kalaga.

Võldas on jässakas, laia peaga, külgedelt lamendunud tagakehaga. Praktiliselt kogu pea ulatuses laiub tihedate peente hammastega suu. Silmad asuvad kõrgel pealael. Soomuseid tal pole, küll võib kehapinnal leiduda tahapoole suunatud väikeseid ogakesi. Selja peal on võldasel kaks seljauime: esimene lühem ja tugevate ogakiirtega, tagumine pikem ja pehmem. Eriti lahedad on aga kala rinnauimed, suured ja lehvikutaoliselt ümardunud, ulatuvad kala pärakuni. Värvuselt on võldas pruunikas-hallikas, tumedamate laikudega, igati kohandunud veekogu põhjas varjatud eluviisiks. Kõhualune on muidugi heledam. Samuti on võldasel suurepärane oskus oma värvivariatsioone muuta ja teha seda suhteliselt kiiresti. Maikuus muutubki isase võldase kodukootud tume rüü hoopis eredamaks, erkoranzhilt ääristatud mundriks, seda ilmselt lähenevate tähtsate sündmuste tõttu.



Kus võldast leida?

Kuna võldas ei paku püügikalana peaaegu mingisugust huvi, siis pole teda ka väga palju uuritud. Alles eelmise sajandi lõpupoole hakati võldaslastele (samasse sugukonda kuuluvad veel merihärg ja nolgus) üldse tähelepanu pöörama.

Meie tavaline võldas levib Põhja-Hispaaniast kuni Uuraliteni ning Mustast merest kuni Valge mereni. Mitmel pool räägitakse ka erinevatest alamliikidest, kuid see on alles täpsustamisel. Peamiselt mageveekala, kuid võib vahest esineda ka riimvees (on märgitud näiteks Tallinna lahes). Mageveekogudest eelistab puhtaveelisi kärestikulisi suuremete kividega jõelõikusid – seega sarnaseid lõhe- ja forellijõgedele. Landifirmade poolt on välja lastud isegi võldase imitatsiooniga uppuvaid vabinalante, mida saab edukalt näiteks forellipüügiks kasutada (inglisekeelne märksõna “bullhead“).

Mandri- Eestis leidub võldast pea 100 jões ja ojakeses, samuti järvede kaldavetes (Võrtsjärv, Saadjärv, Tamula). Leitud on teda ka Saaremaalt Karujärvest ning Oesaare lahest, arvukamalt Väinamere madalamates kohtadest ning ka Matsalu lahest.

Kuigi laialdaselt levinud, on tegu siiski vähearvuka kalaliigiga (“Eesti punases raamatus“ 1998. aastal 4. kategoorias tähelepanu vajava liigina). See on tingitud ilmselt sellest, et võldas tahab puhast, jahedat ja hapnikurikast vett.

Reeglina eelistab võldas kruusast ja kivist põhja, seal on lihtsam endale elupaika leida. Elupaigaks sobib kõige paremini mõne suurema kivi servaalune – sealt saab ta öösel teha lühikesi (vaid paari meetriseid) toidurändeid. Kohati võib võldas olla peitunud ka taimede ja roigaste ning isegi tühjade karbipoolmete vahele. Ta on üksiku eluviisiga ning kaitseb oma paariruutmeetrist territooriumi. Nii istubki väike võldas enamuse aastast mõnusasti oma kiviserva all, valvab oma maatükikest ja teeb öösiti lühikesi jalutuskäike.



Kuidas ühest võldasest mitu saab…

Maikuus, kui kala on vähemalt 5 cm pikk ning kaks aastat vana, hakkavad isavõldase keha peale tekkima oran˛ikad laigud. Kevadrahutus hinges, otsib tulihingeline poissmees välja sobiva varjulise koha kivide vahel või mõne suurema kivi serva all ja teeb sinna pesalohu. Sinna pesalohu juurde hakkab ta meelitama emaseid – mida suurema kasvuga isane, seda rohkem tema pesast emaseid läbi käib. Pesas võib olla kuni kuus marjaportsjonit, mis sinna kivide ja üksteise külge kleepununa jäävad. Marjaterad on ilusad, suured (kuni 2 mm läbimõõdus) ja erkoranzhid. Emasvõldas valib meelsamini niisuguse pesa, kus juba üks marjaportsjon ees on – nii saavadki suuremakasvulised sageli mitu emast järjest, samal ajal kui pisemad ja nooremad jäävad järgmiseks aastaks oma korda ootama.

Võib-olla aga polegi väikestele võldastele mõtet palju kaasa tunda, sest marjahunnikuga (kuni 600 marjatera) õnnistatud isasel ootab ees veel tükk rasket tööd. Enamik nö. tavaliste kalaliikide isased pühivad pärast viljastamist suu puhtaks ja lasevad jalga, võldasepapat ootab aga ees peaaegu kuu aja pikkune valvepost. Kala katab kehaga marja, valvab seda, peletab eemale marjaröövlid ning lehvikjate rinnauimedega ventileerib oma kallihinnalist aaret. Tööst puhata saab ta vaid niiviisi, et asetab pea marjakogumile ja kannab sealjuures osa oma keharaskusest tugevatele rinnauimedele. Nii kulub 3...4 nädalat, kuni ükskord vastsed kooruvad.



Edasi loe "Kalastaja" nr 33 lk 20