ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 32 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KAUBAMÄRK
CAMPUS matkatarbed

» KOMMERTS
Cobra konksude võltsingutest. A. Antiptchik

» KALAMEHE KAAMERA
Olympus C8080 WZ. Ralf Mae

» KALAKOTT

» ABIKS TEADLASTELE
Kalavaatlustest. Helle Mäemets

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Angerjast kirjutab Leili Järv

» ÕNGEKOOL
Muldsöödad. Toivo Reinpalu, Ralf Mae

» KOGEMUS
Tuulehaugipüük landiga. Aldo Ollik

» LENDÕNG
Turb lendõngega. Sven Kilusk
» Lendõnge heitenööri valikust. Marvin Toom

» ALLVEEKALASTUS
Ohutustehnikast allveekalastusel. Andres, Hardi, Endrik

» KORD ON KORD
Jätku kalale! Kalev Aun
» Harrastuskalapüük - kuidas edasi? Peeter Prass

» ÜHISTEGEVUS.
Eesti Kalaspordi Liit. Raimo Kummer

» KALADE ELU
Kalade märgistamisest. Endrik Tõnsberg

» KALAVARUD
Põud Harjumaa forellivetel. G.Lauringson

» SININE RIST
Mustatäpitõbi - kalameeste hirm! Zoja Merilo

» KALASEIKLUS
Ungari - sägade maa. Tauno Jürgenstein

» VÕISTUKALASTUS
» Emajõe Karikas 2004. Ralf Mae
» Eesti Karikas 2004. Ralf Mae
» Tallinna klubi lahtised MV Paunkülas. Ralf Mae

» PAJATUS
Legendi sünd. Tõnis Tikka

» Noppeid päevikust. Viktor Katenev
» Tallinn - Põhjameri - Lääne-Aafrika. Kalju Rohtla

» KALASTAJA PAADILISA
Toimetajalt. Raimo Kummer
» Paatidega Emajõgesid vallutamas. Endrik Tõnsberg
» 20 nõuannet paadimatkajale. Hanno Kask
» Veemoto - mis see on? Lembit Aaslav-Kaasik
» Paadijuhi nõuded oluliselt leebemad. Raimo Kummer
» Universaalne hobipaat ScandiNaval 475. Raimo Kummer

» MAAILM
Kalapüük Nuweibas. Toomas Mikkor

» TSST - KALA MAGAB!

» KALARISTSÕNA
Kaido Krass
 
PAJATUS
Legendi sünd. Tõnis Tikka
Killuke Rein Truumetsa fenomenist

Kõik algas ühel ilusal tuulisel maikuu päeval. Otsustasime Aldoga, et kui õhtul ilm vähegi lubab, läheme merre punast jahtima; kui tuul aga vaiksemaks ei jää, siis kuhugi forellijõele – aeg nii selle kui teise jaoks oli käes mis käes.

Siis ilmusid kaugemal merekaldale kolme inimese kujud. Arutasime Aldoga, et täna läheb vist festivaliks: ikkagi nädalavahetuse päev ja ilm vaat et parim, mida “punase“ püügiks üldse soovida võiks – pilves ja mere pealt tuulega. Seltskonna lähenedes sai mulle aga juba eemalt selgeks, et korüfee oli saabunud – Rein Truumets isiklikult.




Kes Tallinna ümbruses merest vähegi punast kala püüda üritanud, on kindlasti kuulnud Reinust ja tema tegudest, või on nad Reinule lausa teretuttavad. Saate ju aru küll, mida ma öelda tahan – seda pikka kuju on raske mitte ära tunda. Tuju läks kohe paremaks, kuna üsnagi selgeks sai see, et kui me täna tõesti “ühe mehe“ esituses kala ei peaks nägema, siis vähemalt saame kinnitust sellele, et siin tõesti ei ole kala. Isiklikult uskusin rohkem esimesse varianti. Ennist mere äärde marssides olime Aldoga naljaga pooleks arutanud, et tuleme, vehime 3 tundi ja konstateerime fakti: siin kalad ei ela. Mis iseenesest ei tähenda veel seda, et kala ei ole, sest järgmisel hetkel ilmub välja Rein, loobib pool tundi, saab x kala ja tõdeb, et siiski täitsa normaalne õhtu.

Seega tulid merekaldale Rein, Mattheas (tuntud Kalale.ee veebilehelt) ja veel keegi kolmas, kelle nime ma kahjuks enam ei mäleta. Ronisin veest välja, et saabunuid tervitada ja paar sõna juttu ajada. Reinul näis vette minekuga aega olevat küll ja küll. Läksimegi tagasi loopima kolmekesi: mina, Aldo ja Mattheas.

Kui olime paar tundi kohaletulekust alates täiesti tulutult pildunud, tegi Rein ka lõpuks oma pikad saapad märjaks. Ta tuli Aldost paarikümne meetri kaugusele, sooritas täpselt kolm viset ja sai täpselt kolm kala. Mul oli kange tahtmine omaenda lanti järama hakata ja ridvale mõned keerud peale väänata. No see ei ole lihtsalt võimalik – kohas, kus me mõlemad Aldoga terve õhtu tulemusteta loopinud olime, sai Rein hetkega kolm kala! Kaks esimest õnnestus tal suhteliselt kiiresti ja valutult vabastada, kolmas oli aga haakunud silmast ja Reinu suureks kurbuseks tuli see mõõdu piiril kala kaasa võtta ja selle tarvis korraks kaldale minna. Ülejäänud korraldasid samal ajal rafineeritud võidujooksu Reinu püügikohale, ent loomulikult taas tulemusteta. Rein aga arvatavasti muigas kaldal ja läks vaikselt eelmisesse lahesoppi. Minul ja Matthiasel kadus viimaks entusiasm ning me liikusime edasi, kus mõlemal õnnestus lõpuks üks väike kala kätte saada (kõik sellel õhtul saadud kalad olid väiksed, nibin-nabin mõõdus või pisut alla). Aldo kindlameelsus teeb talle aga au, kuna ta jäi terveks õhtuks Reinu kalakohale truuks. Mõne aja pärast naases samasse ka Meister ise – ta oli vahepeal saanud veel ühe kala (mille jällegi vabastas) ja ühe võtu. “Jälle väikesed,“ oli mees mitte just parimas tujus Aldo kõrval tagasi, tegi mõned visked ja nägi lõpuks korralikku kala järgi tulemas. Võtjat temast ometigi ei olnud. Seepeale kutsus Rein hoopis Aldo endale lähemale, näitas talle, millise kivi peale ronida ja jagas täpsed juhised: viska a la “päikesest paremale kella ühe peale, lase landil vajuda“ ja... Aldo ritva läbis korralik rabak, kuid kahjuks sellega ka asi piirdus. Möödusid mõned minutid ja Rein sai veel ühe väikese, mille taas vabastas. Ja siis veel mõned visked ja veel üks. “Silmast,“ nägi Aldo. Rein selle üle just õnnelik küll ei olnud, juba teine hädatapp. Meister vedas kala kaldale ja rohkem ta sel õhtul vette ei tulnud. “Mis ma neist lastest ikka piinan,“ võttis ta päeva kokku.

Meie lõpetasime tunni pärast, rohkem kala ei näinud meist keegi. Kokkuvõttes jäi Rein vs meie kolm seisuks 6:2. No oleme Reinuga korduvalt ennegi koos kalal käinud, aga millegi sellisega pole mina küll kunagi enne kokku puutunud. Müstika.

Koju sõites jätkus juttu ja mõtisklemist kauemaks kui tavaliselt.

Järjekordne legend oli sündinud.

Vabandan Rein Truumetsa ees, kuna tema seda teksti enne trükkiminekut ei näinud.


Tõnis Tikka