ajakiri tellimine kontakt
alt="Reklaam" name="Reklaam" width="468" height="60" border="0" id="reklaam">
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 32 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KAUBAMÄRK
CAMPUS matkatarbed

» KOMMERTS
Cobra konksude võltsingutest. A. Antiptchik

» KALAMEHE KAAMERA
Olympus C8080 WZ. Ralf Mae

» KALAKOTT

» ABIKS TEADLASTELE
Kalavaatlustest. Helle Mäemets

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Angerjast kirjutab Leili Järv

» ÕNGEKOOL
Muldsöödad. Toivo Reinpalu, Ralf Mae

» KOGEMUS
Tuulehaugipüük landiga. Aldo Ollik

» LENDÕNG
Turb lendõngega. Sven Kilusk
» Lendõnge heitenööri valikust. Marvin Toom

» ALLVEEKALASTUS
Ohutustehnikast allveekalastusel. Andres, Hardi, Endrik

» KORD ON KORD
Jätku kalale! Kalev Aun
» Harrastuskalapüük - kuidas edasi? Peeter Prass

» ÜHISTEGEVUS.
Eesti Kalaspordi Liit. Raimo Kummer

» KALADE ELU
Kalade märgistamisest. Endrik Tõnsberg

» KALAVARUD
Põud Harjumaa forellivetel. G.Lauringson

» SININE RIST
Mustatäpitõbi - kalameeste hirm! Zoja Merilo

» KALASEIKLUS
Ungari - sägade maa. Tauno Jürgenstein

» VÕISTUKALASTUS
» Emajõe Karikas 2004. Ralf Mae
» Eesti Karikas 2004. Ralf Mae
» Tallinna klubi lahtised MV Paunkülas. Ralf Mae

» PAJATUS
Legendi sünd. Tõnis Tikka

» Noppeid päevikust. Viktor Katenev
» Tallinn - Põhjameri - Lääne-Aafrika. Kalju Rohtla

» KALASTAJA PAADILISA
Toimetajalt. Raimo Kummer
» Paatidega Emajõgesid vallutamas. Endrik Tõnsberg
» 20 nõuannet paadimatkajale. Hanno Kask
» Veemoto - mis see on? Lembit Aaslav-Kaasik
» Paadijuhi nõuded oluliselt leebemad. Raimo Kummer
» Universaalne hobipaat ScandiNaval 475. Raimo Kummer

» MAAILM
Kalapüük Nuweibas. Toomas Mikkor

» TSST - KALA MAGAB!

» KALARISTSÕNA
Kaido Krass
 
MEIE VETE PÜÜGIKALU
Angerjast kirjutab Leili Järv
Angerjas (Anguilla anguilla L.) on selle nime all tuntud üle kogu Eestimaa, vaid Ruhnu saare elanikud leidsid heale lapsele oma nime – ualan. Soome keeles: ankerias; saksa keeles: Aal ja Flussaal; inglise keeles: eel; läti keeles: zutis; rootsi keeles: ål. Teaduslikus mõttes kuulub angerjas luukalade klassi pärisluuste alamklassi angerjaliste seltsi angerlaste sugukonna perekonda angerjas. See sugukond, mis ainsana hõlmab mageveelisi liike, on meil esindatud ainult ühe liigiga – (harilik) angerjas.

Kus on angerja kodu?
Maimueast välja kasvanud harilik angerjas elab Euroopa jõgedes Petshoorast kuni Musta mere vesikonna jõgedeni välja. Ta on tavaline Läänemeres, kus, tõsi küll, mitte kõik noorangerjad ei rända magevette, vaid osa neist jäävad turgutusele sealsesse riimvette. Teada-tuntud kala Vahemeremaades ja Maroko, Alzheeria, Itaalia ja Prantsusmaa jõgedes. Hästi teatakse angerjat ka Kanaaridel, Assooridel, Fääri saartel, samuti Madeiral, Inglismaal ja isegi Islandil.

Enamasti asustavad mittesuguküpsed angerjad vooluveekogusid, st. jõgesid ja ojasid. Angerjatel on tugevalt välja kujunenud negatiivne reotaksis, s.t. tung liikuda vastuvoolu, kuid see ei ole reegel. Sobiliku elupaiga leiavad nad ka järvedes, tiikides ning isegi meie äärmiselt riimveelistes merelahtedes, eelkõige Pärnu lahes ning Väinameres. Valinud endale kord elupaiga, jääb noor angerjas sinna väga pikaks ajaks paigale.

Angerja välimus
Angerjat ei aja segamini mitte ühegi teise meie vete kalaga. Teda iseloomustavad väga peened ja sügaval limases nahas asetsevad soomused ning väikesed, tihedalt lõualuudel paiknevad hambad. Tumedavärvilise maduja keha külgedel paikneb hästi väljaarenenud küljejooneelund. Angerjal puuduvad kõhuuimed. Selja-, päraku- ja sabauimed on sujuvalt kokku kasvanud ning rinnauimed väikesed. Tema liikumisstiil erineb suuresti ülejäänud kalade omast – siugjas liikumine süvendab veelgi visuaalset sarnasust maoga, mistõttu paljud inimesed teda lausa pelgavad.

Meie angerja lähisugulasteks on ameerika angerjas, kelle selgroolülide arv on mõnevõrra väiksem, ja jaapani angerjas, kelle selgroolülide arv on mõnevõrra suurem meie kohaliku liigi omast. Osa kalateadlasi peavad neid koguni hariliku angerja alamliikideks. Angerjal eristatakse kitsapealist- ja laiapealist vormi, kellel lisaks morfomeetrilisetele erinevustele (s.o. erinevusetele mõõtmetes ja nende omavahelistes suhetes) on leitud ka biokeemilises koostises teatavaid erinevusi, seda eelkõige rasvasisalduses. Kulinaarselt kõrgemini hinnatakse kitsapealisi angerjaid (liha sisaldab umbes 28% rasva) kui madalama rasvasisaldusega (rasva 12-19%), laiapealist vormi. Sellised äärmuslikud vormid kujunevad välja olenevalt kala elupaiga toidulaua koosseisust. Nii kasvavad valdavalt lepistoidulistest angerjatest kitsapealised ning valdavalt röövtoidulistest laiapealised angerjavormid. Isased on alati emastest oluliselt väiksemad.

Noorusaja elukommetest
Tegemist on rangelt öise eluviisiga kalaga. Seepärast satuvadki angerjad püünistesse just öösiti, sest pimeduse saabudes muutuvad nad aktiivseteks ja hakkavad innukalt toitu otsima. Ikka väiksemad väiksemaid ja suuremad suuremaid objekte: veeputukatest, limustest ja ussidest kalade ja vähkideni välja. Valgel ajal poevad angerjad sügavamates kohtades põhjamudasse: leitud on neid isegi kuni 1,5 m sügavuselt. Kui veekogus leidub urutaolisi moodustisi, siis poevad angerjad päevaseks ajaks sinna varju. Märgates midagi enda ees liikumas, haaravad nad kõhklematult selle järele, nii ongi angerjaid keset suurt valget päeva vahel ka landiga püütud. Sellise skeemi kohaselt toitub iga endast lugupidav angerjas aprillist novembrini ning soodsal aastal võib ta kaalus kuni 0,5 kilo juurde võtta. Angerjas võib kasvada kuni kahemeetriseks, kaaludes sellises suuruses kuni kuus kilo. Tavaliselt jääb pikkus siiski 0,5...1,5 meetri vahele ning sellele vastavalt jääb kaalgi enamasti nelja kilo piiridesse.

Talvisel ajal angerjad ei toitu, vaid vajuvad talveunne, mille veedavad põhjamudasse kaevunult. Talvitumiseks vajavad nad läbivooluga veekogu. Soodsate talvitumistingimuste vähesust peetakse üheks nende levikut piiravaks teguriks.

Mis toimub pimedas?
Rahva seas on levinud jutud angerjatest, kes käivat ööseti maismaal hernevargil. Kas nüüd just “pikanäpumeestega“ tegemist oli, seda ei saa küll väita, kuid oma tõepõhi nendel juttudel siiski all on. Nimelt on angerjas võimeline uue elupaiga otsinguil märjas rohus pikki vahemaid läbima. Niiske ilmaga suudab ta 24 C õhutemperatuuri juures ilma veeta elus püsida 36 tundi. Angerja paks ja limane nahk suudab tema aktiivselt liikuvat kandjat selle aja vältel edukalt hapnikuga varustada, andes tema käsutusse tunni aja jooksul 17kuupsentimeetrit hapnikku ühe kilogrammi kehakaalu kohta.

Müüdid ja tegelikkus
* Angerjas on kõigile hästi tuntud kala. Teda on praeguseks ajaks juba uuritud juba ligi 2500 aasta, kuid siiani ei ole suudetud lahendada kõiki temaga seotud saladusi ning nii peetakse angerjat siiani üheks mõistatuslikumaks kalaliigiks.
* Juba sellised antiikaja suurkujud nagu Aristoteles ja Plinius teadsid, et angerjatel ei leidu kunagi küpset marja ja niiska, nagu seda leitakse kõigilt ülejäänud kaladelt. Kuidas nad siis paljunevad? Aristoteles kirjeldas angerjate tekkimist soomudast ning vihmaussidest. Tema õpetus oli sedavõrd autoriteetne, et veel 16. sajandil, s.o. ca 2000 aastat pärast teooria loomist, usuti sellesse tõemeeli.
* Kahtlejad lõid uusi teooriaid: küll olid angerjad elussünnitajad, küll sünnitasid neid rannikumeredes hästi tuntud emakalad (sakslased kutsuvad emakala siiani die Aalmutter - angerja ema).
* 16.-17. sajandil teati juba, et angerjad tulevad sisevetesse merest. Igal aastal kogunesid läbipaistvad angerjaliku kehaga kalakesed, keda kutsuti klaasangerjateks, sadade kaupa jõesuudmetesse. Tungides massiliselt ülesvoolu kaotasid nad aja möödudes läbipaistvuse ning omandasid lõpuks angerja välimuse. Teati, et magevees elavad ja kasvavad nad 5...25 aastat (!). Seejärel algavad taas muutused, mis kestavad kolmest kuust aastani (mõnikord ka kauem): nende värvus muutub taas heledaks (hõbeangejad), ninamik venib välja ja silmad muutuvad suureks. Sellistena alustavad nad laskumist soolasema vee suunas. Hõbeangerjatel on juba võimalik visuaalselt sugu määrata.
* 18. sajandil oli teada-tuntud ka üks erandlik bioloogiline nähtus: angerja sugu on määramata veel kuni 23-24 cm pikkuses. Praegusel ajal arvatakse, et sugu määratletakse keskkonnatingimuste poolt. Kõrgematel temperatuuridel ja suurema asustustiheduse korral tekib rohkem isaseid ning et koelmualadest kaugemale rändavatest isenditest arenevad valdavalt emased – nagu see on ka meie vetes. Kuid see küsimus pole veel lõpplikku lahendust leidnud.
* 19. sajandi alguseks oli selge, et hõbeangerjad laskuvad merre ööseti. Arvati, et nad saavutavad soolases vees lõpliku suguküpsuse ning sigivad kusagil meres. Kus ja milline on nende vastne, jäi aga selgusetuks.
* Lahendus viimasele küsimusele tuli alles 19. sajandi teisel poolel. 1856.a. püüti Messiinia lahest omapärane klaasjas külgedelt kokkupressitud kalake Leptocephalus, tõlkes “lühikese ninamikuga õhuke pea“, kelle ehitus oli sedavõrd eripärane, et ta paigutati süstemaatiliselt lausa eraldi seltsi. See tekitas palju teaduslikke vaidlusi, sest mõnede zooloogide arvates ei olnud tegu täiskasvanud kalaga. Nelikümmend aastat hiljem tulid kaks itaallasest teadlast mõttele kasvatada Leptocephalus’t akvaariumis. Oma üllatuseks avastasid nad, et lehtjas imeloom tegi 75 mm pikkuses läbi moonde ja muutus juba sadu aastaid teada-tuntud klaasangerjaks. Kiiresti tehti veel üks, kuigi ennatlik järeldus – angerjad sigivad kusagil Messiinia lahe sügavustes.
* Alles 1920.a. lahendati angerja sünnikodu saladus: norra kalateadlane Johannes Schmidt püüdis alla 10 mm Leptocephalus’i ja neid koguni mitmest erinevast liigist merealalt, mida tänapäeval tuntakse ainsa kallasteta mere – Sargasso mere nime all. See on meri, mida ümbritsevad hoovused ning mis on Atlandi ookeani kõige soolasem piirkond. Siin, 400-1000 meetri sügavuses, kus veetemperatuur on 16 -17 C, koebki euroopa angerjas. Olgu märgitud, et tänu hoovuste tööle liigub siin soe vesi sügavamale kui mujal maailmameres. Isegi ekvaatoril on veetemperatuur samas sügavuses kaks korda madalam. Siit saab alguse üks maailma võimsamatest soojadest hoovustest, Golfi hoovus, mis kannab aasta-aasta järel miljardeid angerjavastseid endaga kaasa Euroopa ranniku poole.
* Sellel tuhandete kilomeetrite pikkusel, kuni kolm aastat kestval teekonnal turgutusalade poole hukkub enamus vastsetest, jõudmata moonduda klaasangerjakski. Õnnelikest rändajatest jõuavad areneda hõbedaseks laskujaks vaid umbes pooled ja vaid vähestel hõbeangerjatel õnnestub viia lõpuni oma bioloogiline missioon ja nad jõuavad suguküpsetena tagasi oma sünnipaika, Sargasso merre, kus nad pärast kudemist kurnatusest surevad. Selle avastusega sulgus üks omapärasematest eluringidest, angerja eluring sünnist surmani.
* Katseliselt on simuleeritud angerjatele tema rännakut Sargasso mere poole ning püütud kunstlikult luua sealsetel sügavatel koelmuhorisontidel valitsevaid tingimusi. Sel moel suudeti saada nii suguküpset marja ja niiska. Katsete tulemusena selgus, et küps angerjamari on peeneteraline (tera läbimõõt alla 1,4 mm) ning et angerjas on portsjonkudeja. Siiani ei ole aga veel õnnestunud angerjamarja kunstlikult viljastada.
Seega, ka pärast aastatuhandeid kestnud uurimusi jäävad õhku ikkagi veel vastamata küsimused. Kuidas leiavad angerjad oma sünnipaiga? Mis on tema, ligi 7000 km pikkusel, teekonnal määravad orientiirid, mis nad sihile viivad? Mis on põhjustanud sellise elutsükli? jne.

Lootust on, et kunagi Aristotelese poolt püstitatud probleemid leiavad sellel aastatuhandel oma lahenduse.

Angerjavarust eile, täna ja homme
Angerjale on raske leida vastast kvaliteedis ning tema järele on olnud alati väga kõrge turunõudlus. Angerjavaru aeglane looduslik taastootmine ei suuda aga enam ammu tagada soovitud saake. Juba ligi seitsekümmend aastat toimub meie vete angerja tööndusliku varu tagamine/hoidmine läbi veekogude aktiivse majandamise. Tema ainsa puuduse, aeglase kasvu, korvab hiljem täielikult kõrge turuhind. Esimesed angerjamaimud toodi Eesti sisevetesse turgutusele juba 1937.a. ja 1938.a. Prantsusmaalt, vastavalt 32000 ja 80000 tükki. Heale ettevõtmisele tegi lõpu Teine maailmasõda. Nõukogude Liitu, s.h. Eestisse, hakati angerjavastseid taas sisse ostma 1956.a. alates. Sellest ajast on meie sisevetesse asustatud miljoneid vastseid. Kuigi angerjas kasvab püügimõõtu (L = 45 – 60 cm) väga kaua, umbes 7 - 8 aastaga, on ainult tänu sellele suudetud säilitada arvestatav töönduslik varu.

Täna asustatakse enamus sisseostetud materjalist siseveekogudesse. Selle eelistuse tagamaa on igati mõistetav: sisevetest saab enamuse sisselastud maimudest ka täiskasvanud kalana välja püüda. Käesoleval ajal saadakse Jaapanis tiigimajanditest üle 7 korra rohkem angerjat kui püügist. Sellele teadmisele toetudes võiks ka meil olla perspektiivi angerjate tiigimajandites kasvatamisel.


Leili Järv
kalandusbioloog