ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 31 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Uue hooga. H. Kask, R. Mae

» KEVADUUDISED
Ron Thompsonilt ja Okumalt

» KALAKOTT

» KALAMEHE KAAMERA
Olympus C 770 Movie. Ralf Mae

» KALAMEHE AUTO
Mazda Premacy. Hanno Kask

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Linaskist kirjutab Leili Järv

» VETEVALD
Saaremaa vetest püüti hallkefaal. Henn Ojaveer

» TEST
Kalastaja testis spinningurulle. Ralf Mae

» KOGEMUS
Latika tonkapüük Emajõel. Valeri Rudakov

» LENDÕNG
Lendõngitsemine algaja pilgu läbi. Asekuningas
» Haugipüügist lendõngega. Marvin Toom

» ÕNGEKOOL
Lapikujukid. Toivo Reinpalu, Ralf Mae

» ALLVEEKALASTUS
Poolt või vastu? Ralf Mae
» Allveekalastus – mis see on? Andres
» Varustusest allveekalastusel. Meelis Kütt

» KORD ON KORD
Juhtum Jägalal. Urmas K. Ralf Mae
» Veelkord harrastuskalapüügiõiguse eest tasumisest. Peeter Prass
» Täiendused keskkonnaministri määrusele. Peeter Prass

» OMAALGATUS
Loodi SA Eesti Forell. Tauno Jürgenstein

» ÜHISTEGEVUS
Rasvauimede lõikamine Põlulas. K. Krass

» PAJATUS
Veebruarikuisest haugipüügist Narva jõel. Alar Vinkel
» Möödunud sügise Kala. Aldo Ollik

» VÕISTUKALASTUS
Eesti Karikas kirbutamises Ralf Mae
» Eesti MV kirbutamises Ralf Mae
» Kalevi talvised lahtised MV. Ralf Mae
» Kuldkala 2004 sõnas ja pildis. Ralf Mae
» Kirbutamise MM Lätis. Marko Kinusar
» Ida-Viru talvised MV. Enn Männiste
» Endla Kalale 2004. Ralf Mae
» Võistluskalender 2004. Aarne Grinberg

» KALASTAJA PAADILISA
Veesõidukitest Kalastajas ehk saateks. Raimo Kummer
» Helsingi paadimess näitab trende. Raimo Kummer
» Vindid, vindid ja veelkord vindid... Hanno Kask
» Uudiseid paadimaailmast. Raimo Kummer
» Kalamehe paat: Terhi Nordic. Raimo Kummer

» OMA SILMAGA
Ermistu kurjategija kurb lõpp. Hanno Kask

» MAAILM
Kalapüügist Kuubal. Viljar Meister

» UUDISED
Salmo & Luts nüüd Tallinnas. Aleksei Antipchik

» TÄISPUHUTAVAD PAADID AS KPG
 
MAAILM
Kalapüügist Kuubal. Viljar Meister

Wahood, kuldmakrellid ja barrakuudad ehk Kuubal puhkamas ja kala püüdmas

Pärast möödunudaastast kalapüüki Keenias (sellest võib lugeda Kalastajast nr. 27) oli selge, et järgmise aasta talvine puhkus saab toimuda seal ja ainult seal, kus on võimalik ka kala püüda. Esimese hooga sai uuesti Keenia peale mõeldud, sest mis seal salata, hing oli tollest püügist uhkust ja õnne täis (muide, siiamaani kripeldab...). Aga nagu öeldakse – issanda teed on imelikud.


Läbi Havanna Varaderosse

Jaanuaris on Mehhiko lahe vesi Kuuba rannikul nii +23...+26 C ja suurte kalade hooaeg algavat alles märtsis – need olid meie eelteadmised. Lisaks neile Keenias omandatud kogemused ja lapsepõlves loetud Ernest Hemingway “Vanamees ja meri”. Noh, ja lisame õigluse huvides, et sõber Raivo oli möödunud aasta oktoobris käinud ülemaailmsetel harrastuskalapüügi võistlustel Lõuna-Koreas (vt. Kalastaja 30). Leidsime, et sellest peaks piisama. Reisikava nägi ette kolme päeva Havannas ja seitset päeva Kuuba kuurortparadiisis Varaderos. Kuna päevitamine ei ole meie lemmiktegevus, siis Varaderosse sai kalapüük ka planeeritud.

Havannas oli võimalus kalapüüki näha otse hotelli aknast ning hotelli basseini lainemurdjatel jalutades tutvuda, kuidas kohalikud kalamehed meie tuulehaugi sarnaseid kalu püüavad. Asi väga lihtne – pisike viidikasarnane kala õnge otsa ja spinningu moodi riistaga heide lainetesse. Natuke kerimist ja nii ta tuli. Aga need olid väiksed kalad meiesuguste jaoks.

Varaderos oli esimene külaskäik sadamasse nimega Marina Chapelin. Õigesti tegime, sest sellise riigikorraldusega riigis on turisminduses paljugi segast ning eelnevad kokkulepped ei maksa suurt midagi. Aga hakkama me saime ning tellisime avamerepüügi – trollingu.




Paat, õigemini päris moodne avamerekaater WC ja duši, kapteni ning abilisega maksis kokku 290 dollarit. See oli mõeldud hommikuseks püügiks kella 9-st kella 14.30-ni ja mahutas nelja kalameest. Hinna sees oli veel ka väga suures koguses Havanna rummi, õlut, colat, mineraalvett, kõik see jahutatult. Õhtuse püügi hinnaks oli 240 dollarit kella 15-st kella 19-ni, kõik muu sama. Esimesele püügile tulid kaks grupikaaslast lisaks, niisiis startisime täie meeskonnaga. (Vahele selgituseks, et meie grupp koosnes 14 eestlasest ja ühest soomlasest – tegu estofiiliga, kes olnud 30 aastat Tuglase seltsi liige ning puhkamas käibki koos eestlastega.) Hilisemad kaks püüki toimusid aga juba kolmekes – suur meri ei ole naljaasi!


Kalapüük

Üldiselt oli kõik tuttav juba Keeniast. Nii landid, Rapala Magnum, värv RH, kui ka teised peibutised, mis koosnesid tinast, peotäiest erksavärvilistest kummiribadest ning võimsast konksust. Aeg püügikohale sõiduks kulus “noortele” selgituste jagamiseks ja paadiga tutvumiseks, esimeseks napsuks ning kapteni tegevuse jälgimiseks, kes valmistas väikesest söödakalast mingit erilist peibutist.

Peagi oli maa silmist kadunud ja peibutised lasti sisse. Jäime ärevusega ootama seda esimest, ja näe, kapteni valmistatud peibutist rabaski keegi. Paraku oli tulemuseks paljas konks. Nii juhtus mitu korda ning peagi sellest loobuti – tundus, et söödakala sai otsa. Panime tähele, et peibutised olid pinnapealsed ja hüppasid teinekord ka lainetest välja. Aga siis tuli ka esimene kala. Rulli sidur ragiseb, sina istud toolil ja “pumpad”, – niikaua, kui kala on paadi juures. Ülejäänu teevad juba paadi kapten ja tema abiline – kongits kerest läbi ja paati ning nuiaga “narkoos”.

Kohe saime teada ka mereeluka nime – peto, wahoo. Mis ta eesti keeles võiks olla? Inglise keeles oahu fish, hispaania keeles peto. IGFA (International Game Fish Association) aastaraamat annab lisaks jaapani-, portugali-, saksa- ja prantsuskeelsele nimetusele veel ladinakeelse, Acanthocybium solandri. Aga tühja sest nimest, ent püügikalana on wahoo igati tõsine tegija – möllab ja müttab kõvasti ning on teine päris ilus kah veel. Sama raamat ütleb, et tegemist on väga hea söögikalaga ja seda eriti värskelt soolatult.

Kokku saime neli wahoo´d, suurim neist 12 kg – olevat hea saak. Paraku tuli sadamasse tagasi sõitma hakata. Tagasisõidul tähistasime püüki kalamehe kombel kohaliku rummi ja colaga. Tähistajaid oli paraku kolm – neljandale oli lainetus mõjuma hakanud. Meri on kohe selline kiuslik mõne vastu. Kahel järgmisel püügiretkel olime kolmekesi, kolmas oli uus ja pidas mõlemad sõidud vastu.





Kahest järgmisest retkest üks oli taas hommikupoolne. Võtmisel küll suurt midagi vahet polnud, aga minule naeratas õnn välja tirida kala nimega kuldmakrell, ingliskeelne vaste dolphinfish, hispaaniakeelne dorado, ladinakeelne corypharna hippurus. Kala õigustab oma “kullast” nime, on tõesti väljanägemiselt ilus, ent lisaks veel ka tõsine võitleja. Eelpool nimetatud raamat ütleb, et kuldmakrell võib arendada kiirust kuni 80,5 km tunnis. Oli tunda küll.


(edasi ajakirjas "Kalastaja" nr 31, lk 123)

Tekst: Viljar Meister, fotod: Viljar Meister, Raivo Suviste, Olev Rätsep