ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 31 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Uue hooga. H. Kask, R. Mae

» KEVADUUDISED
Ron Thompsonilt ja Okumalt

» KALAKOTT

» KALAMEHE KAAMERA
Olympus C 770 Movie. Ralf Mae

» KALAMEHE AUTO
Mazda Premacy. Hanno Kask

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Linaskist kirjutab Leili Järv

» VETEVALD
Saaremaa vetest püüti hallkefaal. Henn Ojaveer

» TEST
Kalastaja testis spinningurulle. Ralf Mae

» KOGEMUS
Latika tonkapüük Emajõel. Valeri Rudakov

» LENDÕNG
Lendõngitsemine algaja pilgu läbi. Asekuningas
» Haugipüügist lendõngega. Marvin Toom

» ÕNGEKOOL
Lapikujukid. Toivo Reinpalu, Ralf Mae

» ALLVEEKALASTUS
Poolt või vastu? Ralf Mae
» Allveekalastus – mis see on? Andres
» Varustusest allveekalastusel. Meelis Kütt

» KORD ON KORD
Juhtum Jägalal. Urmas K. Ralf Mae
» Veelkord harrastuskalapüügiõiguse eest tasumisest. Peeter Prass
» Täiendused keskkonnaministri määrusele. Peeter Prass

» OMAALGATUS
Loodi SA Eesti Forell. Tauno Jürgenstein

» ÜHISTEGEVUS
Rasvauimede lõikamine Põlulas. K. Krass

» PAJATUS
Veebruarikuisest haugipüügist Narva jõel. Alar Vinkel
» Möödunud sügise Kala. Aldo Ollik

» VÕISTUKALASTUS
Eesti Karikas kirbutamises Ralf Mae
» Eesti MV kirbutamises Ralf Mae
» Kalevi talvised lahtised MV. Ralf Mae
» Kuldkala 2004 sõnas ja pildis. Ralf Mae
» Kirbutamise MM Lätis. Marko Kinusar
» Ida-Viru talvised MV. Enn Männiste
» Endla Kalale 2004. Ralf Mae
» Võistluskalender 2004. Aarne Grinberg

» KALASTAJA PAADILISA
Veesõidukitest Kalastajas ehk saateks. Raimo Kummer
» Helsingi paadimess näitab trende. Raimo Kummer
» Vindid, vindid ja veelkord vindid... Hanno Kask
» Uudiseid paadimaailmast. Raimo Kummer
» Kalamehe paat: Terhi Nordic. Raimo Kummer

» OMA SILMAGA
Ermistu kurjategija kurb lõpp. Hanno Kask

» MAAILM
Kalapüügist Kuubal. Viljar Meister

» UUDISED
Salmo & Luts nüüd Tallinnas. Aleksei Antipchik

» TÄISPUHUTAVAD PAADID AS KPG
 
Möödunud sügise Kala. Aldo Ollik

23. oktoobri õhtul järgneva päeva ilmateadet vaadates tuli ahastus peale. Võluv ilmaennustaja vehkis kaardikepiga ja seletas naeratades, et homme on meil 6 kuni 10 kraadi külma ja päike paistab. Põrgusse kõik – lõhepüügiluba ostetud, vaba päev töölt võetud ja nüüd sihuke pauk! Paras ilm jääle tirgutama minna. Spinningupüük pea’ poolemeetrises lumes ja kümnekraadises külmas tundus ekstreemspordina.

Istusin järgmisel hommikul kella üheksa paiku toas ja vahtisin kraadiklaasi: -10. Sõnad, mis trükimusta ei kannata, kippusid ühtlase jorinana suust välja. Näperdasin landikarpi, kontrollisin konkse, vaatasin korra veel spinningu üle, ikkagi ei saanud rahu. No mismoodi püüda sellise külmaga: nöör jäätub, rõngad jäätuvad – katastroof.

Viimaks otsustasin: tulgu mis tuleb, käin ära! Lappisin asjad kokku, istusin autosse ja asusin teele. Poolel teel avastasin auto armatuuril olevalt mõõdikult, et välistemperatuur on tõusnud -6 kraadini. See andis pisut lootust ja jalg surus gaasipedaalile juba kõvemini.

Jõe äärde jõudes osutus ilm muinasjutuliseks, päike siras ja valitses täielik tuulevaikus. Panin talvekombeka selga, sinna peale kahlamispüksid, rabasin spinningu kätte ja lidusin jõe äärde. Veetase oli keskmine. Sidusin otsa oma lemmiklandi, neoonpunase 28 gr. Viking Herring Wiggleri, ja alustasin püüki.

Esimene pooltund möödus ilma vahejuh-tumiteta. Jäi mulje, et jälle sattusin ainult looduse ilu nautima. Liikusin jõge kammides aeglaselt ülesvoolu, kuni sattusin pika mada-la sirge peale, millest alla- ja ülesvoolu jäid sügavamad kohad.

Et alumises augus võtjaid kalu ei olnud, jalutasin edasi ja vahetasin käigu pealt landi Kuusamo Taimeni vastu. Teine heide sirgest ülevalpool oleva sügava augu serva jäi nagu kännu taha kinni ja minu suureks üllatuseks alustas “känd” järjest kiirenevat lii-kumist allavoolu, keerates juba madalamas vees korraks külje üles. Siis mõistsin, et tegemist on lõhega, kuid oli juba hilja – torpeedo lisas kiirust ja reguleerimata rullisidur järgi ei andnud. Umbes 30 sekundit hiljem kerisin sisse lanti Kuusamo Taimen, mille kaks konksu olid täiesti sirged. Käte värisedes kirusin ennast ja oma rumalat enesekindlust, vahetasin konksu ja püüdsin edasi.

Kuna selle landiga rohkem võtmisi ei olnud, sidusin uuesti otsa Vikingi. Üritasin veel pikalt sama koha peal, kus esimese võtu olin saanud, aga tulemusteta. Liikusin pisut veel ülesvoolu ja muutsin taktikat: lasin landi rohkem põhja ligidale ja kerisin aeglasemalt. Ühtäkki jäi lant jälle nagu põhja kinni, kuid seekord oli kohe tunda suure kala võnkeid allpool veepinda. Esmalt keeras elukas end allavoolu ja alustas järjest kiirenevat sööstu samas suunas kui eelminegi. Keerasin kii-relt rullisidurit lõdvamaks ja lasin kalal minna. Ühel hetkel märkasin, et rullil on nööri vähevõitu järgi ja kala liikumine allavoolu endiselt kiire. Nööri pideva pinge all hoides alustasin kalale järele liikumist, samaaegselt nööri rullile kerides. Lõhe põikas paar korda vooluserva puhkama, kust ma ta kii-resti välja “aitasin”. Umbes poole tunni pärast, kui kala hakkas veevoolus juba nö. “laperdama“ ja külge üles keerama, tekkis väike lootus võidule. Ronisin kahlamispükstega jõkke, sest lõhe, vaatamata pingutustele, keeldus endiselt minu kaldapoolele ujumast. Viimaks olin kalast umbkaudu 2 meetri kaugusel, ja silma järgi hindasin teda umbes 10-12 kiloseks. Lant tundus olevat konksudega suunurgas. Mõte töötas palavikuliselt – kallas on kõrge, aga kongitsaga maandan kala esimest korda – kas ikka riskin?

Läksin aeglaselt ligemale ja üritasin kongitsat lõuga haakida, kuid vääratasin ja järgmisel hetkel tungis konks kala seljauime alt nahast läbi. Kongits lendas peost ja lõhe ujus mulle täiskiirusel jalgade vahele. Surusin jalad kokku, uskudes, et see kala peatab, kuid võta näpust. Abi oli asjast vaid niipalju, et sain kongitsa käepideme uuesti pihku. Kala suunurgas oleva landi konksu harud haakusid mu kahlamispükstesse, mispeale kala korraks end raputas... ja järgmisel hetkel oli ainuke säilinud kontakt kalaga see-sama seljauime alt läbi olev kongits. Minu kahlamispükste sääred aga olid nüüd landikolmikuga nõnda ühendatud, et ei saanud sammugi liikuda. Spinningu otsas olin mina ise!

Lasin ridva käest, põlvitasin püksisäärte kärinal vette, haarasin lõhel ühe käega lõpustest ja teisega kongitsast ning viimase jõupingutusena heitsin kala kaldale. Raple-val kalal otsas lamades tundsin, kuidas külm vesi mööda jalgu alla niriseb, kuid peas vasardas ainult üks mõte: ma sain ta ikkagi kätte!





Sellest, kuidas ma uuesti teisele poole jõge sain ja külmast lõdisedes auto juurde jõudsin, suurt ei mäletagi. Sõbra juures näitas margapuu emalõhe kaaluks 9,3 kg ja mõõdulint pikkuseks ninamikust sabauime alguseni 87 cm.


Tekst ja foto: Aldo Ollik