ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 31 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Uue hooga. H. Kask, R. Mae

» KEVADUUDISED
Ron Thompsonilt ja Okumalt

» KALAKOTT

» KALAMEHE KAAMERA
Olympus C 770 Movie. Ralf Mae

» KALAMEHE AUTO
Mazda Premacy. Hanno Kask

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Linaskist kirjutab Leili Järv

» VETEVALD
Saaremaa vetest püüti hallkefaal. Henn Ojaveer

» TEST
Kalastaja testis spinningurulle. Ralf Mae

» KOGEMUS
Latika tonkapüük Emajõel. Valeri Rudakov

» LENDÕNG
Lendõngitsemine algaja pilgu läbi. Asekuningas
» Haugipüügist lendõngega. Marvin Toom

» ÕNGEKOOL
Lapikujukid. Toivo Reinpalu, Ralf Mae

» ALLVEEKALASTUS
Poolt või vastu? Ralf Mae
» Allveekalastus – mis see on? Andres
» Varustusest allveekalastusel. Meelis Kütt

» KORD ON KORD
Juhtum Jägalal. Urmas K. Ralf Mae
» Veelkord harrastuskalapüügiõiguse eest tasumisest. Peeter Prass
» Täiendused keskkonnaministri määrusele. Peeter Prass

» OMAALGATUS
Loodi SA Eesti Forell. Tauno Jürgenstein

» ÜHISTEGEVUS
Rasvauimede lõikamine Põlulas. K. Krass

» PAJATUS
Veebruarikuisest haugipüügist Narva jõel. Alar Vinkel
» Möödunud sügise Kala. Aldo Ollik

» VÕISTUKALASTUS
Eesti Karikas kirbutamises Ralf Mae
» Eesti MV kirbutamises Ralf Mae
» Kalevi talvised lahtised MV. Ralf Mae
» Kuldkala 2004 sõnas ja pildis. Ralf Mae
» Kirbutamise MM Lätis. Marko Kinusar
» Ida-Viru talvised MV. Enn Männiste
» Endla Kalale 2004. Ralf Mae
» Võistluskalender 2004. Aarne Grinberg

» KALASTAJA PAADILISA
Veesõidukitest Kalastajas ehk saateks. Raimo Kummer
» Helsingi paadimess näitab trende. Raimo Kummer
» Vindid, vindid ja veelkord vindid... Hanno Kask
» Uudiseid paadimaailmast. Raimo Kummer
» Kalamehe paat: Terhi Nordic. Raimo Kummer

» OMA SILMAGA
Ermistu kurjategija kurb lõpp. Hanno Kask

» MAAILM
Kalapüügist Kuubal. Viljar Meister

» UUDISED
Salmo & Luts nüüd Tallinnas. Aleksei Antipchik

» TÄISPUHUTAVAD PAADID AS KPG
 
Haugipüügist lendõngega. Marvin Toom

Haugipüük lendõngega on mujal maailmas levinud ja tuntud sportlik kalastusviis ning selleks on mitmeid põhjuseid. Esiteks on kalastusload lõhe- ja forellijõgedele kallid ning sageli on paremad jõed kalameeste poolt ka ülerahvastatud. Teine ja peamine põhjus on aga see, et haugipüük lendõngega on väga huvitav ja atraktiivne. Ise sattusin selle peale puhtjuhuslikult.


Püüdsin forelli – sain haugi

Nimelt olid minuni jõudnud kuuldused, et ühest Tallinna lähedasest jõest oli saadud ilusat forelli. Otsustasin seda fakti kontrollida ning ühel kenal augustiõhtul sõitsingi jõe äärde. Juba auto juures riietudes nägin jõel maime jahtivaid röövkalu, keda alguses pidasin ekslikult forellideks. Hasart oli suur, sidusin õnge otsa ühe kalamaimu imitatsiooni ning heitsin sööda sinna, kus nägin maimuparve veest välja hüppamas. Vahemärkusena ütlen, et kasutasin isetehtud tamiilist otsalipsu, mille tüveosa oli 0,5 mm ja ja peenem ots 0,25 mm läbimõõduga.

Sööt maandus ja kui olin nööri umbes pool meetrit sisse võtnud, sööstis roostikust mingi torpeedo moodi “asi” minu sööda suunas ning tubli plaksakaga neelati see alla. Loomulikult haakisin automaatselt ning veest lendas välja tühi, söödata lips. Ei saa salata, sööstuga kaasnenud vaatepilt oli olnud võimas. Kerge kätevärinaga sidusin otsa uue sööda ja heitsin järgmise kala ette. Kokkuvõtteks võin öelda, et nelja esimese heitega võeti mult neli sööta.

Kahlasin segaste tunnetega kalda poole. Korraga märkasin kohas, kus esimene “torpeedo” mu sööta ründas, midagi läikivat põhjas lebamas. Lähemal vaatlusel selgus, et see oli minu “kalake”. Ei mõelnud pikalt, lühendasin lipsu poole võrra (alles jäi vaid 0,5 mm läbimööduga tüviosa), sidusin oma esimese (ja nüüd ka viimase) sööda otsa ja jätkasin püüki.

Kätte oli jõudnud õhtu, aktiivne toitumine oli selleks korraks läbi ja jõgi rahunes, seetõttu kalastasin “pimedalt”, heites sööta potentsiaalsete kalakohtade poole. Suuremaid ja väiksemaid hauge hakkas põlvesügavusest veest otsa päris hästi ja ka ära läks üsna palju, ent mitte enam “torpeedosid”. Suure kala võtuaeg oli läbi. Kohe tekkis järgmine probleem – alammõõduliste haugide vabastamine oli väga raske, konksud olid sügaval ja kalade suud kinni. Puuokste abil sain siiski hakkama. Õhtu edenedes ööks lõppes ka väiksemate kalade võtt täielikult ja sõitsin koju.

Tee peal oli mul aega juhtunu üle järele mõelda. Läksin püüdma forelli, aga sain haugi. Kas ma pettusin? Ei ja veelkord ei! Silme eest libises läbi pilt, kuidas ligi 70 cm pikkune “torpeedo” mu sööda ära viis ning kuidas maimud veest välja hüppasid. Seda tahtsin ma veel kogeda. Valikut polnud raske teha, sest algamas oli forellipüügi keeluaeg, ent kuidagi oli vaja oma kalapüügisõltuvust ravida.

Kalastasin kuni külmade tulekuni peamiselt Tallinna ümbruses (kuni 50 km autosõitu). Püüdsin haugi jõgedest, ojadest, kraavidest ja sonnidest, enamasti poole meetri kuni meetri sügavusest veest. Haugi meil veel õnneks jätkub, seetõttu päris ilma ei jäänud kunagi, ent väga suuri, üle 2 kg kalu kah ei saanud, kuigi nägin. Sügisene haug on püüdmist väärt, kalad on toitunud ja tugevad. Mitmed veteröövlid viskasid “küünlaid” ja nii mõnelgi korral paindus kerge neljanda klassi ritv ohtlikult palju. Haug ei tee üldjuhul forellile omaseid sööste, vaid ujub “traktori” jõuga roostikku või rohtu. Kasutan haugi puhul tema taltsutamisel “jõumeetodeid”, kuna kaotada pole midagi – lips on 0,5 mm või tross, konksud on suured ja kalaks on haug!

Lõpetuseks tahaksin anda mõned näpunäited neile lendõngitsejatele, kes pole veel haugi püüda proovinud, aga kindlasti leiab alljärgnevast kasulikku ka see kalastaja, kes alles mõlgutab lendõngepüügi-mõtteid. Kõigepealt üldlevinud küsimus:



Kas lendõngega saab rohkem?

Minu puhul pole see oluline, aga vastus on, et mõnel juhul kindlasti. Näiteks madal vesi, rohtukasvanud jõesopid, järved, merelahed jne. Külma veega on võimalus kerget ja hõljuvat sööta väga aeglaselt vedada või lausa ühe koha peal “hõljutada”, spinningu ja landiga on see raskem.



Ritv

Kes on harjunud 4.-5. klassi ridvaga forelli püüdma, võib sellega väga edukalt ka haugi jahtida. Kes aga soovib hakata spetsiaalselt haugi püüdma, sellele soovitaksin siseveekogudel 6.-7., merel 8.-9. klassi (see sobib ka meriforelli jaoks) ritva. Haugi puhul ei määra lendõnge klassi mitte püütavate kalade, vaid heidetavate söötade suurus. Sööt aga võib vabalt näiteks 30 cm pikk olla ja seda loomulikult 5. ega 6. klassiga ei heida. Rõhutaks, et kergema klassi õngedega kalastades on parem kasutada kergeid, kunstkiududest vett väheimavaid söötasid, millel on võimalikult väike tuuletakistus. Raskemate ritvadega ei oma see erilist tähtsust – 8. või 9. klassi ridvaga lendavad juba väiksemad põõsad ja vabalt võib näiteks kilose haugi hooga selja taha haakida...



Nöörid


Nööridest tuleks eelistada WF-tüüpi või spetsiaalselt haugipüügiks toodetud nööri, mille märgistusel esineb sõna pike või bass. Tähtis on, et nööri “heitepea” oleks võimalikult lühike. (Sellise nööri võib vabalt ka ise teha, näiteks kasutades 4. klassi jäigemat ritva, võib sellega heita 6. klassi WF nööri, millelt on eest 1,5...3 meetrit ära lõigatud. Tulemuseks on kiiresti ritva laadiv ja agressiivselt lendav nöör, mis sobib hästi ka suuremate söötade heitmiseks. Sobiva nööri leidmine toimub proovimise teel – raskus ei tohi muuta ritva pehmeks ja sujuvaks, vaid kiireks ja agressiivseks).



Lips

Haugipüügil kasutatav lips on väga lihtne, tavaliselt ca pool ridvapikkust sirget tamiili 0,4...0,5 mm + tross või mõni muu kunstkiust jätk vahetult enne sööta. Isiklikult kasutan ainult 0,5 mm läbimõõduga 1,5 meetri pikkust tamiili, sest trossi raskus uputab kerged söödad (probleem siis, kui vaba vett on ca 30 cm või vähem). Samu-ti ei sobi kokku tross ning väike, 3-4 cm pikkune sööt.



Söödad

Haugi söötasid on mitmesuguseid ja väga palju, kõige kiiremini ja rohkem leiab neid internetilehtedelt. Väga hästi sobivad ka forellipüügil kasutatavad streamerid (fantaasiaputukad, üldjuhul kalamaimu imitatsioonid). Ise kasutan vaid pinnasöötasid, st. selliseid, mis ujuvad pinna peal või vee pinnakihtides. Miks? Sest selline püük on minu jaoks kõige huvitavam – sööta varitsevat haugi on ääretult huvitav jälgida, samuti on võtumoment, kui vett lendab, väga meeldejääv. Konksudest tuleks eelistada selliseid, millel on lühike vars ning võimalikult suur põlv. Konksu kida tuleks kindlasti eemaldada, sest alammõõdulisi hauge tuleb otsa palju ja konks on sageli kinni lõpustes. Sööda suurus sõltub kasutatava ridva klassist, ent liiga suurt sööta ei ole haugi puhul võimalik kasutada! Isiklikult püüan vaid ühte-kahte tüüpi söötadega, põhiliseks on jõulukuuse kaunistustest tehtud 10...15 cm pikk kalamaimu imitatsioon. Vahel harva kasutan ka “popperit”.



Taktika

Haugupüügi taktika lendõngega ei erine millegi poolest spinningupüügitaktikast, peale ühe erinevuse, mis on rohkem tehnilist laadi. Nimelt võetakse lendõngega nööri sisse käega ja siinkohal kehtib kuldne reegel: külma veega tehakse seda aeglaselt ja sujuvalt, vahel sööta seisma jättes; vee soojenedes aga suhteliselt kiiresti või isegi maksimaalse kiirusega, pannes ridva otsapidi kaenlaauku ja tõmmates nööri kahe käega.

Haugipüük lendõngega on väga loov tegevus ning igalühel on siin võimalik katsetada ja proovida. Üheseid reegleid ei ole olemas.

Head katsetamist ja kivi kotti!

Tekst, söödad: Marvin Toom, fotod: Ralf Mae

Joonistused: Aleksei Turovski