ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 31 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Uue hooga. H. Kask, R. Mae

» KEVADUUDISED
Ron Thompsonilt ja Okumalt

» KALAKOTT

» KALAMEHE KAAMERA
Olympus C 770 Movie. Ralf Mae

» KALAMEHE AUTO
Mazda Premacy. Hanno Kask

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Linaskist kirjutab Leili Järv

» VETEVALD
Saaremaa vetest püüti hallkefaal. Henn Ojaveer

» TEST
Kalastaja testis spinningurulle. Ralf Mae

» KOGEMUS
Latika tonkapüük Emajõel. Valeri Rudakov

» LENDÕNG
Lendõngitsemine algaja pilgu läbi. Asekuningas
» Haugipüügist lendõngega. Marvin Toom

» ÕNGEKOOL
Lapikujukid. Toivo Reinpalu, Ralf Mae

» ALLVEEKALASTUS
Poolt või vastu? Ralf Mae
» Allveekalastus – mis see on? Andres
» Varustusest allveekalastusel. Meelis Kütt

» KORD ON KORD
Juhtum Jägalal. Urmas K. Ralf Mae
» Veelkord harrastuskalapüügiõiguse eest tasumisest. Peeter Prass
» Täiendused keskkonnaministri määrusele. Peeter Prass

» OMAALGATUS
Loodi SA Eesti Forell. Tauno Jürgenstein

» ÜHISTEGEVUS
Rasvauimede lõikamine Põlulas. K. Krass

» PAJATUS
Veebruarikuisest haugipüügist Narva jõel. Alar Vinkel
» Möödunud sügise Kala. Aldo Ollik

» VÕISTUKALASTUS
Eesti Karikas kirbutamises Ralf Mae
» Eesti MV kirbutamises Ralf Mae
» Kalevi talvised lahtised MV. Ralf Mae
» Kuldkala 2004 sõnas ja pildis. Ralf Mae
» Kirbutamise MM Lätis. Marko Kinusar
» Ida-Viru talvised MV. Enn Männiste
» Endla Kalale 2004. Ralf Mae
» Võistluskalender 2004. Aarne Grinberg

» KALASTAJA PAADILISA
Veesõidukitest Kalastajas ehk saateks. Raimo Kummer
» Helsingi paadimess näitab trende. Raimo Kummer
» Vindid, vindid ja veelkord vindid... Hanno Kask
» Uudiseid paadimaailmast. Raimo Kummer
» Kalamehe paat: Terhi Nordic. Raimo Kummer

» OMA SILMAGA
Ermistu kurjategija kurb lõpp. Hanno Kask

» MAAILM
Kalapüügist Kuubal. Viljar Meister

» UUDISED
Salmo & Luts nüüd Tallinnas. Aleksei Antipchik

» TÄISPUHUTAVAD PAADID AS KPG
 
MEIE VETE PÜÜGIKALU
Linaskist kirjutab Leili Järv

Tinca tinca l. ehk lihtsalt linask

Maakeeles ka linnas, linnakala, lin, kingsepp, kingisepp, saposhnik, hobukala, ruil, tõtkes, tötke, mürk. Saksa k.- schleie; inglise k. - tench; soome k. - suutari; rootsi k. - sutare; läti k. - linis; vene k. - linj, on luukalade klassi pärisluuste alamklassi karpkalaliste seltsi kuuluva karplaste sugukonna suhteliselt laia levikuga, kuid mittearvukas liik.


Milline üks linask olema peab?

Vaatamata oma pisut töntsakale olekule on linask üks meie vete kauneimaid kalu. Nagu kaladel ikka, nii sõltub ka tema väljanägemine eelkõige eluviisist ja -paigast. Tumedaveelistes ja tiheda taimestikuga turbajärvedes kohtame kalu, kes on seljapoolel värvunud lausa rohekasmustaks, kõhuosas on nad kontrastselt kollakasvalged. Heledalt valgustatud lii-vapõhjalistes ja hõreda põhjataimestikuga veekogudes elavad aga lausa "kuldkalad" – tumekuldsete selgadega ja helekollaste, mõnikord pisut siiruviiruliste külgedega isendeid. Tavapärasemates elupaikades on linaskid enamasti siiski klassikaliselt rohekaskuldsetes toonides, mis plingivad pisut metalselt. Kui selline iludus veest välja tõmmata, siis ta värvid tumenevad kiiresti ning muutuvad kontrastsemaks.

Linaski üsna paks keha tipneb iseloomulikult lüheldase sabavarrega. Keha kõrgus sõltub soost (isastel on see emastest keskmiselt pisut suurem) ja elupaigast: suuremates järvedes ning magedamates merelahtedes on keha keskmiselt veidi kõrgem kui väiksemates järvedes-tiikides. Linaskile on iseloomulikud pehmed ilma jäikade või ogakiirteta ümardunud uimed, üksnes sabauimel võib märgata kerget väljalõiget. Uimede juures esineb sooline dimorfism (erikujulisus, mis ilmneb juba varases maimueas), mille järgi saab määrata kala sugu. Nii on isaste kõhu-uimed rinnauimedest pikemad. Ka on nende hargnemata uimekiirtest teine kiir tugevalt paksenenud. Suguküpsel isasel on see eriti hästi märgatav. Isaste kõhuuim on ise ka veidi suurem ja meenutab välimuselt lamedat lusikat. Samuti on sugu-küpsetel isastel suuremad ka kõik teised uimed. Linaskite kõik uimed on kehast tumedamad.

Tömbis, kehaga võrreldes suhteliselt väikeses peas paikneb linaskil väike paksuhuuleline otsseisune suu, mille kummaski nurgas ilutsevad kaks väikest poiset. Ka silmad on linaskil väikesed, punakaspruuni vikerkestaga. Nagu ühele korralikule karplasele kohane, on ka linaskil neeluhambad. Need asetsevad ühes reas ning on linaskile iseloomulikult krooni osas laie-mad kui juurel.

Linaski tugevat keha katab hästi paks ning limane epidermis (marrasnahk), mille all paiknevad väikesed piklikud, üksteist katusekivijalt katvad soomused. Selgelt väljajoonistuv küljejoon on täielik ja järgib põhimõtteliselt keha keskjoont.

Isastel linaskitel leidub vahetult kudemise ajal peapiirkonnas ja turjal väga peent helmeskatet.



Kus linaskeid leida võib?

Linaski levila (areaal) on väga huvitav. Teda kohtab pea kogu Lääne-Euroopas, v.a. Šotimaal ning Islandil. Põhja-Euroopas leidub teda looduslikult nii Soome kui Rootsi lõunaosas, kuid Lõuna-Norrasse on linask introdutseeritud (asustatud). Haruharva kohtab teda Kesk- ja Ida- Euroopas, näiteks Neeva jões ja Ilmeni järves. Siberis leiab teda kuni Jenissei keskjooksuni. Lõuna- ja idapoolsemates Aasia mageveekogudes linaskit ei ole. Samas on ta tuntud kalaliigiks Kaukaasias, Kaspia ja Musta mere põhjapoolsetes vesikondades. Linask on täiesti tundmatu kalaliik Krimmis ja Balkanil. Kuid samas laialt levinud Egeuse mere põhjapoolsetes jõgedes. Itaalias teatakse teda üldiselt hästi, kuid Sitsiilias on ta seevastu täiesti tundmatu kalaliik. Linaskit on edukalt asustatud Aust-raaliasse ja Tasmaaniasse, kus ta on sealsetes vetes suurepäraselt kohanenud.

Linask eelistab elupaigana taimestikurikkaid, mudase põhjaga ja hästi läbisoojenevaid, väga aeglase vooluga, või mis veel parem, seisuveekogusid. Rannikumeres kohtab linaskit harva. Teadaole-vatel andmetel on linask püünistesse sattunud vaid üksikisenditena ja haruharva Iklas, Tallinna-, Haapsalu- ja Muuga lahes. Meie äärmiselt riimveelises rannikumeres leidub teda arvukamalt vaid suuremate jõgede mõjualadel nagu seda on Matsalu- ja Pärnu lahed. Linaskit peetakse üldiselt paigatruuks kalaks, kes ulatuslikke rändeid naljalt ette ei võta. Endla järve kalurid küll pajatavad lugusid linaski rännetest, kuid vastavaid uuringuid tehtud ei ole.



Mida linask eluks vajab?

Linaski näol on meil tegemist ühe vaat’ et kõige vastupidavama kalaga. Ta suu-dab elada väga madala hapnikusisalduse ning kõrge happelisusega vees, mille keskmine temperatuur võib olla kuni +30 C. Alles kõrgematel temperatuuridel vajub linask suveunne, milles viibides võib ta ellu jääda ka siis, kui temperatuur püsib pikemat aega 40-41 C juures. Suveuni võib linaski elu päästa isegi veekogu lühema-ajalisel ärakuivamisel. Ellujäämiseks kaevab ta ennast vajadusel (sarnaselt kokredele) üle meetri sügavusele pehmetesse põhjasetetesse ning kattub paksu limakihiga. Selline üleelamisvõime annab tunnistust linaskite väga madalast hapnikulävest. Linaski eluvõimelisust tunneb küll iga kalamees, kes temaga kokku on puutunud. Endal oli mul aastaid tagasi juhus, kus juuni alguses veel pärast ööpäe-vast sõiduauto pagasiruumis hoidmist, kahekilone linask “ellu ärkas“. Kirjanduse andmetel suutvat linask jahedate ilmadega (s.o. õhutemperatuuril kuni +10 C) niiskes samblas vastu pidada kuni 46 tundi (E. Pihu “Matk kalariiki“).

Seevastu paras aeg talveunne jäämiseks saabub juba +8 C juures. Linask on erakordselt tundlik järskude temperatuurimuutuste suhtes, juba viie- kuni seitsmekraadiline temperatuurimuutus kutsub tal esile termaalšoki, mis võib põhjustada surma.



Kõik algab lastetoast

Soojalembese kalana vajab linask kudemiseks vähemalt +18 C vett. Kudemine edeneb tal aga edukalt veel ka +25 C juures. Ta koeb kolmes portsjonis maist juuli lõpuni, mõnedel aastatel on täheldatud kudemist ka veel augustis.

Kudemiseks otsib linask üles veekogu tuulte eest kõige paremini varjatud kohad, eelistades sealjuures kõrge taimestikuga kaldalähedast vett ning hea on, kui selle läheduses leidub redutamiseks sügavam hauakoht. Küpse marjatera läbimõõt on 0,90-0,98 mm, s.t. linaski mari on peeneteraline. Kudemisel kleebitakse mari põhjast kõrgemale veetaimede vartele ning lehtedele. Viljastamise järel marjatera paisub umbes kaks korda suuremaks.

Arenguks kulub marjal +20 C juures 5-6 ööpäeva. Eelvastne on koorudes suhteliselt väike, 4,3 mm pikkune, ning on veel pikka aega liikumisvõimetu. Sõltuvalt veetemperatuurist areneb ta tavaliselt nädala, harvem kuni kahe nädal jooksul veetaimedele “riputatuna“ vanematelt saadud päranduse arvel. Selle ajaga kinnitusnäärme kleepuvus väheneb ning eelvastne “kukub lahti“. Vabaks saanud kalalapsel on tung liikuda ülespoole. Veepinnale jõudes ahmib ta oma ujupõie õhku täis ja muutub vabalt ujuvaks ning aktiivselt toituvaks vastseks.

Linaski esimeseks, aktiivselt haaratud toiduks, on tavaliselt vesikirbulised. Kuid juba oma esimese elukuu lõpuks läheb ta üle linaskite põhitoidule – hironomiidi vastsetele (puruvanakesed). Soodsal võimalusel ei põlga linaskid ära vesikakandeid, kirpvähke, keerits- ja punntigusid jmt. Vanemast peast nauditakse kudeperioodil kalamarja ja -vastseid. Suuremate linaskite magudest on leitud isegi väiksemaid kalu. Linask on meie vete paastumeister. Teatakse juhuseid, kus nad on suutnud ellu jääda peale kaheksakuist nälgimist.



Millised arvud, millised mõõdud?

Kuna meile kord juba nii väga meeldib kõiki asju reastada ja võrrelda, siis mida huvitavat pakub meile selles osas linask?

Praeguseni teadaolevalt suurim linask püüti Kiievi lähedalt Irpeni jõest ning ta kaalus 7,4 kg, olles sealjuures ligi 70 cm pikkune. Meie suurim linask püüti Endla järvest enne Teist Maailmasõda. Selle hiiglase kaaluks registreeriti 7,2 kg. Suuri linaskeid on püütud mujalgi Eestis. Nii kaalus 1939.a. Mõrtsukjärve rekordkala 5,6 kg. Tavaliselt jäävad linaski kaalu- ja pikkusnäitajad aga eelnevatest hoopis tagasihoidlikumateks, ikka paari kilogrammi piiridesse ning tavapäraselt ei ületa pikkusedki 40-45 cm.

Samuti ei ole linaski keskmine vanus eriti suur, vaid 12 aastat. Suguküpseks saavad nad pikkuses 25-29 cm, s.o. keskmiselt viiendal eluaastal. Linaskit võib seega õigustatult pidada aeglasekasvuliseks kalaks.

Parimas kudeeas emane kala võib ühe kudemistsükli jooksul (kolmes portsjonis kokku) toota ligi 900 000 marjatera.

Noorkalade puhul on sageli täheldatud ühe sugupoole püsivat arvulist ülekaalu, kuid kudekarjas on isaseid ja emaseid linaskeid tavaliselt suhtes 1:1.



Eesti linaskisaagid

jäävad ka parimatel aastatel vaid mõne tonni piiresse. Linask on töönduslikult tähtis püügikala üksnes vähestes järvedes, näiteks Ermistus ja Endlas, samuti ka väga magestunud merelahtedes nagu Matsalu ja Pärnu laht. Kuna tegemist on äärmiselt maitsva, kuid looduses vähearvuka kalaga, siis on teda püütud kasvatada lisakalana karpkalatiikides.

Looduslikes veekogudes, nn. vabalt kasvatamine, ei taha tavaliselt hästi õnnestuda. Selle ühe põhjusena tuleks mainida meie vetes esinevat lõpuseparasiiti Ergasilus ja teisena lõpusemädaniku tekitajat.



Üks hea ja mõnus suutäis

Linaski näol on meil tegemist ühe äärmiselt meeldiva kalaga. Linaski liha on väga maitsev ja kauni väljanägemisega – helevalge ja õrna struktuuriga. Roodluud on suured ning selgesti märgatavad. See teeb tema söömise, võrreldes enamuse karplastega, hõlpsamaks ning ohutumaks. Ei saa jätta mainimata veel ühte kulinaarselt olulist asja. Nimelt ei vaja linask enne pannile panekut soomustest puhastamist. Paksu naha sees peituvad imeväikesed ja õhukesed soomused muutuvad keetmisel-praadimisel mittemärgatavaks ega tekita söömisel mingeid probleeme. Paks marrasnahk sisaldab zhelatiinitaolist kallerdavat ainet, mis lubab valmistada linaskist nii kalasülti kui angerjaga sarnaselt (nn. vaese mehe angerjat) koduseid konserve.


 


Leili Järv

kalandusbioloog