ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 30 sisukord:
» ÄRITEKST
Uus põlvkond Petzl´i "käed vabad valgustuses. Tiit Tähnas

» VASTUKAJA
Lugesin Teie... Valdo Põder

» MUREMEELI
Eetikast kalavetel. Rein Truumets

» KALAKOTT
Fotod ja andmed
» Aasta kalamehed 2003
» Saaremaa hiidforell oli tegelikult lõhe. Kuidas see tõestati? Tiit Paaver, Riho Gross

» IMPRESSIOON Kalapüügist. Andrus Norak

» PAJATUS / KALAKOTT Operatsioon "Latikas" Toivo Sepp

» KORD ON KORD Jõustusid olulised "Kalapüügiseaduse" muudatused. Peeter Prass

» PERSOON / ARVAMUS
samal teemal - "hajali vägi" Endel Mahlapuu eneseusutlus

» TALIKALASTUS
Jää, meie riuklik sõber. Vladislav Korzets
» Mõned "konksud" alustajale
» Pärnu rakendus. I. A.

» LANDILA
Ekstsentrik - lant või sorts? Leon Gretshanik

» KALADE ELU
Kalade migratsioonist. Aleksei Djatshenko
» Kas kalad joovad vett? Arvo Tuvikene

» KALAVARUD
Uus forellijõgi otse Eesti südames — Navesti. Raul Pihu

» REPORTAAZH
Peipsi peal. Randel Kreitsberg
» Üks päev inspektoritega. Ralf Mae

» KALASTAJA PAADILISA
Cursus 440. Raimo Kummer

» Revolutsioon päramootorite maailmas? Raimo Kummer

» ARHIVAAR
Ühest eestiaegsest kalaspordiraamatust. Kalle Kroon

» Õng või meene? Vladislav Korzets

» TOIMUMISI
Kalapäev Tõstamaal. Võistuõngitsejate aastakoosolek. Ilmus ingliskeelne kalaraamat

» VÕISTUKALASTUS
Narva Lõhe 2003. Endrik Tõnsberg

» MAAILM
Kalastuskilde Kosovost. Olev Rohtla

» OMA SILMAGA
Üks isemoodi auhind. R.M.

» MAAILM
Satltstraumen 2003. Endrik Tõnsberg
» Kalapüük Norramaal. Indrek Värva
» Suurvõistlustel Lõuna-Koreas. Endrik Tõnsberg

» ÄRITEKST
Olympus Camedia C-5060. Ralf Mae
» Väikelaevajuhi kursused Revali merekoolis. R.M.

» "KALASTAJA" SISUKOOND 1-30
 
Suurvõistlustel Lõuna-Koreas. Endrik Tõnsberg
Ülemaailmsed harrastuskalapüügi võistlused (SFWCC — Sports Fishing World Champion Cup) leidsid aset üldse teist korda. Taas toimusid need Kagu-Aasia piirkonnas, nimelt Lõuna-Koreas. Esimene jõukatsumine toimus kahe aasta eest 17-18. oktoobril 2001 Jaapanis ja neil osales 35 riiki




Võistluse korraldajateks olid WSFF (World Sports Fishing Federation) ja Yeosu linn. Esimene nendest kujutab ülemaailmset harrastuskalastuse keskorganisatsiooni, mille raskuskese asub Ameerikas ja Kagu-Aasias; Yeosu on linn Lõuna-Korea lõnatipus.




Eesti osales esmakordselt. Kutse saadi läbi Prantsusmaa harrastuskalameeste ja loodusmehe Reinu isiklike kontaktide abil. Eesti kutsumise taga võib aimata ka teatavat reklaamitegurit koos lootusega, et kunagi liitume ehk meiegi WSFF-ga. Meid omakorda huvitas eelkõige Eesti lipu kohaleviimine ning suurürituse äranägemine.

Meeskonna moodustamine polnud lihtne. Meil ei ole harrastuskalameeste keskorganisatsiooni, kes koordineeriks meie esindatust rahvusvahelisel tasandil ja seepärast pani allakirjutanu meeskonna lihtsalt omal käel kokku.

Kutsutud oli viis kalameest: need viis oleksid saanud võistelda nii individuaalarvestuses kui ka võistkonnana. Seejuures oli võimalik valida kahe erineva kalastusviisi vahel: püük kaldalt või püük paadist. Meie valisime paadipüügi ja hakkasime moodustama meeskonda nendest harrastajatest, kel oli kalastamiskogemust ka ookeanidel ja soojadel meredel. Paraku mõjutas meie meeskonna löögivõimelilisust loodus ise: algselt pidid võistlused algama 6.oktoobril, kuid Aasias möllanud suurte keeristormide tõttu lükati asi kaks nädalat edasi — see aga ei sobinud kahjuks mitme meie kalastaja töö- ja eluplaanidega. Nii sõitsimegi lõpuks välja pooliku meeskonnaga, neljakesi: lisaks allakirjutanule pärnakas Tõnu Laks ning tallinlased Raivo Suviste ja Vahur Kersna. Seega oli meie "tiim" poolenisti kalastav ja poolenisti filmiv-pildistav, uudistav. Sõidukulud tulid meil endil kanda, kohapealse elu eest hoolitses aga WSFF.




20. oktoobril istusime lennukile, mis viis meid läbi Frankfurdi Souli, sealt veel paar lennutundi Yeosusse. Kokku olime õhus 18 tundi, mis kokkuvõttes siiski hästi laabus. Ka pagas tuli kenasti kohale ja suured ridvavutlarid ei tekitanud probleeme. Kaasa sai võetud vägagi erinevat nodi — mida keegi varem kusagil maailmajaos oli kasutanud.

Yeosu lennujaamast viidi meid kohe bussidesse sadamasse, kus toimus võistlustele registreerimine. Meie kalamehed loositi kõik erinevatesse paatkondadesse, mis järgmisel päeval sellestsamast sadamast Lõuna-Hiina merele pidid suunduma. Osavõtjate seltskond oli kirju; kohale oli tulnud üle 1000 kalamehe 50 riigist. Võidueelis oli muidugi Aasia meestel, kellede kalavetel võistlused toimusid.

Samal paeval toimus ka võistluste avatseremoonia. See viidi läbi Yeosu suurimas spordihoones, kuhu oli kogunenud väga palju rahvast. Kohalikele pakkus üritus suurt huvi, sest kalasport on Koreas väga levinud. Neil on isegi oma TV-kanal (nr 24), mis näitab ööpäevaringselt kõike kalastamisega seonduvat.

Kõikidele osavõtjatele jagati välja ühesugused pääste-kalavestid ja nokkmütsid, mis pidi nendel päevadel sümboliseerima kõigi harrastajate ühtekuuluvust ülemaailmsesse kalameesteperre.




Tseremoonia ise kujutas endast idamaiste kommete näitamist ja tundus kohati üsna venivana. Paari tunniga oli ettevõtmine siiski läbi ja kalamehed said hakata valmistuda võistluseks. Hotelli jõudes olime kõik pikast reisist, sekeldamisest ja avamispeost rampväsinud. Järgmisel hommikul tuli aga ärgata kell 04.00.Küll oli see ülestõusmine raske. Uni läks õieti ära alles meid sadamasse viivas bussis. Seal oli rahvast murdu; igaühel seljas spetsiaalne kalavest ja pihus merepüügi ritv. Eelmisel päeval toimunud loosimise põhjal paigutati võistlejad kaheksakaupa laevadele ja neid laevu sai terve meri täis. Päikesetõusu ajal hakati püügipaika sõitma ja see võttis paar tundi. Seejärel anti aeg proovipüügiks. Vahur Kersna sai suure kauplemise peale lõpuks loa filmida seda paatkonda, millesse mina kuulusin. Vahur oli küll võistlejana üles antud, kuid kalapüügist üsna kauge isikuna otsustas ta siiski võistlustulle ise mitte ronida. Nüüd pidi ta hajutama kohtunike kahtlused, et ei kavatse mind kalastamise suures mingite salavahenditega abistada.

Õngesöödad saime erilistes kottides: karpidesse oli pakitud krevette, mereusse, sajajalgseid, vähitükke. Ka spetsiaalsed raskustused saime kohtunike käest. Minu vutlaris oli paar süvamere ritva ja kaks kergemat ridvakomplekti, paraku läks püügiga nii kiireks, et ei jõudnudki õieti testida, milline neist oleks sobivaim. Valisin ehku peale tugeva mereridva ja rakenduse nagu seda kasutatakse Pärnu lahel ahvenat püüdes.

Proovipüük toimus ühe pisikese saare varjus. Meie paadist mühisesid mööda paar traallaeva ja ka väiksemaid merealuseid. Kala ennast ei näidanud.

Algas võistluspüük, mis toimus juba ühel kohalike kalameeste poolt soositud kohal. Juba eemalt paistis mehi troppis olevat ja pea sikutasid ka meie paatkonna tegelased välja esimesed snapperid.




Need kalad meenutasid meie ahvenalisi, aga olid väga pisikesed. Võistlustel läksid arvesse vaid enam kui 20 cm pikkused kalad, mis ei kuulunud angerjaliste perekonda.

Kala võtt oli väga äkiline. Rabistamine oli tugevasti tunda, sest enamikel kaladel on suus parajad hambad ja suu tugevalt röövkalale omane. Aga kavalad olid nad küll, sest sööt tuli pidevalt otsast ära. Vaevalt selle põhjuseks alati krabid olid, kuid ka sellega pidi arvestama — kui leotasid sööta kaua põhjas, pistsid krabid selle kinni või tegid konksu nähtavaks.

Reeglite põhjal vahetasid paadid täpselt 30 minuti tagant püügipaiku. Võistlused kestsid kolm tundi ja lõpu eel näkkas ka mul üks ilusam snapper, mis viis mind veerandfinaali.

Kuna paadid püüdsid väga erinevates kohtades, saadi erinevalt ka kalu. Arvestust peeti aga paadi järgi: meie paadis läks esikoht filipiinlasele ja teine koht tuli mulle. Edasi pääseski igast paadist kaks paremat.


Edasi loe "Kalastaja"nr 30 lk 106

Tekst ja fotod: Endrik Tõnsberg