ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 30 sisukord:
» ÄRITEKST
Uus põlvkond Petzl´i "käed vabad valgustuses. Tiit Tähnas

» VASTUKAJA
Lugesin Teie... Valdo Põder

» MUREMEELI
Eetikast kalavetel. Rein Truumets

» KALAKOTT
Fotod ja andmed
» Aasta kalamehed 2003
» Saaremaa hiidforell oli tegelikult lõhe. Kuidas see tõestati? Tiit Paaver, Riho Gross

» IMPRESSIOON Kalapüügist. Andrus Norak

» PAJATUS / KALAKOTT Operatsioon "Latikas" Toivo Sepp

» KORD ON KORD Jõustusid olulised "Kalapüügiseaduse" muudatused. Peeter Prass

» PERSOON / ARVAMUS
samal teemal - "hajali vägi" Endel Mahlapuu eneseusutlus

» TALIKALASTUS
Jää, meie riuklik sõber. Vladislav Korzets
» Mõned "konksud" alustajale
» Pärnu rakendus. I. A.

» LANDILA
Ekstsentrik - lant või sorts? Leon Gretshanik

» KALADE ELU
Kalade migratsioonist. Aleksei Djatshenko
» Kas kalad joovad vett? Arvo Tuvikene

» KALAVARUD
Uus forellijõgi otse Eesti südames — Navesti. Raul Pihu

» REPORTAAZH
Peipsi peal. Randel Kreitsberg
» Üks päev inspektoritega. Ralf Mae

» KALASTAJA PAADILISA
Cursus 440. Raimo Kummer

» Revolutsioon päramootorite maailmas? Raimo Kummer

» ARHIVAAR
Ühest eestiaegsest kalaspordiraamatust. Kalle Kroon

» Õng või meene? Vladislav Korzets

» TOIMUMISI
Kalapäev Tõstamaal. Võistuõngitsejate aastakoosolek. Ilmus ingliskeelne kalaraamat

» VÕISTUKALASTUS
Narva Lõhe 2003. Endrik Tõnsberg

» MAAILM
Kalastuskilde Kosovost. Olev Rohtla

» OMA SILMAGA
Üks isemoodi auhind. R.M.

» MAAILM
Satltstraumen 2003. Endrik Tõnsberg
» Kalapüük Norramaal. Indrek Värva
» Suurvõistlustel Lõuna-Koreas. Endrik Tõnsberg

» ÄRITEKST
Olympus Camedia C-5060. Ralf Mae
» Väikelaevajuhi kursused Revali merekoolis. R.M.

» "KALASTAJA" SISUKOOND 1-30
 
ARHIVAAR
Ühest eestiaegsest kalaspordiraamatust. Kalle Kroon
Kalasporditemaatikale pühendatud käsiraamatuid ajavahemikust 1920-1940 ei ole Eestis just palju välja antud. Väljaannete arv ja tirazheering on üldsusele seni teadmata. Teadmata on seegi, kas Georg Grafi poolt Tallinnas 1933.aaastal välja antud taskuformaadis 18x11 cm raamatuke pealkirjaga “Õngesport. Käsiraamat kala- ja vähjapüügi spordi harrastajatele”, üle 70 pildiga, Tallinn, 1933, Pealadu: K-Ü. “Rahvaülikool”, on sellest perioodist ainus ja esimene või on veel teisigi avaldatud.




Sisutiheduselt on raamat märkimisväärne – 96-le nummerdatud lehele on mahutatud kokku eessõna, sissejuhatus ning 61 peatükki, jaotatuna kuude ossa. Temaatiliselt on läbi võetud “õngeriistad” (ehk käsiõnge detailid, nagu ritv (viba), nöör, ujuk, “vahejupp” (lips), tina, “haak” (konks)), ja sidumissõlmed. “Õngitsemisviisidest” vaadeldakse käsiõnge, lanti (siia klassifitseeritud !), lendõnge ja unda ning “öönööri“ ehk siis põhjaõnge. Söötadest vaadeldakse loomulikke ehk looduslikke ja kunstlikke sööte; samuti, kuidas sööta konksule kinnitada ja “rohtusid“, mille all tuleb mõista peibutuslõhnu.

Omaette pikem ülevaade on püütavatest kaladest ning kalade haigustest. Viies osa käsitleb jõevähki, selle liike, püüki ning asustust veekogudesse. Kuuendas on räägitud pisut ilmast, riietusest, paadist ning öisest kalapüügist. Eraldi lõikes rõhutatakse ühtse kalaspordiajakirja väljaandmise vajalikkust. Raamat lõpeb kalakalendri ning kalade ladina, saksa ja venekeelsete nimedega.

Raamatu autor on suures osas tuginenud oma isiklikele püügikogemustele 40 aasta vältel, kuid on kasutanud enda sõnutsi ka “eeskujulisemaid välismaa õppe (ja mitte “õpi”— üks kole nüüdieesti sõna!) raamatuid”.

Praegustele teadmistele püügivarustusest, kaladest jm tuginedes võib muidugi väita, et raamat on sisult aegunud. Keegi ei kasuta enam siidiussi soolest valmistatud lipsu ega hakka lõhnpeibutise valmistamiseks haigruõli ajama. Kuid üht-teist huvitavat selles teoses leidub, kas siis lihtsalt meelelahutuseks või ka praktiliseks kasutamiseks.

Jälgides autori arutlust olukorrast üldiselt tuleb kurbusega tõdeda, et aastaks 1933 ei olnud lood kalaspordiga Eestis palju paremad kui tänapäeval. Kalasport olevat arenenud kõige enam Ameerikas ja Inglismaal. Eriti Inglismaal harrastavat seda sporti kõik, kuningakojast alates ja saunikuga lõpetades. Eesti suhtes aga olla mitmel pool kuulda arvamusi, nagu oleks “meie jõed ja järved kalavaesed ja et siin pole loota suuremat saaki”. Graf konstateerib, et suuremas osas on see tõsi “ega või praegustes oludes teisiti ollagi.”

“Igale loomale ja linnule võimaldatakse paaritamiseks rahuaeg, mil keelatud on teda püüda ehk tema peale jahti pidada. Ehkki selline keeluaeg meie seadustes on ette nähtud ka kalade kohta, kuid kes neist seadustest hoolib? (lk XI) Kalade röövpüük sünnib meil nimelt suuremas ulatuses kui kuskil mujal terves maailmas: Kevadel, kudemise ajal hävitatakse siin tuhandeid tsentnereid marjas kala.

See on otse häbistav tegu, mille vastu energiliselt peaksid välja astuma kalandust harrastavad seltsid ja õngesportlased üksikult, nõudes täpset seaduste täitmist ja röövpüügi lõpulikku kadu.” (lk XII) Siiski olevat viimasel ajal Eestis asutatud hulgaliselt kalameeste ja õngesportlaste ühinguid, “mis taotlevad meie kalaasjanduse kaitset, arendamist ja võitlust rüüstajate vastu”. Tõepoolest olid tekkinud esimesed lokaalsed kalaspordiühingud, millistele ka veekogusid rendile anti, nagu Tallinna Kalaõngitsejate Selts, mis haldas Pirita jõe lõhevarusid, kalaspordiklubi Võrus, mille hallata oli Tamula järv ja veel mõned. Kuid kalamehi üleeestiliselt koondada püüdva ühenduseni jõuti alles 1957. a, mil loodi Eesti spordiühingute ja organisatsioonide liidu juurde kuuluv Kalaspordiföderatsioon, aastast 1974 aga juba Eesti Kalastajate Selts.

Pikemalt arutleb Graf kalapüügiga kaasnevate postiivsete ja negatiivsete ilmingute üle. Eeskätt hindab ta kalapüügiga kaasnevat puhkuse momenti ning otse tervendavat mõju mitmesuguste haiguste puhul. Kuigi õngesport haritlaskonna seas olevat veel pigem ignoreeritav, leiduvat maailmaajaloos siiski küllalt suurmehi, kes olid samas ka kalamehed — nagu admiral Nelson, feldmarssal Moltke, O.v.Bismarck, G.Cleveland, Roosevelt, Spencer, Beethoven, Hoover, Inglise kuningas George V ja teised. Omalt poolt lisaksin siia veel silmapaistva romantikust helilooja F. Schuberti, kes on kirjutanud näiteks forelli ja forellipüügi kohta isegi soololaule ning instrumentaalpalu (olen näinud hiljuti väljaantud Schuberti helinditega heliplaati,mille kaanepabergi oli üleni kujundatud jõeforelli soomuste ja punamustade täppide mustris). Kodumaistest õngejüngitest mainib Graf põllutööministrit Keremit, kindral Laidoneri, professor Piipu. Huvitav on, et kalapüük on meie haritlaskonna seas olnud levinud eeskätt kunstnike ja kirjanike seas – mainigem siin A. Allet, V. Ormissoni, J.Vahtrat, hilisemat “kalameeste presidenti” (ehk Kalaspordiföderatsiooni presiidiumi esimeest) R. Sirget ja teisi.

On olemas küsimus, mille üle on läbi aegade vaieldud, ja nimelt — kas kalastamise näol pole tegu ebahumaanse tegevusalaga? Ka Graf ei ole mööda pääsenud sellest küsimusest, tuues esile rea asjaolusid kalapüügi kaitseks. Eeskätt “arvestagu loomapiinamise vastased loodusteadlaste ümberlükkamatu väitega, et ussidel, kaladel ja kõikidel teistel külmaverelistel olenditel valutunne on arenenud väga vähe, või koguni mitte sugugi. “ Näidetena esitab ta labidaga juhtumisi poolitatud vihmausse, kelle osad ruttu paranevad ja edasi elavad, sama võivat täheldada vähkide juures, kelle ärarebitud sõrgade asemel uued kasvavad. Veel vähem tundvat aga valu kala, kellele konks on lõuga tunginud. Graf toob näited, kus kord otsast pääsenud kalad taas uue innuga mõne aja pärast uuesti sööta ründavad. Et asi selge oleks, viitab ta keemiku ja loodusteadlase dr. Humphry Davy töödele, kes korduvalt tõestas, et kalade rabelus õnge otsas pole tingitud valutundest, vaid ebaharilikust vangistustundest, millest ta vabaneda püüab (lk X).



Raamatus kirjeldatud püügiriistade valik erineb kaasaegsest loomulikult mitmeti, kuid osad probleemid on ka tänapäeval äratuntavad. Õngeriistadel, nagu igal muulgi kaubal, on omad head ja kallimad, alaväärtuslikud ja odavad sordid, mistõttu nende valik nõuab asjatundlikkust ja ettevaatust. Kodusel teel püügivahendeid Graf valmistada ei soovita, sest selleks on vaja head oskust ning toormaterjali, mis on raskesti hangitav. Silma torkab Grafi püüe kehtestada ühtseid nimetusi niihästi püügivahendite kui kalade nimetamisel, mis tol ajal veel regiooniti ja keelemurrete kaupa võisid erineda. Ritvade (Grafil “viba”- ritv ehk valdas) juures toob ta välja terve rea puidusorte, mis ritvade valmistamisel annavad ka vastavad eripärased omadused. Kokku on loetletud 8 erinevat sorti. Näiteks hikoripuust ehk Ameerikast pärit valgest pähklipuust sai teha väga sitkeid ja vastupidavaid ritvu, Ginea (Grafil Guinea) kuusest aga sitkuse ning painduvuse tõttu ritvade pitse (Graf nimetab neid “latvadeks”). Raudpuu oli teistest sortidest raskem ja kõvem, sobiv kallimate ritvade alumisteks osadeks. Kõige parem, kuid ka kallim materjal olevat Kuubal kasvav mahoepuu. Ülimalt kerge liik oli aga Aafrika piprapuu, mida kasutati ridva tüveosa ja keskosa valmistamisel. Ning muidugi bambus. Terasest valmistatud ritvadest soovitab Graf hoiduda, sest nad olevat olnud “ladvast liig lõdvad ja äikese ajal koguni hädaohtlikud”. (Esimesest toodud puudusest meil N. Liidu ajal toodetud terasritvade puhul küll rääkida ei saa – pigem vastupidi...).

Kui ridvarõngad on kaasajani jäänud vormilt muutumatuteks, siis rullid olid arhailised – Graf kiidab eeskätt meil tuntud nn. Nevskaja-tüüpi, õige tüübinimega “nottingham”-tüüpi rulle , mis tollal olid valmistatud peamiselt puust. Tundmatuks on talle vist jäänud tollal Euroopas üsna levinud nn multiplikaatorrullide esimesed aastakäigud.

Esmapilgul võib näida, nagu oleks viimasel ajal populaarsust võitnud nn punutud (braided) õngenööri näol tegu revolutsioonilise uuendusega. Revolutsiooniline on siin pigem tehnoloogia (düneemasulatus jm) ja materjali valik, millest kaasajal neid nööre valmistatakse ning nende tõmbetugevus. Põhimõtteliselt on aga tegu “ammuunustatud vanaga”. Õngenöörid 1930-tel aastatel valmistati põhiliselt siidist, kusjuures nad ei olnud korrutatud, vaid just nimelt punutud (braided) (lk 5). Jämedamaid nööre valmistati ka kanepist ja egiptuse puuvillast. Siidinööri diameetrite ja tõmbetugevuste suhte hindamiseks oli olemas oma klassifikatsioon nr. 0 – 12. Nöörid värviti kas veekarva halliks, veepõhja kohaselt siniseks või roheliseks ja kaeti mustade täpikestega või värviti siis liiva- ja mudakarva, ning prepareeriti veekindlateks.

Viimane ilmselt eriti pikaajalisi tulemusi siiski ei andnud, sest iga korraliku eestiaegse õngemehe kodus pidi olema ka spetsiaalne raam, millele püügilt tulles õngenöör kuivama kedrati – vastasel korral ei pruukinud nöör kuigi kaua vastu pidada ja võis mädanema minna. Kuivatada ei tohtinud mitte päikese käes või ahju juures, vaid vilus. Seejärel hõõruti nöör kuiva, puhta riidega puhtaks ja tõmmati kergelt õlilapiga üle. Ühe meetri siidnööri nr 0 tugevuseks oli keskmiselt 5 kg, nr 2 aga 10 kg. Tõmbetugevus on antud kuivana. Märjana langes siidnööri tugevus tunduvalt – näiteks meie tuntud õmblusniidi nr 40 läbimõõduga siidinööriga n. 0 kannatas veest välja tuua vaid kuni 0,5 kg raskusi kalu.



Kaasajani kasutusel olev sünteetiline õngenöör – tamiil – lansseeriti esmakordselt Saksamaal 1937.a firma Deutsche Angelgeräte Manufaktur (DAM) poolt nime all “Damyl”, kuid pole teada, kas seda ka Eestis turustati. Kõige tõenäolisem on, et turustati, sest miks muidu nimetame seda sageli just “tamiiliks”? (inglased seevastu nimetavad seda lihtalt “line”, rootslased “lina”, sakslased ise “schnur”, kitsamalt vastavalt töötlusele kas monofilament vm, kuid ei kunagi mõne firma nöörinime kaudu). Vaevalt et peale II Maailmasõda Eestis Lääne-saksa kaupu tunti, nii et see nimetus vast on pärit ikka varasemast ajast.

Kui õngeujukite universaalne kuju on kaasajaks jäänud muutumatuks, siis omaette põnev peatükk on “Vahejupp” – (vahetükk ehk jõhv), kaasaegses keelepruugis siis õngelips. Grafi järgi tarvitatakse seda selleks, et “nööri, mis kalale vees kõige enam silma paistab, maskeerida”. Vahejupp valmistati siidiussi soolest (!), sest “ siidiussi sool on peaaegu läbipaistev valge ehk hallsinakas, peenike ja väga vastupidav materjal, mis vees peaaegu nägematu”. Neid tuli hoida niiskete viltlappide vahel, vastasel korral võisid nad kuivades kivistuda ja hapraks muutuda. Huvitav ja minu arust väga veenev on konksu kinnitamine vahejupile mähisega nii, et koksu aasa või labidakest näha polegi, vaid konks läheb nagu ühtlaselt vahejupiks üle. Selline kinnitusviis ise aga olevat “vabrikute saladus”. Oli olemas ka sõlmitud variante, kuid mähisega punutuid peeti paremateks. Olen näinud selliseid üle 80 aasta vanuseid Norra vabrikutest pärit ja siiani säilinud vahejuppe kalastustarvete antikvariaatides, kus nad kuuluvad kallimate ja hinnatumate ning otsitumate kaupade hulka, hinnaga isegi kuni 2000 EEK-i tükist.

Lantidest on peale üldlevinud plekist nn võnkuvate lusiklantide (illustratsioonilt vaatab vastu näiteks dr Heinzi nimeline lant, meil tuntud kui Kuusamo “Professor”) ja algeliste pöörlevate lantide Eestisse 1930-te aastate algul Ameerikast jõudnud ka “puust kunstkalad (voblerid), milliseid välismaa õngespordi ajakirjad väga kiidavad”. Joonistel 24 ja 25 on kujutatud neist kahte. Esimene on USA firma “Heddon “ lipulaev – haugikujuline puulant “ Wood Vamp”, teine on sama firma toode, millest on ära tunda kahe lüliga lanti “Gamefish” (tuntud ka nime all “Vampire”). Graf hoiatab müügil olevate lantide rohkuse eest, kus tuleks osta varem juba proovitud mudeleid, sest “uudiste eest väljaantud raha osutub sageli mahavisatuks, ilma et ost vastaks otstarbele”. Tuttav tunne kaasajast, või kuidas? Äraproovitud mudelid on Grafi poolt ülalkirjeldatud ja seetõttu ka soovitatud. Heddoni Vampist veel niipalju, et see lant patenteeriti 1921.a ja on otseselt Rootsi firma Aktiebolag Urfabriken (ehk ABU) kuulsa vobleri “Hi–Lo” esiisaks 1950-test aastatest, mil ABU-s koostöös Heddoniga alustati Hi-Lo-de tootmist ja Heddoni lantide värvivalik ABU poolt üle võeti.



Tuntud on Grafile ka lendõng, kuid see õngitsemisviis oli alles arenemisjärgus. Mingeid otseseid õpetussõnu ta siin heitetehnika jm osas ei anna, vaid katsetagu ja harjutagu igaüks omal käel, “jälgides elusate putukate hüppeid ja rabelusi veepinnal ning püüdku vastavate käeliigutustega neid järele aimata”, sest “küll asi aegamööda ise õpetab ja õigeid võtteid kätte juhatab”. Mõnusalt maavillane metoodika!

Kunstputukaid oli eestiaegsetes poodides müüa “mitusada seltsi”. Raamatu pildil kujutatu annab mõneti ehk laiemagi gamma kunstputukatest kui tänapäeval. Suurem rõhk näib olevat kõige otsesematel imitatsioonidel, kus rolli mängis eeskätt võimalikult täpsem ja loomutruum putuka (toakärbse, ritsika, porilase jt) kuju ning väljanägemise imiteerimine kui ujuvus või hackeli olemasolu üldse.

Kaasaja õmgespordiga võrreldes vahest kõige eripärasem on olnud õngesöötade käsitlus ja mõneti ka nende valik. Otse pieteeditundega kirjeldab autor vihmausside erinevaid liike, milliseid peab õngitseja tundma. Need on: kasteuss ehk vihmauss – kus eelistatumalt valiti noori loomi, millistel kaelarõngas alles puudub, siis punane mullauss – sõnnikuhunnikutes elav, edasi kuldsabauss – väike, punane, kollaste triipudega ussike, kelle armsam elupaik samuti sõnnikuhunnikutes. Meil on nad tuntud sõnnikuussidena. Kui kuldsabaussi õrnalt pigistada, siis eralduvat tema kehast paar tilka kollast vänget lima, mida kalad väga armastavat.

Huvitav on usside puhastamise metoodika, mida Graf peab suisa kohustuslikuks. Selleks täidetakse nõu rohelise niiske samblaga, asetatakse sellele ussid ilma mullata ja kaetakse nõu õhu juurdepääsu võimaldava kaanega. Siis 6-10 tunni pärast täidetakse nõu uue samblaga, asetades vana sammal koos ussidega värske samblakihi peale. Terved ussid roomavad värskesse samblasse üle, maha jäävad ainult surnud ja vigased, milliseid saab kasutada vaid sissesöötmisel. Toiduks antakse värsket piima, salatilehti (?) ning kohvipaksu. Ületalvepidamisel ei tohtivat piima anda, sest kasutamata jäänud piim tapab hapendudes ussid. Tuntud olid ka kõikvõimalikud taimsed ja loomsed söödad, harvaesinevamatest olgu nimetatud hiired, rotipojad, väikesed linnud (millegipärast meenus mulle vemmaljutt sellest, et näiteks säga pidavat kõige paremini saama püüda praetud varblasega...). Huvitav on, et Grafi arvates haaravat ahven, haug ja lõhe paremini kunstlikke kui looduslikke sööte.

Põnev on lühike ülevaade “rohtudest” ehk kemikaalidest. “Kõiksugu kallid kalapüügirohud, mida reklaamides pakutakse, on minu arvates enamalt jaolt tühi praht ja pettus”, väidab autor, sest kus kala on ja ta üldse õnge võtab, seal ei olevat vajadust mingi lõhnpeibutise järele. Siiski mainib Graf paari neist: aniisiõli, loorberiõli, haigruõli, tibetiin, moschus (muskus), piibri- ehk kopraõli, safran ja kamper ning maisitikaõli. Grafi arvates ei mängi siiski rolli mitte nende õlide lõhn, vaid õliga niisutatud usside märksa elavam vingerdamine.

Konreetselt tsiteerib Graf haigruõli ja maisitikaõli valmistamist J.G. Spuh-Rotalia raamatu “Kodumaa kalad” järgi, millised kirjeldused meenutavad pigem alkeemiku või nõiaköögi õpilaste katsetusi. Haigruõli saamiseks tuli lasta haigur, noppida sulgedest puhtaks ja sisikonda välja võtmata tükkideks raiuda ning lömaks tampida (andku linnukaitsjad mulle see refereering andeks!). Segu pannakse purki, pealt härjanahaga kinni ja hoitakse 2-3 nädalat soojas hobusesõnnikus või muus soojas kohas, kuni liha ära kõduneb ja õliks muutub. Saadud õli pannakse korgiga pudelisse .

Maisitika õli – sitikad pannakse pudelisse, peale valatakse söögiõli ning lastakse paar nädalat soojas seista. Siis segatakse pudeli sisu koos putukatega salviks ja lisatakse veidi aniisi.

Raamatu lõpuosas kirjeldatakse lühidalt püütavaid ja tavalisemaid kalu. Huvitav on Grafi söötade valik turva püügil – kevadeti soovitab ta kasutada usse ja tõuke, sügisel aga külmade saabudes kanasooli. Vist küll tuulest on toodud tema arvamus, nagu hävitaks turb forellide kudet – vast ikka noorjärke? Latikate kudet kirjeldades ütleb Graf Spuhl-Rotaliale viidates, et Rootsis olla latikate kudeajal kirikute kellalöömine keelatud, et kalu mitte kohutada. See oleks vist üldse üsna iseloomulik näide erinevast suhtumisest kaladesse Skandinaavias ja meil.

Tuntud püügikalaks on olnud karpkala. Harjus elavat aga peale Pirita ja Narva jõgede ka Kiidjärves ning Peipsis (?). Tõugja parimaks püügiajaks peab Graf hilissügist, kui öökülmad on juba alanud, kuid püüda tuleb siis sügavalt, nö talvekorterist. Ka siin soovitatakse sügispüügil püüda kanasooltega. Pikim on kirjeldus haugist, kus elusate hiirtega pidavat saadama kõige suuremaid hauge. Parimaks haugipüügiajaks peab ta sügist augustist kuni septembrini. Lõhejõgede hulka on Grafil hinnatud ka Kasari jõgi. Senistest vast vähimtuntud on meriforelli kodumaine nimetus “norjas", samuti jõeforelli tolleaegsed nimetused “tähnik” ja “hõrnas” – kala, keda “meil nimetatakse ka forelliks”. Seega näib, et rahvasuus saksa keelest laenatud nimi “forell” oli alles levimas. Viimatinimetatud kala pole autor vist küll ise näinud, kuna välimuse kirjeldus sarnaneb pigem paalia kirjeldusele (punased või kollased täpid külgedel!). Huvitav ja otse kontrollimist vajav on väide, et peale Otepää kõrgustiku jõgede leiduvat forelli sisse lastuna ka Võrumaa järvedes. Emajõgi oli kohajõena tuntud ka siis, säga aga olevat “kõige suurem ja kahjulikum röövkala meie vetes. Seal, kus neid palju esineb, on juhtunud, et nad ka suplejaid lapsi kinni haaranud ja vee alla viinud, nagu see 1912.a. Taga-kaukaasias Kuraa jõel aset leidis”.


Grafil oli tehtud plaane ka edaspidiseks, nimelt hakata välja andma kalaspordiajakirja, nagu neid välismaal kümnete kaupa leida oli. Isegi tellimishind oli juba määratud – 3 krooni aastas (kõrge palk oli tollal umbes 80 krooni). Ajakiri pidi ilmuma kord kuus ja olema sisult laiahaardeline: sisaldama teadustöid, kirjatöid kala- ja vähikasvatusest, uutest püügiriistadest, sporditeateid, väljakuulutatud seadusi ja määrusi jm. Kas plaanid ka tegelikkuseks said, pole paraku teada.


Selline oli siis kokkuvõtlikult ühe eestiaegse kalastusraamatu sisu. Osalt muidugi takkatarkuses naiivne, kuid tolleaegsele lugejale usutavasti kasulik ja õpetlik lugemisvara.


Kalle Kroon