ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 30 sisukord:
» ÄRITEKST
Uus põlvkond Petzl´i "käed vabad valgustuses. Tiit Tähnas

» VASTUKAJA
Lugesin Teie... Valdo Põder

» MUREMEELI
Eetikast kalavetel. Rein Truumets

» KALAKOTT
Fotod ja andmed
» Aasta kalamehed 2003
» Saaremaa hiidforell oli tegelikult lõhe. Kuidas see tõestati? Tiit Paaver, Riho Gross

» IMPRESSIOON Kalapüügist. Andrus Norak

» PAJATUS / KALAKOTT Operatsioon "Latikas" Toivo Sepp

» KORD ON KORD Jõustusid olulised "Kalapüügiseaduse" muudatused. Peeter Prass

» PERSOON / ARVAMUS
samal teemal - "hajali vägi" Endel Mahlapuu eneseusutlus

» TALIKALASTUS
Jää, meie riuklik sõber. Vladislav Korzets
» Mõned "konksud" alustajale
» Pärnu rakendus. I. A.

» LANDILA
Ekstsentrik - lant või sorts? Leon Gretshanik

» KALADE ELU
Kalade migratsioonist. Aleksei Djatshenko
» Kas kalad joovad vett? Arvo Tuvikene

» KALAVARUD
Uus forellijõgi otse Eesti südames — Navesti. Raul Pihu

» REPORTAAZH
Peipsi peal. Randel Kreitsberg
» Üks päev inspektoritega. Ralf Mae

» KALASTAJA PAADILISA
Cursus 440. Raimo Kummer

» Revolutsioon päramootorite maailmas? Raimo Kummer

» ARHIVAAR
Ühest eestiaegsest kalaspordiraamatust. Kalle Kroon

» Õng või meene? Vladislav Korzets

» TOIMUMISI
Kalapäev Tõstamaal. Võistuõngitsejate aastakoosolek. Ilmus ingliskeelne kalaraamat

» VÕISTUKALASTUS
Narva Lõhe 2003. Endrik Tõnsberg

» MAAILM
Kalastuskilde Kosovost. Olev Rohtla

» OMA SILMAGA
Üks isemoodi auhind. R.M.

» MAAILM
Satltstraumen 2003. Endrik Tõnsberg
» Kalapüük Norramaal. Indrek Värva
» Suurvõistlustel Lõuna-Koreas. Endrik Tõnsberg

» ÄRITEKST
Olympus Camedia C-5060. Ralf Mae
» Väikelaevajuhi kursused Revali merekoolis. R.M.

» "KALASTAJA" SISUKOOND 1-30
 
PERSOON / ARVAMUS
samal teemal - "hajali vägi" Endel Mahlapuu eneseusutlus
Tartu Kalastajate Klubi juhatuse kauaaegse liikme Endel Mahlapuu pajatus




Kõigepealt lühike enesetutvustus - kunas ning kuidas kala püüdma hakkasin?

Nimi on Endel Mahlapuu, sündinud olen 68 aastat tagasi Läti piiri taga Apes, kus sai juba 4-5 aastasena Vaidava jões harjust püüdma hakatud, keda siis seal meeletult palju oli.

Kuueaastaselt olin juba kõva kalamees, kes igal vabal hetkel ridvaga jõe ääres istus, kui karjasetööst aega üle jäi. Kalapüügil möödus ka mu kooliaeg. Kalal sai käidud ka Tallinnas elamise ajal 1955 kuni 1962, mil kuulusin Tallinna klubi alla. Kalaspordiklubisse Tartus astusin aga kohe pärast siia elama asumist 1962 aastal. Sel ajal olid kalamehed organiseeritud asutuste kaupa. Mina kuulusin üle viiekümne liikmega Tartu Katseremondi Tehase sektsiooni, alates 1965 aastast selle esimehena.




Millal viimati kalal käisin? Suuremad kalad?

Viimati käisin kalal Emajõel 6 juulil. (Lugu on kirjutatud kesksuvise võtupausi ajal, 19. juulil 2003) – sain kilose koha ja kaks 900 g latikat. Aga 1963. aasta suvel sain Otepää lähistelt Kolmjärvelt kolmekilose linaski. 1972 püüdsin 0,25 mm tamiiliga sikuskaga Võrtsjärvest 9,4 kilose koha (pildil), millest kunagi kirjutati ka Saksa ajakirjas “Angelsport”. 1973 aastal sain talvel sikutiga Peipsist 5,7 kilose lutsu, mis asub senini Eesti edetabelites. 1995. aastal sain spinninguga Pangodist 10,6 kilose haugi — tamiil oli vaid 0,25mm. 1996 õnnestus Käravete paisjärvest õngitseda 10,4 kg karpkala, statsionaarrullil oli 0,35-ne tamiil.




Milles on tänapäeva harrastuskalastuse suurimad probleemid? Kus on viga?

— Kala on ära kadunud, sest kudeaegse illegaalse mõrra- ja elektripüügiga hävitatakse kalade järelkasv!

— Organisatsiooni enam pole! Kümme aastat tagasi oli ainuüksi Tartus 6000 organiseeritud kalameest, vabariigis oli neid siis umbes 70 000. Tänaseks on Tartu Kalastajate Klubis alles vaid 120 inimest – tõelist kalameeste eliiti. Klubi kadu hakkas päevast, mil kaotati üleeestiline Kalastajate Selts ning lõpetati kalapüügipiletite levitamine vaid klubide kaudu. Seda oleks hetkel ilmselt raske taastada, aga midagi tuleks kindlasti ette võtta.

— Järelevalve ja kontrolli sisuline puudumine! Veekogudel on kontroll nõrk, igaüks teeb, mis pähe tuleb. On kohti, kuhu viimase kümne aasta jooksul pole jõudnud ühegi kontrolli jalg. Kunagi oli iga klubi juures oma ühiskondlike kalakaitseinspektorite brigaad, kes kontrollis pea igal nädalal omakandi veekogusid. Inspektoreid peljati ning austati. Nüüd aga on laialt levinud illegaalne elektripüük. Õnge või isegi võrguga, kui ei püüta kudemisperioodil, ei saa veekogu kunagi tühjaks – elekter aga tapab kõik! Ebaseaduslikke püügivahendeid, elektripüügiaparaate, müüakse ja ostetakse vabalt ajalehekuulutuste kaudu, mis kunagi olnuks ennekuulmatu.

— Lepingu alusel majandatavate järvede kaotamine! Kunagi majandas Tartu klubi Pangodi ja Kaiu järvesid. Praeguseks on meil alles vaid vaevu omadega välja tulev püügibaas Kaius, mõne putka ja rendipaadiga, kus töötav inimene proovib küll järvel silma peal hoida, kuid kohati on see üsna lootusetu. Tal pole karistamiseks seaduslikku alust, puuduvad järelevalveõigused! Inspektsioon aga jõudvat isegi peale väljakutset kohale alles kolme päevaga ning politseid see asi üldse ei huvita. Bensiini ei ole liiast kellelgi ja Kaiu jääb linnast liiga kaugele… Kunagi olid tasulised püügituusikud (15 kuni 30 rubla), millest laekunud rahaga osteti ja asustati järvedesse kasvatustest noorkalu. Seda maksti hea meelega, sest tulemused olid näha ja tunda. Nüüd seda raha enam ei maksta ja kala ka enam pole... Kunagi tohtis majandatavatel järvedel kasutada vaid kohalikke paate, et vältida kalahaiguste levikut ning hoida püüki kontrolli all. Nüüd lükkab igaüks oma paadi kaldalt sisse. Keelust hoolimata sõidetakse skuutrite ja päramootoritega veekogudel, kus see on keelatud Siis olid loaga vähipüügil oma natad keelatud, metskonnast sai desinfitseeritud natad, nüüd pole sageli enam vähkigi.

— Puuduvad püügilimiidid! Nõukogude ajal oli asi lihtne, korraga võis püüda kuni 5 suuremat või 5 kilo peenkala 24 tunni jooksul. Siis ei olnud ega saanudki olla kala kokkuostu harrastuskaluritelt, mis täna on kohati juba väga suur probleem ning hävitamas põlist kaluriametit kui elukutset.



Ehk on midagi siiski ka hästi? Võin ju nüüd ilma pikemata püüdma minna, kuhu iganes ja püüda palju iganes ning mida iganes?


Ei ole sellest head midagi; püüda sai siis, kui oli, mida püüda. Nüüd pole enam mingit mõtet kaugemale välja minnagi... Kui klubid ei taastu ja veekogude majandamisest asja ei saa, pole ka olukorra paranemist ette näha.



Olen nii äge röövpüüdjate vastane, aga kas olen kunagi ise ka kalapüügieeskirja rikkunud?

Jah, see oli ükskord ammu, kuuekümnendatel, kui panin talvel jääauku püügile 2 unda. Kala küll ei saanud, kuid jäin oma klubi meestele vahele. Juhatuses seda lugu arutati ning piirduti noomitusega. Sellest piisas!

Kunagi viiekümne esimesel meisterdasin vanemate meeste õpetuste kohaselt västra, kuid see pole kunagi vart näinud ega vees käinud… Nii, et riist on, aga kasutanud pole… (Ühes vanas anekdoodis süüdistati kord üht meest kohtus puskariajamises, kuna tema kodust leiti vastav aparaat. Mees palunud end ühtlasi ka vägistamises süüdi mõista – tal see riist ka.)

Olen 13 aastat olnud Tartu ühiskondlike kalakaitseinspektorite juht, 1978 kuni 1991 aastani. Väljas käisime omal kulul, tasu saamata ja kulusid kompenseerimata. Algul siiski oli ka nii, et trahvirahast 30…50% tuli inspektoritele – kuid see kadus ammu. Hiljem käidi väljas kohusetundest ehk missioonitundest, kuni jaks otsa sai.



Pakuks ettepanekuid, kuidas võiks seadusi täiendada?

Kohe tuleks taastada ühiskondlikud kalakaitseinspektorid kui institutsioon! Keskkonnainspektoreid on töö tulemuslikkuse saavutamiseks liiga vähe. Röövpüüdjatelt tu-leks aga ilma pikemata konfiskeerida röövpüügivahendid, ka auto ja paat, kui neid on röövpüügi tarbeks kasutatud. Lisaks trahvile tuleb KÕIK eeskirju rikkunud avalikustada – see mõjub sageli paremini kui ükski trahv. Kuna lubatud on abipolitseinikud, peaksid olema lubatud ka abiinspektorid. Midagi on arvatavasti võimalik korraldada ka omavalitsuste abiga.

Kalade kudemisränne Emajõel algab aprillis, kuid püünised võetakse välja alates 1. maist. Seega püütakse kinni suurem osa kudele siirduvat kala. See kajastub ka turuhoones värske kala lettidel, kus kevadel, aprillis, müüakse marjaga kalu. Püünised peaks välja võtma hiljemalt 15. aprillil.



Lõpetan optimistlikumalt, ehk millest tunnen rõõmu?

Et asi näib lõpuks ometi liikuma hakkavat. Õiged mehed on etteotsa saanud ning loodan, et see annab peagi ka kalavetel tunda. Tore on ka see, kui kalamehed hakkavad taas ise, ilma mingi käsuta, organiseeruma. Kalapüük ei saa olla ju ainult tuim saagi kottiajamine, vaid ürgne eluala, millega kaasneb vastutus ja kohustus nii kalade, kui ka kogu ümbritseva suhtes, et oleks, mida pärandada oma lastele-lastelastele.


Endel Mahlapuu
Tartust