ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 30 sisukord:
» ÄRITEKST
Uus põlvkond Petzl´i "käed vabad valgustuses. Tiit Tähnas

» VASTUKAJA
Lugesin Teie... Valdo Põder

» MUREMEELI
Eetikast kalavetel. Rein Truumets

» KALAKOTT
Fotod ja andmed
» Aasta kalamehed 2003
» Saaremaa hiidforell oli tegelikult lõhe. Kuidas see tõestati? Tiit Paaver, Riho Gross

» IMPRESSIOON Kalapüügist. Andrus Norak

» PAJATUS / KALAKOTT Operatsioon "Latikas" Toivo Sepp

» KORD ON KORD Jõustusid olulised "Kalapüügiseaduse" muudatused. Peeter Prass

» PERSOON / ARVAMUS
samal teemal - "hajali vägi" Endel Mahlapuu eneseusutlus

» TALIKALASTUS
Jää, meie riuklik sõber. Vladislav Korzets
» Mõned "konksud" alustajale
» Pärnu rakendus. I. A.

» LANDILA
Ekstsentrik - lant või sorts? Leon Gretshanik

» KALADE ELU
Kalade migratsioonist. Aleksei Djatshenko
» Kas kalad joovad vett? Arvo Tuvikene

» KALAVARUD
Uus forellijõgi otse Eesti südames — Navesti. Raul Pihu

» REPORTAAZH
Peipsi peal. Randel Kreitsberg
» Üks päev inspektoritega. Ralf Mae

» KALASTAJA PAADILISA
Cursus 440. Raimo Kummer

» Revolutsioon päramootorite maailmas? Raimo Kummer

» ARHIVAAR
Ühest eestiaegsest kalaspordiraamatust. Kalle Kroon

» Õng või meene? Vladislav Korzets

» TOIMUMISI
Kalapäev Tõstamaal. Võistuõngitsejate aastakoosolek. Ilmus ingliskeelne kalaraamat

» VÕISTUKALASTUS
Narva Lõhe 2003. Endrik Tõnsberg

» MAAILM
Kalastuskilde Kosovost. Olev Rohtla

» OMA SILMAGA
Üks isemoodi auhind. R.M.

» MAAILM
Satltstraumen 2003. Endrik Tõnsberg
» Kalapüük Norramaal. Indrek Värva
» Suurvõistlustel Lõuna-Koreas. Endrik Tõnsberg

» ÄRITEKST
Olympus Camedia C-5060. Ralf Mae
» Väikelaevajuhi kursused Revali merekoolis. R.M.

» "KALASTAJA" SISUKOOND 1-30
 
MUREMEELI
Eetikast kalavetel. Rein Truumets
Ma pole püris tükk aega Kalastajale kirjutanud, ilmselt pole siis midagi tarka ütelda olnud; nipid-nõksud edukaks forelli- ja lõhepüügiks ammu kõigile edasi antud. Asi, millest seekord kõnelen, on mind vaevanud juba mõnda aega. Kahtlen aga, kas mina just see õige inimene olen asjast rääkima — olen minagi oma elu erinevatel etappidel eksinud Looduse vastu ja kasutanud keelatud kalastusvahendeid, ahingut näiteks. Kahju küll, kuid nii see on: ükski inimene ei sünni kohe eetilisena... Meile kõigile on antud aga võimalus inimesena kasvada ja areneda.




Mis on aga kalapüügil eetiline ja mis mitte? Igaüks toimetab vee ääres oma sisetunde järgi — õpetada ja kurjustada polekski nagu õige, sest moraalsete väärtuste skaala on inimestel väga erinev. Ja seadustega pole sisemisi väärtusi võimalik sätestada.

Punase kala püügis on saabunud mingi kummaline ajajärk. Paljudele on punasejaht ilmselgelt prestiizhi küsimus — ei sobi ju tühipaljast särge või ahvenat püüda... Kurat küll!, justnagu riigikogus, kus kõik trenditeadlikud peavad osalema rattarallidel ja mängima tennist. Et muidu pole sind justkui olemaski.

Siinkohal peab ära märkima, et seesama tobe prestiizh ei lase inimesel mõnuga kalapüüki nautida, vaid paneb ta tegutsema viisil, millel pole midagi ühist eetikaga. Näib juba, et püütud kalade arv ja kaal on saanud näitajateks, mille kaudu kalamehe kõvadust testitakse. Kalata jäänule jääb "kalaäpu" oreool. Häbi missugune. Asi on aga sügavam, kui pealtnäha paistab. "Äpu" võib olla kalata palju õnnelikum kui "kõva mees" kalaga — ta ei ole rikkunud oma ühtegi põhimõtet. See on inimene, kes ei astu iialgi konnale peale ja pidurdab alati, kui siil üle tee läheb.

Nüüd siis asjast ka. Suurematele jõgedele antakse välja (müüakse) nn lõhelubasid. Samurai ritvade ja Calcuta rullidega varustatud kalamehed "kammivad" üsna tihedalt kudepesi, mis kõigile näha ja teada. Selles pole iseenesest midagi halba, kui just keelatud tsooni ei minda. Oleme ju alati rääkinud, et kui jõe ääres on normaalseid kalastajaid, siis pätt ja kaabak sinna lihtsalt ei tule. Nüüd aga üks eetiline küsimus: kas tõsine harrastuskalastaja ikka püüab otse pesa pealt? Ja veelgi teravam küsimus: millega püüab?

Suur osa kalli kalavarustuse omanikest püüab nimelt nn kuznetsovi meetodil. Kalavarustuse maksumust teades võin kindlalt arvata, et nälg neid ei ohusta — nad võiksid rõõmsalt landiga püüda, aga ei, kasutatakse 3-4 hästi suurt kolmikut ja roostes mutreid (pidid paremad olema kui tina). Joonist selle monstrumi ehituse kohta ei hakka ma tegema — ehk jääb tänu sellele mõni kala pesa peal terveks. Tavaline tragimine on kuznetsovi monstrumi kõrval nagu siisikese kusi, nähtamatu ja olematu.

Selle meetodiga püüdmisel on kalal ellujäämiseks ainult üks võimalus — sõita minema nii kiiresti kui uimed ja saba võtavad. Loodus on sättinud asjad aga nii, et varem või hiljem tuleb kala pesa peale tagasi. Ja lõpp on teada — järjekordne trofeefoto. Et spinninguga püütud ja kõik oleks nagu õige...

Kes meist on "kõva" ja kes "äpu"? Ja kes meid üldse sahteldab? Mina usun, et meie tegemisi nii maa peal kui ka vee ääres jälgib üks salasilm. Kes tuima näoga alamõõdulisi kalu kotti topib, võib ainult oletada, milline "elukala" talle kehva käitumishinde tõttu andmata jäetakse.

Aastaid tagasi ütles mulle üks lapi šamaan ühe väga tõsise lause. Küsimuse peale, kas põdrakarjast vahel ka mõni põder ära varastatakse, mõtles ta pikalt, imes piipu ja vastas siis:

"Ei saa varastada, sest alati on tunnistaja — varas ise."

Kui selle mõttetera saaks mingi nipiga süstida inimestesse, kes suhtuvad Loodusesse kui poeletti (maksan ja võtan), oleks meil juba pool võitu käes. Võib-olla jääks isegi osa metsa alles. Kõik siin maailmas on kinni tunnetuses.


Tunnetusest rääkides meenub lugu läinud talvest Männiku karjääril. Üks vanapapi tegi suure vaevaga paar auku jäässe (mäletate, kui paks jää oli), puistas auku sööta ja hakkas õnge sättima. Korraga vaatas selja taha, vandus vaikselt, korjas asjad kokku, kõndis 300 meetrit edasi, puuris uued augud ja asus püüdma. Nii 1,5-2 tunni pärast temast möödudes uurisin ka, kuidas papil läheb. Kott oli paksult ilusaid suuri särgi täis, oma paarkümmend tükki, sekka mõni kena ahven. Miks papile varem tehtud augud ei meeldinud, mida ta seal selja taga nägi, see jäigi mulle arusaamatuks. Mõlemad kohad keset karjääri, ümberringi lage jää ja ei ühtki märki sellest, et nendel kohtadel oleks varem püütud. Sügavuski mõlemas kohas sama, nii 3-3,5 m. Et esimene koht tõesti ei töötanud, selle proovisin ise järgi: paari tunniga vaid 1 kiisk, ehkki kirptirk pea sama, mis papil ja ka sööt sama.

Laenasin papilt puuri, tegin tema uue püügikoha lähedale mõne augu ning sain minagi ilusti kala. Ei julenud aga taadi käest küsida, kuidas ta just siia oskas tulla ja mis talle vanas kohas sedavõrd ei meeldinud, et ta seal isegi õnge alla ei lasknud. Mul on aimdus, et ta poleks seda ka ise osanud selgitada — lihtsalt tunnetuse asi. Sedasorti tunnetus näib jälle olevat tihedalt seotud inimese sisemise, kirjutamata eetikaga, Looduse tajumisega.


Rein Truumets
Kalastaja kalajääger


P.S. Et kuidas sügis minu jaoks oli? Püüdsin oma kalad merest ja olen rahul sellega, mis anti.