ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 29 sisukord:
» KAUPMEES
Piraaja pood

» KALAKOTT

» KALAMEHE KAAMERA
Olympus Camedia C-740 Ultra Zoom. Ralf Mae

» KOGEMUS
Algaja & meri

» EESTI VETE KALAD
Kammeljast. Leili Järv

» ABIKS TEADLASTELE
Kammeljate märgistamine. Leili Järv

» KALAVARUD
Veeussi varud said lisa. Peeter Prass

» Kalu toodi! Alar Viin

» OMA SILMAGA
Pühajärve Quasimodo. Viljar Meister

» PÜÜGIVIIS
Hästi unustatud kalarakis. V. Korzets

» LANDILA
Merimaid - Eestis lubamatu?! Kalle Kroon

» PÜÜGIVIIS
Veelkord haugiõngest. Ülev Niisk

» ÕNGEKOOL Stick ehk tokkujuk V.K.
» Tinad ja nende numeratsioon

» NIPID & NÕKSUD
Puruvanade hankimine talvel. Püügiaugu varjuti. Omatehtud lipsuõlg.

» KALADE ELUST
Kalade "sanitaarteenistus"

» KALA VÕTT
Linask - loll kala?
» Sügisvihjeid haugipüügiks
» Püügikoormus kui võtu mõjur

» KODULUGU
Kui kalaspordiga oldi Euroopas... Kalle Kroon

» VÕISTUKALASTUS
Võistukalastus - A ja B

» Reitingusari 2003: (Eesti Karikas, Mulgi karikas, Sügissärg, Tori sügis, sarja kokkuvõte)
» Õngitsemise MM Slovakkias. Vladislav Korzets
» Shanty kalamees 2003. Kaido Krass
» Lossikala 2003, Pühajärve spinning, Emajõe Karikas 2003, Viikdikas 2003

» KALASTAJA PAADILISA
Paadilisast. V. Korzets
» Buster - paadimehe unistus. Raimo Kummer
» Päramootori sügishoolde juhend. Thore

» PAJAS & PANNIL
Sügisene lestakala. Mart Vabar
» Koger vene köögis

» JUUNIOR
Poistelaager Vilsandil, 2003. Rein Truumets Ralf Mae

» MAAILM
Kuidas me Karjalas suuri lõhesid püüdmas käisime.
Tauno Jürgenstein

» Üle lahe otse kalale. Hanno Kask

» Mereharidus
Suitsu ja tuld. Ralf Mae
» TSST! - KALA MAGAB...
 
MAAILM
Kuidas me Karjalas suuri lõhesid püüdmas käisime.
Tauno Jürgenstein
Küllap oli see Kõutsi initsiatiiv, et mitmeid kordi plaanitud retk põhjamaiste kalarikkuste juurde ühel päeval väga konkreetselt realiseeruma hakkas. Ja sellest ju rõõmu ainult. Vaheldust tõotas fakt, et pool seltskonnast olid sukeldujad (õieti 1 sukelduja, 1 kalamees, 1 pigem sukelduja kui kalamees ja 1 pigem kalamees kui sukelduja) ja nõndaviisi Karjala sügavuti avastamiseks märksa rohkem võimalusi avanemas.




Ühel kenal juuliõhtul seisimegi Soome laeva oodates Tallinnas kai peal rivis – Kuningas Umps, Kõuts, Asekuningas ja Andrei. Esimene reisiemotsioon oli vesise suuga pealt vaadata, kuidas spetsialistid tühjade konksudega räimeparve sadamaveest kottidesse ümber asustasid. Algus oli igal juhul paljutõotav, kala kui palju!

Seitse tundi vahetustega sõitu ja olimegi hommikuseks piiripunkti avamise ajaks platsis. Kartsime piire veidi just tagasitulekul, kuna lootsime ka värsket endiga kaasa tuua, ent, nagu selgus, oli minek hullem.

Piiril olime ühed esimestest ja kõik sujus kenasti, kuni Vene poolel kõikvõimalike paberite vormistamise ja laheda vestluse peale ootamatult siiski kamandati: auto tühjaks ja kõik kotid läbivalgustusele. Piirivalvurid olid põhjalikud ja kammisid meie bussikese toll-tollilt läbi. Ainuke asi, mis küsimusi tekitas, oli siiski vaid minu puss, mille otstarbekuses kohkunult kaheldi. Mõne selgitava sõna ja kujundliku fileerimispantomiimi etendamise peale lubati riist alles jätta. Kui ohkides oma varustusekuhila tagasipaigutamisele asusime, selgus ka läbiotsimise üsna proosaline põhjus. Nimelt polnud kauge kandi Vene piirivalvurid eluski oma silmaga sukeldumisvarustust näinud ja kasutasid lihtsalt juhust, et oma inimlikku uudishimu meie najal rahuldada...


Müütide purunemine

Karjalasse mineku eel kõikvõimalikku infot kogudes, saime teada palju olulist, mis reisi kavandada ja varustust hankida aitas. Kohale jõudes võis aga suurt osa neist faktidest tasapisi kalamehejuttude kategooriasse liigitama hakata.

Seal ON mobiililevi. Vähemalt linnades. Kostomukšas välismaalasena riigis viibimise registreerimiseks kohta otsides tabas see äratundmine meid valusalt sisse saabuvate kõnede ja lühisõnumite näol – 80 krooni minut ehk 25 krooni SMS pole just teab mis rõõmsad üllatused. Pealegi lootsime veeta just mobiilivaba puhkuse. Üsna kohe lülisimegi telefonid välja – kõik Eestis teadsid ju niikuinii, et meil levi ei ole siin.

Välismaalaste registreerimisest veel. Kostomukšas oli vastavas miilitsajaoskonnas järjekord, aga kuna sellega on 3 päeva aega ja piirivalvur lahkelt meil seda pigem oma sihtkoha lähedal Louhis teha soovitas, jätsimegi selle hiljemaks. Kolmandal päeval Louhis miilitsasse jõudes selgus aga, et õige inimene ja tema pitsat on puhkusel. Lubati, et ega probleemi pole, kui seda ka hiljem teeme ja viimasel päeval läbi astume. Sattusime samasse linna tulema, aga paar päeva varem, ja nagu selgus, õnn oli. Nimelt teatas puhkuselt naasnud ametnikuneiuke, et neil Louhis on õigus vaid ärireisijaid registreerida. Meie oma turismiviisadega sõitku mõnda lõunapoolsemasse keskusse palun, piirivalve ei teadvat asjast midagi. No mida k...! Üritas veel abivalmilt helistadagi paari linna, kuid kas polnud sidetöötajat klemme ühendamas või ei tõstnud seltsimehed lihtsalt toru. Mis nüüd teha? Raisata veel üks kallis puhkusepäev bürokraatide otsimisele või riskida kopsaka trahvi ja kes teab mis sanktsioonidega?

Abi saabus nagu ikka ootamatult. Olime teel Paanajärvi rahvusparki, kuhu, olgu öeldud, lõpuks ei jõudnudki, sest ei suutnud taluda mõtet lisatundidest rappumisest palavas autos. Jõudsime aga pargi infopunkti, mis asus poolel teel ja kuhu soomlaste poolt oli ehitatud uhke, mitmesaja ruutmeetrine eurohoone 3 ametniku ja kohaliku tähtsusega muuseumikesega. Sealne, üsna ilmselt eurostandardi järgi tööd ja palka nautiv sõbralik ametnikumehike kõpsas meile aga kohe oma asutuse pitsati regitratsioonikaartidele ja teatas, et käib küll! Ja käis ka! Väike küsimus jäi vaid hinge kripeldama, et kuulge, mis toimub, milleks see miilits ja ranged reeglid ühes kohas ning asjasse täiesti pretensioonitu suhtumine teisal? Ja kõik loeb. Venemaa...

Kostomukšast otsutasime rännata põhja poole Tšupa lahe äärde mitte mööda laiu peateid, vaid läbi maakohtade, lootes nautida loodust ja näha kohalikku külaelu. Pealegi tundus see olevat kaardi järgi otsem tee. Nojah, isegi kui ta oli kümmekond kilomeetrit lühem, oli ta vähemalt viis korda aeglasem ja kolm korda tapvam. Kohe kui asfalt lõppes (ja asfalt on seal 90% ulatuses nagu meie kruusateed, ainult ei tolma, natuke rohkem treppis ja muhklikud, aeg-ajalt keset teed väljaulatuvate graniidinukkidega) algas doroga s pokrõtiem, mis tähendas kitsast, käänulist ja ristivagudega kruusapõldu, mis peale kündi on enne munakate külvi kivikõvaks kuivada lastud. Esimesel päeval roolis Kuningas Umps üht kõige hullemat asja, mida keegi meist on eales näinud teeks nimetatavat, sangarlikult viis tundi, kuni otsustasime, et oleme juba kaugel küll. Teisel päeval kulus minul paari poepeatusega 200 km läbimiseks 7 tundi. Brr. Ei eales enam ilma korraliku maastikumasinata! Tagasi tulles sujus 560 km enamjaolt asfalteeritud peamagistraali keskmiselt koguni 90 km tunnis – aga seda muidugi sagedaste kraam-laes-amordid-põhjas olukordade kiuste. Ime, et meie mersu-vito nii vähe lagunes. Vaid lingid ei käinud enam lõpuks.

Loodusvaated olid siiski kaunid – metsased mäed ja graniitkaljud, kärestikulised jõed ja ojad, mis käed ridva järele sügelema panid – neis lihtsalt pidi forelli olema.




Järgmine müüt kuhtus järjestikustes külapoodides. Neis oli kõike müüa! Õlut kümmet sorti, mahlu, leiba, pakitoite, vorsti, juustu, sibulat, šokolaade, banaane, isegi piima ja jogurtit – küsi vaid! Ma ei mainigi viinariiuleid, vene portveine ja soolapekki. Ainult värsket kartulit ei olnud ja kõige tähtsam: õlu polnud kusagil külmkapis. Seda hoolimata seal juba pikemat aega valitsenud 25-30 kraadisest ilmast. Lõpuks harjusimegi sooja õllega ära, ei olnd häda midagi.

Bensiinijaamu ülimeeldivate kütusehindadega jagus samuti kõikjale, kus elu võis leida. Vähemalt diislikütus oli ka täiesti talutava kvaliteediga.

Juba esimeses sellises külakeses taarus poest väljumisel meie juurde paar üsna rääbaka olemisega kohalikku, kellest esimene asjalikult soome keeles seletama asus. Veidi imestunud küsimusele: “Oletko suomalainen?” tuli kindel vastus: “Ei, karjalainen! Anna üks euro!” Tegime kähku minekut. Hiljem sarnaseid situatsioone kordus, ent juba ida poole jõudes asendus üks euro varsti dva rublja’ga. Olime põlistel Vene aladel.


Esimeseks ööbimispaigaks valisime kaardi järgi ühe antud paikkonna suurema jõe – Pisda. Voolas teine ühest järvest teise. Jõe lähedalt metsarajale keerates hakkas silma vineertahvel, mis teatas, et igasugune kalapüük Pisda jõel on keelatud. Niipalju siis sõidu eesmärgist! Aga nagu hiljemgi korduvalt selgus, on reeglid üks asi, tegelik elu aga hoopis midagi muud. Nii oli sellegi jõe kallastel ohtralt kalastamise jälgi ja hommikul ka mehed kummipaatidel platsis.

Laager üles ja kohe ujuma-sukelduma ning väike uinak eelmise öö autosõidust tekkinud unevõla katteks. Jalutasin hiljem spinninguga järve äärde, et vette ulatuvalt kaljult mõned heited teha. Teised läksid snorkeldama. Ilm ja vesi olid mõlemad väga soojad ja kala ei paistnud kusagilt. Edasi jõelähte poole liikudes tundus kõik elav väga madalasse rohu vahele tulnud olevat. Lausa igal sammul peletasin sealt kellegi avavee poole. Maaliline, suurte kivide, süvikute ja varjekohtade rohke ning rootukkadega palistatud väljavool järvest jättis mind samuti kalata. Tegelikult oli saartega eraldatud väljavoole koguni kolm, mis allpool ühinesid, aga tugev vool ja sügavus ei võimaldanud mul neist üle minna. Allpool kahe kärestiku vahel nägin väikseid kalu pinnas käimas. Lootsin, et tegu on harjusega, keda ju Karjalas ohtralt pidi olema ja jätsin koha hommikuseks tiiruks lendõngega proovida. Ka teised kärestikud ja nendevahelised ning -alused superkohad ei toonud midagi rõõmustavat. Kui tagasi laagrisse jõudsin, siis Kuningas Umps ja Kõuts juba norskasid, hambad laiali – polnud kumbki isegi näinud kala vee all. Veidi hiljem ukerdas järvest välja ka Andrei ja temal juba rippus üht-teist traadi küljes. Oli lasknud kolm 1-2 kilost havi ja tubli 700 grammise ahvena, mille ise ütles veel väikse olevat – näinud selliseid karjakaupa, aga veel suuremad olnud pisut liiga sügaval. Huvitav oli aga see, et kõik 3 haugi asusid suurima väljavoolu suudmes 2-3 meetri peal, üsna põhja ligi. Sain veel teada, et vool on märgatav vaid vee pealmises, ca 1meetrises kihis ja allpool on kaladel, k.a kütitud havid, suht ükskõik, mispidi paikneda – sugugi mitte igal juhul nina vastu voolu.




Niisiis toitusime kalast juba esimesel õhtul. Pisukest kahtlust tekitas vaid asjaolu, et need on ühe Eesti kalastaja jaoks üsna tavalised liigid. Päeval Kalevalas olime ka kohalike "patsaanide" käest kalade olemasolu uurinud ja need teatanud, et on ikka – ahven, haug, särg. Forelli peale vangutati kahtlevalt pead ja harjusest polnud keegi kuulnudki. Khm, kui rääkida müütidest... Noh, aga me polnud ju veel ka päris tõotatud maal. Hommikune retk pisut jahenenud veega kinnitas siiski sama – Kuningas Umpsilt kopsakas ahven landiga ja mina lendõngega loodetud harjuse asemel viidikaid.

Üks värvikamaid müüte rääkis Karjala varblasesuurustest sääskedest. Võin kinnitada, et nad on seal täiesti meie sääse suurused ja imevad sama isukalt. Päeval võis nende kätte sattuda vaid metsa vahel, muidu ilmusid nad aga üsna päikseloojangul kõikjale, jäädes paariks põgusaks hämarusetunniks oma tüütut eluülesannet täitma. Kadusid aga nagu nõiaväel koidu saabudes. Ja koit saabus seal kiiresti. Vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel polaarjoonest juuli lõpus nii pimedaks ei läinudki, et kordagi taskulampi vajanuksime. Samuti võisin täiesti probleemitult keset ööd lendõngega kalastada – nöör ja isegi putukas olid kogu aeg näha.


Valge meri

Teise päeva õhtuks olime lõpuks päral – metsa vahelt välja sõites avanes pilgule Tškalovsk oma suletud kaevanduste, sukeldumiskeskuse ja laevakujulise hotelliga mere kaldal. See kummaline uusehitis oli üks kahest veevärgiga majast külas (teine oli hotelli ja sukeldumiskeskuse omaniku Jura majaköks). Kogu ülejäänud külale veeti magedat vett iga päev tsisternautoga lähedalasuvast järvest. Ja nii, muide, väga paljudes väikeasulates kogu Karjalas. Jura väitel ei suudetavat lihtsalt garanteerida, et tulisoolase Valge mere kaldal ka puurkaevust soolast vett tulema ei hakka.

Seadsime end telkima mere kaldale, mitte kaugele hotellist, kus juba paar moskvalasest sukeldujat Sergei ja Aleksei oma laagri olid asutanud. Järgmine hommik tegi Jura Kõutsile küll ohtrasõnalise ja ülistava demo enda uhkest hotellist, kus toa hind “vaid” 40 dollarit öö, saamata aru, kuidas me küll seal ei taha magada, ent Kõuts veenis teda osava kõnemehena meie soovis just telgieksootikat hankida – kodus meil ju selliseid hotelle küll ja küll, kus pidevalt ööbimas käime... Siiski saime meeldiva võimaluse hotelli üsna korralikke (kui ventilatsiooni puudumine välja arvata) duširuume pea tasuta kasutada. Mageda vee defitsiiti arvestades oli see meie mereäärsel laagerdamisel lausa eluliselt vajalik.




Peale pikaleveninud reisivintsutusi avanes järgmisel hommikul meeldiv perspektiiv terve päeva laisalt Valge mere sopkade vahel loksuda. Ilm oli suurepärane. Kogu reisi vältel polnud jälgegi põhjamisest heitlikkusest, kus 30-kraadine kuumus hetkega 15-kraadiseks viluduseks muutub. Kogu Euroopat haaranud kuumaline ulatus siiagi, olles hoidnud juba nädalaid stabiilselt 28-kraadist lauspäikest. Pinnal 11ŗ C olema pidanud Valge meri oli 19ŗ C (10 meetri sügavuses vastavalt 6 asemel 14).

Esimene sukeldumine tehti siinsamas Tškalovski lahe vastasservas. Sukeldujate sõnul osutus see siiski igavaks – põhi langes ühtlaselt paarikümne meetrini ja peale hunniku meritähtede ja vana spinningu (1,2 mm jõhviga) ei olnud suurt midagi leida-vaadata. Siiski tuli keegi suurepärasele ideele korjata merikarpe, mida sealsamas kalju veeres ohtralt leidus. Õhtul võis eksootilist pidusööki oodata! Aktsioonis osalesid innukalt ka meie Moskva laagrikaaslased, kes (üks Kommerzbank’ist ja teine programmeerija – mõlemad vaieldamatult pigem intelligentsi kui uusrikaste klassi esindajad, ehkki väliseid jõukuse tunnuseid ohtralt) kõik ekstreemsused järgi proovida tahtsid. Mehed olid, muide, külma vee kartuses võtnud kaasa vaid kuivad sukeldumisülikonnad, millesse pugemine nüüd kuuma päikese all ja sooja merevee ootuses suure ohkimise ja enda kirumisega kulges. Ikka sai Kõutsil esimene huvi järjekordse veealuse paiga vastu juba ammendatud, kui moskoviidid alles kapuutse pähe tõmbasid.



Teine ankrupaik oli juba põnevam. Kereti saare põhjaküljel oli vette langeva graniitrahnu all karniis ja järsk langus üle paarikümne meetri. Põhjaelustik värvikirev ja liigirohke. Enam ei viitsinud Asekuningas ka niisama sukeldujate mulle vahtida, vaid asus püügiriista lahingukorda seadma. Kõige alla sai Eestist hangitud suure kolmikuga tinalant, mida selle 60 g raskuse tõttu poest ainsana teati tursalandiks kaasa soovitada. Edasi rakendasin puht uudishimust tamiililõigu 3 punase ja ühe valge kalmaarikesega üheharulise konksuga 10 cm-se lipsu küljes – vidin, mis mulle kunagi kingitud oli ja mida seni polnud Eestis kusagil proovida tihanud. Rakendus paarikümne meetrise heitega vette ja aeglaselt kerides-vajuda lastes mängitama. Üsna ebakindel tunne oli kõike seda teha. Olin ju esmakordselt sellises kohas ja ei kaladest ega püügitehnikast, rääkimata riistadest, polnud õrna aimugi. Pealegi passis mind uudishimulikult ja “ergutas” kerge irooniaga kogu sukeldujate seltskond, pluss paadikapten ja kohalik meregiid. Ega´s midagi, püüdsin teha võimalikult enesekindlat nägu ja ise samas ette kujutada, mida kohalik veealune kamp arvab mu püüdlustest neid õnge võtta. Kui umbes kolmandal heitel lasin rakendust rohkem vajuda ja sellega teel sukeldumislaevukeseni paar korda põhja kompisin, tundsin järjekordsel tõstel, et midagi rasket oli haakunud! Hoo! (Vähemalt ei saanud nad mind nüüd täielikus diletantsuses süüdistada.) Lookas ridvaga tundmatut vee-elukat nagu mingit notti ülespoole pumbates täitus meel aina enam ärevusega – kes see küll olla võiks ja kui suur? Viimati mingi risu veel ... Minu kolmemeetrine merespinning oli igal juhul maksimaalses aktsioonis kui sügavusest paiskus pinnale üks hoopis isevärki tegelinski – ca 25 cm pikk ja põhiliselt väga suur pea pärani aetud lõugade ja igasse ilmakaarde sirutuvate uimedega, kaks punnsilma kõige krooniks. Elukas oli võtnud minu nn tursalanti. Sarnanes ta kõige enam meie vete merihärja või nolgusega, et aga kindlalt midagi väita ei saanud, ristisime kala merikuradiks, kelle pilti olin kunagi mingis raamatus näinud. See nimetus sobis emotsionaalselt hästi ka kalaliike mittetundvatele reiskaaslastele. Oli kes ta oli, esimene kala Valgest merest oli püütud ja üsna põnev pealegi. Kui olin õngitsenud lühikese ajaga välja veel paar “merikuradit” ja lõpuks ka ühe paraja tursa, ei pidanud meie meregiid enam vastu ja otsustas mulle appi tulla. Sidunud lahti ahtris loksunud väiksema plekk-kaatri, mida kaugele sattunud sukeldujate teisaldamiseks kasutatakse, läksime turska püüdma. Imestas sõbralik barada minu vägeva ja värvilise rakendi üle ja arvas, et ju ikka saab sellega kah. Järgmisel korral merele tulles nägin ka tema enda tursapüügiriista. See oli nagu kalale.ee veebis Kuningas Umpsile soovitatud suvalised asjandused – peenike u vaksapikkune tuhmiks oksüdeerunud vasktoru jupp, mõlemast otsast lamedaks löödud, et saaks augu läbi puurida ja rõngaga selle küljes rippuv suur ja roostes üheharuline konks. Niisiis peaaegu ükskõik, mis konksu alla viia aitab. Üheharuline hea, siis ei ole palju sööta vaja raisata. Aga sööt ikka elementaarne olevat. Üsna uus oli elupõlisele neil vetel kalastanule, et mina oma sinise metallik tinalandi ja kalmaarikestega kala sain. Vaatas väikse aukartusega kui miskiseid uhkeid lääne imerelvi. Kuningas Umpsi hilisemat edukat püüki lisaraskustatud kummilutuga oli ta siiski varemgi näinud.

Õige õngitsemine oli ikka uss konksu otsa, rakend paadi kõrvalt üle parda ja sealtsamast põhja pealt näpu otsast mängitades tuli turska küll. Esimene kord polnud me taibanud usse kaasa võtta, ent neid asendasid edukalt juba püütud tursa neelutoru (vintske ja püsib hästi konksu otsas) koos või ilma sisikonnata või korjatud karpide liha. Iseäranis viimaste tugevamad huuletaolised moodustised karbi serva küljest, mis nagu ussid konksusäärele aeti. Huvitavam oli aga usside lugu. Nn morskoi tšervjak (mere-vihmauss?) oli salarelv, mida hulk kohalikke mõõna ajal paljanduvalt merepõhjalt kaevamas käis. Mudapinnalt tuli otsida tillukesi mutihunnikuid meenutavaid kuhilaid, mille kõrval 10-20 cm kaugusel asus sama suur lohk või lehter, ja nende vahekoht tuli labida peale tõsta. See vahemaa märkis kohaliku parima õngesööda pikkust. Pruunikaskollased suure suuga harjasussid paiknesid mudas üsna paigal nõnda, et peakohta tekkis sisseimetud mudast lehter ja tagaotsa kõigest mittesöödavast väike küngas, mille keskel olevast augukesest aeg-ajalt uusi mudavorstikesi välja paisati.

Tursapüük aga sujus hästi, meenutades suure ridvaga ehk siis näpu pealt tirgutamist või tonkapüüki triivilt. Suurimad isendid olid küll vaid vaevalt kilo kanti, aga tore oli neid päikeselisel päeval peaaegu vaiksel merepinnal loksudes paati sikutada ikka. Kirgliku kalastajana ei suutnud pisut vähemkirglik sukelduja Kuningas Umps seda idülli kaua pealt vaadata vaid lõi käega oma tasakaalustamisprobleemidele vee all ja asus usinasti veepealsele tursa-merikuradi jahile. Tundus, et sügavus ei mänginudki püügil väga suurt rolli lausa pluss-miinus kümmekond meetrit oli see vahemik, kus turski leidus. Peaasi, et põhja pealt, ikka ehkki paar võttu toimus koguni keskveest. Tiirutasime paadiga kaldakalju all 10-st meetrist veidi kaugema 40-50 meetrini välja.

Varsti oli aeg asuda enam kui tund vältavale tagasiteele. Egas midagi, kerisin õnge kokku ja sõudsime laeva juurde. Umps jäi veel paadile loksuma, et püütud turskade seisu võrdsustada. Nagu osutus, õigesti tegi, sest meie ankru hiivanud laevuke küll käivitus ja alustas triivi, ent käiku sisse ei saanudki. Peagi suri ka mootor välja. Endiselt täiesti tahmas (hommikul oli tema äratamise tõttu retke algus pool tundi viibinud) kapten heitis igatseva pilgu meeste vahel ringi käinud õllepudelile ja teatas, et keegi peab nüüd vett välja pumpama ja veel on vaja kangiga abistada, et midagi kuhugi paika lükata. Sukeldumisvarustus lükati tekil ühte nurka ja luugi avamise järel selgus, et pea neljandik laevakerest on täidetud õlise pilsiveega ja sinna uppunud kardaanisarnane moodustis, mis pidi kruvi ringi ajama, on oma pesast lahkunud. Pardalolijail hakkas kõhe. Õnneks polnud kallas kaugel. Habe hüppas sõudepaati ja hakkas mitu korda suuremat sukeldumislaeva aerudega lahesopi poole pukseerima. Kummalisel kombel see tal ka õnnestus ja varsti olime jälle madalamas vees ankrus. Üsna lootusetuna näiv üritus kapteni jagatud ülesandeid täita õnnestus samuti, mille kestel Kuningas Umps kaks ilusat turska nüüd juba lausa viiemeetrisest veest õngitses. Needsin end, et ise külma kõhuga püüdma polnud jäänud ja rakendasin õnge uuesti. Sain vaid ühe heite teha, sest rakendi kõik viis konksu haakusid arusaamatul suunal kulgenud ankrunööri ja nii ma siis püsisin ise ka ankrus, kuni laev sõidukorda saadi ja ankur hiivati. Kuningas Umps püüdis vahepeal veel ühe tursa.

Tagasisõidul tegime peatuse ühel väheldasel saarel, millele, ise keset soolast merd, olid loomisjõud otsekui kaljusse raiunud sügava kirvesilma taolise mageveejärvekese. Vesi selles oli täiesti puhas ning meeldivalt jahe. Laevamehed täiendasid sellega oma mageveevarusid. Järvekese sügavuseks mainitud 30 meetrit tähendas, et tal seda rohkem kui laiust ja samapalju kui pikkust pidi olema! Kõlama jäi ka fakt seitsme meetri sügavusel paiknevast tunnelist, mis teda teise samasuguse veesilmaga ühendab. Tõeline loodusime! Saare kaldaid kattis aga pimestavvalge kvartskillustik, mida siinkandis mandri peal ka kaevandatakse.

Õhtune söömaaeg jahus ja maitseainetes paneeritud praetursast ning juustukastme ja sidruniga merikarpidest omas mahlas hautatuna viis lausa keele alla. Merikarpide kahest pajatäiest koosnev kuhi tundus mingi hetk küll üle jõu käivat. Kui aga Moskva meestele meenus kohalikelt kuuldud karpide imettegev toime meeste potentsisuurendajana, arvas ka Andrei, et nad ju väga maitsvad tegelikult ja tõstis omale veel ühe kamalutäie. Ülejäänud kadus ka kohe nagu kerisele.





Järgnenud päeval oli plaanis jõekalastus, millest pisut allpool. Mere peal käisime aga veel ülejärgmiselgi päeval, mil oli jälle kätte saadud juba tuttav puust sukeldumislaevuke, mis vahepeal sadamas põhja oli vajunud. Seekord oli meil kaaslasteks 2 noort meest Peterburi oblastist – sukeldujad-jahimehed põhiliselt, kes hiljem veel edasi Murmanskisse sõitsid. Et Piiteri mehed veealustest vaadetest suurt ei hoolinud, vaid kõike, mis liigutas, harpuunida tahtsid, said meiegi sukeldujad indu seekordsed retked just jahipidamisele pühendada. Me Kuningas Umpsi ja Habemega olime aga kindlad õngitsejad. Habel olid seekord kaasas mingid pika väljaulatuva jalaga merekarbid, mille jalg just oma vintskuse tõttu hästi söödaks kõlbas.

Esimeses sukeldumiskohas läks kohe madinaks. Me polnud oma riistu veel korda saanudki, kui Habe juba mitu ilusat turska oma roostes ja pealtnäha täiesti iseloomutu vidinaga paati tõstis. Asusime kah kohe püügile. Kui eelmine päev olin mina ikka kopsakamaid turskasid saanud ja Umps enamasti keskmisi ja väheldasi merikuradeid, mida siinkandis pealegi ei söödud ka veel, siis seekord kippus kuidagi vastupidi olema, ehkki püügiriistad samad. Esimese märkimisväärse saavutusena sikutasin peale tõsist heitlust põhjast üles ilusa suure merikapsalehe koos varre ja juurikaga. Peale kolmekordset keetmist pidi sellest täiesti maitsva salati saama – üks Peterburi tüüpidest tõi sellise lausa vabatahtlikult alt kaasa ja viis hotelli kokkadele, et need selle talle õhtueineks valmistaks – kahjuks kadus minu oma kaldale jõudes aga koos Habemega teadmata suunas.





Ei saanud me ka seekord väga rahulikult paigal olla. Nimelt liikusid jahile läinud sukeldujad meielähedases piirkonnas – üsna ilmselt oli seal lihtsalt kala rohkem. Ja perspektiiv 0,4 mm tamiiliga 100 kilone sukelduja koos 50 kg varustusega pinnale vinnata tundus üpris lootusetu. Nii olimegi sunnitud pidevalt kohta vahetama, kui mullirida jälle ähvardavalt lähenes.

Siis ühel otsustaval hetkel tundsin järsku tugevamapoolset võttu. Sikutasin kohe vastu ja sain aru, et nüüd on küll midagi tõsisemat. Tegin igaks juhuks kordushaakimise, sest eelnevalt oli mitu saaki poolel teel kuivemasse maailma salapäraselt otsast lahkunud. Aga see vennike oli endiselt liinil. 20 meetri pealt kulub uskumatult kaua aega, et põhjas haagitud kala üles tuua. Ritv oli ähvardavalt lookas ja tundus raske, ehkki nagu värske kogemus ütles, punnisid tursad ja iseäranis merikuradid, ka suhteliselt väikesed, enam vastu. Merikuradil annavad selleks võimaluse ilmselt pärani aetav tohutu suu ja uimede lai pind. See kala (loodetavasti?!) ei rabelenud aga väga kõvasti. Varsti oligi poiss pinnal ja sealt paati tõstes ei saanud esiti üldse aru, keda see poolemeerine sõlmes ja tume kogu endast kujutab... Hetk hiljem jõudis pärale – zubatka! Üks kohaliku fauna iseloomulikke esindajaid, kelle jahist kõik sukeldujad alati õhinaga rääkisid ja kelle maitsvusest legende kuulnud olime. Selline mureeni meenutav kala jõhkra morda ja vägevate lõugadege, kellel inimese sõrme ärakaksamine käkitegu pidi olema. Viimane võime paistab isegi päris tõepärane olema. Sukeldujate kirjelduste järgi leiab zubatkad tavaliselt põhjast urgudest, milles nad peituvad. Uru ees on aga kuhi katkihammustatud karpe, mille lihast kalad toituvad. Kes on kunagi proovinud elusaid karpe katki teha, teab, millist jõudu selleks vaja läheb. Muidugi ei olnud see kõik mul meeles, kui kala teraseste lõugade vahelt valget kalmaarikest näppudega õngitsema asusin... õnneks vältis kõige halvemat paadisolijate suust kostev vali hoiatushüüd. Huh! See läks küll napilt. Aga kala oli vägev; ja mis luges nüüd enam Kuningas Umpsi edu turskade osas, kui mul lausa zubatka vastu oli panna.

Paar zubatkat lasid ka Peterburi mehed ja suurima, ligi 2 kilose, tõi üles meie kogenuim allveekütt Andrei. Andrei kirjelduse järgi märganud ta urust poolenisti väljas zubatkat end põrnitsemas umbes 15 meetri sügavusel. Mees ujus ligemale ja tõstis oma vihase kuulsusega arbaleti kala poole. Vajutus päästikule toimus pea samal hetkel, kui kala oma suu avas... pole teada kas zubatka üritas Andreid alla neelama hakata või tahtis ta midagi viisakat öelda, üsna viimaseks see liigutus tal igatahes jäi – harpuun lendas otse avatud lõugade vahele. Teise, väiksema zubatkaga, läks Andreil siiski täbaramalt. Juba lastud kala nägi üpris surnud välja, kui mees teda vee all vöö küljes rippuvasse lõõga asus panema. Lükkas lõa lõpuse tagant sisse ja hakkas läbi suu välja tõmbama, kui AMPSTI, võeti Andrei neopreenkindas pöial tugevasti lõugade vahele. Päästis ilmselt kala nõrkus ja samuti lõugade vahel olev metallist lõaots koos kiire reaktsiooniga. Brr, ohtlik kala tõesti.


Selleõhtune sööming oli uhkeim kogu meie reisi vältel. Uhhaa turskadest ja zubatkast eelroaks, fooliumis grillitud zubatkad põhiroaks, punase kalamarja ja gorbuša võileivad järelroaks ning merikarbid magustoiduks nagu ikka. Iseäranis tore oli võtta sai, laduda sinna selline kuhi kalamarja, mis veel peal püsis, ja hammustada seda valge viina kõrvale, millest meil muidugi ka puudu polnud. Eriliselt vaimustas kõiki aga grill-zubatka. Ohtra tilliga valmistatult meenutas kala säravvalge, pisut omapärase maitsega ja kergelt justkui hamba all krudisev hõrk liha krabi oma. Näpudki lakuti puhtaks!




Üllatus saabus aga hommikul, kui virgumisega kaasnes üks nõrgakstegev tunne rinna ja põlvede vahel. WC-sse spurtides selgus, et ma pole seal sugugi esimene. Kõik kolm hotelli teise korruse tualettruumi olid pikaajaliselt hõivatud. Juba lootusetuna näivas olukorras sain kuldaväärt vihje veel ühe all saunas asuva käimla kohta, ohh! Esialgu tekkis väike ärevus, et mõni tursk polnud päevast retke soojal laevalael täie värskusega üle elanud. Kui aga selgus, et samasugune äge reaktsioon on toimunud ka Peterburi tüüpidel, kes ometi uhaad polnud söönud, oli süüdlane üheselt selge – zubatka!

Tagantjärele tarkus jällegi kohalikelt, et see kala pidigi tuntud olema selle poolest, et suht kõvemaid seedeorganeid nõuab. Lisaboonusena, veel, et ka parasiite pidi talt ikka saama, kui korralikult ära ei töötle... ja meie grill oli küll kõikemuud kui üleküpsetatud olnud...


Edasi loe "Kalastaja nr 29 lk 112


Tauno Jürgenstein