ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 29 sisukord:
» KAUPMEES
Piraaja pood

» KALAKOTT

» KALAMEHE KAAMERA
Olympus Camedia C-740 Ultra Zoom. Ralf Mae

» KOGEMUS
Algaja & meri

» EESTI VETE KALAD
Kammeljast. Leili Järv

» ABIKS TEADLASTELE
Kammeljate märgistamine. Leili Järv

» KALAVARUD
Veeussi varud said lisa. Peeter Prass

» Kalu toodi! Alar Viin

» OMA SILMAGA
Pühajärve Quasimodo. Viljar Meister

» PÜÜGIVIIS
Hästi unustatud kalarakis. V. Korzets

» LANDILA
Merimaid - Eestis lubamatu?! Kalle Kroon

» PÜÜGIVIIS
Veelkord haugiõngest. Ülev Niisk

» ÕNGEKOOL Stick ehk tokkujuk V.K.
» Tinad ja nende numeratsioon

» NIPID & NÕKSUD
Puruvanade hankimine talvel. Püügiaugu varjuti. Omatehtud lipsuõlg.

» KALADE ELUST
Kalade "sanitaarteenistus"

» KALA VÕTT
Linask - loll kala?
» Sügisvihjeid haugipüügiks
» Püügikoormus kui võtu mõjur

» KODULUGU
Kui kalaspordiga oldi Euroopas... Kalle Kroon

» VÕISTUKALASTUS
Võistukalastus - A ja B

» Reitingusari 2003: (Eesti Karikas, Mulgi karikas, Sügissärg, Tori sügis, sarja kokkuvõte)
» Õngitsemise MM Slovakkias. Vladislav Korzets
» Shanty kalamees 2003. Kaido Krass
» Lossikala 2003, Pühajärve spinning, Emajõe Karikas 2003, Viikdikas 2003

» KALASTAJA PAADILISA
Paadilisast. V. Korzets
» Buster - paadimehe unistus. Raimo Kummer
» Päramootori sügishoolde juhend. Thore

» PAJAS & PANNIL
Sügisene lestakala. Mart Vabar
» Koger vene köögis

» JUUNIOR
Poistelaager Vilsandil, 2003. Rein Truumets Ralf Mae

» MAAILM
Kuidas me Karjalas suuri lõhesid püüdmas käisime.
Tauno Jürgenstein

» Üle lahe otse kalale. Hanno Kask

» Mereharidus
Suitsu ja tuld. Ralf Mae
» TSST! - KALA MAGAB...
 
Buster - paadimehe unistus. Raimo Kummer

Tänase jutu peategelaseks on alumiiniumpaat Buster, mis on Soome metallitööstuse Fiskars üks kaubamärkidest. Tootmises on seitse erineva suurusega paadimudelit, pea igaüht neist annab sõltuvalt ostja vajadusest erinevate pinkide ja konsoolidega sisustada. Perekonna pesamuna on 4,15 meetrit pikk ja 151 kg kaaluv Buster XS, mis mahutab neli inimest. Kõige suuremaks mudeliks on Buster Magnum, mis kannab kaheksat inimest ja mis tehase poolt soovitatud maksimaalse mootoriga 225 hp muutub tõeliseks veeraketiks. Magnum on 6,7 meetrit pikk ja kaalub 880 kg. Nende kahe vahele mahuvad klassid S (4 inimest/4,58 m/235kg), M (5/4,6/265), L (6/4,9/330), XL (7/5,3/440) ja XXL (7/5,8/570).

Proovisõidul käisime me eelmise põlvkonna Buster Magnumiga ja seda sellel põhjusel, et sellel aastal müüki jõudnud uut Magnumit ei olnud hetkel kuskilt võtta. Huvilistel oli võimalus uut Magnumit näha kevadisel paadimessil, kuid see paat on tänaseks uue omaniku leidnud ning teine isend pole veel Eestisse jõudnud. Proovisõiduks kasutatud Magnum oli 6,2 meetrit pikk, paadi kere kaalus 626 kg ning sõidukit edasiviivaks jõuks oli 115 hp Yamaha neljataktiline mootor.

Minu teejuhiks Busterite maailmas sai JMK Marine paadipoe Busterite spetsialist Kalle Kütt, kes on selle firma paatidega kokku puutunud viimased kuus aastat. 4. septembri pärastlõunal oli Tallinna lahel lainekõrgus umbes pool meetrit ja see pole sellisele paadikolakale muidugi mingi takistus. Magnum õigustab paadimargi nime Buster, maakeeli siis "kolakas", igati — selles on laialt ruumi nii inimeste, kalapüügivahendite kui ka kõige muu vajamineva jaoks. Pirita muuli vahelt välja jõudes vajutame gaasi põhja ja mõõdik näitab meie kiiruseks 38-39 sõlme, selle merenduse ja paadijuhtimisega vähem kokku puutunud lugeja tarvis kilomeetritesse ümber pannes saame kiiruseks nii 70 km/h. Igal juhul tekitab selline kiirus tunde, et näonahk hakkab kuklasse koonduma ja hiljem fotosid vaadates sain ma aru, et täisglisseerival paadil oli vette jäänud ainult mootorijalg. Paat hüppab lainelt lainele ja kuigi viimast on vaid poole meetri jagu, sunnib põrutus jalad ja käed kindlamat tuge otsima, põrutus pole aga selline, mis siseorganid lahti raputaks. Tagasihoidlikule kogemusele vaatamata lubab Kalle Kütt ka mind veeraketi rooli. Ja kõik sujub lihtsamalt, kui ma oodata oskasin — gaasihoova vajutamise järel sööstab tonnijagu rauda paigalt nagu nõelatult. Paadi juhitavus tundub hea ja rooli kuulab Magnum hästi, vaatamata tema suurusest ja raskusest tekkinud eelarvamusele ei ole manööverdusvõimele midagi ette heita. Kui kevadel on vaja Aegnale punase- jahile sõita, sobib Magnum selleks igati. Kalle sõnul võtaks sõit sellise ilmaga aega kümmekond minutit, Naissaar jääb enamvähem poole kaugemale. Vaatamata suurusele saab Magnumiga ka madalas sõita, vett vajab paat põhja alla vaid pool meetrit ja see fakt omab suurt tähtsust neile, kel on kavas Magnumit kalapüügiks kasutada.



Poolemeetrine laine võimaldab vee peale minna ka sõudepaadiga, mis jääks aga Magnumi piiriks?


“Niipalju, kui keegi julgeb,” arvab Kalle. Tõelisi sügistorme allakirjutanu Magnumiga küll ise proovida ei tahaks, kuid Eestis on selle paadiga sõidetud ka siis, kui Tallinna lahel puhus tuul 27 m/s ja lainet oli 3,5-4 meetrit. Lihtne loogika ütleb, et suures laines kihutada ei saa, sest oskamatult külg ees lainesse kukkudes võib paadi ära uputada. Mulle näidatud fotosid vaadates näen aga, et Magnumiga on lainetelt sooritatud hüppeid, milles paat on veest väljas nagu torn. Ja siiamaani pole Eestis kellelgi õnnestunud Magnumit ümber keerata, ütleb Kalle. Kui see aga õnnestuks, ilmneks Busteri üks parimaid omadusi, nimelt see paat ei upu. Eranditult kõik Busterid on täidetud ujuvainega ja põhja nad ei lähe. Kui paadikere ka servani vett täis on, jäävad reelingutorud ikka vee peale ning ettevaatlikult liigutades saab sellises paadis isegi püsti seista. Fakti parimaks tõestuseks on sel kevadel Pirita jõel tehtud foto (vasemal), mis ei vaja kommentaare.

Miks peaks paadi ostmise kavatsusega inimene just Busteri poole vaatama? Alumiiniumpaadid on teatavasti üsna kallid ja kalastaja seisukohast vaadatuna on kummi- või plastpaadist raskema sõiduki veekogu äärde transportimise ja vettelaskmisega tükk tegemist? Alumiiniumpaadi kindlaks eeliseks on vastupidavus. Sellise paadiga kannatab ka väiksema tormiga merele minna. Busteri eeliseks mitmete teiste alumiiniumpaatide ees võib pidada sedagi, et paatidel on alumiiniumist ka sisemus, mis tähendab, et ostes Busteri saad selle igaveseks, ta ei roosteta ega mädane. Plastik võib aga puruneda ja päikese käes pleekida. Busterite põrandakatteks on vesivineer, mille eeliseks plastiku ees on taas purunemiskindlus. Põhimõtteliselt on väga raske Busteris midagi ära lõhkuda, kui see peaks aga kuidagi õnnestuma, saab kõike vahetada, räägib Kalle.



Sarnaselt teiste toodetega on ka Buster valmistatud tarbijate vajadusi silmas pidades. Milleks neid on Eestis ostetud?


“Kõigeks. Busteritega saab kala püüda, veesuuski ja wakeboardi (veelauda) vedada, perekonnaga lõbusõitu teha, keskkonnajärelevalvet teostada jne. Üks klient vedas sellega isegi betoonist ehitusmaterjale saarele,” rääkis Koit Aun JMK Marine paadipoest.

Paate on võimalik saada erinevate sisustustega, neid saab ka peaaegu puhtaks jätta, avarust vajab aga spinninguga kalastaja. Busteritele saab lisavarustusena muretseda kõik kalapüügiks vajaliku, ridvakasti transpordiks, ridvahoidjad jms. Paadiostjale on kindlasti tähtis ka veesõiduki kaal ja võimalused tema vettelaskmiseks. Buster Magnum vajab sisselaskmiseks 1,5 m sügavust vett ja igal pool seda teha ei saa. Ka XXL ja XL on paadid, mille vettelaskmise ja väljavõtmisega saab hakkama üksainus inimene, kuid mõeldud on nad pigem pidevaks veeshoidmiseks. Seega võiks need mudelid Eestis kasutamist leida merel, Peipsi- ja Võrtsjärvel. Väiksemate Busterite vettelaskmiseks niipalju vett vaja ei ole ja nad on kergemad.



Millist Busterit soovitada kalastajale?


Kalle Kütt ütleb, et Buster M ja L, sest need on väiksemad, nende transportimine ja vettelaskmine kergem ning pea igal pool, kuhu paadikäruga ligi pääseb, teostatav. Väiksemaid mudeleid jõuavad lükata ka alla 13,6 hp mootorid ning nende eeliseks on asjaolu, et nii väikese mootoriga paadi juhtimiseks pole vaja lube. Lõpetuseks rahast, sest Eesti ostjad on küllaltki hinnatundlikud. Buster L-i kere maksab 128 000 krooni, tehase poolt soovitatud neljataktiline Yamaha mootor võimsusega 30-50 hp umes 80 000 – 100 000 krooni. See teeb kokku päris paraja portsu raha, mida igaühel tagataskust võtta ei ole. Kuid arvestades seda, et saadav kaup on kvaliteetne ja investeering pikaajaline, tasub paadiotsijal Busterit ühe kandidaadina kindlasti kaaluda. Paati jamootorit soetades tuleb lisaks hinnale kindlasti vaadata ka teisi kuluartikleid. Proovisõidul kasutatud Buster Magnum, mis on varustatud 115 hp Yamaha mootoriga, kulutab testide andmetel maksimumpööretega (6000 p/min) 39 liitrit bensiini tunnis. Tegelik vajadus on aga tunduvalt väiksem: kui paadis on kaks reisijat, võtab seesama mootor glisseeriva paadi edasiviimiseks 19,6 liitirit kütust tunnis. Kasutatakse teisigi, läbitud vahemaad arvestavaid kuluarvutamise viise. Maksimumpööretega kulutab 115 hp Yamaha neljataktiline ühe miili (~1,8 km) läbimiseks üle liitri kütust. Vähendades pöördeid 4500-ni minutis, mis kiiruses märgatavat kahanemist kaasa ei too, väheneb kulu juba 0,69 liitrini miili kohta.

Loo lõpetuseks autori ühefraasiline kokkuvõte Busterist - hea, aga kallis!



Raimo Kummer



P.S. Paadimaailmas täiesti esimesi samme astuval inimesel soovitan ma selle artikli lugemise järel üles otsida paate puudutav seadusandlus — nimelt on veesõidukite registreerimine nende juhtimine jne seadustega täpselt paika pandud. Kalastaja seisukohalt olulisim on tõsiasi, et kõik rohkem kui 2,5 meetri pikkused paadid, kaatrid, laevad loetakse väikelaevadeks ja need tuleb registreerida Veeteede Ameti Väikelaevaregistris. Teiseks oluliseks seadusepunktiks on see, et ilma spetsiaalse koolituse ja paadijuhi loata tohib sõita kuni 13,6 hp mootoriga. Hobikalastaja üldjuhul rohkem ei vajagi, kuid kes tahab soetatud paadiga näiteks ka veesuuski vedada, vajab juba võimsamat mootorit ja seega ka paadijuhi lube. Kel asja vastu rohkem huvi, leiab vastava seadusandluse kerge vaevaga internetist, näiteks Veeteedee ameti koduleheküljelt www.vta.ee, Riigi Teatajast www.riigiteataja.ee.