ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 29 sisukord:
» KAUPMEES
Piraaja pood

» KALAKOTT

» KALAMEHE KAAMERA
Olympus Camedia C-740 Ultra Zoom. Ralf Mae

» KOGEMUS
Algaja & meri

» EESTI VETE KALAD
Kammeljast. Leili Järv

» ABIKS TEADLASTELE
Kammeljate märgistamine. Leili Järv

» KALAVARUD
Veeussi varud said lisa. Peeter Prass

» Kalu toodi! Alar Viin

» OMA SILMAGA
Pühajärve Quasimodo. Viljar Meister

» PÜÜGIVIIS
Hästi unustatud kalarakis. V. Korzets

» LANDILA
Merimaid - Eestis lubamatu?! Kalle Kroon

» PÜÜGIVIIS
Veelkord haugiõngest. Ülev Niisk

» ÕNGEKOOL Stick ehk tokkujuk V.K.
» Tinad ja nende numeratsioon

» NIPID & NÕKSUD
Puruvanade hankimine talvel. Püügiaugu varjuti. Omatehtud lipsuõlg.

» KALADE ELUST
Kalade "sanitaarteenistus"

» KALA VÕTT
Linask - loll kala?
» Sügisvihjeid haugipüügiks
» Püügikoormus kui võtu mõjur

» KODULUGU
Kui kalaspordiga oldi Euroopas... Kalle Kroon

» VÕISTUKALASTUS
Võistukalastus - A ja B

» Reitingusari 2003: (Eesti Karikas, Mulgi karikas, Sügissärg, Tori sügis, sarja kokkuvõte)
» Õngitsemise MM Slovakkias. Vladislav Korzets
» Shanty kalamees 2003. Kaido Krass
» Lossikala 2003, Pühajärve spinning, Emajõe Karikas 2003, Viikdikas 2003

» KALASTAJA PAADILISA
Paadilisast. V. Korzets
» Buster - paadimehe unistus. Raimo Kummer
» Päramootori sügishoolde juhend. Thore

» PAJAS & PANNIL
Sügisene lestakala. Mart Vabar
» Koger vene köögis

» JUUNIOR
Poistelaager Vilsandil, 2003. Rein Truumets Ralf Mae

» MAAILM
Kuidas me Karjalas suuri lõhesid püüdmas käisime.
Tauno Jürgenstein

» Üle lahe otse kalale. Hanno Kask

» Mereharidus
Suitsu ja tuld. Ralf Mae
» TSST! - KALA MAGAB...
 
Sügisvihjeid haugipüügiks
Sügis on haugipüügiks igati soodus aeg, vetehundid koguvad talveks jõuvarusid ning toituvad isukalt. Õnnestunud püügipäeval võib juhtuda sedagi, et hauge tuleb paati ülemäära palju. Haugide vabastamisel võiks lähtuda sellest, et tagasi võiksime lasta need kalad, keda me pole oma landiga eriti vigastanud — kui haug aga veritseb, tuleks ta roaks võtta. Vabastatavaid hauge tuleks käsitseda üsna örnalt, sest neid kaitsva limakihi mahatulemine teeb kalad vastuvõtlikuks kõiksugustele bakteritele ja seenhaigustele.


Haugipüügil on väga oluliseks mõjuriks tuul. Järvedel ja merelahtedes ajab tuul soojema vee ning koos sellega ka pisikalad ühte kaldasse — just tuuliselt rannalt tasub lantida seal toituvat haugi, kuigi tuulevarjus oleks spinningistil ju märksa mõnusam konutada. Paras tuul ja paras laine on haugipüügiks parimad. Asi ei ole aga nii, et mida tuulisem, seda pa-rem. Kui ilm hakkab tormiseks kiskuma, lööb lainetus vee sogaseks ning vees hõljuv rohke liiv või muda sunnib kalad puhtamat keskkonda otsima (ei taha ju inimenegi pikalt viibida tolmupilves või liivatormis). Niisuguse "noore tormiga" tasub haugi püüda sealt, kus mõni saar, neemeots vms muudab järsult veekogu seisundit, mäsleva ja rahuliku(ma) vee piirilt. Tuulekiiruse piiriks on siinjuures ca 15 m/s, kui tuul on alla selle, tasub kalastada tuulisel rannal, kui üle selle, peaksime otsima poolvarjulist paika. Paraku on tuule suund ja tugevus sügiseti päeva lõikes vahel vägagi muutlik ja võib teha kalapaiga ülesleidmise üsna keeruliseks.


Varasügisel on paremad võtuajad ikka hommikuti ja õhtuti, ent kui päevad lühenevad, võib parim võtmine toimuda ka lausa keskpäeval. Päikesepaiste ja rohke valgus muudavad kalad ettevaatlikuimaiks ning selles heleduses tuleb ette, et haugid küll jälitavad lanti, kuid ei ründa. Need lokaalsed paigad, kus me hauge näeme, kuid kätte ei saa, tasub siiski meelde jätta ning sinna tagasi minna siis, kui päike on pilve taha läinud või hakanud lausa vihma sadama, sest nüüd võib haug seal aplalt lanti rabada. Suuremal veekogul ei pruugi meil sedasorti lootusrikka paiga taasleidmine maamärkide järgi korda minna ja sestap pole sugugi liiast, kui meil on paadis GPS, kuhu me perspektiivse koha sisestame. Ei ole liiast ka polaroidprillid, mis aitavad meil paremini silmata lanti jälitavaid kalu ning näha ka veealuseid rahne, astanguid jms, kuhu tasub lant läkitada. Püügipaiga valimisel on kõvasti kasu ka sügavuskaartidest ning kajaloodist: suuremat huvi pakuvad ikka veealused murrangud ja astangud, ent lootust annab ka pisikalade parve tuvastamine, kuna on vägagi tõenäoline, et haugipurakadki sellest parasjagu matti võtavad.


Küsimusele, milliseid lante sügisel kasutada, ei saa vastata lõpliku kindlusega. Landi tüübist ja värvingust on vaat et olulisemadki selle ujutamise kiirus, sügavus ja mängitusviis. Üht-teist võib siiski ütelda tulunevalt haugide sügisesest aktiivsusest, mis omakorda on seotud vee temperatuuriga.



Üle 12 C

Kuni vesi on veel soe (sügiseses mõttes), on ka haugid aktiivsed ning võtavad meelsasti pisemaid ja vilka mänguga lante. Hästi toimivad lipp- ja võnklandid, samuti võdikud. Hästi püüavad ka nn sünteeslandid, võdikute või võnklantide ühendused pöörleva lipatsiga.



6-12 C

Vee jahenedes muutuvad teokamaks keskmise suurusega 8-12 cm pikkused vabinalandid. Mängitamine võiks olla aeglasem, kuid siiski veel üsna vilgas. Landid võivad jäljendada oma värvinguga looduslikke kalu, ent mõnedes oludes toimivad paremini kirkad, ebaloomulikud värvid, nn ärritusvärvid. Selge ja vaikse ilmaga tuleb ette, et haugid ei toitu, kuid ajavad võõraid kalu eemale, tonksavad lanti kaugemale või jälitavad seda kuni paadini. Just siis võivad ärritusvärvingud edu tuua. Klassikaliseks ärritusvärvinguks on näiteks "kiirabi" ehk "ambulants", erkpunase esiosaga lumivalge vabinalant.



Alla 6 C

Jahedas vees aeglustub ka haugide elutegevus. Energia kokkuhoidmiseks ründavad nüüd haugid peamiselt vaid suuri ning aeglaselt liikuvaid lante. Et suuri võnklante on peaaegu võimatu aeglaselt vedada, on nüüd etem kasutada nii 15 cm pikkusi ja pikemaidki vabinalante. Haugid võivad viibida ka üsna madalas vees, kus soojendavad ennast päiksepaistes. Nendegi püüdmiseks sobivad aeglased, pinnakihis liikuvad vabinalandid.

Omaenese ja netitarkuse pani kokku
Paul Piraat