ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 29 sisukord:
» KAUPMEES
Piraaja pood

» KALAKOTT

» KALAMEHE KAAMERA
Olympus Camedia C-740 Ultra Zoom. Ralf Mae

» KOGEMUS
Algaja & meri

» EESTI VETE KALAD
Kammeljast. Leili Järv

» ABIKS TEADLASTELE
Kammeljate märgistamine. Leili Järv

» KALAVARUD
Veeussi varud said lisa. Peeter Prass

» Kalu toodi! Alar Viin

» OMA SILMAGA
Pühajärve Quasimodo. Viljar Meister

» PÜÜGIVIIS
Hästi unustatud kalarakis. V. Korzets

» LANDILA
Merimaid - Eestis lubamatu?! Kalle Kroon

» PÜÜGIVIIS
Veelkord haugiõngest. Ülev Niisk

» ÕNGEKOOL Stick ehk tokkujuk V.K.
» Tinad ja nende numeratsioon

» NIPID & NÕKSUD
Puruvanade hankimine talvel. Püügiaugu varjuti. Omatehtud lipsuõlg.

» KALADE ELUST
Kalade "sanitaarteenistus"

» KALA VÕTT
Linask - loll kala?
» Sügisvihjeid haugipüügiks
» Püügikoormus kui võtu mõjur

» KODULUGU
Kui kalaspordiga oldi Euroopas... Kalle Kroon

» VÕISTUKALASTUS
Võistukalastus - A ja B

» Reitingusari 2003: (Eesti Karikas, Mulgi karikas, Sügissärg, Tori sügis, sarja kokkuvõte)
» Õngitsemise MM Slovakkias. Vladislav Korzets
» Shanty kalamees 2003. Kaido Krass
» Lossikala 2003, Pühajärve spinning, Emajõe Karikas 2003, Viikdikas 2003

» KALASTAJA PAADILISA
Paadilisast. V. Korzets
» Buster - paadimehe unistus. Raimo Kummer
» Päramootori sügishoolde juhend. Thore

» PAJAS & PANNIL
Sügisene lestakala. Mart Vabar
» Koger vene köögis

» JUUNIOR
Poistelaager Vilsandil, 2003. Rein Truumets Ralf Mae

» MAAILM
Kuidas me Karjalas suuri lõhesid püüdmas käisime.
Tauno Jürgenstein

» Üle lahe otse kalale. Hanno Kask

» Mereharidus
Suitsu ja tuld. Ralf Mae
» TSST! - KALA MAGAB...
 
KALAVARUD
Veeussi varud said lisa. Peeter Prass
Vähe on neid, kes pole angerjat näinud, olgu vees või ka maad mööda vingerdamas, vahel poes värske kala külmletis või suitsutatuna kõrge hinna tõttu kuivamas. Muidugi on paljud ka angerjat ostnud, et pühadeks või mõneks muuks pidulikuks sündmuseks “midagi erilist” lauale panna.

Kunagi kaugel “vene ajal” oli angerjas samuti vabamüügil, kuid siis jäi teda äkki üha vähemaks ja vähemaks, kuni kadus sootuks leti alla, nagu kõik muugi hea ja parem. Oli aeg, kus seda kala jätkus ametlikult vaid nn nomenklatuurile. Mõistagi said angerja lauale ka need, kes teda püüda oskasid ja keda vähemalt “Kalastaja” lugejate seas kindlasti vähe pole.

Aga nüüd asja juurde. Lugu on nii, et tänavu rikastusid meie veekogud koguni enam kui poole miljoni noorangerjaga. Üle mitme-setme aasta eraldas Keskkonnainvesteeringute Keskus selleks niipalju raha (kokku veidi üle 3,3 miljoni krooni), et esialgu võiks sellega rahule jääda.

Vastavalt riigihankeseadusele nõudis nii suure summa kasutamine rahvusvahelise riigihanke korraldamist. Selle läbiviimine oli paraku üpris aeganõudev. Aega kulus nii hanketingimuste täpsustamisele ja tõlkimisele kui ka nõutud kujul avaldamisele, lisaks veel nõue registris “ülal rippuda” kaks kuud. Eeltoodud põhjustel tuli seekord asustusmaterjali ettekasvatamisel kasutada välismaiste angerjakasvatajate teeneid. Eestis ei ole veel jõutud sellisele tasemele, et võiks vabalt miljoneid kroone klaasangerja sobivasse mõõtu kasvatamisse paigutada enne, kui vastavad lepingud allkirjastatud. Lõpuks tulevad ju kõik angerjad meile nagunii kaugest Sargasso merest, Atlandi ookeani lääneranniku lähistelt.

Läks aega, palju läks — riigihange sai ikkagi kõikide seadustega kooskõlas läbi viidud ning kahe pakkuja võistupakkumise tulemusena odavnesid kalakesed ligi pool miljonit krooni. “Ülejäänud” raha saab loodetavasti kasutada angerjate asustamiseks järgmisel aastal. Hanke tulemusena sõlmiti mitmeaastane raamleping, mille täitmine kestab kuni 2007 aastani.

Angerja asustamiseks otsustati nüüd ja edaspidi kasutada lisaks Võrtsjärve kalurite poolt makstavale rahale osaliselt ka harrastuskalastajatele kalastuskaartide müügist laekunud raha. Seepärast jõudsidki angerjad, peale üldtuntud Võrtsjärve, ka paljudesse teistesse neile elupaigaks sobivatesse Eesti väikejärvedesse. Kõiki neid siinkohal üles lugeda ei taha, sest kahjuks tõmbab loodetav angerjanoos ligi ka sellist rahvast, keda veekogude ääres näha ei sooviks – röövpüüdjaid-“elektrikuid”.

Angerja asustamiseks ei sobi aga kaugeltki kõik veekogud, need peavad vastama teatud veetemperatuuri ja toidubaasi tingimustele. Sellepärast valitigi asustusveekogud välja tihedas koos-töös kalateadlastega Võrtsjärve Limnoloogiajaamast. Oluline on ka vältida jõevähi ning angerja elupaikade ristumist, sest angerjas “sööb” aja jooksul vähid veekogust välja. Jõevähk, kui meie loodusele omane liik, on sisevetes esmatähtis.

Ühe keskmiselt viiegrammise angerja asustamine läks tänavu maksma veidi alla 5 krooni. Umbes viie aasta pärast poolekilosesse püügiküpsusse jõudes maksaks ta aga praegustes hindades ~ 50 krooni. Seega on angerjakasvatus looduslikes veekogudes tasuv. Ettekasvatatud angerjatest jõuab teadlaste andmeil püüki umbes kolmandik; võrreldes varem asustatud klaasangerjatega on seda viis kuni seitse korda rohkem. Seega on angerjavaru targal kasutamisel võimalus nende laiendatud taastootmiseks, kus aastas asustatavate angerjate hulka saaks pidevalt suurendada isegi kuni kahe miljoni kalakeseni. Selline kogus võimaldaks saada isegi kuni 500 tonniseid saake, senise vähem kui 100 tonniga võrreldes. Turgu angerjatele juba jätkuks.

See kõik oleks ju väga kena, kuid kahjuks kaasnevad siin raskused eeskätt kalaveekogude järelevalvega. Samuti vajab täiendamist püügiõiguse tasude süsteem. Sellest aga ehk juba mõnes järgmises artiklis.

Peeter Prass
Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna spetsialist