ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 29 sisukord:
» KAUPMEES
Piraaja pood

» KALAKOTT

» KALAMEHE KAAMERA
Olympus Camedia C-740 Ultra Zoom. Ralf Mae

» KOGEMUS
Algaja & meri

» EESTI VETE KALAD
Kammeljast. Leili Järv

» ABIKS TEADLASTELE
Kammeljate märgistamine. Leili Järv

» KALAVARUD
Veeussi varud said lisa. Peeter Prass

» Kalu toodi! Alar Viin

» OMA SILMAGA
Pühajärve Quasimodo. Viljar Meister

» PÜÜGIVIIS
Hästi unustatud kalarakis. V. Korzets

» LANDILA
Merimaid - Eestis lubamatu?! Kalle Kroon

» PÜÜGIVIIS
Veelkord haugiõngest. Ülev Niisk

» ÕNGEKOOL Stick ehk tokkujuk V.K.
» Tinad ja nende numeratsioon

» NIPID & NÕKSUD
Puruvanade hankimine talvel. Püügiaugu varjuti. Omatehtud lipsuõlg.

» KALADE ELUST
Kalade "sanitaarteenistus"

» KALA VÕTT
Linask - loll kala?
» Sügisvihjeid haugipüügiks
» Püügikoormus kui võtu mõjur

» KODULUGU
Kui kalaspordiga oldi Euroopas... Kalle Kroon

» VÕISTUKALASTUS
Võistukalastus - A ja B

» Reitingusari 2003: (Eesti Karikas, Mulgi karikas, Sügissärg, Tori sügis, sarja kokkuvõte)
» Õngitsemise MM Slovakkias. Vladislav Korzets
» Shanty kalamees 2003. Kaido Krass
» Lossikala 2003, Pühajärve spinning, Emajõe Karikas 2003, Viikdikas 2003

» KALASTAJA PAADILISA
Paadilisast. V. Korzets
» Buster - paadimehe unistus. Raimo Kummer
» Päramootori sügishoolde juhend. Thore

» PAJAS & PANNIL
Sügisene lestakala. Mart Vabar
» Koger vene köögis

» JUUNIOR
Poistelaager Vilsandil, 2003. Rein Truumets Ralf Mae

» MAAILM
Kuidas me Karjalas suuri lõhesid püüdmas käisime.
Tauno Jürgenstein

» Üle lahe otse kalale. Hanno Kask

» Mereharidus
Suitsu ja tuld. Ralf Mae
» TSST! - KALA MAGAB...
 
EESTI VETE KALAD
Kammeljast. Leili Järv
Kammeljas on tuntud meie randades veel kui kamm, kammelas, kameljas, kivikammeljas, kivilest ja ka gamma. Soome keeles piikikampela, vene keeles tjurbo, saksa keeles Steinbutt, inglise keeles turbot, läti keeles akmenplekste, rootsi keeles piggvar.

Kammeljas on meie vete ainus lestaliste seltsi kammellaste sugukonna esindaja.



Kuidas teada, kes on kes?

Kammelja ja tema meie vetes lähimate sugulaste lesta, soomuslesta ja merilesta vahel vahettegemine ei tohiks kellelegi erilist raskust valmistada. Igaks juhuks tooksin aga siiski ära mõned olulisemad välistunnused. Üks, mis kindel, meie vetes ei leidu ühtegi teist nii ümara kehakujuga kala kui seda on kammeljas. Kui lestade puhul esineb nii parem- kui vasakpoolsust, siis kammeljad lamavad valdavalt kõik ikka paremal, nn pimedal küljel. Tema veidi pikliku kujuga silmad on mõlemad pöördunud vasemale küljele.

Kammelja kõhu- ja pärakuuimed on suhteliselt kõrged ja ääristavad peaaegu kogu ulatuses lapiku keha „servi“, ulatudes väga lähedale sabauime alusele. Kui mitte arvesse võtta pea pikkust, siis on kammelja keha suurim pikkus praktiliselt võrdne selle suurima laiusega. Ümara põhiplaani muljet täiendab veelgi väga lühike sabavars koos lühikese ümaraservalise sabauimega. Kõhuuimed pärakuuimedega päris kokku ei ulatu ja nad asuvad ebasümmeetriliselt, st pimedal poolel asuv uim asub oluliselt tagapool nähtava külje omast. Rinnauimed on väikesed.

Soomuseid kammeljatelt otsida ei ole mõtet, neid lihtsalt ei ole. Tema paljas, kergelt köbruline ja limane nahk on üle külvatud koredate luunibudega. Kammeljate värvus varieerub suures ulatuses ja sõltub otseselt elupaigaks oleva merepõhja värvidest. Valdavad tagasihoidlikud kollakad, hallikad ja roosakad toonid. Tõsi, on leitud ka eredamalt värvunud isendeid: punakashalle mustjate köbrukestega. Pime pool kehast on tavaliselt pigmenteerumata ja täiesti paljas. Harvadel juhtudel leidub pimedal poolel ka üksikuid tõmmusid laike. Nähtavalt küljelt leiame veel rinnauime kohal järsu kaarega ning nahapinnal selgelt eristuva küljejoone, mis ulatub sabauimeni.

Meie vete kammeljatel esinevad üsna tihti ka anomaaliad. Nii on leitud mõlemalt poolt pigmenteerunud (värvunud) isendeid. Samuti esineb albiinosid, so täiesti pigmenteerumata, praktiliselt valgeid kammeljaid. Aeg-ajalt kohtab ka pimedal küljel oleva lisaküljejoonega isendeid jms.


Kus on kodu, mis on koduks?

Kammelja levila on üpris lai. Teda võib leida nii Atlandi idarannikul Finnmarkist alates kuni Aafrika looderannikuni välja. Kammeljas on tuntud kala ka Vahemeres. Briti saarte rannikumeres märgivad tema esinemist vaid üksikud leiud Orkney ja Shetlandi saarte vetes. Sealt kulgeb tema levila edasi Islandi veteni välja.

Läänemeres eelistab kammeljas elupaigana pisut soolasemat vett ja nii leidubki teda arvukamalt Botnia lahe lõunaosani. Meil on kammeljas tuntum lääne-saarte avamerepoolsetes rannikuvetes ja ka Liivi- ja Soome lahes. Püünistesse on teda sattunud aga praktiliselt kõikjal meie rannikumeres.

Siiani tehtud väheste märgistamiste tulemuste põhjal võiks kammeljat põhimõtteliselt pidada paigakalaks, kes eelistab elupaigana mõõduka sügavusega, kivise või liivase põhjaga rannikumerd, kuigi teda satub püünistesse ka mudaste põhjadega merealadel. On teada, et talve tulekul suundub kammeljas sügavamatesse veekihtidesse.

Loodetavasti toob alanud suur märgistusprogramm päevavalgele hulgaliselt uusi ja huvitavaid fakte kammeljate elu kohta.


Kui suureks ja vanaks võib üks kammeljas kasvada?

Meie rannavetes elutsevad kammeljad on tavaliselt üpris tagasihoidlike mõõtmetega, so keskmiselt 30-35 cm pikkused. Läbi aegade on aga püütud ka hoopis kogukaid isendid. Nii teatasid Laulasmaa kalurid 1937.a. kevadel 3,5 kilose kammelja sattumisest võrkudesse. Samal aastal sattus Hiiumaal, Kärdla lähistel, püünistesse sealne siiani teadaolevalt suurim kammeljas, mis kaalus 3,2 kilo. 1949. a. püüti Tallinna lahest 1,5 kg 45 cm pikk emane kammeljas.*

Meie põhjanaabritel on Ahvenamaal õnnestunud tabada isegi 5 kilogrammi raskune isend, mis on ühtlasi tänaseni suurim Läänemerest püütud kammeljas. Ookeanivetes on kasvunäitajad muidugi hoopis teised. Nii ei ole Põhjameres mingi eriline üllatus kui püünistesse satuvad 80-90 cm kammeljad. Eriti harvad pole ka need juhud, kus saagiks saadakse meetripikkuseid ja üle 10-kiloseid kalu. Juba haruldusteks peetakse üle meetriseid kammeljaid.


Kuidas ühest kammeljast kammeljas kasvab?

Kammelja kudemisbioloogia kohta on meie teadmised üpris lünklikud. Puuduvad täpsemad andmed koelmute asukoha, iseloomu ja täpse kudemisaja jms kohta. Kindel on aga see, et kammelja mari on pelaagiline (ujuv), st koelmualad sõltuvad eelkõige vee soolsusest ja hoovustest. Meie kalandusalaste uuringute põhjal võib öelda, et siinsetes vetes koeb kammeljas tavaliselt mai keskpaigast (kui leidus juba üksikuid kudenud emaseid) juuni lõpuni: seega pärast jaanipäeva enam naljalt kudemata emaseid kammeljaid ei leia. Üksikuid jooksva niisaga isaseid kohtab aga veel ka juuli teisel poolel. Sõltuvalt elupaigast ja kevadisest vee soojenemise kiirusest kudeaeg varieerub. Nagu kõigi pelaagilise marjaga kaladel (tursk, kilu, lestad jt.) sõltub ka kammeljate arvukus Atlandi ookeanist Läänemerre juurde voolava soolase vee hulgast.

Kui vesi on parasjagu soolane, mis tagab marjateradele ujuvuse ja sellega koos hea hapnikuga varustatuse, siis kooruvad kammeljavastsed juba keskmiselt 7-9 päeva pärast. Värskelt koorunud vastne on umbes 2,5-3 mm pikk ning on igale korralikule kalavastsele kohaselt kenasti bilateraalsümmeetrilise kehaga (kahepoolne sümmeetria). Vastne on hästi arenenud ja koheselt võimeline aktiivselt ujuma ning toituma. Moone, st silmade pöördumine ühele küljele, jõuab lõpule umbes 25 mm pikkuses. Moonde lõppemisel laskuvad samasuvised kammeljad merepõhjale ning alustavad seal oma tõelist kammeljaelu.

Sellest, et kammeljas tõeline röövkala on, annavad tunnistust tema lõugadel mitmes reas asetsevad teravad hambad. Nii vähe kui meie vetes on uuritud kammeljate toitu, võib tema toitumises, sõltuvalt kala pikkusest, eristada kahte perioodi: kuni 21 cm ja üle 21 cm. Väiksemad isendid söövad eelistatult müsiide, kirpvähke, kakandilisi – seega on tegemist valdavalt lepistoidulise kalaga. Suuremad isendid eelistavad seevastu juba oluliselt energiarikkamat röövtoitu: eelkõige räime, seejärel kilu, luukaritsat ja väikest tobiat. Magudest on leitud ka lepamaimu ja ahvenat (!). Kammelja menüüd uuridest leiti selle koostisest isegi meie vete jaoks haruldast raudkiiska, kellest enamus isegi kuulnud ei ole, rääkimata nägemisest. Vahelduse mõttes, või siis nälja näpistusel, haaratakse ka limuseid: vesikinga ja südakarpi.

Üleminek valdavalt röövtoidule toimub koos suguküpsuse saabumisega ja see on iseloomulik veel nii mõnelegi teisele kalaliigile.

Kui võtta jutuks kammelja vanus, siis siiani teadaolev, vabast loodusest püütud kammeljas, oli 22 aastane.


Kuidas ja kas kammeljat ka toiduks kasutada?

Kammeljast meie rannarahvas eriti ei hooli, sageli peljatakse tema „vedelat“ liha ja võetakse pannile panemiseks parema meelega ikka lesta. Eks siin mängib suurt rolli eelkõige harjumus, sest esiteks on tegemist vähearvuka kalaga (praegusel ajal moodustab kammelja kaaspüük lestade kogumassist alla 5%). Teiseks on eestlased ajalooliselt rohkem ikka rasvasemast suutäiest lugu pidanud ja seetõttu langes eelistus jälle lesta kasuks. Pealegi erineb kammelja liha maitse oluliselt harjumuspärasest lesta omast. Minu arvates on tegemist täiesti hea kalaga, mida tarvitan sarnaselt lestaga, va kuivatamine ja soolamine, mida ausalt öeldes pole kordagi isegi mitte pähe tulnud proovida.

Seevastu mujal maailmas hinnatakse kammelja liha väga kõrgelt ja seda just tänu tema vähesele rasvasisaldusele. Kammeljafileed peetakse aga suisa delikatessiks, mille eest ollakse valmis maksma vägagi kõrget hinda.

Kammeljatele on iseloomulik väga kõrge looduslik parasitaarne koormus. Sellest ei tasu lasta ennast aga heidutada, kui leiate tema soolestikust paksu puntrana vastupunnitava laiussikoosluse. Üldjuhul kala kui külmaveelise organismi parasiidid EI OLE INIMESELE OHTLIKUD. Kala võib, mõnedel tuntud juhtudel (haugid, siiad, latikad), olla küll inimesele ohtliku siseparasiidi vaheperemeheks, kuid kammeljate puhul praegusel ajal seda täheldatud ei ole. Pealegi, korralik kulinaarne töötlemine hävitab nad kõik.

Leili Järv
kalandusbioloog