ajakiri tellimine kontakt
alt="Reklaam" name="Reklaam" width="468" height="60" border="0" id="reklaam">
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 28 sisukord:
» Lugejakiri: Röövpüüdjate elu kibedaks.Silver Leppik
» Kalakott
» Mereharidus: Uppuja päästmine on uppuja enese asi. Ralf Mae
» Eesti vete kalad: Tuulehaug. Leili Järv
» Abiks teadlastele: Luubi all on kammeljas
» Õngekool: Õngeraskuste rakendamisest V.K.
» Laba või aasaga, ümar või nurklik?
» Peibutamise peenike värk. Ülev Niisk
» Püügiviis: suvine kirbuõng: Latikas paadist kirbuõngega. V.Korzets
» Riistvara: Murdunud ridva lihtsamat sorti parandus
» Mitmekiulised õngenöörid. V.K.
» Landikool: On Sul juba imelant? V. Korzets
» Landila: "Metslandid", plastkärbsed jm
» Nipid & nõksud
» Püügiviis: võdik: Ahvenate võdikupüügist
» Uus raamat: Täitsa tubli raamat. V.Korzets
» Juuniori kalajutt:
» Kuldkiluke. Aleksandr Vassiljev
» Haisev säinas. Haug uisutamas. Taavi Timm
» Pajatus: Silkude pull. Haugipüük silmusega . Eerik Rumberg
» Palad: 3 x Herbert Tsukker
» Pajas ja pannil: Rannakala. Mart Vabar
» Kodulugu: Merekilgi noodavedu. Kalurite peamine jook oli kodiõlu. Manivald Kuik
» Võistukalastus: CIPSi kongress; Eesti õngitsejad MM-le; Vastlaahven; Ida-Virumaa õng; Töörahva Kala; Kevadsärg; Tartu karikas; Rapla klubi spinning; Suure-Jaani spinning; Järvamaa spinning; Tallinna klubi õng; Eesti meistrivõistlused
» Veekogud: Võrtsjärv ja tema veetase. Randel Kreitsberg
» Kalavarud / forellijõed: "Veerevad kivid" Järvamaa forellivetes. Kalle Kroon
» Kalurilisa: Säinapüük Hiiumaa moodi. Harri Ots
» Halvad uudised
» Äritekst: Johnsoni kaubamärk juba enam kui80 aastane
» AGFA LeBox — odavalt ja riskivabalt. Ralf Mae
» Maailm: Kevadine kalastusretk Soomemaale. Jüri Helila
» Põhja-Norra: viikingitega tursapüügil. Janno Simm
» Kalapüük Suessi ja Aqaba lahel. Toomas Mikkor
» Äritekst: Kolm kanget (binoklid). Ralf Mae
» KALAPÜÜGIEESKIRI
» Kalaristsõna. Kaido Krass
 
Peibutamise peenike värk. Ülev Niisk
Nüüdisaegne õngitsemine, ja esmajoones võistuõngitsemine, erineb tavapärasest ussileotamisest muude erisuste kõrval (uudsem riistvara, rakenduste peenus) ka selle poolest, et kätkeb eneses lahutamatu komponendina peibutussöötmist. Eks püügipaiku söödeti sisse ja kasutati peibutussööta latika, linaski või karbipüügil ka ammu enne nö moodsat õngepüüki, kuid just võistupüük arendas peibutussöötmisest välja lausa omaette teaduse, kunsti ja alkeemia.
Siinkohal ei vaatle me seda, millest üks õige peibutussööt peaks koosnema (seda teemat oleme käsitlenud nt Kalastajas nr 17), vaid kuidas sööta kasutada, millal ja kuipalju seda püügipunkti heita. Asi ei olegi nii lihtlabane, et pillu aina söödapallid vette ja küll kala tuleb.
Kõigepealt kummutagem väärkujutelm, mille kohaselt püütava kala hulk on kindlas seoses peibutussööda hulgaga. Sööda kogusest olulisem on see, kui sageli ja kuhu nimelt seda heidetakse, st kuidas sööta kasutatakse. On küll tõsi, et suuremate kalade kohalemeelitamiseks on enamasti tarvis suuremas koguses peibutussööta kui pisikalade juurdetoomiseks, ent see ei tähenda sugugi, et vette heidetava söödakoguse kahekordistamisel saaksime ka kindlasti kaks korda rohkem kala.

Pealesöötmine kui kalastuskunst
Põhisöötmine on lihtne ja selge viis peibutussööda kasutamiseks. Pealesöötmine on seevastu toiming, mis vajab rohkelt kogemusi ning vaatlusvõime arenemist, enne kui õpime seda teostama vastavuses konkreetsele veekogule ja kalade käitumisele antud päeval.
Pealesöötmine on justkui kahekõne kalaga. Kui heidad vette söödapalli, pead jälgima, mismoodi kala sellesse suhtub. Kas võtmine paranes või läks kehvemaks? Kui paranes, võid heita järgmise palli märksa lühema ajavahemiku tagant ning siis taas edasi toimida kala reageeringu põhjal. Kui võtmine muutus harvemaks, heida ka söödapalle harvemini. Niimoodi üritame leida just niisugust söötmissagedust, mis tekitab kõige innukama võtmise. Seesama asi kehtib ka pallide suuruse kohta: kui pisem pall toimib paremini kui suur pall, heida järgmisena püügipunkti veel pisem pallike jne. Just söödapallide suuruse ja heitmissageduse kokkusobivus annab püügil parima tulemuse.

Põhisöötmine koos pealesöötmisega
See on levinuim, põhilisim söötmisviis, mis sobib väga paljude erinevate püügioludega, niiöelda söötmise ABC, millest õngitseja oma söötmiskoolitust enamasti ka alustab. Kõigepealt tehakse põhisöötmine (e kruntimine e algus- e alussöötmine), millega viiakse veekogu põhjale korraga suurem kogus peibutussööta (ütleme nt kuni 10 apelsinisuurust söödapalli), mis moodustab seal nö söödavaiba. Põhisöötmise ajal kasutatakse suuremaid ja tihedamaid söödapalle kui pealesöötmisel, et need terveina põhjani jõuaksid ning alles seal hakkaksid lagunema. Püügi ajal heidetakse võimalikult samasse kohta täiendavaid söödakoguseid, et kalade huvi ei raugeks. Nüüd kasutatakse tavaliselt väiksemaid ja nõrgemini kokku pressitud, hõredamaid söödapalle. Suurte pallide pealeheitmine peletab kalu eemale ja toob kasu asemel kahju.
Selline söötmisviis sobib esmajoones voolavasse vette: sööda pidev lisamine kutsub kalu kaugelt kohale, samas aga värskendatakse pidevalt püügipunktis olevat söödapilve, mille veevool hajutab ja minema kannab. Niisugune söötmisviis sobib ka seisuvette neil päevil, kui sööt toob kohale palju kalu ning kalad aplalt toituvad.

Palliseeriad pealesöötmisel
Üks võimalusi on heita mitu palli järjepanu ning seejärel pidada pealesöötmises pikem vahe järgmise palliseeriani. Asi toimib hästi suuremate kalade püügil noil päevil, mil kalad on õrna, aravõitu võtmisega, kuid söödast siiski hoolivad. Pallisee-riate vahel on kaladel aega kohale tulla ning sage spöödaheitmine ei peleta neid alatasa eemale.
Seeriatena tasub sööta heita ka siis, kui kohal on suur kala, kuid pisemad kalad segavad suuremate tabamist. Ühtlane pallide heitmine muudab sellistes oludes just pisemad kalad eriti innukaks. Pikema söötmisvahe jooksul väiksemate kalade innukus raugeb ning suuremad kalad pääsevad rahulikumalt nosima.

Põhisöötmine ilma pealesöötmiseta
Seisuvees tuleb pealesöötmisega olla ettevaatlik või sellest hoopis loobuda. Kui veevool sööta eemale ei kanna, toimib põhisööt püügipunktis väga kaua. Ka on seisuvees kalad enamasti märksa aremad kui vooluvees ning sööda pealeheitmine võib nad ootustele vastupidiselt hoopis eemale kohutada. Niisugusest olukorrast annab aimu see, kui pärast põhisöötmist kulub üsna rohkelt aega, enne kui kala püügipunkti tuleb — me peletasime ta põhisööda heitmisega eemale ning kui nüüd võtmise ajal peale hakkame söötma, riskime sellega, et taas kala minema hirmutame. Kui me sellisel ajal võtu turgutamiseks siiski sööta juurde tahame heita, peaksime seda tegema võimalikult vaikselt ja väikeste koguste kaupa.
Pealesöötmisest tasub loobuda ka siis, kui oleme alla saanud suurema kala, näiteks latikad, kuid pisemad kalad (särjed, nurud, viidikad) segavad oma võtmisega latikapüüki. Suur kala on ettevaatlikum ning võtab õngesööta pikemalt omaks — pisemad kalad napsavad tal selle lihtsalt nina alt ära. Sellises olukorras sööta aina juurde heites võime pisemad kalad lausa leili ajada ning nad võtavad õnge nagu pöörased, suuremad kalad ei pääse aga löögilegi. Tõsi, tihtipeale peletab suuremate kalade saabumine pisemad mõnevõrra eemale, kuid see pole kaugeltki raudne reegel: kui pisikalad on ikka nälja-sed ja peibutussöödaga söömapöördesse aetud, ei pruugi nad sugugi suurematele ruumi teha. Kasutades vaid põhisöötmist moodustatakse põhjale söödavaip, mis toob suuremad kalad kohale — pisikalad on sööda kallal vaid vahetult pärast põhisöötmist, umbes poole tunni pärast nende ind raugeb, nad lahkuvad söödalt ning suurtel kaladel on ruumi ja aega rahulikult söödavaibale tulla ning seal ka õngesööta mekkida.

Pealesöötmine ilma põhisöötmiseta
Niisugust söötmisviisi kasutatakse enamasti pisikeste või väga pelglike kalade õngitsemisel. Sööta heidetakse vahetult püügi ajal vette vaid sedavõrd, et ärgitada kalade söömahimu. Põhisöötmist kasutades võib sellises olukorras juhtuda, et kalakesed mugivad ennast kähku täis ning ei ilmuta õngesööda vastu enam märkimisväärset huvi. Oluline on ka pealesöötmiseks kasutatava sööda koostis — see ei tohiks olla kõrge toituväärtusega, ikka selsamal põhjusel, et kalakesed ei küllastuks. (Tuntud on nt võte heita viidikapüügil veepinnale lihtsalt liiva paelumaks kalakeste tähelepanu.) Seesugust söötmist kasutatakse enamast püügil kaldalt lühikese (3-4 m) ridvaga, saagikaladeks viidikas ja väike särg.

"Söödaterade" heitmine või kadaga "tulistamine"
Põhisöötmise järgseks pealesöötmiseks võib püügipunkti heita või kadaga läkitada hajusalt suuremaid söödaosakesi nagu nt kärbsetõugud või maisiterad. Niisugune söötmisviis on kasulik siis, kui soovitakse välja püüda suuremaid isendeid, sest vees vaikselt vajuvad suuremad söödaosad näikse üles kütvat just nende söömahimu. Selline söötmine hoiab püügipaigal põhjast mõnevõrra kõrgemal toituvaid kalu nagu säinas ja turb, ent on teokas ka põhjakalade püügil (latikas, linask). Kõige mugavam on sedasorti sööta läkitada veepinnale kadaga, ent kui meil kada (või heitelusikat) käepärast pole, püügipunkt on aga kaldast või paadist nii kaugel, et käega visates tõugud/terad kohale ei lenda, võime tavapärast peibutussööta abiks võttes vormida väikese pallikese, millesse sokutame rohkelt tõuke või terasid, ning veele heita selle pallikese. Pallike peab olema kokku pressitud parasjagu nii nõrgalt/tugevalt, et see veepinnale langedes kohe laguneks.

Pallide heitmine
Pole sugugi ükstapuha, mismoodi me pallid vette heidame ning kuhu just. Eesmärgiks on, et peibutussööt satuks võimalikult täpselt veekogu põhjal sellesse piirkonda, kus me soovime õngesööta ujutada, nn püügipunkti, söödapilv aga paikneks enamjaolt just sealsamas.
Kui me oleme teostanud põhjauuringud (sügavus, reljeef) ning valinud välja enda meelest soodsaima püügipunkti, tasub söödaheitmise ajaks jätta õng vette nii, et me saaksime palle sihtida ujukit silmas pidades. Üks tavalisemaid vigasid seejuures on aga see, et söödapallidega üritatakse just nimelt ujukit tabada. Sõltuvalt veekogu sügavusest ja heitekaarest tuleks õige kauguse tabamiseks heita pallid hoopiski ujukist enese poole, siis vajuvad nad vees vajalikule kaugusele, ujuki alla. Arvestada tuleb sedagi, et suured, tihked pallid liiguvad vees edasi veel 1-1,5 meetrit, pisikesed pallikesed aga vaid mõnikümmend sentimeetrit. Asi sõltub ka heitekaarest: mida kõrgema kaarega me palli heidame, seda rõhtsemalt vajub see ka vees põhjale (vt joonist).
Pidagem meeles ka seda, et kui põhja kalle on püügipunktis suur, siis hakkavad tihked, tugevad pallid kallakul veerema ning satuvad hoopis mujale kui meie kavandasime, ja eriti kehv on lugu siis, kui me selle kohani oma ridva ja rakendusega ei ulatu. Üks võimalusi on heita hõredamaid palle, mis laguneksid natuke enne põhjale jõudmist, aga seda on kergem kirja panna kui praktikas täpselt teostada. Hõlpsam on valida püügipunkt, kus kalle ei ole nõnda suur.
Voolavas vees tuleb meil arvesse võtta, et vool kannab palle vajumise ajal edasi ning selle võrra heita need püügipunktist kõrgemale. Suurem, tihkem ja raskem põhisöötmispall vajub põhjale kiiremini kui kerge ja hõre pealesöötmispallike. Et sööt vajuks samasse püügialasse (C), tuleb kerged pealesöötmispallid olenevalt sügavusest ja voolukiirusest heita meetri või paari võrrra kõrgemale (A) kui suuremad/raskemad põhisöödapallid (B).
Nadi on lugu siis, kui söödapall läheb heite ajal käest lahti, st lendab, kuhu juhtub. Paraku võib seda ette tulla igaühel. Kui NBA palluril vise untsu läheb, pole mäng veel mokas — järgmised pallid paneb ta korvi, õngitsemisel pole aga viga võimalik niisama ruttu ja lihtsalt parandada. Söödapallide heitmist tasuks lausa omaette treenida/harjutada, kuid kes meist seda viitsib...
ÜLEV NIISK

KÄSITLUSES ON TOETUTUD INTERNETIS LEIDUVATELE KIRJUTISTELE "MÄSKIN KÄYTÖN PERUSTEET" JA "MÄSKIN ERILAISIA KÄYTTÖTAPOJA": WWW.GEOCITIES.COM/ONGINTA/