ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 28 sisukord:
» Lugejakiri: Röövpüüdjate elu kibedaks.Silver Leppik
» Kalakott
» Mereharidus: Uppuja päästmine on uppuja enese asi. Ralf Mae
» Eesti vete kalad: Tuulehaug. Leili Järv
» Abiks teadlastele: Luubi all on kammeljas
» Õngekool: Õngeraskuste rakendamisest V.K.
» Laba või aasaga, ümar või nurklik?
» Peibutamise peenike värk. Ülev Niisk
» Püügiviis: suvine kirbuõng: Latikas paadist kirbuõngega. V.Korzets
» Riistvara: Murdunud ridva lihtsamat sorti parandus
» Mitmekiulised õngenöörid. V.K.
» Landikool: On Sul juba imelant? V. Korzets
» Landila: "Metslandid", plastkärbsed jm
» Nipid & nõksud
» Püügiviis: võdik: Ahvenate võdikupüügist
» Uus raamat: Täitsa tubli raamat. V.Korzets
» Juuniori kalajutt:
» Kuldkiluke. Aleksandr Vassiljev
» Haisev säinas. Haug uisutamas. Taavi Timm
» Pajatus: Silkude pull. Haugipüük silmusega . Eerik Rumberg
» Palad: 3 x Herbert Tsukker
» Pajas ja pannil: Rannakala. Mart Vabar
» Kodulugu: Merekilgi noodavedu. Kalurite peamine jook oli kodiõlu. Manivald Kuik
» Võistukalastus: CIPSi kongress; Eesti õngitsejad MM-le; Vastlaahven; Ida-Virumaa õng; Töörahva Kala; Kevadsärg; Tartu karikas; Rapla klubi spinning; Suure-Jaani spinning; Järvamaa spinning; Tallinna klubi õng; Eesti meistrivõistlused
» Veekogud: Võrtsjärv ja tema veetase. Randel Kreitsberg
» Kalavarud / forellijõed: "Veerevad kivid" Järvamaa forellivetes. Kalle Kroon
» Kalurilisa: Säinapüük Hiiumaa moodi. Harri Ots
» Halvad uudised
» Äritekst: Johnsoni kaubamärk juba enam kui80 aastane
» AGFA LeBox — odavalt ja riskivabalt. Ralf Mae
» Maailm: Kevadine kalastusretk Soomemaale. Jüri Helila
» Põhja-Norra: viikingitega tursapüügil. Janno Simm
» Kalapüük Suessi ja Aqaba lahel. Toomas Mikkor
» Äritekst: Kolm kanget (binoklid). Ralf Mae
» KALAPÜÜGIEESKIRI
» Kalaristsõna. Kaido Krass
 
Õngekool: Õngeraskuste rakendamisest V.K.
Õngerakenduse tasakaalustamiseks tarviliku raskuse võib jagada kahte ossa: põhiraskuseks ja näkkimisraskus(t)eks. Põhiraskuse ülesanneteks on viia sööt kiiresti tarvilikule sügavusele ning taskaalustada ujuki tõste põhiosa, näkkimisraskuste ülesanneteks on muuta rakendus kala jaoks võtmisel "pehmemaks" (pisike raskus tekitab kalal märksa vähem kahtlusi) ning võimaldada ujukil meile märksa selgemalt ja kiiremini võtmisest märku anda. Näkkimisraskuste puhul eristatakse sageli kõige alumist, söödale lähimat raskust, mida nimetatakse ka karjushaavliks või valvurhaavliks.
Põhiraskuseks on enamasti kas jäigalt kinnitatud haavlirühm või libisev raskustina, nn oliiv. Oliiv kujutab enesest pikikanaliga tilga- või koonlakujulist raskust, mis stopperdatatakse lihthaavliga altpoolt (rakendus B) või alt ja ülalt (rakendus D). Kui oliiv on stoperdatud vaid altpoolt, saab ta kõrgemal piki tamiili vabalt liikuda: sellest on kasu esmajoones suuremate oliivide puhul - kala ei saa oliivi kaalu ära kasutades tõmmata enesel konksu suust või rebida tamiili katki - kala sööst kandub tamiili pidi ujuki ja ridvani, mis selle pehmelt "surmavad". Oliivi ja stopperhaavli(te) vahele pannakse tavaliselt plastist või silikoonist pärl või rüüzhi-jupp, sest kui oliiv käib vastu tinahaavlit, siis võib oliivi ots deformeeruda sedavõrd, et tamiilikanal pigistub kinni ning oliiv ei libisegi enam piki tamiili; ka võib oliiv oma raskusega heidetel kiskuda stopperhaavli tamiili küljest lahti.
Kui oliivi asemel kasutatakse haavlirühma (A, C), on võimalik vajaduse korral kiiresti muuta kogu raskustusskeemi, näiteks hajutada põhiraskust, et rakendus vajuks vette aeglasemalt. Muidugi, haavlid ei tohi selleks olla liiga tugevasti kinni pigistatud. Peaaegu alati on eelistatavam mitmest haavlist koosneva rühma, mitte aga ühe suure ümarhaavli kasutamine. Miks? Suurel haavlil on suurem läbimõõt ja vastavalt ka suurem püstsuunaline veetakistus, mida kala võtmisel tunneb. Ka teeb suur, kompaktne õngetina veepinnale langedes vägevama platsu kui väiksematest tinadest vanik.
Näkkimisraskus moodustatakse enamasti pisematest haavlitest kui vanikuna rakendatud põhiraskus. Näkkimishaavleid võib rakendusel hajutada (A) või ka rühmana paigutada (C). Esimesel juhul on sööda lõppvajumine sujuvam ja aeglasem, teisel puhul järsum ja kiirem. Hajuva paigutuse puhul ning soovides eriti sujuvat sööda vajumist pannakse sööda suunas tamiilile järjest pisemad haavlid. Karjushaavel on sellise rakenduse puhul kõige pisem.
Kui kala võtab sööda suhu, liigutab ta kõigepealt karjushaavlit. Hästi timmitud rakenduse ja soodsate olude puhul (tuulevaikus, tasane laine) on kala võtmine juba sellel hetkel ujukilt nähtav - see tõuseb või vajub natuke. Kui püütakse pisikese söödaga (kärbsetõuk, sääsevastne), võib juba selsamal hetkel ka haakida. Kehvemates oludes ei pruugi kala võtmine olla koheselt eristatav. Siis peab kala enne "nähtavaks" saamist liigutama ka teisi näkkimishaavleid, vahel aga ka põhiraskust. Hästi timmitud rakenduselt on võtmine siiski enamasti nähtav juba enne kui põhiraskus liigahtab. Oluline on ka see, et raskuste hajus paigutus kasvatab sööda "raskust" kala jaoks pisitasa: kui raskus koosneks vaid põhiraskusest, oleks takistus kala jaoks järsk ning ta laseks sööda suust märksa tõenäolisemalt lahti.
Ometigi - õngitseda saab ja vahel tulebki teistsuguse rakendusega. Kaldast kaugemal, kiiremas veevoolus ja/või sügavamas vees võtavad kalad sööta märksa julgemini. On ka päevi, millal kalad toituvad väga aplalt, minetades tavapärast ettevaatlikkust. Sellistes oludes võib põhiraskuse viia söödale väga lähedale (ca 20 cm) ja vahel näkkimisraskusest ja karjushaavlist hoopiski loobuda (D). Reeglina on asi nii, et mida isukamalt kala toitub, seda lähemale võime konksule paigutada ka põhiraskuse.
Vooluvees püüdes peame arvestama ka veevoolu mõjuga rakendusele. Hajusa ja õrna rakenduse korral (A, B) ei pruugi meil õnnestuda sööda viimine põhja kohale, sest vool hoiab konksu ja ka karjushaavlit kõrgemal. Sellisel juhul tasub näkkimisraskus viia ühte rühma, vanikuks (C).
Rakenduste raskustamisviisid sõltuvad ka sellest, mis liiki kala me püüame, aga see on juba teema omaette.
Oluline on, et me mõnda konkreetset raskustusviisi enda jaoks ei dogmatiseeriks - et just see on kõige parem - püügiolud, kalade isukus jms võivad olla vägagi erinevad ka väliselt üsna sarnastes tingimustes. Seepärast on konkreetsetest haavlikaaludest ja haavlitevahelis-test sentimeetritest olulisem mõista kogu rakenduse käitumist vees ning kohandada rakendust vastavamaks just tollele päevale ja kohale, kus me parasjagu kalastame. See on kunst ja teadus korraga.
V.K.