ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, septembris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 28 sisukord:
» Lugejakiri: Röövpüüdjate elu kibedaks.Silver Leppik
» Kalakott
» Mereharidus: Uppuja päästmine on uppuja enese asi. Ralf Mae
» Eesti vete kalad: Tuulehaug. Leili Järv
» Abiks teadlastele: Luubi all on kammeljas
» Õngekool: Õngeraskuste rakendamisest V.K.
» Laba või aasaga, ümar või nurklik?
» Peibutamise peenike värk. Ülev Niisk
» Püügiviis: suvine kirbuõng: Latikas paadist kirbuõngega. V.Korzets
» Riistvara: Murdunud ridva lihtsamat sorti parandus
» Mitmekiulised õngenöörid. V.K.
» Landikool: On Sul juba imelant? V. Korzets
» Landila: "Metslandid", plastkärbsed jm
» Nipid & nõksud
» Püügiviis: võdik: Ahvenate võdikupüügist
» Uus raamat: Täitsa tubli raamat. V.Korzets
» Juuniori kalajutt:
» Kuldkiluke. Aleksandr Vassiljev
» Haisev säinas. Haug uisutamas. Taavi Timm
» Pajatus: Silkude pull. Haugipüük silmusega . Eerik Rumberg
» Palad: 3 x Herbert Tsukker
» Pajas ja pannil: Rannakala. Mart Vabar
» Kodulugu: Merekilgi noodavedu. Kalurite peamine jook oli kodiõlu. Manivald Kuik
» Võistukalastus: CIPSi kongress; Eesti õngitsejad MM-le; Vastlaahven; Ida-Virumaa õng; Töörahva Kala; Kevadsärg; Tartu karikas; Rapla klubi spinning; Suure-Jaani spinning; Järvamaa spinning; Tallinna klubi õng; Eesti meistrivõistlused
» Veekogud: Võrtsjärv ja tema veetase. Randel Kreitsberg
» Kalavarud / forellijõed: "Veerevad kivid" Järvamaa forellivetes. Kalle Kroon
» Kalurilisa: Säinapüük Hiiumaa moodi. Harri Ots
» Halvad uudised
» Äritekst: Johnsoni kaubamärk juba enam kui80 aastane
» AGFA LeBox — odavalt ja riskivabalt. Ralf Mae
» Maailm: Kevadine kalastusretk Soomemaale. Jüri Helila
» Põhja-Norra: viikingitega tursapüügil. Janno Simm
» Kalapüük Suessi ja Aqaba lahel. Toomas Mikkor
» Äritekst: Kolm kanget (binoklid). Ralf Mae
» KALAPÜÜGIEESKIRI
» Kalaristsõna. Kaido Krass
 
Eesti vete kalad: Tuulehaug. Leili Järv
Belone belone belone L.


Soome k nokkakala; vene k sargan; saksa k Hornhecht;
inglise k garpike & garfish; läti k vejzivs; rootsi k näbbgädda.
Tuulehaug on selle nime all tuntud Varblast Viinistuni. Läänesaartel teatakse seda kala rohkem kui tuulehavi ja tuulekala. Liivi lahes püütakse teda nokakala nime all ning Soome lahes, Viinistust ida pool, nokahaugi ja tuulenõelana.

Teaduslikus mõttes on meil tegemist luukalade klassi pärisluuste alamklassi kuuluva tuulehaugiliste seltsi tuulehauglaste sugukonna ainsa esindajaga meie vetes - tuulehaugiga.
Tuulehaugi keha on angerjalikult pikk ning peaaegu ruljas, kuid jäik. Sabauim on suhteliselt lühike (keskmiselt vaid 3-4 cm) ja sügava väljalõikega. Selja- ja pärakuuimed on pikenenud ja nihkunud tahapoole ning asetsevad sabauime lähe-dal praktiliselt kohakuti. Selline asetus tuletab meelde haugi, sellele lisandub veel ühe sarnasusena ogakiirte puudumine uimedes. Liigile ainuomaseks tunnuseks on pikaks teravaks "nokaks" veninud lõuad, milledest alumine on ülemisest pisut pikem ning lõpeb huuletaolise pehme otsaga. Mõlemad lõuad on varustatud tihedate peenikeste hammastega, milledest osad on pikemad. Tuulehaugi neel on, karplastega sarnaselt, varustatud neeluhammastega. Keha on kaetud õrnõhukeste tsükloidsoomustega (aastased juurdekasvud moodustavad soomusel täisringid), mis vähimalgi puudutusel eemalduvad kergesti. Soomused, nagu enamus kala luudestki, on värvunud rohekassinisteks, mis tuleneb raudfosfaadi sisaldusest. Mõlemal pool kõhu keskjoont leiame tuulehaugil kaks täisrida teravaid värvumata kiilusoomuseid. Küljejoon paikneb piki kõhu serva ja ulatub kuni pärakuuime tagaosani. Kala selg on tumesinine, mõnel lausa ultramariinsinine tumehalli harjaga. Kui kala lähemalt uurida, siis paistavad tema seljal mõnemillimeetriste vahedega sinakasrohelised risttriibud. Külgedelt on tuulehaug hõbejas ning kõhu alt, nagu igale pelaagilisele kalale kohane, hallikasvalge. Uimed on värvuselt samuti hallikad, heledama servisega. Lihtsa ehitusega ujupõis on suur, ulatudes läbi kogu kõhuõõne.

Meil esinev tuulehaugi alamliik on levinud Portugalist kuni Põhja-Norrani. Aeg-ajalt kohtab teda ka Islandi lähistel ning isegi Valges meres. Lõunapoolsetes meredes: Vahemeres ja Mustas meres, esineb sama liigi teine alamliik.
Tuulehaug on pelaagilise eluviisiga parvekala, kes enamuse oma elust veedab Atlandi ookeani soolastes vetes saaki otsides. Riimveelise Läänemerega seovad seda röövkala üksnes soodsad taimestikurikkad koelmualad. Rändeteed koelmutele on aastatuhandete jooksul kindlaks kujunenud ning neist niisama lihtsalt ei hälbita. Läänemere suurimad tuulehaugi koelmud asuvad Poola rannikul. Meie rannikuvetesse jõudmiseks kasutavad tuulehaugid räimega samu rändeteid ning ka samu koelmualasid. Kudekalad kogunevad koelmutele kui veetemperatuur on tõusnud 10ŗ-14ŗ C, seega tavaliselt mai lõpus / juuni alguses. Selle kalaliigi tähtsamad kudealad meie rannikuvetes paiknevad Hiiumaa rannikul Mardihansu- ja Luidja lahtedes ning Saaremaa Liivi lahe poolsetes vetes, valdavalt Suures Katlas. Laialdastel aladel koevad nad ka taimestikurikkas Väinameres. Soome lahes leidub üksikuid suuremaid koelmuid kuni Kurkse laheni. Kudemisküpseid tuulehauge on leitud seisevnootadest ja mõrdadest ka kaugemal idas, kuid vähem-arvukalt. Veel mõnikümmend aastat tagasi kudes tuulehaug massiliselt ka Pärnu lahes ja Häädemeeste piirkonnas. Viimasel paarikümnel aastal tundub ta seal olevat aga rohkem juhukülaline. Üle pika aja leidsime esmakordselt samasuviseid tuulehaugilapsi kaks suve tagasi oma augustikuistes peenesilmalistes katsemõrrapüükides. Oleks muidugi kena loota, et sealsed koelmud taas kasutusse tõuseksid, kuid midagi kindlat ilma vastavate koelmuuuringuteta siiski öelda ei saa.

Tuulehaugi näol on tegemist taimestikulembese liigiga. See tähendab, et ta peab oma marja kinnitama taimedele, et tagada loodetele arenguks hea hapnikuga varustatus. Kui tuulehaugi mari mingil põhjusel põhjale langeb, siis ta hukkub. Koelmutele ilmuvad isased kalad pisut varem. Esimesteks kudejateks on vanemad emased kalad. Mõni aeg hiljem asuvad tegutsema nooremad emased ja isased. Kudemise lõpus ilmuvad kohale oma esimest šanssi jahtivad noored isased tuulehaugid. Suureteralised, 60-80 pika kleepuva niitja jätkega kaetud, marjaterad koeb emane tuulehaug, sarnaselt räimele, mitmeaastastele põhja kinnitunud veetaimedele. Kuid räimest erinevalt võib ta, sobiva substraadi puudumisel, oma marja kinnitada ka hõljuvatele vetikamattidele. Emane väljutab oma marjaportsjoni umbes 30 sekundiga, stimuleerides terade väljumist tugevate sabaliigutustega. Taimedele kleepunud marjale heidab isane tuulehaug niisapilve ja sellega lõpebki kogu nende vanemlik hool ja armastus.
Kahjuks ei ole kalateadlased siiani jõudnud kokkuleppele, kas ka meie vetes kudevad tuulehaugid on, sarnaselt teistele alamliikidele, portsjonkudejad või ei.
Raskest tööst kurnatud esivanemad asuvad kohe sealsamas koelmutel hoogsalt räimedest ja ogalikest toituma. Haaratakse meelsasti ka suurt- ja väikest tobiat, luukaritsat, putukaid ja koorikloomi (balti lehtsarve, kirpvähke jms). Tuulehaugide parved püsivad meie rannikumeres, olenevalt veetempera-tuurist, keskmiselt 10 päeva kuni kolm nädalat ning suunduvad seejärel taas Atlandi ookeani vetesse turgutusele. Mõnikord satub neid ka sügisel räimetraalidesse, kuid siis on tegemist eksikülalistega, kes on räimeparvede järel toidujahil olles Läänemere idaossa sattunud.
Viljastatud mari areneb oma hõljuvas taimehällis 5-6 nädalat. Selle ajaga saab temast hästiarenenud eelvastne, kes kasvab nii pikaks, et teeb marjatera sisse mahtumiseks rebule kaks tiiru peale. Koorumise ajaks on vastsel juba täielikult välja arenenud suuava ja seedeelundid, lõpused ja paaritud uimed. Tal on isegi olemas kaitsevärvus. Oma arengu käigus kasutab tuulehaugi vastne ära kogu rebu-kotis sisaldunud toitainete varu ja on seega koheselt pärast koorumist valmis alustama iseseisvat elu pindmistes veekihtides.
Esialgu kasutab ta toiduks väiksemaid planktereid, hiljem juba koorikloomi ja vette sattunud putukaid. Alguses on vastsetel ülalõug tugevalt lühenenud, kuid suve lõpuks on 10 cm maimudel see juba peaaegu samas pikkuses alalõuaga. Meie vetest lahkudes, so tavaliselt augusti lõpus / septembri alguses, on neil juba täiskasvanud kala välimus ja pikkust oma 15 cm - milline märkimisväärne kasvutempo! Avamerele suundumise ajaks on samasuvised tuulehaugid juba valdavalt üle läinud röövtoidule.
Meie vetesse tuleb tuulehaug tagasi alles suguküpsena, so isased kahe-kolme ja emased kolme-nelja aastastena. Siiani ei ole õnnestunud kudekarjast leida üle kuueaastaseid emaseid tuulehauge. Isaste hulgast on leitud vaid üksikuid viieaastaseid kalu. Seega tundub, et selle kala eluiga ei ole eriti pikk.
Tuulehaugi kudekarja arvukusele meie rannikumeres on iseloomulikud laiaulatuslikud muutused. Need on otseselt seotud kliimaga. Pikaajaliste kliimauuringute tulemuste võrdlemisel selle kalaliigi saagikusega meie rannikumeres täheldati järgmisi seoseid: mida pehmemad olid järjestikused talved, seda arvukamalt jõudsid selle kalaliigi esindajaid meie vetesse kudema ning mida kaugemale ulatus Läänemere suudmele talvine kinnisjää piir ja mida kauem ajaliselt see püsis, seda väiksemaarvulisem oli meie vetesse jõudev kudekari.

Töönduslikult on tuulehaug periooditi oluliseks püügikalaks. Massiliselt kudeajal seisevpüünistesse (mõrdpüünised, nakkevõrgud, õngpüünised) sattuv kala aastane saak püütakse välja loetud päevade jooksul. Parematel aastal võib see ulatuda paarisaja tonnini. Tavaliselt jäävad saagid aga saja tonni piiridesse. Ja mis veel oluline: tuulehaug on tegelikult väga hästi püütav ka landiga. Kohe pärast kudemist haaravad nad ahnelt sööta. Vaatemäng on päris atraktiivne kui 60-70 cm pikkune kala hõbenoolena veest välja hüppab, et sööta haarata.
Tuulehaugi liha, mis puhastamisel on näotult hall, muutub termiliselt töödelduna kenasti helevalgeks. Oma maitselt ei anna ta millegagi alla päris haugi liha maitsele, teda on vaid luude peal vähem. Ja mis minu arvates on ka meeldiv: iga viimane kui kont, tänu oma rohelisele värvusele, on hästi märgatav ning seetõttu ei ole ka roodluud, kuigi haugiga ühtmoodi tüütud, nii ohtlikud.

Mina armastan seda kala kulinaarses mõttes kohe väga ja soovitan teda igal võimalikul juhul ka kõigile oma tuttavatele. Tegemist on madala rasvasisaldusega dieetkalaga, millel nii maitseomadused kui ka toiteväärtus on täiesti võrreldavad haugiga. Köögis toimingi ma temaga täpselt samamoodi. Välja arvatud täidetud haugi küpsetamine.
Proovinud olen valmistada ka tuulehaugi marja, kuigi see on, tänu marjatera ehituslikule omapärale, pisut tüütu tegevus. Tulemusel pole aga vigagi. Võib-olla on maitse pisut mõrkjas, aga see-eest väljanägemine on tõeliselt ilus: suured helekollased marjaterad näevad mõjuvad dekoratiivselt.
Seega: praadige, marineerige, suitsutage, "sprotitage", röstige, kuivatage ja vinnutage teda ning te ei kahetse! Pealegi ei ole tuulehaugidest vaja ka paelussi karta.
LEILI JÄRV
kalandusbioloog