ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 27 sisukord:
» Ettevaatust — puuk! Endrik Tõnsberg
» Eesti vete kalad: Koger & hõbekoger. Leili Järv
» Püügiviis: Punasejaht mullujuki ja putukaga
» Fotovõistluse "Talvine Eesti" tulemused
» Karvased ja sulelised. Vladislav Korzets
» Kalakott
» Kogemus: Kevadisest särjest. V.Korzets
» Landikool: Lipplant ilma raskuseta. V.K.
» Landilugu: South Bend Bass Oreno, võrdne võrdsete seas. Kalle Kroon
» Nipid & nõksud: Lisaraskusest vabinalandil; Tamiili kerimine; Võdikute ergastamine
» Kulibiniaana: Klaaskolb söödakalaga; Raadio teel juhitav kalastusvahend. V.K.
» Kalapalad: 2 x Herbert Tsukker
» Veekogud: Järvede ummuksilejäämine — põhjused ja tagajärjed.Toomas Kõiv, Ingmar Ott, Peeter Nõges, Arvo Tuvikene
» Toimumisi: Vene-Eesti piirilõhekõnelused; Seminar suurjärvedest. Endrik Tõnsberg
» Nõukoda: Järvede eutrofeerumisest ja noorendamisest. Randel Kreitsberg
» Kalavarud: Lõhevarude taastootmisest Eestis. Ene Saadre
» Avalik arvamus: Röövpüük või harrastus?
» Äritekst: Väga heal ja heal võrgul on vahe!
» Uudiseid & kommentaare. V.K.
» Paadilisa: Muutused väikelaevade ülevaatusel ja registreerimisel. Ralf Mae
» Äritekst: Kaasaegne kummikas
» Äritekst: Lihtsa kalamehe tubli abimees
» Võistukalastus: Ida-Virumaa lahtised MV; Tallinna klubi lahtised MV; Tallinn-Soome sõprusvõistlus; Kuldkala 2003; Maardu 2003;
» Otepää mängud; Loosalu ahven; MiljonijahtSoomes
» Pajas ja pannil: Randlase kalasupp maarohtudega. Mart Vabar
» Retsepte interneti-Kalastajast
» Pajatus: 2x Kaido Krass
» Kolm ussikest. Arved Kiisk
» Maailm: Soomes jõge forellistamas. Endrik Tõnsberg
» Ookeanitrolling Keenias. Viljar Meister
» Taigaa, taigaa.... Hanno Kask
» Äritekst: Revali Merekool
» Äritekst: Jõgisoole kogu perega
» Maailm: Saltstraumen 2002. Ralf Mae
» Pärimus: Miks Ülemistel aed ümber? Kala müümine
» Äritekst: Uudised Okumalt ja R.T.-lt
» Äritekst: Kalamehe kaamera
 
Taigaa, taigaa.... Hanno Kask
Siber on maakeral üks selline paik, mis eestlaste jaoks seostub enamasti ebameeldivustega 40-ndate lõpus ja alguses. Sellel ajal ei olnud palju vaeva vaja näha, et Venemaa avarustesse sattuda ja arvatavasti ei sõitnud eestlastest keegi siis sinna ka nimme kalale.
Meie 5-liikmeline grupp pidi seevastu kalamatka õnnestumiseks üsna palju vaeva nägema. Sedasorti reis õnnestub ainult siis, kui kõik on peensusteni läbi mõeldud. Ühel meie kambajõmmil olid ammused tööalased suhted paari Kemerovo harrastuskalamehega. Ütlen ette ära, et ilma heade sidemeteta pole sinnakanti mõtet kalale trügida. See ei tähenda küll seda, et teid Kemerovo lennujaamas kohe läbi klobitaks ja kõik asjad ära võetaks, kuid säärase reisiga lihtsalt kaasneb hulgaliselt situatsioone - nii tsivilisatsioonis kui eemal sellest -, kus tuleb liigsete sekelduste ärahoidmiseks käituda vastavuses kohalike tavadega.Vene kalamehed (ja tavaelus üsna mõjukad) olid üht meie hulgast juba ammu Siberisse kalale kutsunud, kuid varem oli ettevõtmine kas sobiva reisiseltskonna või aja puudumisel toppama jäänud. Seekord sobisid nii aeg kui ka seltskond.
Paik, kuhu kavatsesime sõita, asus Jenissei ja polaarjoone ristumiskohast mõnisada kilomeetrit idas. See oli inimasustuseta mägine ala, mille kohta leidus ainult kaudset eelteavet. Teada oli, et augusti lõpus võis seal olla umbes 10 kraadi sooja või siis umbes sama palju külma. Olime otsustanud 11 päeva paatidest kalastada ja laskuda seejuures umbes 150 km mööda Tuthanschana jõge allavoolu. Tuthanšana vood suubuvad hiljem Nizhni-Tschuvangasse ja pärast 800 km pikkust ühises sängis looklemist sulavad kokku Jenisseiga.
Matk algas ühel augustikuu hommikul Tallinna lennujaamast. Moskvasse lennukiga, öö hotellis ning teisel päeval lennukiga edasi Kemerovosse. Lennureisidel osutus tõsiseks probleemiks spinninguritvade salongi võtmine - pagasisse me neid anda ei julgenud. Pikema lunimise peale andsid ametnikud õnneks alati järele. Kemerovos ootas meid edasilennuks Turuhanskisse oma paremad päevad ära näinud, poolenisti kauba- ja poolenisti reisilennuk AN-24.
Kemerovos liitus meiega lisaks matkajuhile ja paarile abilisele ka kogu reisi padajann. See koosnes 2 kummipaadist koos päramootoritega, kalasoolamise tünnidest, lauahunnikust, täispuhutavatest balloonidest, toidumoonast, vintpüssist ja muust sarnasest. Kraami oli nii palju, et kogu kaubaruum sai maast laeni täis. Pärast neljatunnist ebakindlat ja rappuvat lendu maandusime õnnelikult Turuhanskis.
Lennukist väljudes sai selgeks, et vahepeal oli toimunud tõsine ilmastikumuutus. Külm, läbilõikav tuul sundis kohe soojad riided selga ajama. Nüüd laadisime kogu moona lennukist helikopterisse. Helikopter MI 8 nägi välja üsna romulik; mootorist tulevad heitgaasid olid kopteri küljed kenasti ära tahmanud; laest ripnes kõikvõimalikke trosse ja juhtmeid. Nagu hiljem selgus, töötas armatuurlauas ainult kütusenäidik. Puudusid tavalised navigeerimise vahendid nagu kompass, kõrgusemõõtja ja GPS. Esmapilgul tundus, et see riistapuu polegi võimeline lendama, kuid kõik selle, mis kopteririsul tehniliselt puudu jäi, tegid piloodid oma meisterlikkusega tasa.
Kuni esimese korraliku napsuni tundus lend üsna ebameeldiv. Hiljem oli ükskama. Teadsin, et allakukkumise puhul ma enda päästmiseks nagunii midagi teha ei saa. Veidike usaldust äratas küll see, et mõlemad piloodid olid üle viiekümne ja ikka veel elus.
Kui olime kohale jõudnud, laadisime moona maha ja asusime oma esimest laagrit üles panema. Selleks kulus pea neli tundi. Tuli ka paadid täis pumbata ja töökorda seada. Kiusatus tundmatu jõe ääres kohe kalale pageda oli nii suur, et viilisingi ühisest töötegemisest eemale, lonkisin esimese kärestiku juurde ja praktiliselt kohe sain ka kala. Selleks oli umbes 400 grammine harjus. Eesti kohta kena kala. Oli haaranud Meppsi nr 5 kõik kolm konksu suhu. Isegi kui oleks tahtnud, poleks seda kala enam tervena vabadusse lasta saanud. Nii väikest harjust ma hiljem enam miskipärast ei saanudki.
Järgmisteks kaladeks olid 2-kilone siig ning minu jaoks tundmatu lõhilane, kelle teadjad mehed limbaks määrasid. Püüdsin kuni pimedani. Mitmetesse kilodesse ulatuva kalakoormaga laagrisse jõudes sain kaaslaste käest tegemata toimetuste pärast pragada. Puhastasin osa kaladest ning üritasin neist midagi valmistada. See aga ei õnnestunud. Meie reisijuht võttis paar tervet puhastamata siiga, keeras need ilma maitsestamata fooliumisse ja heitis tulle. Ise teatas seejuures, et see on naturaalne kohalik delikatess. Pean tunnistama, et mina koos sisikonnaga küpsetatud kalast erilisse vaimustusse ei sattunud, kuid süüa aitas see näljaga küll.
Järgmisel päeval alustasime matka allavoolu. Juba esimestel kärestikel sai selgeks, et kalapuudust küll ei ole. Püüdsime ahnusest kõik nii palju kui jaksasime. Saagiks langesid harjused, lenokid, limbad, siiad ja mõni taimen. Õhtul tuli see peaaegu 100 kiloni ulatuv saak ära puhastada ja soolata. See pani järgnevatel päevadel mõtlema, et kui palju kala välja tõmmata.
Teisel päeval õnnestus minu paadikaaslasel esimene suurem, ligi 8 kilone taimen välja sikutada. Kala tegi päris korraliku tantsu ja teda me tagasi ei lasknud. Õhtul fileerisime ära ja mina praadisin fileed jahus paneeritult kuldpruuniks. Ära söödi kõik.
Teadjad mehed tegid erilise kohaliku delikatessi harjuse magudest. Kõigepealt eraldati kaladest maod, mari ja maksad. Seejärel puhastati maod sisemusest. Selle töö tegi eriti jälgiks see, et igal viiendal harjusel oli hiir kõhus. Mina viskasin sellised eksemplarid lihtsalt minema. Hiljem mõtlesin, et ilmaasjata - Siberi vabas looduses elav hiir on samasugune puhas ja terve loom nagu kõik teisedki harjuse poolt neelatud olendid. Paratamatult samastasin teda tavalise koduhiirega, kes mööda prügikaste kolab. Edasi kooriti ja hakiti mõned suured sibulad. (Sibul sisaldub pea kõigis Siberi toiduretseptides). Kogu kõnealune kraam laotati pannile ja praeti läbi. Kui mõtted hiirtest kõrvale õnnestus tõrjuda, siis maitses see siberi vokiroog tublisti üle keskmise.
Et enamiku päevasest ajast sadas vihma, oli kolmanda päeva õhtuks kogu varustus parasjagu läbi vettinud. Märga olekut lisas seegi, et üks kangetest kalameestest oli oma ülemeelikuse talitsematuse tõttu parvelt vette kukkunud. Magamiskotid ja madratsid olid märjad ning kaalus ligi kolm korda juurde võtnud. Telgi põrand lirtsus ja öösel tilkusid laest kondenseerumistilgad. Isegi veekindlad coretexist joped, püksid ja saapad olid lõpuks vee ülemvõimule allunud. See lõi meie ümber uued ja harjumatud tingimused. Harjumatule niiskusele lisandus ka järjest kasvav ebameeliv lehk. Eriti andis see tunda öösiti telgis, kus lisaks märgadele riietele lisasid aroomi neli jalast võetud saapapaari ja neli norskamise taktis tuulduvat suumulku, läbi millede päeval ohtrasti sibulat, küüslauku ja viina sisse aeti. Õnneks on kõikidel asjadel kusagil küllastuspunkt, millest enam halvemaks minna ei saa, pealegi harjub inimene kõigega. Kui õhtul telk üles pandi, oli soovitav esimesena magama minna. Siis oli seal veel suhteliselt värske õhk ning üleminek täielikule öörezhiimile läks sujuvamalt.
Kuigi hommikuti sai pestud kehaosi, mis ülariiete alt välja ulatusid, kasvas päev-päevalt vajadus ka tõsisema hügeeni järele. Külmas kliimas lihtsalt lahti riietuda ja end külma veega üleni pesta ei tundunud just kõige ahvatlevamana. Sellepärast saigi käepärastest vahenditest ehitatud saun. Selle tarvis pandi vaiadest kokku pandud midagi vigvamisarnast ning kaeti see presendiga. Sauna mineja võttis endaga kaasa kolm ämbrit, milledes ühes oli külm vesi, teises kuum vesi ning kolmandas lõkkel kuumaks köetud kivid. Kas selles saunas ka puhtaks sai, ei oska tagantjärgi öelda, aga puhtamaks kindlasti.
Suurim taimen kaaluga 12 kg püüti välja kolmandal päeval. Välja vinnati see ilma kahvata ja eelneva kalastamiskogemuseta.
Taimen on siberi jõgede suurim lõhilane, kelle kaal võib mõningatel juhtudel ületada 30 kg. Erinevalt eesti lõhest on taimeni keha välja venitatud ning ristlõikes ümaram. Nahk on tumepruun ja ilma täppideta. Pea on nagu tursal keha suhtes harjumatult suur ning niigi suure pea suhtes harjumatult suured lõuad on valmis alla neelama igaüht, kellest jõud vähegi üle käib. Taimeni põhitoidu moodustavad väikesed imetajad ja kalad. Lanti haaranuna teeb ta alguses meeletut sõitu. Siis pole mõtet üritada teda paadi juurde vedada. Tuleb oodata, millal kiskjal võhma vähemaks jääb. See juhtub tavaliselt üsna pea. Enamik kiires voolus elavaid kalu (va harjus) on loodud kiireteks sööstudeks, mitte aga pikaks võitluseks. Taimeni püügiks on sobilikud suuremad, kirevates värvides võnkuvad landid. Väiksemate lantide kasutamisel segab harjus oma aplusega suure kala võttu. Kuna taimeni suu on täis mitmes reas asuvaid teravaid hambaid, on soovitatav kasutada ka trossi. Parimateks võtuaegadeks on hommik ja õhtu.
Lenok on taimeni järel suuruselt teine siberi lõhilane. Suurimate kaal võib küündida paarikümne kiloni. Lenoki suu asetus meenutab natuke eesti vimma oma. Tumeroosa nahk on kaetud tihedalt pruu-nide täppidega. Jõe selles lõigus, kus meil kalastada õnnestus, tundus ta söövat ainult hiiri. Parimaks landiks pidasidki kohalikud kummist kunsthiirt. Parimaks püügiajaks oli hommik kottpimedast kuni päikesetõusuni ja õhtu hämardumisest kuni täispimeduseni. Parimateks püügi-kohtadeks olid paigad, kus kiirevooluline oja suundus peajõkke. Ilmselt passisid lenokid seal ojavoolu poolt jõkke kantud hiiri, kes olid üritanud üle oja pääseda. Minu poolt suurim tabatud lenok kaalus ca 5 kilo.
Limba meenutab nii välimuse kui ka liha värvi poolest jõeforelli. Kaal võib kohaliku jutu järgi küündida kuni 20 kiloni. Minu suurim kaalus küll 10 korda vähem. Olin ka kogu seltskonnast ainus, kes kaks sellenimelist tegelast välja püüdis. Sain mõlemad kärestiku alt august. Ei oska öelda, kas see on reegel või lihtsalt juhus.
Siig on välimuselt sarnane eesti siiaga. Ainsaks erinevuseks on see, et talle mahub pöörleva landi nr 5 kolmik vabalt suhu ning lemmiktoiduks on hiired ja väikesed kalad. Meie poolt püütud suurimad eksemplarid kaalusid 3 kg ringis. Liha muutub küpsetamisel lumivalgeks. Elab kärestikes ja toitub aplalt kogu päeva.
99% kalastikust moodustab harjus. Keskmine kaal jääb 800g ja kilo vahele. Kui vihmasadu ja tuul hetkeks järgi andsid ja vee kohale tekkisid mingid väikesed lendavad sitikad, näitas ennast korraga kogu jões elav harjuse populatsioon. See oli võrreldav vaatepildiga kalakasvatustiigis. Ainult, et see tiik oli sadu kilomeetreid pikk ja umbes 300 m lai. Esimese 40 heitega sain 40 kala. Seejärel istusin paadis ning jälgisin, kuidas õhku ahmivad ärnid suikudes värvi muudavad. Sellel päeval, mis oli üks retke viimastest, ma rohkem kala ei püüdnud. Istusin paadis ja kaifisin vaatepilti ning kohta, kuhu olin sattunud.
Hiljem kodus avastasin, et kirjanduse andmetel ida-siber harjuse elupaikade hulka ei kuulugi. Venemaa kaasaegsest kalade entsüklopeediast aga lugesin, et harjuseid on kahte sorti. Üks on euroopa- ja teine siberi harjus. Siberi harjuse elupaigaks ongi kogu siber kuni kaugidani välja. Siberi harjus erineb euroopa omast veelgi suurema ja värvilisema seljauime poolest. Keha värvus on veidi tumedam ja suu on nii palju suurem, et hiiri süüa saaks.
Kuigi meie matkajuht väitis, et haugi siinsetes vetes ei leidu, õnnestus meil siiski tabada üks 3 kilone vetehunt. See oli küll identne eesti suguvendadega. Luude rohkuse ja muu kala ülekülluse tõttu me teda toiduks ei tarvitanud. Räägiti ka Siberi järvedes elavatest gigantahvenatest. Paari jõe äärde jääva väksema järve ääres üritasime neid püüda, kuid tulemusteta.
Lisaks kaladele ümbritsesid meid ka loomad. Esimene viga, mida Siberis loodusesse jäädes kunagi teha ei tohiks, on kalarapete ja muude toidujäätmete jätmine lahtiselt laagri ümbrusesse. Meist jäid esimesel õhtul jõe äärde maha kalarapped, mida hommikuks enam ei olnud. Mina ega ka keegi teine ei osanud jälgede järgi öelda, kui suur see hundikari just oli, kes seal öösel maiustamas käis. Niisama hunt looduses inimest ei ründa, kuid ma kujutlesin pilti, mis võinuks juhtuda, kui keset huntide pidusöömaaega keegi meist telgist hädale oleks läinud. Kui isegi sõbralik kodukoer võib rünnata seda, kes püüab temalt toitu ära võtta, siis hundid võinuks sellise segaja hõlpsalt oma menüüse arvata. Karu või karud olid palju ettevaatlikumad. Karujälgi, mis igal öösel laagri ümbrusse tekkis, ei leidnud me siiski lähemalt kui 300 m. Loomadest nägime ainult põtra ja põhjapõtra.
Ühel päeval sõitsime kahekesi teistest veidi eespool ning otsustasime teha väikese peatuse, et teisi järgi oodata. Kaldalt avastasime kahed inimjäljed. Ühed olid umbes nr 47 vene päritolu kummikud, teised veidi väiksemad ja arusaamatud. Jäljed olid savisel pinnasel, tulid metsast ja läksid sinna tagasi. Kuna vihma sadas ning nii meie kui ka tundmatud jäljed haihtusid pinnalt umbes 10 minutiga, pidid need olema jäetud vahetult enne meie tulekut. See tegi enesetunde veidi kõhedaks. Teoreetiliselt puudus siin ju inimese viibimiseks igasugune võimalus. Lähim ja ainus asula oli Jenissei ääres asuv Turuhansk, kuhu linnulennult oli 200-300 km. Põhja poole jäi Norilsk, kuid sinnani oli 2000 km. Mägede ja rabapinnase tõttu ei tulnud jalgsimatk kõne allagi. Mööda kärestikulisi jõgesid Jenisseist üles sõita teinuks kokku ligi 1000 km. Helikopteriga polnud siinsetesse paikadesse pilootide sõnul kedagi toodud ja jäetud.
Meelde tulid seigad Nikolai Baturini raamatust "Karu süda". Temagi nägi Siberi looduses asju, mis tegelikult polnud võimalikud.
Üldse on sellises suures ja tsiviliseerimata paigas kogu aeg tunne, et keegi jälgib sind. See ei tundu olema loom ega inimene, vaid midagi enamat. Vähemalt mina tundsin, et kui seda miljonite aastatega välja kujunenud looduse tasakaalu siin millegagi rikkuda, saab ilmselt karistada. Sama tunne ei lubanud püütud kalu asjatult vedelema jätta ja neid lihtsalt niisama välja püüda. Laagripaikadest sai enda järgi koristatud kõik inimtegevuse jäljed. Taigas tunned, kui väike mutter sa loo-duses tegelikult oled. Loodusel on palju võimalusi sind karistada ja abi saad anda endale vaid ise. Meie õnneks keegi meist konte ei murdnud ega haigeks ei jäänud.
Reisi viimasel päeval asendus kalapüügihasart helikopteri ootamisega. Kuna ilm oli udune ja kopter ilma elementaarsete navigatsioonivahenditeta, oli võimalik, et oodatud raudlind ei tulegi. Selliseid asju olevat juhtunud. Kui lõunatund oli möödunud, muutus ootus närvilisuseks. Vene-maal olid parasjagu pühad, mistõttu arvasime, et nagunii joovad. Või läks küla ainus kopter lihtsalt katki. Või ei ole kütust või eksisid ära või ei leia meid lihtsalt üles või unustasid, et me seal metsas oleme. Või jäi meil tagasisõit maksmata ja sellepärast ei tulda või on kogu raha meilt juba kätte saadud ja polegi mõtet enam järgi tulla. Ometi kostus õhtu eel kusagilt kaugelt kopteri müra ning tuttav kopteririsu maandus meie poolt ette valmistatud platsile. Kõigi südameid täitis rõõm, kuigi seda välja ei näidatud. Hakati hoopis asju pakkima ja äralennuks ette valmistuma.
Maast lahti saanud, sisenesime koheselt paksu pilvemassi. Kuna kogu alkohol oli reisil ära joodud, polnud ka julgusenapsu saada. Enesetunne muutus eriti sandiks siis, kui üks pilootidest minu poole pöördus, ning teades, et mul on kaasas GPS, küsis minult meie koordinaate. Helikopteri teraskeres GPS pilti ette ei võtnud. Avasin sõidu ajal kopteri akna ning hoidsin seadet käega aknast väljas, kuid ka see ei aidanud. Suur tiivik, mis meie kohal tiirles, ajas navigatsiooniaparaadi sassi. Hiljem siiski selgus, et asi kõige hullem polnudki. Piloodid tahtsid vaid oma andmeid minu omadega võrrelda. Kust nad need oma andmed said, jäi minule saladuseks.
Turuhanskist algas meie astmeline tagasitulek tsivilisatsiooni. Moskvas tuli meil juba tõsiselt kokku puutuda inimmaailma probleebidega. Taksojuht, kes meid ühest lennujaamast teise viis, tegi meile omavoliliselt pikema linnaekskursiooni ning me jäime Tallinna lennukist maha. Helistasin Tallinnasse sõber Endrikule, kes oli kunagi lennundussüsteemis töötanud, ning kurtsin muret. Mismoodi ta asju organiseeris, seda ma ei tea, kuid tal õnnestus meie kehtetud piletid väikese lisatasu eest ümber vahetada lennuks Stokholmi kaudu Tallinnasse. Viperustele vaatamata jõudsime planeeritud kuupäeval koju.
Taganjärele võin nüüd öelda, et see siberireis oli minu senise elu üks põnevamaid. Kõiki neid tundeid, mis hinge kohapeal vallutasid, ma kahjuks paberile panna ei oska. Niipalju võin öelda, et sellised retked õpetavad lihtsatest asjadest rõõmu tundma ja väärtustama seda, mis meil juba olemas on. Olemasoleva väärtust ju muidu ei tunne, kui pead vahepeal tajuma selle kaotamise võimalikkust.

Siberis käis koos sõpradega
HANNO KASK