ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 27 sisukord:
» Ettevaatust — puuk! Endrik Tõnsberg
» Eesti vete kalad: Koger & hõbekoger. Leili Järv
» Püügiviis: Punasejaht mullujuki ja putukaga
» Fotovõistluse "Talvine Eesti" tulemused
» Karvased ja sulelised. Vladislav Korzets
» Kalakott
» Kogemus: Kevadisest särjest. V.Korzets
» Landikool: Lipplant ilma raskuseta. V.K.
» Landilugu: South Bend Bass Oreno, võrdne võrdsete seas. Kalle Kroon
» Nipid & nõksud: Lisaraskusest vabinalandil; Tamiili kerimine; Võdikute ergastamine
» Kulibiniaana: Klaaskolb söödakalaga; Raadio teel juhitav kalastusvahend. V.K.
» Kalapalad: 2 x Herbert Tsukker
» Veekogud: Järvede ummuksilejäämine — põhjused ja tagajärjed.Toomas Kõiv, Ingmar Ott, Peeter Nõges, Arvo Tuvikene
» Toimumisi: Vene-Eesti piirilõhekõnelused; Seminar suurjärvedest. Endrik Tõnsberg
» Nõukoda: Järvede eutrofeerumisest ja noorendamisest. Randel Kreitsberg
» Kalavarud: Lõhevarude taastootmisest Eestis. Ene Saadre
» Avalik arvamus: Röövpüük või harrastus?
» Äritekst: Väga heal ja heal võrgul on vahe!
» Uudiseid & kommentaare. V.K.
» Paadilisa: Muutused väikelaevade ülevaatusel ja registreerimisel. Ralf Mae
» Äritekst: Kaasaegne kummikas
» Äritekst: Lihtsa kalamehe tubli abimees
» Võistukalastus: Ida-Virumaa lahtised MV; Tallinna klubi lahtised MV; Tallinn-Soome sõprusvõistlus; Kuldkala 2003; Maardu 2003;
» Otepää mängud; Loosalu ahven; MiljonijahtSoomes
» Pajas ja pannil: Randlase kalasupp maarohtudega. Mart Vabar
» Retsepte interneti-Kalastajast
» Pajatus: 2x Kaido Krass
» Kolm ussikest. Arved Kiisk
» Maailm: Soomes jõge forellistamas. Endrik Tõnsberg
» Ookeanitrolling Keenias. Viljar Meister
» Taigaa, taigaa.... Hanno Kask
» Äritekst: Revali Merekool
» Äritekst: Jõgisoole kogu perega
» Maailm: Saltstraumen 2002. Ralf Mae
» Pärimus: Miks Ülemistel aed ümber? Kala müümine
» Äritekst: Uudised Okumalt ja R.T.-lt
» Äritekst: Kalamehe kaamera
 
Ookeanitrolling Keenias. Viljar Meister
Kevadine Ahvenamaa hakkas ununema, sügisene Kalastaja-klubi Norras käik oli veel meeles, aga korrata saab seda alles järgmisel sügisel. Nii hakkaski hing kripeldama. Kui nüüd lisada veel, et möödunud aastal jätsid meie jõed, järved ja meri kaunikesti kurva mulje ning ka pikk ja kõva külm tegid jäässe aukude puurimise omaette ettevõtmiseks, mistõttu nii mõnigi kord kass üsna vihaselt kräunus, siis võib mõista, et mõõt ja hing said täis. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
Kalamehest sõber Raivo ja kümme muudki õnnelikku juhust (loe: abikaasa, reisifirma, raha jne) ning otsus saigi tehtud. Sõidame Keeniasse, aga ainult ühel tingimusel - kui saab ka kala püüda.
Et sõit tuli kuidagi äkki, jäid igasugused praktilised ja teoreetilised ettevalmistused olematuks. Läbi sai lapatud "Kalastaja" aastakäigud. Tundus aga , et Endriku, Hanno ja Toomase püügid Austraalias, Ameerikas ja muudes kaugetes paikades olid neile sama ootamatud nagu meie eelseisev kalapüük Keenias.
Midagi oli ju nähtud SAT TV kaudu ja midagi ka loetud, aga see oli ka kõik.
Kui vaatad kaarti, siis näed, et satud maakera lõunapoolele, aga siiski praktiliselt ekvaatori alla. Seega, kui meil on talv, on neil suvi ja vastupidi. Ekvaatori lähedust tunned kuumusest (+30° C)ja näed sellest, et keskpäeval ei teki praktiliselt varju.

Riided, kreemid ja muu
Õhukesest riidest müts, T-särk ja lühikesed püksid. Riided vali sellised, millest hiljem kahju ei ole, sest tegemist on kaladega, kes on suured ja kellel on palju verd. Jala otsa sandaalid või "plähvid", paadini tuleb kahlata vees ja meresii-liku otsa astumisega võib lõppeda sinu kalapüük.
Kanna korralikke päikeseprille. Meie putkades müüdavate 100 kroonistega ei ole seal midagi teha.
Kreeme, mis kaitsevad päikese eest, läheb palju. Pool päeva ookeanil olles määrid ennast ikka mitu ja mitu korda. Sama kehtib maismaal viibides. Ära usalda ka päikest, mis on pilve taga. Sellega läks alt sõber Raivo, aga siis tuli juba teisi kreeme kasutada. Meie poolt kaasa võetud päikesekaitse kreemi UV stabiilse UVA+UVB filtersüsteemi tase oli 15. See oli ka vist nõrgim, millest seal üldse kasu on. Soovitatakse 20 ja enam.
Peale päikese loojumist aga määri ennast kreemiga, mis leevendab päeval saadud päikesepõletusi. Sellest ei pääse.
Meie "varustusse" kuulusid ka fotoaparaadid, dzhinn ja toonik. Viimased oli julgustuseks, kui tuleb eriti suur kala. Seekord ei tulnud, aga asja ette läksid ikkagi. Dzhinni ja toonikut kasutasime profülaktilise vahendina igal õhtul malaaria vastu. Olgu ära märgitud, et 10 päeva enne Keenia piiri ületamist peavad olema tehtud kaitsesüstimised difteeria, teetanuse ja kollapalaviku vastu. Lase arstil välja kirjutada ka tabletid malaaria vastu. Ka sääsetõrjevahendid võta kaasa, OFF aitab. Jäta meelde, et malaariat edasikandvad sääsed lendavad õhtul ja öösel.
Kellel on vähegi kalduvust jääda merehaigeks, võtku kaasa vastav ravim või ärgu parem üldse mingu. Ookeanilaine pole naljaasi.
Elasime linnas nimega Malindi, so Keenia suuruselt teine linn Mombassast 120 km mööda rannikut ekvaatori poole. Kõik ekskursioonid ja ettevõtmised tellisime kohapeal saabumise esimesel päeval ja õigesti tegime.
Ookeanikalastus on seal turistide seas väga populaarne ja vaba paati polegi nii kerge leida. Paadi all tuleb mõelda ookeanikaatrit kahe 180 hj diiselmootoriga ja pikkusega alates 35 jalga. Meil vedas. Saime parima paadi, aga ka kallima, kapteniks firma omanik ise. Firma pärandas talle tema isa.
Ka kõik muu oli sellel reisil kena ja kaunis, kuid siinkohal räägime just kalapüügist.

Kalale!
Kätte jõudis 11. jaanuari varahommik. Äratus kell 4.30. Ärasõit kell 5.30.
Oh imet! Meile järgi tulnud bussi roolis istus valge ja veel imelikum, valge naine. Nagu vestlusest selgus, oli ta firma omaniku abikaasa. Sõit läks Watamu randa Hemingway nimelise hotelli suunas. Selle mehe nimi ütleb ka kalameestele midagi. Tundub, et ta on omal ajal kõik paremad kalapüügi kohad üles otsinud ja kuulsaks teinud või kirjutanud. Tee peale jäävast hotellist võtsime peale kaks Lõuna-Aafrika kalameest, et viia nad randa, kus neid ootas teine paat. Kalamehed leiavad ühise keele ruttu. Paarikümneminutilise sõidu jooksul selgus, et nemad on siinkandis vaata, et "igapäevased" hobikalastajad, kes muidu elavad oma riigis Queenstowni linnas.
Hobideks on mõlemal fishing and drinking: eile näiteks sai üks 24 tuunikala, teisest hobist ei räägitud, aga mingid kahtlaselt suured kotid olid neil lisaks landikastidele küll kaasas.
Küsimusele, et miks te siin Keenias kalastate, on ju ka Lõuna-Aafrikas võimalik kala püüda nii India kui ka Atlandi ookeanist, vastati seda, et Keenias on ookean rahulik, ei ole tormituuli ja üldse võtab kala paremini.
Tundus nii, et neile oli asi iseenesest mõistetav, noh, nagu meie mandrimehele minek Saaremaale või Hiiumale, äärmisel juhul Ahvenamaale.
Meie omalt poolt rääkisime, et meil on praegu -30° C ja kalapüügiks peame poolemeetrisesse jäässe augu puurima. Nemad olid lund viimati näinud 1981. aastal.
Siinkohal üks oluline täpsustus. "Meie" olime sõber Raivo, mina ja meie naised, keda läbimõtlematult olime lubanud kalale kaasa tulla. Naine paadis, paat .... !
Lõuna-Aafrika kalastajad küsisidki, et kas ka prouad püüavad kala. Vastasime, et nemad on nagu rohkem kaladele söödaks kaasas. Naer ei jõudnud lõppedagi, kui jõudsime pärale.
Meeskonnaks olid firmaomanikust paadikapten ja kaks neegrist abilist. Sai ka selgeks, et Eestis müüdavate ritvade, rullide ja tamiilidega ei ole ookeanil midagi peale hakata. Järelvedamine e trolling tundus püügivahendeid vaadates olema vaat´ et ainus püügiviis.
Kapten vaatas meid üle ning uuris, kas me enne oleme kala püüdnud. Lõime rinna kummi ja vastasime, et oleme ja seda isegi Norra meres. Noh, samahästi võinuks öelda, et Peipsi järves.
Jalutasime läbi vee mootorpaadini, millega meid viidi edasi suure paadini. Kaasa võeti kaks suurt termoskasti, ühes sööt kaladele, so poolitatud kalad ja lihatükid, teises õlu, fanta, coca, mineraalvesi ja limonaad. Kõik kohalik toode. (Vahemärkus - Keenia õlu on väga hea, eriti "Tusker", mida toodetakse aastast 1922. Mahladest ma parem ei räägigi. Tundub, et meil müüdavad mahlad on muu maailma mahlanõude pesuvesi. Tarbijakaitsel on meil veel palju tööd.)

Püügiriistad
Mootorid pandi käima, kapten astus rooli, abilised aga palusid endid mitte sega-da ja alustasid ritvade valmispanemist ning konksude söödastamist. Oh imet, landid ei olnudki suured! Nende seas leidus ka kolm tuttavat, mida Ahvenamaalgi edukalt kasutatud. Nimelt Rapala landid Magnums, pikkusega 14 cm, mõeldud soolase vee jaoks. (Täpsustuseks ka värvid: RH, SDG, SM. Hiljem tundus, et tegijaks osutus nn "kiirabi" - RH.) Pärast nägime kaldal tõsiste kalastajate kastides veel firma Storm enam-vähem sama tüüpi lante. Teisi ei tundnud.
Püüdsime abilistele Eesti asukoha selgitamisel kasutada Magnumisse pressitud nime Finland, aga asi oli lootusetu.
Rullid firmalt Penn, tamiili läbimõõt 1,5-2,0 mm, suunamine ridval üle rullikute. Ritvade pikkused 2,2-3,0 m. Tamiili otsas haak, mille külge kinnitati natukene peenemast tamiilist umbes 2,5 m pikkune lips, mis lõppes rakistega: tükk rauda, värvilist kummi, konksud, millede külge kinnitati nööriga poolik kala või lihatükk. Rakise, landi ja tamiili vahele jäi 50 cm terastraati. Valmistuti püügiks erinevatel sügavustel ja erinevate kalade tabamiseks.

Püük ise
Kaldast paari kilomeetri kaugusel tekkis paadi taha ähvardavate seljauimedega parv. Sharks e haid oli abiliste selgitus. Mõtlesime, et nüüd läheb lahti, aga ei midagi. Paadile pandi veelgi kiirust juurde ja kadunud nad meie tagant olidki .
Üleeile oli aga selle paadiga välja püütud 352 kg kaaluv hai. Seda tõendas ka püügipäevik, kuhu kõikidel päevadel püütud kalad olid sisse kantud, suuremate puhul ka kaalud ja mõõdud, samuti püüdjate nimed ja riigid. Hai oli püüdnud Belgia Kuningriigi kodanik. Pärastpoole saime teada ka põhjuse, miks me haisid püüdma ei hakanud - haisid ei osta keegi.
Olime sõitnud 30 minutit. Maad polnud juba ammu näha, paiknesime rannast ca 25-30 km kaugusel. Ülalt kostis kapteni hüüd "tuna". Eespool, ca 300 m kaugusel, oligi näha veest välja hüppavaid kalu. Paadil võeti hoog poole peale, kuskil nii 8-10 sõlmele.
Abilisi ei tohtinud nüüd kohe üldse enam segada. Seitse ritva pandi valmis ja söödad lasti sisse. Kuidas see täpselt käis, nõuaks omaette peatükki. Lühidalt, landid jäid vees ülespoole, kalarakised vedajate ja raskustega allapoole. Landid olid paadist umbes 30-40 m kaugusel. Ridvad ja rullid kinnitati nööridega paadi külge. Kui landid olid vees, kästi meil ümber kere siduda vastavad toed ridva käepideme.
Ja siis ta rabas. Ühel rullil pani tamiil sirinal minema. Abilised kamandasid mind ritva hoidma ja pumpama. Noh, oli alles jõud seal teises otsas! Kaptenilt ja abilistelt hakkas tulema õpetussõnu, mis tõlgituna tähendasid: ole rahulik, pumpamisel ära kaota kontakti kalaga, suuna tamiili rullil, ära roni tooli peale, see on suure kala jaoks, toeta jalad vastu paadi äärt.
Varsti hakkas ka kala aru saama, et pole siin midagi enam ketta sidurit kulutada ja tuleb paadi poole liikuda. Aga ta tuli tõesti aeglaselt ja sugugi mitte otsejoones. Abilised tõstsid ülejäänud ridvad kõrvale ning paat seisis praktiliselt paigal. Ja siis ta tuligi. Abiline haaras kinnastatud käega lipsu otsast ja teine õngitses kongitsaga. Paadis ta oligi!
"Yellow tuna, very good" kõlas kaptenilt. Kala ligi lasti mind alles peale uimastavaid lööke ja landist lahti päästmist. Võib ikka inimesel õnnis tunne olla küll! Kuskil 12 kg. Kala visati paadi taha sumpa.
Kell oli 8.00. See on fikseeritud abikaasa märkmikus. Need olid ka tema selle päeva viimased märkmed. Paat seisis ja ookeanilaine tegi oma töö. Jõudsin talle ulatada veel ämbri, milles abilised sõidu ajal oma kohvitasse olid loputanud. Tema edasist olukorda ei ole kena kirjeldada. Asi läks lõpuks nii hulluks, et kapten, saades meilt nõusoleku, keeras 2 tundi varasemast otsa ranniku poole. Siit ka hoiatus - merehaigus pole naljaasi.
Kuid tagasi püügi juurde. Varsti sirises rull jälle ja nüüd oli sõber Raivo kord. Samad õpetussõnad, lisaks üks "tark" veel juures. Aga ära läks ja päris paadi juures. Vast ka suurem, sest sõber nägi väsinum välja.
Seda tuli tähistada vanal heal viisil. Selleks meil aega jätkus, kuna ritvade seadmisega tegelesid abilised. Sai võetud õlut ja ka kangemat. Ka abikaasa suutis veel paar sõna öelda.
Laineharjale tõustes oli paari kilomeetri kaugusel näha teisi paate. Sinna suund võetigi. Ei läinud kaua, kui jälle üks rullidest sirises ning ka sõber sai "käe valgeks". Ikka yellow tuna ja very good. Meie tuju tõusis, aga ühel muudkui lan-ges.
Ja siis juhtus see, et sirisema hakkasid viis rulli korraga. Aga meid oli kolm.... Andsime oma parima ning kolm saime ka kätte. Nüüd võib öelda, et Raivo proua Katrin on üks vähestest eestlannadest, kui mitte ainus, kes India ookeanist yellow tuna on kätte saanud. Tema kala tuli pikalt. Sai selgeks, miks Lõuna-Aafriklased meilt naiste kohta küsisid.
Edasi läks nagu läks.
Käisime Raivoga muudkui vaheldumisi kalasid välja kerimas, aga kapteni nägu muutus meie merehaiget vaadates järjest murelikumaks. Tundus, et täna jääb unistuste kala siiski veel välja püüdmata. Suurima yellow tunaga vedas minul, sest minu kord oli ritva võtta, kui see 20 kilone otsa tuli. Kapteni very good tundus kohe väga suure tunnustusena.
Juba kodus tuunikalade asja lähemalt uurides sain selgeks, et püüdsime kulduim tuuni, ladina keeles Thunnus albacares. Kasvab ta üpris kiiresti ja kuni 2 m pikkuseks ja 130 kg raskuseks. Nii, et ... Ikkagi on too 20 kilone hetkel minu kõige suurem kala.
Kokku saime kuusteist tuuni. Suutmata kauem välja kannatada meie merehaige abitut seisundit, andsime kaptenile, kes meile juba mitmendat korda küsivalt otsa vaatas, lõpuks märku lahkumiseks. Kaks tundi magusat püügiaega jäi kasutamata. Ei ole aga halba ilma heata - selle eest on mul alates 11. jaanuarist 2003 abikaasalt luba minna kalale kuhu ja millal tahan.

Kalad ja muu
Tagasisõidu ajal täideti püügipäevikut ja pandi asju kokku. Kõik kettad valati üle mageda veega, kuivatati ja pandi koos ritvadega pehmest riidest kottidesse. Kaldale jõudes sai ka selgeks miks yellow tuna oli very good. Ostjad juba ootasid värsket kala. Kalad kaalusid 10-st kuni 20 kilogrammini ja iga kala pealt sai kapten 300 kuni 500 keenia šillingit, so 60 kuni 100 eesti krooni. Aga see on Keenias juba suur raha.
Kuni kapten kaladega kauples, sai ka ringi vaadata. Klubiruumi seintele olid paigutatud 1998. ja 2000. aastal püütud musta ja sinise marliini topised. Siseruumis aeti juttu, vaadati lante ja joodi õlut, nagu kalamehed ikka. Oli näha, et siia tuldi kala püüdma teadlikult, valides mida ja kuidas püüda. Nendel, keda nägime, olid ikka omad "riistad" kaasa võetud.
Uurisime, milliseid kalu ja millega siin püütakse. Loetlen: tuun (aga neid on seal vaat et 10 erinevat liiki), wahoo (mis ta eesti keeles on, ei oska öelagi, saksa keeles on tal sama kirjapilt, inglise keeles Oahu fish), sinine ja must marliin, kuningkala (inglise keeles kingfish), dolphin (eesti keeles kuldmakrell), hai (neidki on seal mitmeid liike). Kõike ei osanud ja ei oleks jõudnudki üles kirjutada.
Põhiliseks püügiviisiks on trolling e järelevedamine. Landid, söödad, sügavustüürid sõltuvad püütavatest kaladest. Jõudsime tähele panna, et landid on enamuses kirevad, 10-20 cm pikad. Kui vedamisega satutakse kalaparvele ja on veel "vabu käsi", siis võib ka spinningut visata, aga riistad peavad siis vastavad olema. Näiteks: AbuCarcia Ambassadeur 7000 või teiste firmade rullid samast klassist; ridvad vastupidavad ja 2,9-3 meetrit pikad. Huvitav, et me ei näinud ühelgi rullil nööri, kõik olid tamiilid. Paadis esitasime sama küsimuse abilistele ning asja põhjendati sellega, et nöör on ohtlik ja sellega võib sõrme lõigata.
Ka lendõngega pidi püüda saama, aga seda me ei näinud. Ka ei pidanud kala iga päev ühtemoodi võtma, näiteks saadi meie paadist saadi eelmisel päeval ainult neli tuunikala. Üleeelmine päeval aga, nagu eelpool lugesime, saadi igavene pirakas hai.
Tagasi hotelli tõi meid firma omanik ise. Oli teine ühe kalagi meile kaasa võtnud. Aga ei olnud meist selle valmistegijaid. Seda viimast kahetseme veel praegugi.
Kui sõiduks läheb, vali turismifirma, kes sinu eest hoolitseb. Meie täname Domina World Travelit.
Suuremad kalad jäid püüdmata. Nii, et... mine tea.
VILJAR MEISTER