ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 27 sisukord:
» Ettevaatust — puuk! Endrik Tõnsberg
» Eesti vete kalad: Koger & hõbekoger. Leili Järv
» Püügiviis: Punasejaht mullujuki ja putukaga
» Fotovõistluse "Talvine Eesti" tulemused
» Karvased ja sulelised. Vladislav Korzets
» Kalakott
» Kogemus: Kevadisest särjest. V.Korzets
» Landikool: Lipplant ilma raskuseta. V.K.
» Landilugu: South Bend Bass Oreno, võrdne võrdsete seas. Kalle Kroon
» Nipid & nõksud: Lisaraskusest vabinalandil; Tamiili kerimine; Võdikute ergastamine
» Kulibiniaana: Klaaskolb söödakalaga; Raadio teel juhitav kalastusvahend. V.K.
» Kalapalad: 2 x Herbert Tsukker
» Veekogud: Järvede ummuksilejäämine — põhjused ja tagajärjed.Toomas Kõiv, Ingmar Ott, Peeter Nõges, Arvo Tuvikene
» Toimumisi: Vene-Eesti piirilõhekõnelused; Seminar suurjärvedest. Endrik Tõnsberg
» Nõukoda: Järvede eutrofeerumisest ja noorendamisest. Randel Kreitsberg
» Kalavarud: Lõhevarude taastootmisest Eestis. Ene Saadre
» Avalik arvamus: Röövpüük või harrastus?
» Äritekst: Väga heal ja heal võrgul on vahe!
» Uudiseid & kommentaare. V.K.
» Paadilisa: Muutused väikelaevade ülevaatusel ja registreerimisel. Ralf Mae
» Äritekst: Kaasaegne kummikas
» Äritekst: Lihtsa kalamehe tubli abimees
» Võistukalastus: Ida-Virumaa lahtised MV; Tallinna klubi lahtised MV; Tallinn-Soome sõprusvõistlus; Kuldkala 2003; Maardu 2003;
» Otepää mängud; Loosalu ahven; MiljonijahtSoomes
» Pajas ja pannil: Randlase kalasupp maarohtudega. Mart Vabar
» Retsepte interneti-Kalastajast
» Pajatus: 2x Kaido Krass
» Kolm ussikest. Arved Kiisk
» Maailm: Soomes jõge forellistamas. Endrik Tõnsberg
» Ookeanitrolling Keenias. Viljar Meister
» Taigaa, taigaa.... Hanno Kask
» Äritekst: Revali Merekool
» Äritekst: Jõgisoole kogu perega
» Maailm: Saltstraumen 2002. Ralf Mae
» Pärimus: Miks Ülemistel aed ümber? Kala müümine
» Äritekst: Uudised Okumalt ja R.T.-lt
» Äritekst: Kalamehe kaamera
 
Püügiviis: Punasejaht mullujuki ja putukaga
Lõheliste (aga mitte ainult nende) püüdmiseks on olemas Eestis suhteliselt vähe levinud püügiviis, mis koondab endas ujukõnge, spinningu ja lendõnge. Asja mõte on selles, et kalale pakutakse peibutisena kuiva või märga (ujuvat või uppuvat) kunstputukat, kuid putukat ei heideta vette lendõnge, vaid spinninguridvaga; heitmise teostatavuseks, ent ka putuka paremaks juhtimiseks vees ning võtmise kiiremaks silmamiseks, lisatakse rakendusele ujuk. Idee on lihtne ja vaimukas ning mõningates oludes on niisugusel õngel eeliseid nii spinningu kui ka lendõnge ees. Allpool asjast lähemalt


Ritv
Paremini sobib pikemat sorti ritv pikkusega 3-4,5 meetrit. Ritv võib olla stekkerjatkudest koosnev või ka teleskoopiline; landiloopimiseks mõeldud spinninguritv või kaugõngitsemiseks mõeldud match-ritv. Stekkerühendusega ridva puhul sobib pikkuseks paremini 3-3,3 m, teleskoopridva puhul aga kuni 4,5 m. 3,6-4,5 m pikkused stekkerühendusega match-ridvad on aga sedasorti õnge jaoks enamasti liialt pehmed ja väiksevõitu heitevõimega.
Miks peab ritv nii pikk olema? Asi on selles, et rakenduse "tööosa" on enamasti ligi 2-meetrise pikkusega või veel pikemgi (püügi tulemuslikkus sõltub tihti just "tööosa" suuremast pikkusest) ning lühikese ridvaga ei õnnestu seda eriti heita.
Lõhe püüdmiseks suuremates jõgedes kasutatakse enamasti pikki teleskoopritvu, mil on rakenduse heitmiseks ning kala väljatoomiseks piisavalt võimsust, nende heitevõime peaks olema ca 50-100 g.
Stekkerühendusega match-ridvad sobivad paremini jõe- ja meriforelli püügiks keskmistel jõgedel. Väikestele jõgedele sobivad ka tavapärased spinninguridva heitevõimega 10-50 g.
Ridva toimeviis peab võimaldama rakendust kaugele heita, seega sobivad paremini pehmemad, aeglasemad, paraboolsemad ridvad. Kala võttu ei pea me tajuma koheselt ridvalt, vaid näeme seda ujukilt.

Rull
Rulli osas ei ole see püügiviis eriti nõudlik. Jõeforelli püüdmisel võib rull olla pisemat sorti, suuremate lõhede väljatoomiseks sobib hästi multirull. Ülekanne ei pea olema suur, kuna püügiviis ei vaja peibutise kiiret kerimist, ka sedasorti täiendused nagu nt keeruvältija ei ole olulised.

Kaks rakendusviisi
1. Pealiini külge seotakse 1-3 lühikest lipsu (2-5 cm) ning pealiini lõppu kinnitatakse ujuk.
2. Pealiini lõppu kinnitatakse ujuk, ujuki külge aga pikk lips (2-3 m) üheainukese putukaga.

Õngenöör
Eelistatud on monofiil. Punutud nööri võiks kasutada vaid pealiinina, so rullilt ujukini, rakenduse tööosa peaks aga olema ikka tamiilist. Asi on selles, et nöör on liiga lörts ja nöörist lipsud hakkavad keerduma ning sassi minema.
1. rakendusviisi puhul (tipneb ujukiga) valitakse pealiin võimalikult peenena, läbimõõduga 0,18-0,20 mm. Peene tamiili valimise põhjuseks on see, et peenemat on väiksema massi tõttu hõlpsam hoida veepinna kohal. Asi on oluline just seisuvees kalastades, kus veevool meil ise rakendust ei sirgesta: pealiin hoitakse vee kohal nii, et lipsude otsas olevad kunstputukad oleksid veepinnal või selle ülakihis. Jämeda ja vastavalt raskema tamiiliga on seda teha võimatu. Lipsud seotakse sama jämedast või vaid üsna väheke peenemast tamiilist kui pealiin - siis ei hakka lipsud ümber pealiini keerduma.
2. rakendusviisi puhul erineb asi tavapärasest ujukõngest esmajoones selle poolest, et enamasti ei kasutada rakenduse juures õngetina. Kui püütakse lõhet, on sobilik kasutada tamiili läbimõõduga 0,25-0,4 mm.
Eelistatud on jäigad, vähese venivusega tamiilid.

Ujuk
Selle püügiviisi puhul kasutatakse enamasti spetsiaalseid mull-ujukeid, mille kaalu ja ujuvust saab muuta ujukisse valatava veekoguse varieerimisega. Ujukid võivad olla kerakujulised, tilgakujulised või lamedamaks pressitud muna kujuga. Selli-sed ujukid on tavaliselt valmistatud kas läbipaistvast, toonitud või ka värvilisest plastist, neil on 1-2 aasa tamiili kinnitamiseks ning 2 korgikest, millega suletakse veevalamise avaused. Korgikesed ei tohiks ujuki pinnalt liiga kõrgele ja liiga järsult välja ulatuda, muidu hakkab tamiil pidevalt nende taha takerduma. Selle poolest on head "Kuusamo" mullujukid, milledel ei ole eenduvaid osasid.
Kasutatakse ka penoplastist või puidust valmistatud ujukeid, mis raskustatakse spetsiaalsete tinadega.
Ujuki kujul on tähtsust nii heitmise kui ka mängu jaoks. Piklikuma või tilgakujulise kujuga ujuk lendab heitel kaugemale, kuid oma väiksema veetakistuse tõttu hakkab ka märksa kergemini "sõitma" kalamehe poole, kui too üritab tamiili vee kohale tõsta. Kaugelt lõhet püüdes eelistatakse voolujoonelisema kujuga ujukeid, seisuvees forelli püüdes aga ümaraid.
Ujuki värvus võib olla erinev. Kaugemalt lõhet jahtides kasutatakse erksavärvilisi ujukeid, lähemalt ning seisvas vees aga läbipaistvaid, sest seal on kala ettevaatlikum. On ka kahevärvilisi ujukeid, millede ülemine pool on kalamehe jaoks erksat värvi, alumine pool aga veekoguga värvilt sulanduv.

Putukad
1. rakendusviisi puhul kasutatakse enamjaolt kuivi kunstputukaid, harvemini ka märgi. Nümfe eriti ei pruugita.
2. rakendusviisi puhul ja kui kütitakse lõhet, kasutatakse reeglina märgi, uppuvaid putukaid.
Millist putukat just nimelt valida, on teadus/kunst omaette. Eks alustuseks võib proovida püüki poeputukatega või laenata/lunida mõne putuka tuttavalt lendõngitsejalt, kui asi aga "haakima" hakkab, tasub juba ise nende valmissidumist proovida. Ei see nii keeruline olegi, kui kaugelt paistab.

Püük
1. rakendusviis
Jõgi: jõeforell, harjus (mitte küll Eestis).
Rakenduse ujutamisel/pidurdamisel tuleb taodelda seda, et putukas liiguks jõe põhja suhtes üsna aeglaselt, seda ka kiirema vooluga jões. Kala vajab põhjalt pinna lähedale jõudmiseks mõnevõrra aega - kui sööt veepinnal kiiresti kihutab, vajab selle kättesaamine kalalt liialt suurt pingutust ning energiakulu ei ole toidu loodetava väärtusega vastavuses, mistap kala jätab ründamata. Just seda juhtub vahel lendõngepüügil, kui pärast putukat veele langev nöör hakkab koos vooluga putukat liiga kiiresti "sõidutama". Seevastu ujuki kasutamine võimaldab tõsta tamiili vee kohale ning vool ei vea seda kaasa.
Jõgedel sooritatakse heide allavoolu 45 kraadise või veel väiksema nurga all ning pealiini püütakse hoida pidevalt õhus, et ei tekiks tamiililooka.
Seisuvesi: jõeforell
Ka seisuvees tõstetakse tamiil vee kohale. Ujuk ja lipsud hakkavad seejuures vaikselt kalamehe poole liikuma. Just selleks, et see liikumine liiga kiire ei oleks, tuleb kasutada võimalikult peent (ja kerget) tamiili. Lõtvuvat tamiili keritakse pidevalt pisitasa sisse. Võib ka tamiili veepinnale panna ning seda siis aeglaselt sisse kerida.
2. rakendusviis
Jõgi: lõhe, meriforell
Jälgida ei tule üksnes ujukit, vaid silmas pidada ka seda, kuskohas parasjagu viibib kunstputukas: ujukist putukani on 2-3 m ning selle vahemaa arvestamine võimaldab paremini "sokutada" peibutist lokaalsetesse võtukohtadesse - auguservadele, veepööristesse, kivitagustesse.
Püügiviis võimaldab kalastamist kaugelt (kuni 60-70 m), kuhu lendõngega ei ulatu, kui ei püüta just kahekäeridvaga ning heitja pole üliosav. Ka pole heitmiseks vaja tühja seljatagust, nagu lendõnge puhul.
Püügiviisi suureks vooruseks on, et see võimaldab püüki kunstputukaga ilma, et tuleks soetada lendõngevarustus. Kui asi köitma hakkab, on edasi vaid sammuke oma hinge müümisest lendõngitsemisele.

Kasutatud on Aleksei Suvorovi kirjutist "Kärbse ja ujukiga" ajakirjast "Sportivnoje Rõbolovstvo" 6/2000.