ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 27 sisukord:
» Ettevaatust — puuk! Endrik Tõnsberg
» Eesti vete kalad: Koger & hõbekoger. Leili Järv
» Püügiviis: Punasejaht mullujuki ja putukaga
» Fotovõistluse "Talvine Eesti" tulemused
» Karvased ja sulelised. Vladislav Korzets
» Kalakott
» Kogemus: Kevadisest särjest. V.Korzets
» Landikool: Lipplant ilma raskuseta. V.K.
» Landilugu: South Bend Bass Oreno, võrdne võrdsete seas. Kalle Kroon
» Nipid & nõksud: Lisaraskusest vabinalandil; Tamiili kerimine; Võdikute ergastamine
» Kulibiniaana: Klaaskolb söödakalaga; Raadio teel juhitav kalastusvahend. V.K.
» Kalapalad: 2 x Herbert Tsukker
» Veekogud: Järvede ummuksilejäämine — põhjused ja tagajärjed.Toomas Kõiv, Ingmar Ott, Peeter Nõges, Arvo Tuvikene
» Toimumisi: Vene-Eesti piirilõhekõnelused; Seminar suurjärvedest. Endrik Tõnsberg
» Nõukoda: Järvede eutrofeerumisest ja noorendamisest. Randel Kreitsberg
» Kalavarud: Lõhevarude taastootmisest Eestis. Ene Saadre
» Avalik arvamus: Röövpüük või harrastus?
» Äritekst: Väga heal ja heal võrgul on vahe!
» Uudiseid & kommentaare. V.K.
» Paadilisa: Muutused väikelaevade ülevaatusel ja registreerimisel. Ralf Mae
» Äritekst: Kaasaegne kummikas
» Äritekst: Lihtsa kalamehe tubli abimees
» Võistukalastus: Ida-Virumaa lahtised MV; Tallinna klubi lahtised MV; Tallinn-Soome sõprusvõistlus; Kuldkala 2003; Maardu 2003;
» Otepää mängud; Loosalu ahven; MiljonijahtSoomes
» Pajas ja pannil: Randlase kalasupp maarohtudega. Mart Vabar
» Retsepte interneti-Kalastajast
» Pajatus: 2x Kaido Krass
» Kolm ussikest. Arved Kiisk
» Maailm: Soomes jõge forellistamas. Endrik Tõnsberg
» Ookeanitrolling Keenias. Viljar Meister
» Taigaa, taigaa.... Hanno Kask
» Äritekst: Revali Merekool
» Äritekst: Jõgisoole kogu perega
» Maailm: Saltstraumen 2002. Ralf Mae
» Pärimus: Miks Ülemistel aed ümber? Kala müümine
» Äritekst: Uudised Okumalt ja R.T.-lt
» Äritekst: Kalamehe kaamera
 
Eesti vete kalad: Koger & hõbekoger. Leili Järv
Koger ja hõbekoger on mõlemad luukalade klassi pärisluuste alamklassi kuuluva karpkalaliste seltsi ning karplaste sugukonna liikideks.

Kuidas vahet teha, kes on kes?

Kokrede kehakuju varieerub väga suures ulatuses. Tavaliselt on see kõrge "küürakas" ning külgedelt tugevalt lamendunud. Hõbekoger sarnaneb laias laastus hariliku kogrega, kuid tema keha suurim kõrgus on keskmiselt madalam kui lähisugulasel. Seega näeb ta hulga "rühikam" välja. Mõlema kogre kehakuju varieerub sõltuvalt elupaigast päris suurtes piirides.
Hariliku kogre puhul eristatakse magevetes koguni kahte vormi: järvekokre, kelle keha kõrgus moodustab pikkusest kuni 2/3 ja mudakokre, kelle keha kõrgus moodustab pikkusest vaid veidi üle 1/3. Viimastel on lisaks ka suhteliselt suurem pea ning lühemad uimed. Hõbekogrest suguvennal sellist silmaga märgatavat elupaigast põhjustatud morfoloogilist, so mõõdetavat kehakuju erinevust ei täheldata. Tema keskmine keha kõrgus-pikkussuhe jääb 1/3 ja ½ vahele.
Üheks oluliseks kogre ja hõbekogre eristamise tunnuseks kõigist ülejäänud karplastest on nende pikk seljauim. Selle eesosas paikneb neil pikk ja tugev oga-kiir, mille eesmine serv on selgelt hammastunud: kogrel peenelt paljuhambuline, hõbekogrel jämesaagjas. Mõlema kala suu on otsseisune ja väike. Poised puuduvad ja see on, eriti väikeste isendite (noortel kaladel) puhul, nende eristamisel karpkalast väga oluline tunnus. Mõlematel kokredel asetsevad neeluhambad ühes reas. Seevastu soomuskattes on nendel kahel liigil oluline erinevus: nende suhteliselt suuremõõtmeliste soomuste taga-serv on hõbekogrel kaarjas, harilikul kog-rel aga sirge. Tunnus, mis hakkab kalamehele selle puhastamisel kohe silma, on kogre hele ja hõbekogre tugevalt pigmenteerunud (tume kuni mustjas) kõhukelme ning oluline erinevus sooltoru pikkuses. Nimelt on hõbekogre sool keskmiselt kaks korda pikem kui kogrel, ületades tema keha pikkuse kuni viis korda, mis on otseselt põhjustatud erinevusest nende kahe kala toidus.
Mõlema liigi värvus varieerub suhteliselt laias ulatuses. Kui hariliku kogre juures domineerivad rohkem pruunikaskuldsed ja mustjad toonid, siis hõbekoger (nagu nimigi ütleb) on enamasti hõbehallikates toonides ning teistest uimedest oluliselt tumedamalt värvunud saba- ja seljauimedega. Kui enamusel isastel karplastel moodustub kudeajal soomustele helmeskate, siis kokredel seda tavaliselt ei teki.

Kus on kodu?
Mis on koduks?

Tegemist on kahe laialt tuntud liigiga nii Euroopas kui ka Aasias. Kokrede looduslikud levilad kattuvad suures osas, kuid harilik koger on pisut põhjapoolsemate ning hõbekoger lõunapoolsemate alade asukas. Bergi andmetel on elab tüüpiline hõbekoger, nn hiina koger, looduslikult oluliselt kitsamal territooriumil kui harilik koger, olles levinud Hiina Tongingi provint-sis, Mandzhuurias, Koreas, Taivanis ja Jaapani saartel. Hõbekogre laia tuntuse taga seisab aastatuhandete pikkune aretustöö. Nimelt peetakse hõbekogre kuldvormi, nn kuldkala (sellele viitab otseselt ka ladinakeelne liiginimi auratus e kuldne), esimeseks kultuuris kasvatatud kalaliigiks. Just Hiina Tongingi provintsist pärinevad esimesed kirjalikud teated ülikute aedades elavatest taevalikest kuldsetest kaladest. Hiinast pärinevad ka siiani ülipopulaarsed akvaariumis kasva-tatavate hõbekokrede vormid: loorsabad, teleskoopsilmad, mustad kuldkalad jne. Iidsetelt Hiina aladelt toodi neid ülikallite haruldustena Euroopasse, kus nad sattusid tiikidest mõnikord puhtjuhuslikult ka vabasse loodusesse, kus nad edukalt kohanesid. Kogu Euraasia kontinendi läänepoolsematesse osadesse on aga mõlemad kogreliigid sisse toodud. Nii kokre kui hõbekokre introdutseeriti edukalt (asustati) ka Austraaliasse. Kuna tegemist on väga madalat hapnikuläve (suudavad ellu jääda ka veekogus, milles on väga madal hapnikusisaldus) evivate kalaliikidega, siis kohanevad on nad hästi nõrga vooluga mudapõhjalistes happelistes veekogudes: tiikides, lompides, madalates järvedes, riimveelistes merelahtedes. Samuti kannatab koger hästi välja veekogude ummuksisse jäämist ning on pärast seda seal sagedasti ainsaks ellujääjaks.

Mõlemad kogreliigid vajavad eluks üpris sarnaseid tingimusi, kuid hõbekogre elupaigaks on tavaliselt pisut avatumad ning sügavamad veekogu osad kui harili-kul kogrel ning seetõttu on ta ka rohkem ohustatud röövkalade poolt. Samuti on ta pisut soojalembesem kui harilik koger. Eesti asub hariliku kogre looduslikul levialal, kuigi see liik ei ole meil looduslikult levinud kõikjal Eestis. Meil on kokre asustatud nii tahtlikult (Saadjärv, Purgatsi järv jt) kui ka tahtmatult, näiteks elussööda konksu otsast põgenedes.
Hõbekoger toodi Eestisse ametlikult alles 1948.a. Tallinna Kalamajandi tiiki-desse. Sealt lasti esimene katsepartii looduslikesse veekogudesse lahti aasta hiljem: Maardu ja Kahala järvedesse. Eda-sine asustamine on olnud stiihiline.
Viimasel aastakümnel on kokrede arvukus, seda eriti meie rannikumeres, oluliselt tõusnud. Selle peamiste põhjustena vajaksid mainimist kaks olulisemat nendest: klimaatiline ja inimtegevus. Nimelt on viimase kümne-kaheteistkümne aasta jooksul olnud hulgaliselt väga sooje suvesid ning pehmeid talvi, mis mõjusid soodsalt tugevate karplaste põlvkondade kujunemisele, sh ka kogre ja eriti hõbekogre omale.
Teisena mainitud inimtegevuse mõju all tuleb siinkohal mõista eelkõige kalapüügi mõju. Turu nõudlusest tingitud püügipressi suundumine röövkaladele: haugidele, kohadele, ahvenatele, kes on kokrede looduslikud vaenlased, viis nende arvukuse kiirele langusele ja tõi kaasa karplaste arvukuse üleüldise tõusu. Nii ongi viimastel aastatel nende kahe liigi esindajaid hakanud arvukalt sattuma nii kutseliste- kui harrastuspüüdjate püünistesse. Kui 1980-ndate aastate lõpus leiti esimesi hõbe-kokresid Häädemeeste kandi püünistest, siis praegu on selle liigi esindajad juba üpris tavalised ka Soome lahe keskosa mada-lamates lahesoppides. Sama tuleb öelda ka hariliku kogre leviku kohta. Hariliku kogre arvukus on oluliselt kasvanud ka ühes meie traditsioonilises kogrepüügi piirkonnas, Narva lahes.

Ühe kogre elulugu

Nagu enamus meie kliimavööndis ela-vatest karplastest nii on ka koger suhteliselt aeglasekasvuline ja pika elutsükliga. Meie vete kokri küll lähemalt uuritud ei ole, kuid kirjanduse andmetel saavutavad emased kogred suguküpsuse 4-5 eluaastal, isased statistiliselt pisut noorematena.
Kokrede pulm peetakse tagasihoidlikul moel tavaliselt juunis, üksnes väga soojadel kevadetel maikuu lõpus, ikka siis, kui vesi on +180 C, ja juba vaat et meilegi ujumis-kõlbulik. Ebasoodsatel suvedel võib see kesta veel augustikuuski. Mingeid erilisi ettevalmistusi kogred pisipere soetami-seks ette ei võta. Isegi isastele karplastele nii tavapärast kudeaegset helmeskatet kogrel tavaliselt ei täheldata. Kuna isastel puudub kindel kudemisterritooriumi tunnetus, siis jäävad ära ka kõik üksteise vastu suunatud väljaastumised. Ainus, mis paistab koelmutele kogunenud kokrede hulgas silma, on emaste absoluutne arvuline ülekaal. Neid on kudekoondites ta-valiselt üle kahe korra rohkem.
Koelmutele tullakse väikeste vaheaegade järel kaks kuni kolm korda, sest just nii palju marjaportsjone suudab emane koger ühel aastal toota. Mari kleebitakse veetaimedele, millele isane heidab oma niisapilve. Sellega kogu vanemlik hool piir-dubki ning veesooja püsides kooruvad 4-6 päeva pärast marjaterast ca 6 mm pikkused vastsed, kes alustavad iseseisvat elu sellega, et kinnitavad end kleepnäärme abil taimede külge. Nendel esi-mestel kahel-kolmel elupäevadel, nn pas-siivsel eluperioodil, jätkub neile energiast, mida eelvastsed saavad rebukotist. Alles selle etapi läbimise järel on nad küpsed aktiivseks liikumiseks ning muutuvad vastseks. Oma aktiivse toitumise alguses jahivad nad väiksemaid keriloomi. Suuruse ja isu kasvades hakkavad tulevased kogred toituma järjest suurematest plankteritest. Esimese elusuve lõpuks läheb kogremaim üle juba oma põhitoidule, so põhjaorganismide ja detriidi (taimne ja loomne kõdu veekogu põhjas) söömisele. Aga kuni oma elu lõpuni ei põlga nad ära ka ettejuhtuvat planktonit.
Hõbekogrel ei ole suuri erinevusi kudetingimustes võrreldes hariliku kogrega, seega kehtib kogu eelnev jutt suures osas ka tema kohta. Lisaks vaid niipalju, et aja-liselt koeb ta pisut hiljem, sest vajab kudemiseks kolm-neli kraadi soojemat vett (21-22ŗ C). Emastel hõbekokredel on kindlaks tehtud vähemalt kahe marjaportsjoni olemasolu. Soojemas vees areneb ka tema marjaterast vastne välja mõnevõrra kii-remini. Arenguks vajab ta 110 kraadpäeva. Samuti on hõbekoger pisut enam taimetoitlase kalduvustega kui harilik koger, kuid sellele vaatamata on tema kasv mõnevõrra kiirem.
Talve tulekul kaevuvad mõlemad kog-reliigid põhjamutta ning vajuvad seal talveunne. Üks eriline kohastumine on mõlemal kogrel veel, nimelt suveuinak. See on pigem küll rohkem nagu anabioosi (suikeseisundisse) langemine, mis annab neile võimaluse ellu jääda madalate vee-kogude ülekuumenemise- või siis ärakuivamise korral. Mõlemal juhul käituvad need liigid sarnaselt talveunne minekuga. Selleks kaevuvad nad pea alaspidi sügavale põhjamutta ja seda mõnikord lausa mitme meetri sügavusele. Seejärel kattuvad nad paksu ja tiheda limakihiga. Nende ainevahetus langeb miinimumini ja sellisena jäävad nad ootama eluks paremaid aegu. Kuivanud järvede põhjast on välja kaevatud seal vähemalt üle aasta põhjamudas soikunud kokresid, kellest enamus taas vabasse vette lastuna ka elustusid.
Kui vanaks võivad harilikud kogred vabaduses elada, on senini teadmata. Hõbekogre puhul on siiani registreeritud suurimaks vanuseks kolmkümmend aastat, aga seda vangistuses, mis on sellele vaatamata tähelepanuväärselt kõrge iga.

Kas teate, et…

.... on üks asi, mis vajab hõbekogre puhul kindlasti lahti seletamist ja selleks on günogenees. Nimelt on hõbekogre marjaterad võimelised välja arenema ilma, et munaraku tuum peaks selleks liituma isassuguraku tuumaga. Teisisõnu võib üksnes emaskaladest koosnev hõbekogre asurkond saada veekogus liigi taastootmisega, seda muidugi teatava piirini, edukalt hakkama. Nende loote arengu alustamiseks piisab täielikult ükskõik millise kalaliigi spermatosoididest. Kuna sugurakkude pärilikkuse materjali segunemist sellisel juhul ei toimu, siis arenevad "ergastatud" marjateradest loomulikult ka ainult emased hõbekogred. Meie järvedes on selliseks ergastajaks tavaliselt harilik koger. Rannikumere kohta andmed puuduvad. Ja eks selline eripära on kindlasti üheks liigi nii ulatusliku leviku põhjuseks. Kirjanduse andmetel on günogeneetiliselt paljunevate ja kiiremakasvulisemate hõbekokrede populatsioonid iseloomulikumad areaali (levila) lõunapoolsemates osades. Põhjapoolsemates aeg-lasekasvulistes populatsioonides puudub emaste hõbekokrede arvukuse dominants.

Süüa või mitte süüa?

Mõlema kogreliigi liha on väga maitsev ja kauni värvusega. Eriti kvaliteetne on meres kasvanud kokrede liha, kuid ka mudakokrede eriline maitse on lihtsate võtetega kergesti kõrvaldatav. Oma toiteväärtuselt ei jää nad peaaegu üldse alla karpkalale. Suurtest kokredest, kellede juures ei sega nende liha kasutamist ka rohked roodluud, saab teha ilusa välja-nägemise- ja hõrgu maitsega "äkilist", mis näiteks mulle isiklikult tunduvalt rohkem maitseb kui klassikaline siiast tehtu.
Põhjus, miks neid kahte, kvaliteetse lihaga kalaliiki, kalamajandites ei kasvatata, peitub nende aeglases kasvukiiruses. Subkultuurina karpkalakasvatuses kasvatamist komplitseerib kokrede kerge hübriidide andmine teiste karplastega. Aga umbjärvede majandamisel, eriti kui neis puuduvad röövkalad, on neil vaat et asendamatu koht.

LEILI JÄRV
kalandusbioloog