ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 26 sisukord:
» Muremeeli: Itk sündimata kala pärast. Rein Truumets
» Kalakott
» Pinnal ja Põhjas: Tagasivaade 2002. Ralf Mae
» Toimumised: Härra president käis Põlulat kaemas. Endrik Tõnsberg
» Samal teemal: Hajali vägi. Urmas Anton
» Eesti vete kalad:Teib. Leili Järv
» Uusi raamatuid: Õngitsemine
» Talikalastus: Talvine kalaotsing. Ülev Niisk
» Ujukiga taliõng. Vladislav Korzets
» Haug talilandiga. Vladislav Korzets
» Meistriklass: Marko Kinusar kirbutamisest. Vladislav Korzets
» Kalavarud: Kalapidu läbi teadlaste ja kala silmade. Ain Järvalt ja Arvo Tuvikene
» Tirgumehed Liivi lahel, aasta 2002. Arvo Pajusalu
» Onga jõgi — uus elupaik nõudlikule jõeforellile. Raul Pihu
» Kalade söögilaud: Söödavaria
» Kalapalad: 3 x Herbert Tsukker
» Püügipaik / Pajatus: Koiva, saarmas ja "elu-aja õnn". Kalju Rohtla
» Kodulugu: Meenutusi. Manivald Kuik
» Rahvapärimus: Kõik tahtvad kalu süüa. (O.Looritsa raamatu kordustrükist)
» Pajas ja Pannil: Räimest saab võltsvähki. Mart Vabar
» Kalapaella. Ralf Mae
» Täidetud sibularõngas. Katariina Jee
» Võistukalastus: Narva lõhe 2002. Endrik Tõnsberg.
» Õngitsejad tõmbasid joone alla. V.K.
» Eesti MV kirbutamises 2003. Vladislav Korzets
» Kalurilisa:
» Mürgid meie kalades. Endrik Tõnsberg
» Seadusrikkumisi
» Paadilisa: Kanuuga Põltsamaa jõel. Tarmo Tõnismägi
» Kuulsad kalamehed: Ernest Hemingway — kalapüügi lugu. Randel Kreitsberg
» Lendõng: Kärbeste jumalad. Ralf Mae
» Maailm: Karjalal külas. Lonestar
» Kuidas ma piraajasid püüdsin. Urmas Rahnel
» Handimaal (kalal). Janno Simm
» Kalakaitseinspektoritest Rootsis. Kalle Kroon
» Varia: Kange kalamees
» Tsst! — kala magab: Test. Raul Palutaja
 
Kuidas ma piraajasid püüdsin. Urmas Rahnel
Kuidas ma piraajasid püüdsin

Pole paremat elupaika kalamehele kui Pärnu. Meri siinsamas kõrval ja jõgi lausa keset linna. Tahad ahvenat või koha püüda, istu paati ja sõida lahele. Tahad haugi, parajat latikat või kümnekilost karpkala — säti ennast jõekaldal sisse. Tahad piraajat, mine lennujaama ja sõida Venezuelasse.
Venezuela reis kummitas mul peas sellest saati, kui mingist ajakirjast üht rei-sikirjeldust lugesin. Kui täpsemalt asja uurides selgus, et saab käia vihmametsas ja püüda piraajasid, siis oli asi otsustatud — tuleb minna. Kümme tundi lennukiga Frankfurtist, mis see siis ära ei ole, lähemal kui Taimaa. Kuna reisiseltskond oli väike: mina ja minu sõber Toomas, mõlemad oma naisega, siis oli lihtne neid veenda, et kalapüügist saab reisi tähtis osa. Minu naine kalapüügi vastu ei protestinud, ilmselt selle pärast, et teab: kui mees on võtnud nõuks kalale minna, olgu või Venezuelasse, siis pole mõtet teda tagasi hoida, läheb ikkagi. Toomase naine on kirglike kalameeste perest ja oli kohe seikluseks valmis. Sõpra ei teadnud seni kalal käinud olevat, aga kuna ta naine juba nõus oli, mis siis temalgi üle jäi.
Kõik viisteist päeva, mis sellel imelisel maal viibisime, olid seotud veega. Sõitsime sadu kilomeetreid paatidega mööda jõ-gesid, snorgeldasime Kariibi mere saarekeste ümber, matkasime maailma kõrgeima joa Salto Angeli jalamile ja sõitsime üleujutatud savannis ringi. „Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida“, nagu ütleb meie Lennart. Hoopis piraajadest.
Esimest korda nägin neid, kui saabu-sime Orinoco jõe ekskursioonil oma ööbimispaikka.
Nagu kohale jõudsime ja paadist välja saime, nägime paaditäit hollandlasi, kes olid just tulnud kalapüügiretkelt. Ämbris oli neil kümmekond piraajat. Kujult meenutab piraaja kokre, tal hõbedased väikesed soomused, erepunane rinnaesine ja hirmuäratavad hambad.
Üks kala oli teistest suurem, umbes poolekilone, sellega poseeris ilmselt püüdja. Ta tõmbas ettevaatlikult konksuga kala suu lahti ja nähtavale tulid hambad — need olid ebaproportsionaalselt suured, kolmnurksed nagu sael, ühes rivis nagu inimesel ja väga teravad. Meie kodumais-tel kaladel on hambad enamasti nõelakujulised ja mõeldud saagi kinnihoidmiseks ning neelamiseks, sellel liigil aga ilmselt saagist tüki välja hammustamiseks. Igatahes võpatas piraajat hoidev mees iga kala liigutuse peale.
See pilt muutis mind kadedaks, tahtsin kangesti sellist kala püüda. Meie kalaretk oli planeeritud ekskursiooni neljandale päevale, kuid nii pikalt ei läbenud ma ooda-ta. Olin kaasa võtnud umbes kahemeet-rise teleskoopridva, inertsivaba rulli, mõ-ningase landivaru ja sättisin end kalale juba esimesel õhtul. Kaugele polnud vaja minna — meie elamine asus otse jõe kaldal vaiadele ehitatud majades. Jõgi voolas tõusu ajal lausa majade all. Kui õhtusöök oli lõppenud ja teised mõnulesid terrassil kokteiliklaaside taga, astusin mina mööda jõekallast kulgevat laudteed paar-kümmend meetrit eemale ja alustasin püüki. See oli üks Orinoco jõe deltas asuvatest sadadest jõgedest, umbes paarsada meetrit lai ja giidi jutu järgi paarkümmend meetrit sügav. Vool oli tugev — umbes nagu Emajõel kevadel, minul olid aga kaasas enamjaolt kergemad landid. Proovisin oma pool tundi, aga tulutult.
Ega lanti loopida polnudki nii kerge: jõe pinnal triivisid koos vooluga ujuvad taimed, need moodustasid omavahel saari ja saarekesi, vahepeal oli taimi rohkem kui vaba vett. Pidin pimedas aimama, kus on vaba vesi ja sinna heitma. Kas olid mu landid valed või polnud koht hea või veel midagi, aga kala ma oma riistadega kätte ei saanudki. Kõige krooniks murdus mu uhiuus ritv pooleks.
Teist korda püüdsime juba giidi juhendamisel ja kogu seltskonnaga. Ega giid ise paistnud suurem kalamees olevat, aga oli enne vähemalt püüdnud. Oli käes meie Orinoco jõe ekskursiooni neljas ja viimane päev. Paadimees viis meid ühele väiksemale harujõele, kus teadis olevat suuremaid piraajasid. Jõgi oli umbes kümme meetrit lai, küllaltki kiire vooluga. Paat aeti ninapidi kaldasse kinni ja läks püügiks.
Püügiriistadeks olid umbes meetri pikkused ja väikese näpu jämedused puuokstest ridvad, umbes 1 mm jämedune tamiil, 20 cm pikkune jupp 2 mm jämedust alumiiniumtraati, mis täitis trossi üles-annet ja lõpuks umbes angerjakonksu suurune konks. Söödaks oli näpuotsa suurune tükk toorest liha. Giid peksis oma ridvaga hakatuseks vastu vett nagu kalu ligi mee-litades ja siis viskasime õnged vette. Paadi all oli sügavust umbes meeter. Nagu lihatükk veidi vajuda sai, tundsin, et keegi askeldab selle kallal — haakisin ja tõmbasin õnge veest välja, konks oli lihast tühi. Nõnda mitu korda järjest. Proovisin liha sättida konksu otsa nii- ja naamoodi, aga ei midagi paremat. Sama lugu oli teistelgi. Olin hasartselt asja juures, üritasin olemasolevate vahenditega teritada nürisid ja liiga jämedaid konkse ja muud moodi kalu üle kavaldada. Lõpuks sain ühe iluduse kätte, nii paarisaja grammise. Olin uhke ja õnnelik — parima kalamehe au oli päästetud. Ei lugenud seegi, et ma roh-kem kala ei saanud ja sõbra naine Annika sai kaks kala — mina olin esimene. Varsti sai meil püügiaeg otsa ja asusime tagasiteele. Ilm oli palav, nii 30 kraadi või enamgi, vesi sogane, sääsed närisid põõsaste vahel sama isukalt kui kodumaal, püügiriistad olid algelised, konksud nürid jne. Kokku tundus see piraajapüük lahjavõitu üritusena, aga kala näis jões olevat palju.
Vahepeal käisime juga vaatamas, mere ääres peesitamas ja snorgeldamas, aga piraajapüük vaevas ikka hinge. Seepärast olin rõõmus, kui meie reisi viimasel, neljapäevasel ekskursioonil savannidesse pakuti meile muude tegevuste seas ka piraajapüüki. Lootsin paremat kalastamist kui eelmistel kordadel.
Kolmandal korral läksime kalale ühele laguunile, mis asus meie laagrist Hato El Frios tunni autosõidu kaugusel.
Hato El Frio on turismitalu moodi, kuid hiigelsuur, 80 000 ha suurune rantšo. Põhiliselt kasvatatakse seal lehmi, neid on 45 000 ja nad liiguvad tasandikul vabalt ringi. Kogu rantšo on traataiaga piiratud. Korra aastas koguvad karjased lehmad kokku. Selle tarvis on ehitatud spet-siaalsed kogumiskohad. Siis loomad märgistatakse, neid mõõdetakse, kaalutakse ja pannakse kirja, mõned saadetakse tapamajja, ülejäänud pääsevad jälle karjamaadele. Peale lehmade elas seal veel 1000 hobust ja eesleid. Kuna hatos te-gutseb Hispaania riigi juhitav keskkonnaorganisatsioon, siis on selle territoo-rium hästi valvatud ja seal ei tohi küttida. Ka kapibaarasid, kelle liha pidi olema väga maitsev. Kapibaara on maailma suurim näriline, kujult sarnane meriseale, aga kaalub kuni 50 kg, on pruuni värvi ja hea ujuja. Hato El Frios pidi elama 50 000 kapibaarat. Lisaks lugematul arvul kaima-neid (1,5-2 m pikkused alligaatorid), keda kuni viimase ajani kunstlikult paljundati. Kui lisada suured alligaatorid, kilpkonnad ja tohutult igasuguseid linde, siis saab ettekujutuse, kus me olime. Ja igas vee-lombis ujusid kalad.
Laguun oli madalam ala, mis oli ühenduses jõega. Osaliselt jõest ja osaliselt vih-madest tulnud vesi moodustas suure järve, kus vett umbes meetri või kahe sügavuselt. Kaldad olid soised, pinnal ujus hulgaliselt veetaimi. Algul sõidutati meid paadiga mööda laguuni ja näidati huvitavaid taimi ja linde. Suuremate veeväljade peal võis näha veepinnal alligaatorite silmi, mis kadusid vaikselt vee alla, kui neile paari-kümne meetri peale lähenesime. Vee ääres nägime mitut sorti haigruid, iibiseid, kulle ja kotkaid. Üks kotkas tõusis puu otsast lendu, küüniste vahel hõbedane kala — see oli ilus vaatepilt. Aga mind painas soov rutem kalapüügiga alustada.
Varustus oli sama, mis eelmisel korral, ainult selle vahega, et nüüd polnud enam ritva, ainult tamiil, traat ja konks. Lihatükk konksu otsa ja üle parda. Nagu sööt vette kukkus, algas selle ümber lõbus askeldamine. Tundus, et vesi kubises kaladest. Kätte saime aga üksikuid ja needki olid väikesed. Meie giid arvas teadvat paremat kohta ja sõitsimegi otsima, kus kalad suuremad. Uues kohas oli sügavust um-bes poolteist meetrit ja siit tulid tõesti suuremad kalad. Kõige suuremad olid nii poolekilosed. Kõik said kala, naised kohati isegi rohkem kui meie, aga kõige roh-kem ja kõige suuremaid said giid ja paadijuht. Lõpetasime püügi, kui kaasavõetud ämbrid olid kalu täis ja söödaks olnud liha otsas. Selleks kulus umbes tund või veidi enam.
Alles siis taipasin, et olin olnud nii suures õhinas, et unustasin kalapüüki filmida, kuigi kaamera rippus kogu selle aja mul kaelas. Poseerisime siis püütud kaladega laagris.
Selle püügikorraga said selgeks ka esi-mesed püügivõtted. Müra, mida me paadis olles tekitasime ja püügiks vette loobitav liha meelitasid kohale hulgaliselt väiksemaid piraajasid. Neile terve lihatükk suhu ei mahtunud, seepärast närisid nad hulgakesi õngekonksu ruttu paljaks. Tuli proovida heita sööta võimalikult kaugele väikeste kalade parvest. Kui see õnnestus ja konks lihatükiga jõudis vajuda sügavamale, oli lootust saada kätte suurem kala. Lõtv tamiil sööstis siis äkki hoogsalt paar meetrit kõrvale ja selle sööstu ajal oli õige haakida. Selline oli minu teooria. Kuigi mu naine Heldi ütles, et püüab ilma igasuguse teooriata ja saab minust rohkem kalu, pidasin seda algaja õnneks ja jäin enda püügiviisile truuks.
Parim sööt tundub olevat liha. Mida sitkem ja soonilisem tükk, seda parem — peab mõne sekundi kauem vastu. Ussiga püüki me ei proovinud, kuigi seal usse oli. Ja milliseid “usse” veel!

See kohtumine jäi hästi meelde. Pärast lõunasööki sättisime ennast esi-mesele huvireisile ümbruskonda. Ronisime neljakesi lahtise auto kasti, kaasas giid ja autojuht. Sõitsime aeglaselt mööda pinnasest tehtud teevalle, mis olid ühtlasi ka omamoodi tammideks märgade alade vahel. Teetammid olid umbes meetrijagu kõrgemad kui ümbritsev tasandik, mis laius nii kaugele kui silm ulatus nägema, aeg-ajalt vaid mõni põõsas ja üksik puu. Ligemale pool savannist oli vee all, seda äsja lõppenud vihmaperioodi tõttu. Vesi kattis maad umbes meetrise kihina ja vees ning vee peal kasvas tihe taimkate. Kui- vadel kohtadel jalutasid lehmad, mõni hobune või eesel. Kõikjal askeldasid kapibaarad. Tegime tihti peatusi, et giidi juhatusel midagi uut vaadata. Ühe suurema põõsa juures peatus auto taas. Giid näitas tolmusel teel meile jälge, mille oli jätnud üle tee roomanud anakonda. Siis võttis ta saapad jalast ja astus tee kõrvale vette. Sumanud seal veidi edasi-tagasi leidis ta, mida oli otsinud. Haaras kätega millestki kinni ja hakkas seda tee poole tirima. Siis see miski liigutas ennast ja ma ei uskunud oma silmi — nii suur tundus ta. Boa oli oma viis või kuus meetrit pikk. Madu proovis vastu punnida ja ära ujuda, vesi koos taimedega pakkus aga vähe tuge ja kui autojuht veel giidile appi tuli, oli „uss“ tee ääres madalas vees. Nüüd tundus vaatepilt veel uskumatum — boa oli keskelt jube paks — nii pool meetrit läbimõõduks või enamgi. Giid teadis rääkida, et seal kõhus on 15 kilogrammine kapibaara. Kaitseala töötajad olid boa juba hommikul avastanud. Kuna madu on aga peale sellist suurt kõhutäit mitu päeva liikumatult ühel kohal, siis loodetigi teda õhtul meile näidata. Nägime väga haruldast asja, sest nii suuri anakondasid kohtab looduses harva ja lisaks veel sellise kõhuga. Kordagi ei püüdnud madu meid rünnata. Kuulsime, et peale sellist saaki on anakonda nädalaid küllaltki abitu ja võib ise kergesti kellegi saagiks langeda. Kaua me teda ei kiusanud. Giid haaras küll korraks maol kaelast ja tõstis ta pea veest välja, et saaksime korralikult filmida neid võimsaid lõugu, siis aga lasime ta jälle vaikselt lahti. Ega ta kuhugi ära ei kiirustanud, jäi sinnasamasse puhkama. Ja õige kah, et lahti lasime, sest mis sa sellise „ussiga“ teed — kuskohast sobiva suurusega õngekonksu saad või millisesse ussitopsi selline üldse mahukski.

Kui eelviimase laagripäeva õhtul giid küsis, et mida me viimasel päeval teha tahaksime, vastasin automaatselt — kala püüda.
Neljandat korda piraajasid püüdmas olime tolsamal laguunil. Kuni teised paadiga askeldasid, tegin mina katse: murdsin põõsa küljest meetrise oksa, puhastasin selle lehtedest ja külgokstest. Läksin siis põõsaste vahele vee piirile ja peksin oksaga vett. Et vee sügavus oli paarkümmend sentimeetrit, nägin hästi, kuidas kohe tormas kõikjalt kohale vaksapikkuseid piraajasid. Agaramad või ogaramad neist ründasid oksa ja hammustasid seda.
Asjad paadis, sõitsime kohe sinna, kus eelmine kord suuri kalu saime. Jälle oli kala hulgaliselt. Seekord tundsin end juba profina ja võtsin asja rahulikumalt. Aitasin suuremeelselt Heldil kalu konksu otsast ära võtta ja filmisin teisi, vahepeal püüdsin ise ka. Saime kätte ka kalu, mis giidi jutu järgi piraajad ei olnud, aga sarnanesid neile väga. Samasugused hõbedased ja erepunase rinnaga. Nende nimi mulle meelde ei jäänud, aga tundusid olevat väga kavalad — maskeerivad end kiskjateks, et mitte ise nende ohvriks langeda. Minul näkkas ka üks vuntsidega säga taoline kala, oli umbes 40 cm pikk. See kala tõi kohe meelde vaatepildi, mida olime näinud päev varem: sõitsime mootorpaadiga jõel, vaatlesime rikkalikku loodust ja otsisime jõedelfiine. Need delfii-nid olid umbes pooleteise meetri pikkused ja halli värvi. Nad hüppasid lõbusalt meie paadi tekitatud lainetes. Ühes jõekäärus nägime eemalt, et muidu vaiksel veepinnal käib umbes ühe ruutmeetri suurusel alal äge võitlus — parv kalasid sõi midagi. Lülitasime paadi mootori välja ja trii-visime vaikselt lähemale. Siis nägime, et parv väiksemaid piraajasid olid kellegi või millegi kallal. Ei tea, kas ohvriks oli mõni teine kala või mõni väetim endi hulgast aga söödud ta sai, sest äkki sagin vaibus ja veepind oli jälle vaikne. Aga mitte kauaks. Nüüd märkasime madinat päris kalda juures. Mootorile hääled sisse ja lähemale. Sattusime otse söömalaua kõrvale. Kedagi söödi seal ägedalt, ohver püüdis veel aeglaselt ujudes põgeneda, aga pääsu polnud. Vaksapikkuste piraajade parv oli umbes 30 cm pikkuse kala vastu kallast surunud. Nad piirasid ohvrit tiheda parvena ja muudkui puresid. Osa piraajadest ei mahtunud suures möllus enam vette ära. Ise ohvrist hammastega kinni hoides olid nad kogu kehaga juba veest väljas — nii palju oli sööjaid piduroa ümber. Kuigi kiskjad olid väikesed, oli kuidagi jube seda kõike paari meetri kauguselt vaadata. Paari minutiga oli lahing lõppenud. Giid läks kaldale ja tiris puuoksaga välja selle, mis oli söömaajast järele jäänud: see oli vuntsidega säga pea koos jupikese selgrooga.
Piraajad ise maitsesid praetult väga hästi, neis polnud väikesi luid, mis muidu tihti kalasöömist segavad. Maitselt meenutasid veidi ahvenat. Sõime korduvalt endi püütud kala, mille laagri kokad meile ära praadisid.

Meie viimane kalalkäik lõppes õhtuhämaruses. Pildistasime laguuni kohal loojuvat päikest ja ahmisime endasse imelisi vaateid. Lahtise autoga läbi lõunamaa öö kodu poole sõites äratasime teevallilt üles need, kes end sinna magama sättisid. Iga saja meetri tagant sattus meie auto valgusvihku mõni kapibaarapere: vana isaloom, paar emast, mõni noorem ja peotäis päris väikeseid. Aeglaselt ajasid nad endid teelt püsti ja andsid vastumeelselt autole teed. Mulle tundus, et nad isegi tori-sesid tülitamise pärast. Ja need kõige tillemad olid veel kõige kangemad, nii et autojuht pidi korduvalt kabiinist välja tulema ja neile personaalselt selgitama meie soovi edasi sõita.
Oli soe, kottpime ja vaikne. Ümberringi ääretu tasandik. Kuskil kaugel, päris silmapiiril, lõi välku ja eemalt kostus äikesemürinat. Ja meie autoga koduteel, ämbrid kala täis. Mis sa hing veel ihkad?!

URMAS RAHNEL


PS. Nüüd, mitu kuud hiljem, kui väljas paugub pakane ja vaatan sauna eesruumis paari kuivatatud piraaja pead, tean täpselt, mida ma tahaks. Jälle piraajasid püüda