ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 26 sisukord:
» Muremeeli: Itk sündimata kala pärast. Rein Truumets
» Kalakott
» Pinnal ja Põhjas: Tagasivaade 2002. Ralf Mae
» Toimumised: Härra president käis Põlulat kaemas. Endrik Tõnsberg
» Samal teemal: Hajali vägi. Urmas Anton
» Eesti vete kalad:Teib. Leili Järv
» Uusi raamatuid: Õngitsemine
» Talikalastus: Talvine kalaotsing. Ülev Niisk
» Ujukiga taliõng. Vladislav Korzets
» Haug talilandiga. Vladislav Korzets
» Meistriklass: Marko Kinusar kirbutamisest. Vladislav Korzets
» Kalavarud: Kalapidu läbi teadlaste ja kala silmade. Ain Järvalt ja Arvo Tuvikene
» Tirgumehed Liivi lahel, aasta 2002. Arvo Pajusalu
» Onga jõgi — uus elupaik nõudlikule jõeforellile. Raul Pihu
» Kalade söögilaud: Söödavaria
» Kalapalad: 3 x Herbert Tsukker
» Püügipaik / Pajatus: Koiva, saarmas ja "elu-aja õnn". Kalju Rohtla
» Kodulugu: Meenutusi. Manivald Kuik
» Rahvapärimus: Kõik tahtvad kalu süüa. (O.Looritsa raamatu kordustrükist)
» Pajas ja Pannil: Räimest saab võltsvähki. Mart Vabar
» Kalapaella. Ralf Mae
» Täidetud sibularõngas. Katariina Jee
» Võistukalastus: Narva lõhe 2002. Endrik Tõnsberg.
» Õngitsejad tõmbasid joone alla. V.K.
» Eesti MV kirbutamises 2003. Vladislav Korzets
» Kalurilisa:
» Mürgid meie kalades. Endrik Tõnsberg
» Seadusrikkumisi
» Paadilisa: Kanuuga Põltsamaa jõel. Tarmo Tõnismägi
» Kuulsad kalamehed: Ernest Hemingway — kalapüügi lugu. Randel Kreitsberg
» Lendõng: Kärbeste jumalad. Ralf Mae
» Maailm: Karjalal külas. Lonestar
» Kuidas ma piraajasid püüdsin. Urmas Rahnel
» Handimaal (kalal). Janno Simm
» Kalakaitseinspektoritest Rootsis. Kalle Kroon
» Varia: Kange kalamees
» Tsst! — kala magab: Test. Raul Palutaja
 
Meistriklass: Marko Kinusar kirbutamisest. Vladislav Korzets
Neljakümne aastane (sünd 1962) Marko Kinusar on neljakordne Eesti meister: kahekordne meister suviõngitsemises ja kahekordne meister talvises kirbutamises (lisaks sellele mitmekordne ENSV meister castingus). Oma viimase meistritiitli võitis ta tänavu 12. jaanuaril Maardu järvel. Seega on tal tiitleid rohkem kui ühelgi teisel eesti võistuõngitsejal. Marko kujunemisest kalameheks ja tema omaaegsetest saavutustest castingus on ajakirjas juttu olnud varem (Kalastaja 17), seekord uurisime, mismoodi ta jõudis talikalastuse juurde ning üritasime välja "õngitseda" tema saladusi. Olgu ära üteldud, et Marko ei hoia oma "knihve" kiivalt enesele, vaid jagab oma arusaamisi meelsasti nendega, kes asja kohta midagi küsida mõistavad. Seega, kui lugeja allpool toodud kalastuskogemusi järgides kohemaid tippkirbutajaks ei saa, pole viga ei lugejas ega Markos, vaid vaid ajakirja toimetajas, kes ei osanud enamat "välja pressida".


Tulek talikalastuse juurde
Oma kalamehetee alguseks loeb Marko Kinusar aastat 1977, mil ta sooritas klubis tarviliku eksami ning sai nö paberitega harrastuskalastajaks. Muidugi oli ta selleks ajaks juba üksjagu kalavetel käinud ning teda teati-tunti klubis ka noore, andeka cas-tingistina, kuid see ei vabastanud eksamist — kalu, nende püügiviise ja kehtivat seadus-andlust tuli tunda.
Alguses oli Marko põhialaks casting ning selles jõudis ta NSVL meistersportlase tiitlini. Marko lõi kaasa ka tolleaegsetel suvistel õngitsemisvõistlustel, kuid selles vallas tal ENSV meistriks tulla ei õnnestunud ning ka meistersportlase kandidaadi nimetusest (õngitsemises oli see kõrgeim "kraad") jäid mõned punktid vajaka, vene aeg sai enne otsa.
Möödus ligi kümme aastat, enne kui Marko esimest korda jää peale kalastama läks. Seni oli ta suhtunud talipüüdjatesse nagu enamik inimkonnast — et on ühed ullikesed, kes kükitavad augu peal ja ootavad oma õnne. Pole vist tarvis selgitadagi, et see seisukoht muutus kähku ja kardinaalselt.
Markol vedas , kuna jää peale "tiris" tema Toivo Reinpalu, kellega nad tollal üheskoos Estoplastis töötasid. Vedas selle pärast, et talipüügi juures on väga oluline näha oma silmaga, mismoodi proff jää peal kalastab, millised on tema "relvad" ja toimingud. Tollel esimesel kalalkäigul sai Marko käe valgeks Toivo õngega ja osa rõivaidki pärines Toivo garderoobist. Asi teostus Männiku karjääril ning saagiks saadi üsna rohkelt pisemapoolseid ahvenaid.
"Jäi külge, on küljes ja ega enam küljest ära lähegi," võtab Marko kokku oma nakatumise talipüüki.
Olgu ka ära öeldud, et Marko on just nimelt "kirbumees": landiritv on tal küll alati kalal kaasas, kuid kasutusele võtab ta selle harva. Ja põhikala, keda Marko talviti jahib, on ahven — ükski teine kala ei maitse talle paremana. Särge või kiiska püüab Marko vaid võistlustel, kaalu jaoks.
Oma suurima ahvena, mis kaalus täpselt 1 kilo, on saanud talvel ja kirbuga.

Edu võti võistlustel
Marko nendib, et talipüügi juures on õnne osakaal mitu korda suurem kui suvisel võistuõngitsemisel. Õnneliku käega kalameheks peavad teised õngemehed Markot küll, on teine kohe sihuke, kellel ikka veab, kasvõi püügisektori loosimisel. Kui kolme aasta eest Harku järvel "Kassikala" võistlusel oli äärmiselt kehv võtmine ja sajast kalamehest said käe kalaseks vaid neli, kuulus just Marko nende nelja hulka. Või Kuldkala võistlusel 2000-ndal aastal Kaarna järves, kui saadi kätte 4 märgisega ahvenat, oli üks "märgipüüdjatest" taas Marko. Jne.
Kui püügiõnne on nii palju, ei saa see enam olla paljas õnn. Ehk ütelgem nii — et õnn kalamehe juurde tuleks, peab mees selleks valmis olema, õnnele tee lahti tegema.
Kui otsesõnu küsisin, et milles võib olla edu saladus, vastas Marko, et selleks võib olla näiteks ... jääpuur! Edukus võistlustel sõltub tihti just niisugustest asjadest: pole tähtis, kas sul on Venemaal või Rootsis valmistatud jääpuur, kuid see peab töötama laitmatult, lõikama jääd nii kiirelt ja kergesti, et kalamees kasutaks aukude puurimiseks minimaalselt ihu- ja vaimujõudu. Jah, ka vaimujõudu, sest juba mõtlemine sellele, kas ja kuidas kehvapoolse puuriga uut püügiauku jäässe närida, kahandab keskendumist püügile enesele. Puur peab olema nii hea, et puuri peale üldse ei mõtle.
Väga oluline asi on võidutahe, seda eriti kehva võtmise puhul. Üsna raske on säilitada keskendumust, kui 1-2 tundi ükski kala su sööta ei tonksagi. Just niisugune oli olukord viimastel meistrivõistlustel, kus mitmed mehed (allakirjutanu nende hulgas) lasksid ennast lõpupoole lõdvaks, nö loobusid. Marko "töötas" täie pingega lõpuni ja sai need kalad, mis talle meistritiitli tõid, paarkümmend minutit enne võistlusaja lõppu.
Olulised on ka mitmesugused peenused. Edukus moodustub mitmetest pisiasjadest, kusjuures enamasti on raske, kui mitte võimatugi, ütelda, milline neist just otsustavat osa mängib.

Ritv
Parimaks peab Marko ümara või ovaalse kettaga "sibulat", mis püsib mugavalt peopesas. Mullusel kirbutamise MM-il oli näha, et teistsuguste ritvadega tippmehed praktiliselt ei püüagi.
Poest ostetud kirburitvade pitsid Markot ei rahulda ning ta teeb oma ritvadele uued pitsid süsinikust või klaaskiust, milleks kasutab suveritvade pitse. Poepitside peamiseks puuduseks on see, et nende valmistamiseks kasutatud plastmass ei talu külma, läheb mingi aja jooksul hapraks ning pits murdub.
Landiritvade puhul niisugust probleemi küll ei ole, nende pitsimaterjal on kvaliteetne.

Nooguti
Kasutab omatehtud nooguteid, mida pole teinud küll ta ise, vaid Jüri Kanarbik. Kanarbiku noogutid on peened, kilest, mis külma käes ei jäigastu ega muutu hapraks.
Noogutit kirbuga raskustades sobitab Marko kirptirku ja noogutit (või selle pikkust) nõnda, et nooguti ots vajuks kirbu raskuse mõjul ca 2 cm madalamale rõhtse ridvapitsi kujuteldavast telgjoonest, seda õhus, mitte vees. Vene kirbumehed kasutavad tihtipeale veel "sügavamale" vajuvaid nooguteid (tasakaalustust), kuid Marko püügitunde jaoks sobib paremini just see 2 cm pikkune "lõtk".

Pitsikaitse
Ridvapitsi ja ka nooguti kaitseks on kasutusel plastist toruke, mille ots nihutatakse "sibula" sellele osale (muhvile), mille sisse on kinnitatud ridvapits. Torukese teine ots suletakse korgiga. Nõndamoodi torukestega kaitstud ritvu on mugav transportida, pitsid/ noogutid ei saa üksteise vastu põrkudes vigastada ja kirptirgud ei takerdu kuhugi. Torukestega kaitstud ritvu võib kähku läbisegi kalastuskasti visata või ka saapasäärde torgata. Püügi ajal võetakse toruke mõistagi maha.

Tamiil
Tamiili läbimõõt jääb vahemikku 0,08-0,12 mm, võistlustel kasutab Marko enamas-ti peenemat kui muidupüügil. Veelgi peenemat 0,04-0,06 mm, pole pidanud vajalikuks pruukida, kuna riske on liiga palju — kui nii peen tamiil jääb varruka, kinda, jääkona-ruse vms külge, tuleb seda vabastada väga õrnalt, see aga võtab aega. Kui on tarvis püügikiirust, võib ülipeen tamiil hakata iseenese vastu töötama, eriti kui püük käib sügavamalt ja tamiili heidetakse jääle üsna pikalt.
Eelistada tasub venivamat tamiili, see ei katke nii kergesti. Eriti oluline on venivus püügil madalast veest, sest kui otsa juhtub tulema vähegi suurem kala, võime jäiga tamiili puhul selle väga hõlpsalt katki rebida juba oma haakelöögiga.
Kirbu mängu tamiili venivus või jäikus oluliselt ei muuda, vähemasti pisikeste, kergete kirpude puhul.

Kirptirk
Lemmikkuju on "tilk", sellele järgnevad "haavel" ja "sipelgas". "Haavel" on parim siis, kui võtmine on hea ja kala tuleb järjest — ümara kehaga kirp vajub kiiresti ja täpselt samasse kohta — ootevalmis kala ei pea ennast söödani küünitumiseks ümber keerama, vaid see satub talle täpselt nina ette. "Tilk" ja "sipelgas" käituvad vees teistmoodi: vabalt vajudes liiguvad nad külgsuunas kõrvale — keskpärase või kehva võtu korral aitab aga just see külgliikumine kala "laiemalt" otsida.
Enamasti kasutab Marko volframkirpe, kuid madalas vees võivad edu tuua ka pisemad tinakirbud, mis oma väiksema kaalu tõttu annavad söödale loomupärasema liikumise mängitamisel ning soodustavad ka kindlamat võtmist, kuna tulevad kalale kergemini, vabamalt suhu, kui kala sööta koos veega endasse "rüüpab".
Kirptirgud on kas aasaga või tamiiliauguga, Marko eelistab viimaseid. Neid peab küll veidi töötlema, et augu servad ei oleks teravad ning ei hõõruks tamiili katki. Ümardada saab volframkirbu augu servi üsna peene puuriga. Kui seesugune kodune ettevalmistus on tegemata, jääb palju häid kirpe vette. Viimast on juhtunud Markolgi, tunnistab ta ohates.
Võistlustel kasutab Marko tavaliselt tillukesi volframkirpe, mille keha läbimõõt on ca 2 mm. Kirbu suuruse ja kuju valikul oleneb aga palju kala võtmisest ja võtvate kalade suurusest.
Poes müüdavate kirpude konksud on tihtipeale väga kehvad ja need tuleb ära vahetada, ehkki kõige viimasemal ajal on olnud müügil ka häid kirpe, millede puhul ei tule koguni konkse üle teritada. Konks peab olema väga terav, et sellele saaks sääse-vastse ilma teda vigastamata otsa panna.
Oluline on tamiiliaugu asend kirbul, tihti on see viltune. Kirp peab olema tasakaalus, tamiilil rippuvana peaks konksujalg olema tamiiliga risti või vaid natuke ristjoonest allapoole vajuma. Palja silmaga ei pruugi kirptirgu niisugune kipakus ostmisel nähtavgi olla ja tegelikult tuleks kõik kirptirgud juba kaupluses tamiili külge siduda ning vaadata üle, kui hästi nad on tasakaalus.
Ka volframkirpude puhul võib sama suurusega kirpudel olla erinev kaal — see tuleneb volframi erinevast koostisest ja erinevast tehnoloogiast. Nimelt kasutatakse tihtipeale kergemat, suurema va-sesisaldusega volframi, mis on pehmem ja seetõttu märksa kergemini töödeldav. Raskem volfram on väga jäik, sellele lõigatakse tamiiliava ja sälk konksu kinnitamiseks sisse tillukese lõikurkäiaga ning kirbu valmistamine on suures osas käsitöö. Kergem, suurema vasesisaldusega volf-ram on töötlemiseks hõlpsam, sellele puuritakse vastavad augud sisse. Kergem, kuid kalastamiseks kehvem volfram domi-neerib ka poelettidel.
Aasaga volframtirkude põhipuuduseks on see, et väga tihti on nad tasakaalust väljas, kuna aas pole sattunud päris õige koha peale.
Kirptirgu värvide osas on Marko seisukohal, et värvidel ei ole erilist tähtsust Ja vaieldamatu reegel pole seegi, et päikselise ilmaga peab eelistama tumedat ja hämara ilmaga heledat kirptirku. Püügipraktikas on tal juhtunud korduvalt, et pärast heleda kirbu "kaotamist" on ta sidunud otsa tumeda, kuid kala on tulnud jätkuvalt sama intensiivsusega. Kui siiski mingitest eelistustest rääkida, siis nendeks on vaskne või hall volfram. Tõsi, särjepüügil on enamasti edu toonud ikka ümara kehaga ja hele, lausa läikiv "haavel".

Mäng
Põhilise edu tagab kirbupüügil mängitamine: kui kirbu mäng on õige ja sääsevastsed mõjuvad vees elavaina, on kala võtmine märksa tõenäolisem. Kui tihe just peab võdistamine olema, ei oskagi täpselt ütelda, pole kunagi mõõtnud ja ilmselt pole ka olemas mingit kindlat standardit.
Jälgida tuleb aga seda, et kirptirk vees ei hüpleks — kirbu järsud jõnksud peletavad kalu pigem eemale. Kirbu võdin peaks olema üsna tihe, sujuv ja ühtlane.
Reeglina alustab Marko mängu põhja pealt ning tõstab kirpu võdistades aegamisi kõrgemale, vahel üsna kõrgele. Ahven tõuseb tihtipeale kirbule põhjalt järele. Kui ahvenad on kõrgemale tõstetud, tasub pärast kala kättesaamist püüki jätkata just samast sügavusest, kust viimane kätte saadi, mitte aga lasta kirbul läbi "ahvenakihi" alla põhjale vajuda.
Särje puhul on üsna tihti nii, et särg on põhjast märksa kõrgemal — seda eriti sellel juhul kui oleme kasutanud muredamat peibutussööta, mis pole langenud pallina põhjale, vaid lagunenud juba vajumisel. Nii võib särg olla põhjalt ka oma 2 meetrit kõrgemal.

Veel mõned asjad
Täiesti tundmatul veekogul tasub vaadata vanade aukude juurde — kus on istutud kauem (vastsejäänused ümber augu, paar suitsuotsa vms), seal tasub ka enesel püüki proovida. Tuntud veekogul tuleks muidugi kõigepealt üle kontrollida juba teada-tuntud kohad, seejärel proovida ka uuemaid paiku.
Ahvenapüügil laseb Marko püügiauku vahel söödaks motõlli. Sellest võib olla kõvasti kasu, kuid alati ei pruugi olla. Alla võib tulla hoopiski kiisaparv ja ongi ahvenapidu läbi. Hea võtmise korral korral "töötab" nii särje kui ka ahvena jaoks väga hästi kärbsetõuk.
Auku Marko kulbiga tavaliselt täiesti puhtaks ei "laku", vaid laseb kirbu läbi selle jääsodi, mis jääb pärast puuri väljatõmbamist veel auku. Seepärast ei kasuta ta ka augu katmist lume või erikattega. Kui jääsulpi on püügiaugus paksemalt, võib suruda selle sisse millegagi (kulbivarrega) peenema augukese. Niisugused asjad olenevad aga väga paljus konkreetsetest püügioludest.


Kui näete Markot kusagil kirbutamas, astuge ligi ja vaadake, mismoodi tal see asi käib. Küsimusi võite talle esitada ka ja hästi palju. Kui muidu ei söanda uudistama minna, ütelge Markole, et Kalastaja toimetaja käskis.
VLADISLAV KORZHETS