ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 26 sisukord:
» Muremeeli: Itk sündimata kala pärast. Rein Truumets
» Kalakott
» Pinnal ja Põhjas: Tagasivaade 2002. Ralf Mae
» Toimumised: Härra president käis Põlulat kaemas. Endrik Tõnsberg
» Samal teemal: Hajali vägi. Urmas Anton
» Eesti vete kalad:Teib. Leili Järv
» Uusi raamatuid: Õngitsemine
» Talikalastus: Talvine kalaotsing. Ülev Niisk
» Ujukiga taliõng. Vladislav Korzets
» Haug talilandiga. Vladislav Korzets
» Meistriklass: Marko Kinusar kirbutamisest. Vladislav Korzets
» Kalavarud: Kalapidu läbi teadlaste ja kala silmade. Ain Järvalt ja Arvo Tuvikene
» Tirgumehed Liivi lahel, aasta 2002. Arvo Pajusalu
» Onga jõgi — uus elupaik nõudlikule jõeforellile. Raul Pihu
» Kalade söögilaud: Söödavaria
» Kalapalad: 3 x Herbert Tsukker
» Püügipaik / Pajatus: Koiva, saarmas ja "elu-aja õnn". Kalju Rohtla
» Kodulugu: Meenutusi. Manivald Kuik
» Rahvapärimus: Kõik tahtvad kalu süüa. (O.Looritsa raamatu kordustrükist)
» Pajas ja Pannil: Räimest saab võltsvähki. Mart Vabar
» Kalapaella. Ralf Mae
» Täidetud sibularõngas. Katariina Jee
» Võistukalastus: Narva lõhe 2002. Endrik Tõnsberg.
» Õngitsejad tõmbasid joone alla. V.K.
» Eesti MV kirbutamises 2003. Vladislav Korzets
» Kalurilisa:
» Mürgid meie kalades. Endrik Tõnsberg
» Seadusrikkumisi
» Paadilisa: Kanuuga Põltsamaa jõel. Tarmo Tõnismägi
» Kuulsad kalamehed: Ernest Hemingway — kalapüügi lugu. Randel Kreitsberg
» Lendõng: Kärbeste jumalad. Ralf Mae
» Maailm: Karjalal külas. Lonestar
» Kuidas ma piraajasid püüdsin. Urmas Rahnel
» Handimaal (kalal). Janno Simm
» Kalakaitseinspektoritest Rootsis. Kalle Kroon
» Varia: Kange kalamees
» Tsst! — kala magab: Test. Raul Palutaja
 
Haug talilandiga. Vladislav Korzets
Talipüügi juurde käib ka see, et vahel keegi seal jää all äkitselt kirptirgust või ahvenalandist kinni haarab ja korra sikutab, mispeale kalamehel ei jää üle muud, kui vahtida katkilõikunud tamiiliotsa, leinata oma parimat kirpu või lanti (sest püütakse ju ikka just selle parimaga) ning kiruda va haugiroju. Niisuguste kaotuste vastu ei anna ennast ka kindlustada, sest haugi hammas on vahe kui nuga — terastraat peab küll sellele vastu, kuid traatlipsu kasutamine muudaks kirptirgu või pisilandi liikumise vees tuimaks ning õng ei püüaks muid kalu. Iseasi, kui jahitakse haugi ennast.
Talviseks haugipüügiks oleks kõige tulemuslikum kasutada taliunda, mis söö-dastatakse eluskalaga, kuid kalapüügi-eeskiri keelab siseveekogudel selgesõnaliselt jääaluse püügi puhul elussööda kasutamise ning ankurdatud unna kasutamise üldse, nii suvel kui ka talvel. Mõnigi kalamees peab niisugust keeldu põhjendamatuks ja tõsiasi on ka see, et just unnapüük on huvikalastajate poolt levinumaid talviseid eeskirjarikkumisi. Inspektorid võtavad asja tõsiselt — kui kirbutaja puhul võidakse kalastuskaardi puudumist ka mitte tähele panna, siis unnapüüki juba naljalt andeks ei anta. Kalastaja seisukoht on, et seadus on järgimiseks ja unnahaugist on targem suu puh-taks pühkida. Lohutada võib ennast sellega, et und on passiivsevõitu püügivahend ja tõeliselt sportliku kalastushoiakuga kokku ei klapigi.
Kui aga himu ikkagi haugi järgi käib — kasvõi veenmaks õhtul naisukest, et päev pole asjata kulutatud ega mehe hobi vaid tühikargamine — mida siis teha? Siis pole muud, kui valida toekam ridvake, tugevam tamiil, paras tross ja sobivaim lant ning ... haugi püüdma. Kui väga kiire pole, võib enne ka alljärgneva läbi lugeda.

Haugi sügisene söömaaplus langeb reeglina kokku vete jahenemise ja selgi-nemisega. See toimub tavaliselt oktoobris-novembris, umbes kuu enne jää moodustumist. Sel ajal hakkavad lepiskalade parved "kolima" veekogudes sügavamatesse paikadesse.
Varatalvine jää moodustumine haugi võttu oluliselt ei halvenda ega parenda — hapnikku on vees veel küllaga, vee temperatuur langeb aga jää moodustumisel üsna vähe. Haug on sellel ajal oma toidu-otsingul väga liikuv ja soodsa ilmaga päevadel toitub aplalt.
Kui talv süveneb ja vee hapnikusisaldus langeb, muutub haug loiuks ning ei hooli söögist. Võtmine on puhanguline, puhangud aga harvad ja nende vahele jääb vähemalt 3-4 päeva. Niisugune on haugi elurütm kogu kesktalve. Innukamalt hakkab haug toituma alles siis, kui õhus on juba kevadet ning veekogudesse satub hapnikurikast sulavett.
Tasub silmas pidada, et lisaks ilmale sõltub haugi võtmine veel sellistest mõjuritest nagu tuule suund, Kuu asend, vee soojus ja hapnikusisaldus, vee valgustatus ja ka kellaaeg. Kellaaja osas ei saa tuua välja üldreegtlit, et kas hommikul, lõuna ajal või õhtul — igas veekogus on haugi aktiivsustsükkel erinev, just sellele paigale vastav. Püsivate olude puhul toimub võtmine järjestikustel päevadel enam-vähem samal kellaajal, nihkega 15-30 minutit.
Mida pikemaks muutub päev, seda pikemalt hakkab ka haug jahti pidama ning päeva sisse mahub üha enam võtupuhanguid. Ka hakkab haug vastu kevadet aina isukamalt haarama mittesöödavat lanti. Tõsi, kehva ilma korral võib kalamehe "saagiks" olla terve päeva jooksul vaid 2-3 õrna landitonksamist.
Võib juhtuda sedagi, et haug võtab lanti õhtuhämaras või lausa öösel. Niisugune asi võib teoks saada enne pikemat sulaperioodi lõuna-läänekaare tuultega ning tingimusel, et enne seda oli haugil suu täiesti kinni. Seesugune olukord on siiski harv ja nimme ei tasu niisuguse võtulootusega kalale minna.


Väheke haugi kommetest

Haug ei ole parvekala, samast august mitut ei püüa. Kui üks haug on käes, tasub järgmist jahtida mõnevõrra eemalt. Üksikuna hoiduvat kala on veekogus üles leida ka üsna palju aega võttev tegevus. Siiski toimib valesti see, kes teeb püügiaugul vaid 2-3 landitõstet ning sööstab kohe järgmist auku puurima, vanu auke aga vahepeal läbi ei katsu.
Kui parasjagu võtmist õieti ka ei ole, märkab ometigi haug, kelle territooriumil kalamees lanti mängitab, seda "võõrkeha" kohemaid, uurib ja jõllitab, aga ei haara. Sellistes oludes võib landi iseäralik, tavatu mäng, temas lõpuks ikkagi käivi-tada ründeinstinkti. Võib, kuid ei pruugi.
Nagu kalapüügiasjades ikka, hakkame siinkohal ise enesele vastu rääkima. Äsja panime kirja, et samast august pole lootust mitut haugi saada — ja üldjoontes see ongi nii, ometigi on veekogudes paiku, kus peaaegu alati pesitseb mõni "valvehaug" ja kus võib saada samast august päeva jooksul ka 3-6 haugi. Milles on siis asi?
Haugide vahel valitseb veekogus tihe toidukonkurents ja laias laastus hoiduvad nad üksteisest parajasse kaugusesse, jagavad paigad ära. Mõni paik on veekogus aga toidu hankimise seisukohalt haugidele eriti "magus". Seda paika käivad "väisamas" mitmed haugid, ent kuni "valvehaug" on paigal, seni nad siin löögi-le ei pääse. Kui me aga "valvehaugi" eest ära püüame, võib juba üsna varsti tema koha sisse võtta järgmine purikas. See asi on hästi tuttav ka suvistele spinningumeestele — mõni kindel auk või kivitagune annab peaaegu alati kala.


Ka püügist endast

Tuttavale veekogule minnes tasub mõttes teha väike püügikava, maršruut, mis sisaldaks tõenolisemaid haugipaiku nagu süvikute servad, süvikute äärsed madalikud, jõgede kokkujooksud, mada-lad lahed, kaldaäärne rooserv, vaiksema vooluga ja rampadega paigad ja/või kohad, kuhu koguneb lepiskalu. Lootustandvamaid püügipunkte tasub päeva jooksul läbi käia mitu korda, erinevatel kellaaegadel. Kui haug päeva jooksul mõneks ajakski "üles ärkab", peaks ta jõudma ka püüdja kotti, ent kui parasjagu kestab 3-4 päevane paast, on edulootus napp.
Üsna tihti on nii, et käies esimest korda püügiringi läbi, ei anna haug endast veel aimu, ometigi olete teda juba parasjagu õrritanud ja teise või kolmanda ringi ajal ta ka haarab. Kalamehed on teinud ka niisuguse katse: tuvastanud kajaloodiga haugi täpse asupaiga ning mängitanud lanti tal otse nina all — ei miskit — kui ikka parasjagu ei võta, siis ei võta. Võiks ütelda nii, et suurema osa päevast on haugi instinktid soikvel ja nende ülesäratamine võib võtta pikalt aega: haugi tuleb käia ine-tu järjekindlusega alatasa õrritamas, kuni ta lõpuks "vihastab".
Kajaloodi enese abil (kui see teil olema juhtub) ei tasu siiski otsida konkreetseid hauge — signaali vihk on kitsas ja "valgustab" vaid pisikest laiku veekogu põhjal. Küll aga on kajaloodist tublisti abi lootustandvamate püügipaikade leidmisel, näiteks rampadega kaetud kallaku tuvastamisel.
Haugi jahtimisel on üsna mõistlik toi-mida ka nii, et esimese "ringi" ajal lanti vette ei lastagi, puuritakse üksnes püügiaugud valmis, püüdma hakatakse aga alles nö teisele ringile minnes. Selliselt antakse haugile aega puurimismüra unustada. Vahepeal tekkinud jääkooriku purustamine tuuratäksi või saapakannaga on puurimise kõrval juba suhteliselt vaikne tegevus ja pärast algset puurimist nö kordusmüra, millega haug lepib rutemini.
Madalas, kuni 2 meetrises vees, on saagiks enamasti pisemad, kuni poole kilosed haugid, sügaval suuremad, kuid seegi sõltub veekogu iseloomust — mõnes üsna haugirohkes järvekeses ongi valdavaks sügavuseks vaid 1,5-2 meetrit.
Haugilant (püstlant) peab vees hästi planeerima. Selleks peab see olema suh-teliselt lai ja kerge. Haug eelistab liikuvat, mängivat peibutist, seisvat lanti haarab ta harva. Südatalvine mäng peaks olema ühtlane ja mõõdukas.
Põiklanti võtab haug vaata et meelsamini kui püstlanti. Kuna haugipüügil on vältimatu trossi olemasolu, ei saa pisemaid (2-3 cm pikkuseid) põiklante kasutada, kuna tross pärsib nende õige liikumise vees. Universaalseimad näivad olevat ahvenavärvinguis põiklandid, mis on seleta-tav tõsiasjaga, et ahven on meie vetes haugi põhilisi toiduobjekte, seda esmajoones nendes järvedes, mida põhiliselt vaid haug ja ahven asustavadki.
Haug haarab saakkala peaaegu alati küljelt, põigiti, ja niimoodi võtab ta ka lanti. Põiklantide puhul toimub haakumine tihti just kõhualusest kolmikust või üheharulisest konksust. Osadel põiklantidel on kõhualune konks või kolmik pikema säärega, mis võimaldab konksuteravikul sügavamalt haugi kudedesse tungida. Püstlantidel joodetakse haugipüül parema haakimise jaoks vahel keskele lisakonks.
Haug võtab lanti järsult ja raskelt — käsi tunneb lööki ja ootamatut raskust. Nüüd peab kohemaid haakima ja hakkama kala välja tooma. Kui kiiresti me saame kala välja tuua, sõltub kala suurusest ja nööri/tamiili tugevusest. Arves-tagem, et augu juurde jõudes ning valgust nähes hakkab haug peaga jõuliselt rapsima, püüdes landist lahti saada. Sellel ajal ei tohi tamiili lõdvaks lasta, muidu olete saagist ilma.

VLADISLAV KORZHETS


Osaliselt on kasutatud S.Smirnovi kirjutist "... Minu soovil. Haugi landipüük jäält." Rõbolov-Elite 1/1997.