ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 26 sisukord:
» Muremeeli: Itk sündimata kala pärast. Rein Truumets
» Kalakott
» Pinnal ja Põhjas: Tagasivaade 2002. Ralf Mae
» Toimumised: Härra president käis Põlulat kaemas. Endrik Tõnsberg
» Samal teemal: Hajali vägi. Urmas Anton
» Eesti vete kalad:Teib. Leili Järv
» Uusi raamatuid: Õngitsemine
» Talikalastus: Talvine kalaotsing. Ülev Niisk
» Ujukiga taliõng. Vladislav Korzets
» Haug talilandiga. Vladislav Korzets
» Meistriklass: Marko Kinusar kirbutamisest. Vladislav Korzets
» Kalavarud: Kalapidu läbi teadlaste ja kala silmade. Ain Järvalt ja Arvo Tuvikene
» Tirgumehed Liivi lahel, aasta 2002. Arvo Pajusalu
» Onga jõgi — uus elupaik nõudlikule jõeforellile. Raul Pihu
» Kalade söögilaud: Söödavaria
» Kalapalad: 3 x Herbert Tsukker
» Püügipaik / Pajatus: Koiva, saarmas ja "elu-aja õnn". Kalju Rohtla
» Kodulugu: Meenutusi. Manivald Kuik
» Rahvapärimus: Kõik tahtvad kalu süüa. (O.Looritsa raamatu kordustrükist)
» Pajas ja Pannil: Räimest saab võltsvähki. Mart Vabar
» Kalapaella. Ralf Mae
» Täidetud sibularõngas. Katariina Jee
» Võistukalastus: Narva lõhe 2002. Endrik Tõnsberg.
» Õngitsejad tõmbasid joone alla. V.K.
» Eesti MV kirbutamises 2003. Vladislav Korzets
» Kalurilisa:
» Mürgid meie kalades. Endrik Tõnsberg
» Seadusrikkumisi
» Paadilisa: Kanuuga Põltsamaa jõel. Tarmo Tõnismägi
» Kuulsad kalamehed: Ernest Hemingway — kalapüügi lugu. Randel Kreitsberg
» Lendõng: Kärbeste jumalad. Ralf Mae
» Maailm: Karjalal külas. Lonestar
» Kuidas ma piraajasid püüdsin. Urmas Rahnel
» Handimaal (kalal). Janno Simm
» Kalakaitseinspektoritest Rootsis. Kalle Kroon
» Varia: Kange kalamees
» Tsst! — kala magab: Test. Raul Palutaja
 
Eesti vete kalad:Teib. Leili Järv
Teib

Teib on Eesti kalafaunas kõige arvukamalt esindatud karplaste sugukonna üks esindajatest. Tema lähisugulased, kellega nad moodustavad ühise perekonna, Leuciscus, on säinas ja turb.


Millest tunneme ära teibi?

Karplaste sugukonna liikide üksteisest eristamine on enamuse jaoks omajagu keerukas ettevõtmine ja selle muudavad veelgi raskemaks sageli esinevad liikidevahelised ristandid ehk hübriidid. Aga väikeseid juhiseid saab orienteerumiseks karplaste maailmas siiski anda.
Kõige esimesena hakkab välisel vaat-lusel silma teibi kehakuju. Nimelt on teib kõige enam "kalakujuline" karplane. Mida see tähendab? Eks ikka seda, et erinevalt teistest sama sugukonna esindajatest, on teib saleda keha ja ümardunud kõhuga kala. Seega ei ole tal üldsegi tüüpiline külgedelt lapiku ja kiilja kõhuosaga karp-lase välimus. Ju on sellest talle külge hakanud ka üpris robustne hüüdnimi – teivas, mida olen kuulnud õngemehi oma kõnepruugis kasutavat.
Teine, aga juba tähelepanelikumat vaat-lemist nõudev tunnus on teibi pärakuuim. Nimelt on see, võrreldes teiste sama sugu-konna kaladega, lühike ja üksnes teivile ainuomaselt nõgusa servaga. Pärakuuim on tavaliselt kas hallikas või õrnalt kollaka alatooniga hall. Hästi hakkab silma ka see, et teivil on küljejoonelt loetavaid soomusridu vähem kui ülejäänud karp- lastel.
Põhjatoidulise kalana on tal alaseisune suu, mille lõhe ei ulatu silmade alla. Parimaks abivahendiks karplaste eristamisel on muidugi neeluhambad, kuid nende leidmine vajab mõningaid teadmisi ja kättesaamine teatavat vilumust. Teibi sile-dapinnalised neeluhambad paiknevad kahes reas. Sise- rea neli tagumist hammast on haakjalt paindunud otstega.


Kus on, kus on teibi kodu?

Teib on levinud kogu Euroopas Püre-needest ida- ja Alpidest põhjapool. Samu-ti on ta tavaline, kuigi vähearvukas kala Siberi jõgedes-järvedes välja arvatud Vaikse ookeani vesikonda kuuluvad vooluveed. Selle ulatusliku areaali (levila) pii-res tuntakse teivil kolme alamliiki: euroopa teibi (Leuciscus leuciscus leuciscus, mis on levinud ka meie vetes, baikali teibi (L. l. baikalensis) ja kirgiisi teibi (L. l. kirgisorum).
Kuna teib väldib sooja ja sogast vett, siis on ta meil tuntud rohkem ranniku-meres kui magevees. Kudemiseks tõuseb teib aga varakevadel, sarnaselt säinale ja särjele, massiliselt ojadesse-jõgedesse. Seega tuleks ta samuti liigitada poolsiirde-kalade hulka. Eestis võib magedas vees teibi kohata enamasti üksnes väiksemates kiirevoolulistes ja puhtaveelistes ojades-jõgedes Suure Emajõe ja Pärnu jõe jõgikondades. Järvedes leidub teda N. Mikelsaare andmetel vähearvukalt Võrts-järves, Peipsi- ning Kooraste järves.


Mõnda teibi elukommetest

Külmaveelise liigina ei ole teivil välja kujunenud erilisi talveune harjumusi. Teada on, et puhkamiseks laskub teib vooluvetes alati sügavatesse hauakohtadesse. Teib on meie poolsiirdekaladest üheks esimeste hulgas, kes seab end kevadel varakult valmis „pulmamajja“ minekuks. Just vahetult haugi ja säina järel saabub teibidele kõige tundelisem aeg. Mõnel aastal juba märtsis, tavaliselt aga aprilli alguses, sätivad vanemad ja kogenenumad teivid end rännakuks kudealadele valmis. Isaste teibide soomused muutuvad pealt karedaks – tekib karplastele iseloomulik helmeskate. Tõsi on aga see, et teibide puhul ei juhtu seda mitte kõigil ja mitte alati. Meie rannikumeres turgutuv isane teib saab tavaliselt suguküpseks neljandal, emane viiendal eluaastal. Sisevetes toimub see aasta võrra varem. Nagu enamuse karplaste puhul, nii saabuvad ka teibidel, esimestena kohale vanemad isas-kalad, kellele järgnevad vanemad emased – nemad, kes nad on oma viljakuse kõrgpunktis, koevadki esimestena. Keskmine absoluutne viljakus oli Kasari jõe kudekarja teivil 8000-32000 marjatera, mis teeb suhteliseks viljakuseks 105-155 marjatera ühe kehakaalu grammi kohta. Rannikumeres elava teibi viljakus on mõnevõrra kõrgem kui tema magevees elaval suguvennal.
Vanemad, 8-10-aastased (isegi kuni 15-aastased) kalad alustavad kudemist koos viimaste säinastega. Järgnevad keskeali-sed ja nooremad teivid. Ja ikka tullakse koelmule nii, et isased jõuavad kohale pisut varem ja emased veidi hiljem. Viimastena jäävad koelmutele „igaks juhuks“ veel mõneks ajaks passima noored, valdavalt esimest korda kudema tulnud 4-aastased isased. Tavaliselt ei lahku nad koelmutelt veel ka siis, kui saabunud on esimesed särjed — koelmute kasutamise järjekorras järgmised kalad. Seega ei olegi midagi imestada, et karplastel tekib nii sageli ristandeid.
Teibi pulmapidu peetakse siivsalt pimeduse katte all 5-6,50 C veetemperatuuri juures. Meelispaigaks on tavaliselt allpool kärestikke paiknevad kivise või kruusase põhjaga kiirevoolulised ja hästi aereeritud (õhustatud) veega jõeosad. Harvem koe-takse üleujutatud luhtadel. Seal kinnitatakse suhteliselt suured (kuni 2 mm läbi-mõõduga) valkjasoranzhid marjaterad paremate hapnikutingimuste tagamiseks eelmise aasta taimedele.
Marja inkubeerimine (haudumine) kes-tab keskmiselt 60 kraadpäeva (so +60 C vees 10 päeva). Koorunud vastne on um-bes kuus millimeetrit pikk ja alguses pas-siivne, kandudes vooluga allavett. Paari päevaga hakkavad aga vastsed aktiivselt liikuma ning lähevad üle välistoidule.

Täiskasvanuna on teib elavaloomuline seltsikala, kes kogu oma elu vältel hoidub väiksematesse parvedesse. Teibi peetakse karplaste hulgas üheks paremaks ujujaks. Nad võivad põgenemisel arendada kiirust kuni 2,7 m/s. Tavaliselt tegutsevad nad sügavamates veekihtides. Pinnale tõuseb teib üksnes toidujahil olles, et haarata vette kukkunud või siis veepinnal nukukestast kooruvaid putukaid: suru- ja tünniksääski ning ehmestiivalisi. Teib on le-pistoiduline põhjakala, kes võimaluse korral eelistab kõigele muule putukavastseid. Olude sunnil moodustab aga muu põhjaloomastik tema igapäevamenüüs päris olulise osa. Nii leidub teibi toidus ka kirp- ja karpvähke, vesivaksikuid ja balti lehtsarvi. Nälja sunnil ei ütle nad aga ära ka molluskitest, tigudest ja mis seal salata, isegi ränivetikatest, mida on leitud just meie järvedes elavate teibide magudest. Kirjanduses leidub viiteid, et teib toitub kevadeti meelsasti teiste kalade marjast, kuid autoril ei ole õnnestunud tema toidu hulgast kalade marja leida.


Kes on teibi looduslikud vaenlased?

Täiskasvanud teib langeb peamiselt haugi ohvriks. Väiksemad teivid aga võivad sattuda ka kõigi teiste meie röövtoidu-liste kalade toidulauale.
Sellel kalakese põhilised hädad on hoopis seotud kõikmõeldavate parasiitidega. Eesti vetes on teivil leitud 54 erinevat parasiidi liiki, millega ta juhib karplaste nakatumise edetabelit. Kõige sagedamini tabanduvad teivid erinevate limaeoslastega. Toetudes parasitoloog Aleksei Turovski andmetele, on teib meie vetes põhiliseks limaeoslaste nakkuse kandjaks süsteemis: merelaht — suudmeala. Seevastu hel-mintfauna (ümarussid) on teivil suhteliselt vaene, kuid seda mitte ühtlaselt kogu oma levila ulatuses. Nii on Soome- ja Liivi lahes elaval teivil leitud rikkalikult helminte.
Õnneks ei ole teivil siiani avastatud mitte ühtegi inimesele ohtlikku parasiiti. Isegi viimase aja „moehaigusest“ – nn mustatäpitõvest, on teib jäänud suhteliselt puutumatuks.


Kas teivist on kasu või kahju?

Loodetavasti on lõplikult möödas need ajad, mil inimene omatahtsi liigitas loomad-linnud tähtsateks ja mittetähtsateks nagu see oli ka teiviga. Otsest töönduslikku tähtsust sellel kalal ei ole ja seda eelkõige tema madala arvukuse ning väikeste mõõtmete tõttu. Samal ajal on tema liha näiteks särje omast kõrgema toiteväärtusega, kuigi on samamoodi luine ja tülikas tarvitada.
Küll aga tunnevad tema vastu huvi, eriti kevadisel kudeajal, õngemehed. Kevadeti, teibi massilisel tõusul/laskumisel, ääris-tavad õngemeeste read tihedalt jõgede ja ojade kaldaid. Kalamehed peavad teibi ettevaatlikuks ja isegi aravõitu kalaks, kelle püüdmine rahulikes jõekäärudes on omaette kunst. Samuti hinnatakse teibi väärtusliku elussöödana haugipüügil.


Üks hea vana retsept teibi valmistamiseks

Kalad puhastada soomustest ja rookida. Eemaldada pead. Laduda koos sibularõngaste, pipra ja loorberilehtedega paksult margariiniga määritud ahjupotti. Kel-lele meeldib vürtspipra maitse, võiks lisada ka seda mõned terad. Iga kalakihi vahele panna tomatipastat või värskeid tomateid. Kihtide vahele raputada soola. Peale võiks lõigata margariini laaste. Lõpuks lisada pisut vett.
Sulgege ahjupott tihedalt kaanega, pange kuuma ahju ning „unustage“ ta sinna vähemalt 3-4 tunniks hauduma. Nii muutuvad kõik tülikad kondid pehmeks, roog saab hästi söödavaks ja on väga maitsev.


LEILI JÄRV
kalandusbioloog