ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 26 sisukord:
» Muremeeli: Itk sündimata kala pärast. Rein Truumets
» Kalakott
» Pinnal ja Põhjas: Tagasivaade 2002. Ralf Mae
» Toimumised: Härra president käis Põlulat kaemas. Endrik Tõnsberg
» Samal teemal: Hajali vägi. Urmas Anton
» Eesti vete kalad:Teib. Leili Järv
» Uusi raamatuid: Õngitsemine
» Talikalastus: Talvine kalaotsing. Ülev Niisk
» Ujukiga taliõng. Vladislav Korzets
» Haug talilandiga. Vladislav Korzets
» Meistriklass: Marko Kinusar kirbutamisest. Vladislav Korzets
» Kalavarud: Kalapidu läbi teadlaste ja kala silmade. Ain Järvalt ja Arvo Tuvikene
» Tirgumehed Liivi lahel, aasta 2002. Arvo Pajusalu
» Onga jõgi — uus elupaik nõudlikule jõeforellile. Raul Pihu
» Kalade söögilaud: Söödavaria
» Kalapalad: 3 x Herbert Tsukker
» Püügipaik / Pajatus: Koiva, saarmas ja "elu-aja õnn". Kalju Rohtla
» Kodulugu: Meenutusi. Manivald Kuik
» Rahvapärimus: Kõik tahtvad kalu süüa. (O.Looritsa raamatu kordustrükist)
» Pajas ja Pannil: Räimest saab võltsvähki. Mart Vabar
» Kalapaella. Ralf Mae
» Täidetud sibularõngas. Katariina Jee
» Võistukalastus: Narva lõhe 2002. Endrik Tõnsberg.
» Õngitsejad tõmbasid joone alla. V.K.
» Eesti MV kirbutamises 2003. Vladislav Korzets
» Kalurilisa:
» Mürgid meie kalades. Endrik Tõnsberg
» Seadusrikkumisi
» Paadilisa: Kanuuga Põltsamaa jõel. Tarmo Tõnismägi
» Kuulsad kalamehed: Ernest Hemingway — kalapüügi lugu. Randel Kreitsberg
» Lendõng: Kärbeste jumalad. Ralf Mae
» Maailm: Karjalal külas. Lonestar
» Kuidas ma piraajasid püüdsin. Urmas Rahnel
» Handimaal (kalal). Janno Simm
» Kalakaitseinspektoritest Rootsis. Kalle Kroon
» Varia: Kange kalamees
» Tsst! — kala magab: Test. Raul Palutaja
 
Muremeeli: Itk sündimata kala pärast. Rein Truumets
"Annaks Jumal muret — küll abi ikka leiab..." väidab vanarahva tarkus, kuid eelmine suvi ja sügis olid sellised, et abi polnud kusagilt võtta. Veevaesus pani "punase" kala nii jõgedes kui ka meres hädaolukorda.
Häirekell hakkas ajus toksima juba augustis, septembri lõpuks oli aga selge, et nüüd on kurat lahti — vett ei tulnudki. Ära jäid ka meie põhjarannikule nii tavapärased lääne-loodetormid, mis tõstavad vett ja aitavad lõhil ja meriforellil jõgedesse pääseda. Tulemusena ei tõusnudki kala 2/3 kudejõgedesse ning üks aasta looduslikku taastootmist jääb vahele. Mismoodi see mõjub meie niigi katastroofiliselt kahanevale lõhilaste asurkonnale, pole raske ära arvata. Üleüldise kiire kliimamuutuse taustal ei tea me ka seda, millised suved-sügised meid lähiaastatel ees ootavad. ("Punase" arvukust mõjutab ka see, et mida vähem kala pääseb jõkke, seda rohkem jääb teda jõkkepääsemise ootuses merre kalda lähedusse tiirutama, kuskohast teda aga üsna rohkelt võrkudega välja püütakse).
Probleem on tõsine ja otsest lahendust ei tea sellele vist keegi, ka mina mitte. Küll aga tean ma seda, et arukalt ja ettevaatlikult tegutsedes saab inimene "punase" kala säilimisele kaasa aidata.
Tuleb nimelt jõgede suudmed lahti kaevata. Mitte võimsa tehnikaga, vaid käsitsi, labidaga. Piisab meetrilaiusest ja poole meetri sügavusest kraavist — selle kaudu pressib kala juba rõõmsalt jõkke. Reeglina on jõesuudmed liivased ja kaevata kerge. Ka puudub madala veetasemega jões tugev vool, mis kraavi kiiresti jälle liiva ja prahti (lehti) täis ajaks.
Oktoobri algul kaevasime nelja mehega ühe jõesuudme lahti ja, ennäe imet!, juba nädala pärast olid jões 4-5 km kõrgemal mitmed värsked kudepesad (jõe nime jätan siinkohal enda teada). Päevake tööd ja kasu silmaga näha. Tänusõnad meestele, kes küsimusi esitamata (et milleks mina?) labidatega lahingusse tormasid.
Missioonitunne, see on kõva sõna! Seda tunnet meie lõheküttidel reeglina leidub, kuid selle tunde realiseerumiseks pole sobilikku struktuuri.
RIIK on üsna abstraktne asi ja vaevalt kellegi silmad näevad kunagi veevaesel ajal jalgupidi jões labidaga vehkimas Riigi nimelist olendit. Kaladele saavad appi minna siiski vaid konkreetsed inimesed — need, kellele see on südameasjaks. Konkreetse üksikisiku ja riigi vahel on aga hulk tühja maad — riik ei suuda (ja ei peagi suutma) iga üksikisiku head tahet kalavarude kaitseks raken-dada. Selleks on tarvis huviliste ühendusi, kandku need siis klubide nime või nimeta-tagu neid muudmoodi, minu poolest kasvõi KKA (kalakiirabi). Ja vähe on sellest, et lihtsalt moodustatakse kalameeste ühendus — niisugusel ühendusel peab ka olema võimalus, õigus ja kohustus hallata mõnda konkreetset jõge. Jõge haldav organisatsioon teaks täpselt, mis seisus jõgi mingil hetkel on ja mida on millalgi tarvis teha.
Praegu on paraku nii, et kedagi eriti ei huvita, mis saab mõnest konkreetsest jõest homme, ülehomme või viie aasta pärast. Kui asjad samasuguse inertsiga edasi lähevad, ootab meid üsna varsti aeg, millal lõhekala näeme üksnes pildi pealt, mind aga kutsutakse koolidesse lastele jutustama, kuidas ma seda kaunist kala kunagi looduses kohtasin.
Õige pea sätime ennast sokutama EL pereliikmeks. Peseme molu puhtaks ja paneme selga kirikuriided, seisame võrdsena võrdsete seas. Keegi ju ei näe, et meil on kodus pesemata sööginõud suures hunnikus, koer aga juba nädal aega nurka kusnud, kuna keegi ei viitsi teda välja viia.


REIN TRUUMETS
Klubi Kalastaja
kalajääger