ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 25 sisukord:
» KALAKOTT
» Sõbra esimene kala. Randel Kreitsberg
» Et selline wärk... Indrek
» Nekroloog Natashale. Rein Truumets
» Kalatabelid
» EESTI VETE KALAD: Lepamaim. Ervin Pihu
» Tuuleussid ja niglikuldid. Leili Järv
» Landikool
» KOGEMUS: Selle suve linaskid. Ralf Mae
» KORD ON KORD ON KORD:
» Samal teemal: ideaalveestik. Kalle Kroon. Kaido Krass
» Huvikalastus organiseerub maailma mastaabis
» TOIMUMISED: Seminar Luual. Mägieestlaste päev. Endrik Tõnsberg
» KALAVARUD / JÕEFORELL: Meandrid kui bioloogilise mitmekesisuse tagajad jõgede elukeskkonnas. Kalle Kroon
» Kokkuvõtteks jõeforelli kude- ja elupaikade taastetööde metoodikast. Kalle Kroon
» RIISTVARA. Mõnda kunstjõhvist. Vladislav Korzhets
» NIPID & NÕKSUD
» TASUB TEADA: Sõlmede tugevus
» C nagu carbon
» PÜÜGIVIIS: Kummitonka
» Ujukiga tonka
» KALADE SÖÖGILAUD: Söödavaria
» PÜÜGIPAIK: Kääriku järv. Lohelane
» Meenutusi Kulina jõelt. E.Maasik
» KODULUGU: Kalamehejuttu varjasest noorusest. Manivald Kuik
» KALAMEHEJUTT : Eerik Rumberg, Ants Napp
» VÕISTUKALASTUS: Ülevaated, tulemused
» KALURILISA: Kalauudised
» Kalapüügiseaduse rikkumised
» PAADILISA: Vene kummikas polegi niiväga äpu. Enn Sõmer
» Kaatriga Pärnu-Ruhnu-Pärnu. Hanno Kask
» PAJAS & PANNIL: Kalaleib ja silgupull. Mart Vabar
» KALAREISID: Reisikillud Oneegalt. Vladislav Korzhets
» TOIMUMISED: Poistelaager 2002. Ralf Mae
» Jutukas tuli kokku. Vladi
» Kommerts: Hooaja lõpumüük. EG Tackle Trade OÜ
» Mis on mis
» Tsst! — kala magab...
» Hajali vägi
 
RIISTVARA. Mõnda kunstjõhvist. Vladislav Korzhets
Neid mehi, kes on ehtsa hobusejõhviga kalastanud, pole enam palju. Allakirjutanu poisipõlves oli sõna "jõhv" õngenööri tähenduses küll veel üldlevinud, kuid praktilist kasutamist jõhv enam ei leidnud. Täiel rinnal tungis peale kunstjõhv ehk tamiil Nüüdseks on eesti keeles nimetus "tamiil" hakanud tähistama kõiki mono- fiilseid sünteetilisi õngenööre, kuigi sõna ise tuli eesti keelde ühe konkreetse õngenööri nimetusest, nimelt saksa firma D.A.M. õngenöörist "Damyl". (Seda tutvustas D.A.M. esmakordselt oma toote-kataloogis 1937.aaastal kui maailma esi-mest täissünteetilist õngenööri). Mõneti on ebaloogiline ütelda näiteks "tamiil "Abulon"" (firma Abu Garcia õngenöör), kuid keele kujunemise loogika toimib paraku täiesti omaette ning ei arvesta rahvusvahelist turujaotust.
Lõviosas kasutatakse õngitsemisel õngenöörina just nimelt monofiilseid polü-meere ja kapronist või punutud nöörid on kasutusel suhteliselt vähestes kohtades (ridaõnged, unnad, tonkad, teatavad õngelipsud). Pole ka märke sellest, et miski suudaks tamiili liidrikohalt välja tõrjuda — ka mitte punutud nöörid, mis on leidnud oma põhinišši spinningunööridena.
Tamiilid ise on aga pidevas arengus. Praeguseks tuleks eristada 3 erinevat tamiilitüüpi. Need on monofilament, copolymer ja high-coplymer. Üksteisest erinevad need keemiliste omaduste ja valmistamisviisi poolest.

1. Monofilament. Tamiil, mida toode-takse polüamiidist, traditsioonilisest nai-lonist, millel on tavapärane tõmbetugevus ja sõlmepidavus, hea venivus. Monofilament on pehme ning püsib hästi rullipoolil, sellega on mugav heita õngerakendusi või kergemaid ja purjelisi lante (lipplandid, vabinalandid). Pehmendab venivuse tõttu hästi kala sööste ning vähendab ridvale ja rullile langevaid koormusi. Pehmusest tuleneb puudusena tamiili kiire kulumine.
2. Copolymer. Valmistatakse mitme erineva polüamiidi sulamina. Töönduslikul niiditõmbamisel kasutatakse tehnoloogilisi võtteid, mille eesmärgiks on muuta ta-miili pealispind tugevamaks (ka sõlmekohal) ning anda tamiilile eriomadusi erinevate püügitingimuste jaoks. Reeglina märksa jäigemad kui monofilamendid. Sobivad hästi võdikupüügiks, kuna jäigema tamiili puhul on võdiku liikumine ja ka kala võtmine paremini tunnetatav. Ka haa-kimine on efektiivsem kui monofilamendi puhul.
3. High-copolymer. Tootmisprotsess on veelgi keerukam ning suunatud tamiili tugevuse ja vastupidavuse saavutamisele erinevates püügitingimustes. Siia kuuluvad mitmete eriomadustega tamiilid; eriti suure libedusega, kiiresti uppuvad, päike-sevalgusele vastupidavad või jäätumist vähendavad jms.
Seega on erinevatel tamiilidel erinevad omadused, mis võivad tulla püügil nii kasuks kui ka kahjuks (kui neid arvesse pole võetud).

Tamiili tähtsaimateks iseloomustajateks võib pidada järgmisi omadusi: peh-mus, tõmbetugevus, läbimõõt, mälu (deformatsiooni säilumine), stabiilsus (omaduste vähene muutuvus välistegurite toimel) ja tundlikkus. Sellist tamiili, mille kõik näitajad oleksid korraga väga kõrged, pole võimalik toota, see on nonsenss, kuna osa omadusi on vastuolulised (näit. pehmus ja tundlikkus). Tamiili ostes tuleks teada, mida seate enese jaoks esiplaanile. Nii võib tamiil olla küll väga pika elueaga, kuid selle tõttu on ta ka vastavalt jäigem; jämedam ja suurema tõmbetugevusega tamiil pole aga sööda mängitamisel nii tundlik nagu peenem.
Omaette teema on tamiili töönduslik kvaliteet. Kui tootmine on orienteeritud suurtele kogustele, võib tamiili tõmbami-ne toimuda liiga kiiresti, mis muudab tamiili nii läbimõõdult kui ka sisestruktuurilt ebaühtlaseks. Head tamiili tõmmatakse aeglaselt, eriti sellist, mis on peenem kui 0,1 mm, ja kvaliteettamiil on reeglina ka üsna kallis. Tamiilimargi taset võib hinnata just selle järgi, kui head on selle margi peenemad tamiilid. Nentigem siiski, et osa tootjad valmistab spetsiifilisi eritamiile, millede puhul väga peened või jämedad läbimõõdud hoopiski puuduvad.
Tamiile toodavad suurettevõtted, mis on spetsialiseerunud kunstkiudude tootmisele ja enamasti on tamiili valmistamine vaid osa nende kogutoodangust. Niisu-guste ettevõtete plussiks on kaasaegse kõrgtehnoloogia olemasolu ja kiire areng. Me ei saa enamasti enam rääkida mingi konkreetse riigi (saksa, jaapani, prantsuse) tamiilist, kuna tegemist on rahvusvaheliste korporatsioonidega. Ka suured kalastustarvete firmad tellivad nö toortamiili enamasti mõnest kaugest tehasest, tarbe kollal värvivad selle ise, kerivad ise ka väiksematele poolidele ja varustavad oma kaubamärgiga. Mõnigi X-firma keerab aga niru värvimise ja kehvade kerimismasinatega korraliku toortamiili tuksi. Võimatu pole kas see, et Y-firma realiseerib suurtehase ebakvaliteetseid tootmisjääke, praaki.
Üsna loogiline on osta teatud-tuntud kaubamärgiga tamiili, kuid selle juures varitseb meie oludes reaalne oht omandada hoopiski võltsing. Kui turuputkas küsitakse heanimelise tamiili eest 2-3 kor-da vähem raha kui samanimelise tamiili eest usaldusväärses kaupluses, siis on asi väga kahtlane. Kehva ostu võite teha ka muidu täiesti korralikus kaubamajas, kus kalastustarvete all on vaid väike nurgake, müüjad (ja ka kaubahankijad) ei tea aga tamiilidest tuhkagi. Kõige tõenäolisemalt on selline tamiil lihtlabaselt vana.


Eriomadustest

Värvus
Tamiili uute omaduste (tegelikult küll turuniššide) otsingul, mõtlevad tootjad mitmesuguseid vigureid välja.
Kõige levinuimaks tootjaviguriks on tamiilide värvimine — asi, millega hullutatakse esmajoones kalamehi, mitte kalu. Viimaseks sõnaks selles vallas on "muutuva värviga tamiilid". Need on tamiilid, mis omandavad just selle veekogu värvuse, milles neid kasutatakse.

UV-kiirguse taluvus
Tamiili omadusi (tõmbetugevust, pehmust) halvendavad teatavasti päikesevalguses sisalduvad ultraviolettkiired, "päevitamine". Nüüdseks toodetakse ka tamiile (näit. Balsaxi "Silver Fish"), mille omadused ei halvene ka 800 tunnise pideva päevitamisega. Kuid arvutagem — 800 tundi, see on 100 8-tunnist püügipäeva. Kui iga püügipäeva eel võtate maha 1-meetrise "väsimusjupi", ongi 100 päevaga 100-meetrine tamiil otsa saanud, tõenäoliselt aga juba palju varem, sest ette tuleb ka kinnijäämisi, sasisid jms. Seega on nii kõrge päiksetaluvus üsna tarbetu luksus.

Superlibedus
Mida siledam (libedam) on tamiili pea-lispind, seda vähem tamiil kulub ning seda nõrgemini haarab seda kaasa veevool. Libeduse saavutamiseks kaetakse tamiil sageli tefloni või muu sellelaadse ainega.

Uppuvus
Tänapäevane tehnoloogia võimaldab toota ka uppuvaid tamiile. Muidugi võib teie praegune tamiil samuti uppuda, kuna imab enesesse vett. Märgudes kaotab tavatamiil aga kuni 15% oma tõmbetugevusest. Uppuva eritamiili pealispind tehakse kõigepealt veekindlaks, seejärel saavutatakse uppuvus aga muude vahendite, mitte märguvusega. Kas tasub aga käia välja üsna kallist raha uppuva tamiili ostmiseks? Veest raskema tamiili tootmine on firmale rohkem väljakutse ja reklaamitrikk kui kalameeste nõudluse rahuldamine. Soovi korral on ju võimalik muuta tamiil mõneks ajaks uppuvaks selle sinkant määrdega, mida kasutavad lend-õngemehed oma nööride uppuvuse saavutamiseks.

"Mälu" puudumine
Tamiili mälu puudumine on oluline püügil kerge spinningu ja pisikese rullipooliga. Tamiil jookseb poolilt maha spiraalselt ning on tarvilik, et tamiil sirgestuks võimalikult kiiresti ning "unustaks" kähku, et oli äsja keerdudesse keritud. Mälu puudumine saavutatakse tamiili keemilise koostise ja vastava tootmistsükli abil. Nüüdseks toodetakse juba tamiile, millel on 0-mälu.


Põhiomadused

Tamiili ostmisel tuleks arvestada, et tamiil on kulumaterjal, mida on tarvis ala-tasa uuendada. Seepärast peame eneselt küsima, kui head ja kui rohkete eriomadustega tamiili meil tasub osta — millist tamiili me õigupoolest vajame?
Kaks põhilist näitajat, mida me tamiili valimisel silmas peame ja mis on ka igale tamiilipoolile trükitud, on tamiili tõmbetugevus ja läbimõõt. Paraku ei saa seda, mis poolile kirjutatud, kaugeltki alati võtta puh-ta kullana.

Tõmbetugevus
Enamasti ei ole teada, kas tõmbetugevus on antud kuiva või märja tamiili peal testituna. Märgunud tamiili tõmbetuge- vus on alati 10-15% võrra väiksem kuiva tamiili tõmbetugevusest, ent kuna igale firmale on läbimüügi huvides olulised ilusamad numbrid, on tõenäoliselt poolile kirjutatud just kuiva tamiili tõmbetugevus, ehkki kala tuleb sellega püüda ikka ja ainult veest.
Osadele tamiilimarkidele on tootjad taodelnud n.ö. sport- e. võistlustamiili staatuse IGFA (rahvusvaheline röövkalade püügi assotsiatsioon) sertifikaadi näol, mis võimaldab neid tamiile müüa märksa kõrgema hinnaga. (Tamiilipoolidel on siis ka vastav märgis "I.G.F.A. TEST"). Sertifitseeritud tamiil peab olenemata toodangupartiist olema kindlate, fikseeritud näitajatega, mida vaatamata tänapäevasele kõrgtehnoloogiale pole sugugi hõlbus tagada. Võistlustamiilide puhul on aga tõmbetugevuse arvestamisega asi pea peale pööratud: nimelt peavad need kindlasti katkema väiksema tõmbejõu korral kui on poolile märgitud. (Asi on selles, et rahvusvahelistel võistlustel on sageli ette antud, millise maksimaalse tõmbetugevusega tamiili tohib võistleja üldse kasutada — kui järeltestimisel selgub, et sportlane on kasutanud lubatust tugevamat, siis ta diskvalifitseeritakse.) Eestis pole siiani niisuguseid tamiile müügil olnud, aga mõnes väljamaa spetspoes võib tavakalastaja sedasorti kalli eritamiili ostmisega alt minna.

Läbimõõt
Ka tamiilipoolile märgitud läbimõõtu ei tasu täiel määrel usaldada ning seda just peenemate tamiilide puhul, kus see tegelikult oluline ongi. Spinningu puhul pole suurt vahet, kas rullipoolil oleva tamiili läbimõõt on 0,30 mm või 0,31 mm, kuid õngitsemisel võivad tulemused 0,10 mm ja 0,11 mm läbimõõtudega lipsude puhul olla üsna erinevad. Palja silmaga vaadates ja sõrmega katsudes me paraku ühte millimeetrisajandikku ei erista, selleks läheb tarvis mikromeetrit. Võistluskalastajad on mõõtnud Eestis müüdavaid tamiile ning tõdenud, et üsna sageli on need tõepoolest jämedamad kui poolile märgitud.

Mingeid konkreetseid ostusoovitusi anda siinkohal ei riski. Nagu juba öeldud, sõltub tamiili headus (justnagu veini või konjaki puhul) tihti kaubapartiist. Teada-tuntud tamiilimarkide puhul on altmineku oht siiski väiksem ja partiide kõrvalekalletest saavad aru vaid asjatundjad — just samuti nagu degustaatorid veinist — tavakalamees näeb aga altminekut enamasti alles siis, kui nöör on lausa rämps.


Ja siiski - nöör või tamiil?

Kiikame taas minevikku. Monofiilsed, läbipaistvad või värvilised nailonist õngenöörid (tamiilid) on suhteliselt uus asi ning vanemad mehed püüdsid oma poisipõlves kala "nähtava" õngenööriga, täpsemini niidiga, mis paremal juhul oli sii-dist. Püüdsid ja ka said. Siis aga tulid turule tamiilid ning tõrjusid senised õngenöörid väga kiiresti välja. Tamiilil oli varasemate nööride ees kaks suurt eelist: venivus ja läbipaistvus. Ainult et — kas need kaks omadust ongi alati ja kõigis oludes kasulikud?
Moskva kalamees I.Shehobalov katsetas korduvalt talvise latikapüügi ajal samaaegset püüki samast püügiaugust kahe erineva rakendusega* — ühel oli lips läbipaistvast tamiilist, teisel nähtavast kapronniidist (rohelisest, hallist, mustast, sinisest). Tulemuseks oli, et kapronlipsuga õngel oli võtmisi rohkem ning võtsid suuremad isendid, kes on teadupärast väiksematest ettevaatlikumad. Kapronlipsuga õnge võtsid ka särg, nurg, säinas, kiisk ning ahven. Seejuures on talvine vesi selgem, läbipaistvam, kala võtmine aga enamasti õrnem, ettevaatlikum.
Üldlevinud on seisukoht, et kala ei tohi õngitsemise puhul õngenööri märgata. Mida see tähendab? Enamasti taandatakse asi sellele, et kala ei tohi õngenööri näha. Kala silma eristusvõime on kehvem kui inimese silmal, seepärast on tal peaaegu võimatu eristada (eriti kergelt sogases vees) 0,10 mm läbimõõduga läbipaistvat tamiili 0,15 mm-sest. Ometigi on 0,10 mm-se tamiiliga püüdes võtmisi alati rohkem kui 0,15 mm-se puhul. Milles on siis asi? Aga selles, et kalale pole õngenöör üksnes nähtav (või mittenähtav), vaid tajutav ka kompimisaistingute, puudutuse kaudu.
Kalade kompimismeel on hästi arenenud. Nähtamatu, kuid jäigavõitu õngenöör muudab kala pelglikumaks kui nähtav, aga pehme õngenöör. Võrdluseks kujutlege end kõndimas metsarajal — kui teie nägu puudutab ootamatult nähtamatu ämblikuniit, võpatate reflektoorselt ja püüate selle kohe maha pühkida. Seevastu kuuse alla puraviku järgi küünitudes võivad painduvad oksad teie nägu puudutada küll: te näete neid ja need ei ehmata teid. Seega, nähtavate asjade puudutus ei mõju teile ega ka kalale vees nii ehmatav-hoiatavalt kui nähtamatu asja puudutus.
Asi võib olla erinev ka veekoguti. Seal, kus on suur kalastamiskoormus, on ka suuremad kalad toitumisel ajapikku muutunud märksa ettevaatlikumateks (teisisõnu — "uljaspead" on ammugi välja püütud). Just sellises veekogus võibki oota-matult hästi saagikusele mõjuda nähtav õngelips. Moodsate punutud nööride (0,06 mm, 0,08 mm, 0,10 mm) kasutamisel lipsumaterjalina võib aga hõlpsasti juhtuda, et lips on suurema tõmbetugevusega kui pealiin, mis võib põhjustada suure kala või konksu põhjajäämise korral kogu rakenduse katkemise. (Lips peaks olema siiski pealiinist väiksema tõmbetugevusega). Peente punutud nööride pakendeile-poolidele märgitud fantastilist tõmbetugevust ei maksa võtta puhta kullana: märgadena ja pikemaajalise pinge all (kala väljatoomisel) on tegelik tõmbetugevus kirjapandust umbes 2 korda väiksem, kus-juures katkemine ei toimu sugugi sõl- mest (õiget ja märjalt seotud sõlme pea-vad nöörid väga hästi).
Kogu rakenduse valmistamist punutud nöörist normaaltingimustes õngitsemisel siiski ei soovita: punutud nöör on venimatu ja lausa "lörts". Viimane asjaolu võimal-dab hõlpsalt tekkida nöörisse kõiksugustel sõlmedel ja sasidel, mis muudavad kala-püügi nööriharutamiseks.
Oma koht võib punutud nööril kogu rakenduse ulatuses olla aga siis, kui püüame kala sügavast veest, paadist ja lühema (tali)ridvaga. Nimelt ei pruugi meil niisugustes tingimustes monofiiliga püüdes õnnestuda kala haakimine — tamiili venivuse tõttu haakelöögi ajal haakimine "sumbub" ning konks ei tungi kala lõuga — "käsi jääb lühikeseks". Punutud nööride venivus on aga peaaegu olematu (ca 1%) — see teeb haakimise mõjusaks — kala väsitamisel tuleb venivuse puudumist kom-penseerida rullipiduri täpse seadistusega. (Monofiilide venivus 0,10-0,15 mm puhul on 10-12%: seega püügil 10 m sügavu-sest peaks haakelöögi ulatus olema ca 1,5 m).
Kalastamine on teadagi loominguline tegevus. Loominguline asi on ka õige õnge- või spinningunööri valimine, eriti nüüdisajal, mil tamiilide-nööride valik on kirev ja lai. Kui siintoodu asja hõlpsamaks tegi, siis teil vedas. Pole aga sugugi võimatu, et kogu värk läks veel segasemaks. Kuid kas kalapüük, sealhulgas tamiili valimine, peabki lihtne olema?

VLADISLAV KORZHETS





Kuidas tuvastada tamiilide pehmust?
1. moodus. Võtke kahest eri sor-dist tamiilist sama pikad jupid (näit. 10 cm). Hoidke neid nüüd sõrmede vahel ühest otsast horisontaalasendis. See tamiilijupp, mille vaba ots omaenese raskuse all madalamale vajub, on ka pehmem ning häirib kalu puudutamisel vähem.
2. moodus. Tuvastamaks, kas tegemist on pehme tamiiliga, pange jupp tamiili siledale klaaspinnale. Kui tamiil jääb klaasile lebama ühtlaselt, on tegemist pehme tamiiliga.


Kas tamiilil on liigselt mälu?
Suruge tamiil tugevalt sõrmede vahele ning tõmmake jõuga meetrijagu tamiili sõrmede vahelt läbi. Kui tamiil seejärel võtab keerud sisse, on see "mäletav" e. järeldeformatsiooniga tamiil.

Ostes vaata tamiili "selgust"
Tamiili ostes vaadake, et tamiil po-leks kare ega ebaühtlane. Ebaühtlase heledusega või sogane toon annab tunnistust kehvast kvaliteedist. Tamiil peab poolil sillerdama ja läikima, siis on ta sile, ühtlane ja kvaliteetne.