ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 25 sisukord:
» KALAKOTT
» Sõbra esimene kala. Randel Kreitsberg
» Et selline wärk... Indrek
» Nekroloog Natashale. Rein Truumets
» Kalatabelid
» EESTI VETE KALAD: Lepamaim. Ervin Pihu
» Tuuleussid ja niglikuldid. Leili Järv
» Landikool
» KOGEMUS: Selle suve linaskid. Ralf Mae
» KORD ON KORD ON KORD:
» Samal teemal: ideaalveestik. Kalle Kroon. Kaido Krass
» Huvikalastus organiseerub maailma mastaabis
» TOIMUMISED: Seminar Luual. Mägieestlaste päev. Endrik Tõnsberg
» KALAVARUD / JÕEFORELL: Meandrid kui bioloogilise mitmekesisuse tagajad jõgede elukeskkonnas. Kalle Kroon
» Kokkuvõtteks jõeforelli kude- ja elupaikade taastetööde metoodikast. Kalle Kroon
» RIISTVARA. Mõnda kunstjõhvist. Vladislav Korzhets
» NIPID & NÕKSUD
» TASUB TEADA: Sõlmede tugevus
» C nagu carbon
» PÜÜGIVIIS: Kummitonka
» Ujukiga tonka
» KALADE SÖÖGILAUD: Söödavaria
» PÜÜGIPAIK: Kääriku järv. Lohelane
» Meenutusi Kulina jõelt. E.Maasik
» KODULUGU: Kalamehejuttu varjasest noorusest. Manivald Kuik
» KALAMEHEJUTT : Eerik Rumberg, Ants Napp
» VÕISTUKALASTUS: Ülevaated, tulemused
» KALURILISA: Kalauudised
» Kalapüügiseaduse rikkumised
» PAADILISA: Vene kummikas polegi niiväga äpu. Enn Sõmer
» Kaatriga Pärnu-Ruhnu-Pärnu. Hanno Kask
» PAJAS & PANNIL: Kalaleib ja silgupull. Mart Vabar
» KALAREISID: Reisikillud Oneegalt. Vladislav Korzhets
» TOIMUMISED: Poistelaager 2002. Ralf Mae
» Jutukas tuli kokku. Vladi
» Kommerts: Hooaja lõpumüük. EG Tackle Trade OÜ
» Mis on mis
» Tsst! — kala magab...
» Hajali vägi
 
KOGEMUS: Selle suve linaskid. Ralf Mae


„Laulupidu“ ning kohati närvilisekski muutunud õhkkond Endla järvel sundisid sel suvel uusi linaskipüügi jahimaid otsima. Ei ole ju meeltmööda, kui söödad õhtul koha sisse ja hommikul avastad, et võõras seltskond on juba pimedas sinu tokkidel ning keeldub lahkumast – ja endal on sööta alles veel vaid peibutamiseks. Vaikus ja rahu on asjad, mis minu ettekujutuses õngitsemisega käsikäes käivad – lähen ju vee äärde puhkama, mitte aga kellegagi võitlema.
Nii seadsingi sammud ühe kodu lähe-dal asuva karjääri poole, kus kohalike kalameeste sõnul pidi ilusat linaskit leiduma – ujuvat teised kevadeti lausa mööda kaldaääri, ent õnge eriti ei võtvat. Mis muud – vaja järele katsuda!
Esimesest õhtust kulus suurem osa mööda kallast ringitampimisele ja luuretegevusele. Selgus, et karjäär on küllaltki selge veega, aga väga ebaühtlase põhjaga – sügavust meeter, meeter, siis äkki kaks, ja jälle madal. Möödunudsuvisele Endla-kogemusele toetudes püüdsin leida keskmisest sügavamaid paiku, mis eelistatult veel ka rohu ääres paikneksid. Viimaks valisin välja augu, kus vett kahe meetri ringis, asusin söötma ja peagi ka püüdma. Et pärast mullust nirvaanat Endla järvel oli usk sõnasse „mais“ endiselt tugev, olin lisaks konservmaisile varustanud end veel ka maisihelveste ja maisipulkadega. Viimastest niipalju, et püügiks, st. konksu otsa panekuks pole neist asja – helves pisut niisutatud peast veel kuidagi püsib, ent pulk sulandub kokku imetillukeseks ja täiesti mõttetuks känkraks. Seevastu peibutussööda lisanditena on mõlemad täiesti arvestatavad, parandades liimuvust ja rikastades lõhnabuketti.
Esimese tunni jooksul ei toimunud midagi erilist. Konservmaisi vastu tundsid teatavat huvi vaid särjepoisid, kelle jaoks aga neli tera ilmselgelt liigsuureks suutäieks osutus. Hakkasin juba kahtlema Trabucco kogre-linaski peibutussööda pädevuses, kui umbkaudu üheksa paiku – päike oli just loojunud –, sikutas minust kümmekond meetrit eemal õngitsev Alar välja esimese korraliku kala. Kui sügavalt ja millega? – selgus, et põhja pealt ja ussiga. Püük jätkus. Mõne aja pärast hakkasin märkama veidrat seaduspära – kui Alaril toimus linaskite mulistamine suuremalt jaolt otse püügitsoonis, siis minul kul-ges mullirida söödetud piirkonnast umbes meetri-pooleteise kaugusel taimestiku vahel väikeses kanalikeses, püügitsooni sees aga õige vähesel vääral; kui, siis vaid äärmiste söödakuulide peal. Üritasin olukorda muuta, heites sööta rohuäärele lähemale, et nii linaskeid välja meelitada, ent tulutult.
Samal ajal, kui mina järjekindlalt maisi leotasin ning vaatlusega tegelesin, oli Alaril veel kaks võttu ning kui ta teise kala välja sikutas, katkes ka minul kannatus ning söödastasin konksu ussiga. Progress oli märgatav: sain peagi kaks korralikku võttu ning mõne aja pärast ka esimese linaski kätte. Tähelepanuväärne oli aga see, et haaramised toimusid täiesti rohu ääres, ühe konkreetse taimetuti kõrval – maandus õng paarkümmend sentimeetrit lageda poole, ei toimunud midagi. Selle tähelepanekuga ka õhtu lõppes. Hommik lisas sumpa veel ühe kala, püüdjaks jällegi Alar, ja sellise tulemusega prooviretk ka lõppes. Õhtul ja hommikul puhus nõrk läänekaarte tuul.

Karjääris linaskit oli – vaatamata arvamusele, et ta õnge ei võta, oli teda võimalik ikkagi kätte saada. Mainisin tulemust kohalikus kalastustarvete kauplu- ses ja kas tingituna sellest või lihtsalt min-gite asjaolude kokkulangemisest läks nädal hiljem, kui samas kohas uuel linas-kiretkel olime, kaldal sebimiseks juba veerand viiest hommikul, mil telgis alles teist külge keerasin. Krapsti!, olin riides ja püügipaigas, et keegi kohta ära ei võtaks, ja avastasin üllatuseks, et peale minu on vee ääres veel kümmekond meest. Edasised tunnid aga näitasid, et mingit supervõttu kellelgi ei toimu – vaid ühele eemalasuvale õngemehele õnn kahe linaski näol siiski naeratas, ent kogu seltskonna peale oli see ka peaaegu kõik. Ütlen peaaegu, sest umbkaudu seitsme paiku jõudis kohale unine Alar, viskas õnge vette ja tõmbas peaaegu kohe enda „august“ veel ühe, silma järgi pooleteistkilose kala, kusjuures minu kaks ja pool tundi kivil istumist piirdusid jälgimisega, kuidas linaskid mulistades rohuvahelises kanalis püügipaigast mööda kulgesid. Trabucco peibutussööt kala taimestikust välja ei suutnud meelitada. Kaheksaks oli suur päike taevas ning vees valitses vaikus.

Kodulähedane karjäär andis kaks õppetundi. Esiteks: näib, et „tavalisel“ päeval ei kipu linask oma liikumisteedelt taimestikus eriti kõrvale ujuma, seega tuleb tema tabamiseks teha rohkem eeltööd, otsida märke kala kindlast asukohast põhjast tõusvate mullide järgi ja võimaluse korral püüda nende „pealt“. Teiseks: konservmais ei tööta sugugi kõigil veekogudel. Kui Endla pruuni rabavette mais justkui sobis, mõjudes kuidagi loomulikult, siis selge-veelises paekarjääris mõjus erkkollane tera lausa võõristust tekitavalt.

Viimasel korral juhtusin karjääri ääres kokku kohaliku linaski- ja latikaküti Jüriga, kel, nagu jutust selgus, plaan Endlat külastada, paadidki juba kinni pandud, minul aga liikusid mõtted üha enam Väinjärve suunas.
Jüri on legend, ta püüdis Väinjärvel latikat ja linaskit juba siis, kui me poisikestena paadilaenutuses töötasime ja tema tollased kalasaagid on mul tänini meeles. Vahetasime kogemusi – mina rääkisin mullusest linaskipüügist Endlal, tema jällegi viimaseid uudiseid Väinjärvelt, kuhu mina viimased aastad püüdma polnud saanud. Järv töötavat endiselt, nipidki olevat endised: põhi puhtaks, püük suure ussiga, peibutuseks töötab hästi maisipuder. Viimase aja parim saak olla üheksa linaskit. Kui mulistab, tähendab, et on all ja reeglina ka võtab, ehkki mitte alati – mõnikord olla nii, et vesi lausa keeb, aga õnge ei puutu keegi. Jutt tundus huvitav ning tekitas isu.
Ühel õhtul võtsimegi ette luureretke ning veetsime mitu tundi potentsiaalseid püügipaiku läbi sõites, vaadeldes ning mullikesi otsides. Kohad tundusid paljulubavad ning juba mõne päeva pärast olime järvel tagasi, sedapuhku täisrelvastuses ning suurte lootustega. Tunnike kulus platsi puhastamisele, teine tunnike rahunemisele ja söötmisele ning püük algas. Praegu, tagantjärele tark olles tundub, et tegime tol korral kaks viga: esi-teks puhastasime liiga suure platsi ja liiga põhjalikult (paistis, et selle „lagendiku“ keskele ei julgenud kala eriti välja ujuda) ning teiseks, suhteliselt väikese sügavuse tõttu (ca 2 meetrit) pidanuksime puhasta-tava ala planeerima paadist (ja roo äärest) märksa kaugemale, 8...10 meetrile. Täpselt nii talitas Alari paatkond ning see peegeldus hiljem ka võtmiste arvus. Õhtu ja hommikuga oli resultaadiks kokku kuus linaskit, ent naabritel pääses mitu ilusat kala tänu rohtulaskmisele lahti. Kogu protsessi nauditavust kahandas vaid fakt, et võtuaega na napilt jagus: õhtul kaheksast kümneni ja hommikul viiest seitsmeni. Mulistamist oli selle aja sees kõvasti, ent miskipärast polnud linask kuigi aktiivne õnge haarama.
„Vanamees on all, aga lihtsalt ei võta“, kommenteeris nähtust Indrek, kes oli hommikul välja sikutanud selle korra suurima kala, silma järgi pooleteist ja kahe kilo vahele jäänud linaski. Sissesöötmiseks kasutasime maisiputru, „peale“ andsime jällegi Trabuccot. Konservmais märkimisväärseid tulemusi ei andnud, normaalselt töötas keskmise suurusega uss.
Usk sai uut jõudu: kui idatuulega ning juba esimese käiguga on võimalik kuus korralikku kala saada, mis siis veel edasi saab... Veel samal õhtul olin järvel tagasi, sedakorda koos Sepaonuga. Algus oli ilus, puhastasime veel ühe platsi, enda arvates õiges suuruses ja õigele kaugusele, söötsime ning alustasime püüki. Pikka aega ei toimunud midagi, siis sai Sepaonu ühe linaski kätte, veel mõne aja pärast lasin mina ühe taimedesse ja seejärel otsast minema, ja oligi pime. Põhilootused panime hommikule, ent valgenedes ootas meid püügipaigas ees üllatus eriti ablaste särgede näol – korralik ööuss kadus konksu otsast paari minutiga. Viiest seitsmeni kannatasime vapralt ja lootsime, et ehk hakkab linask ka võtma, kuid ei. Seitsmest tulime sisuliselt maha – särjed muutsid igasuguse linaskijahtimise võimatuks. Peibutuseks sedakorda Sepaonu segatud peeneteraline.

Kolmanda retke võtsin ette Kalastaja jutuka kokkutuleku lõppedes operatiivinfo peale, et Sepaonu olla Väinjärvest just kenasti linaskit saanud. Sedakorda puhastasime hoopis uues, sügavamas kohas rohust veel ühe platsi, söötsime (peamiselt maisipuder) ja asusime püüdma. Üllatus saabus aga peagi – mulistamist oli vähe, ainsad, kes sööda vastu elavat huvi tundsid, olid jällegi särjed ja pisikesed latikad. Ehkki veel kaks päeva tagasi võttis suur kala kenasti, jäi meie ainsaks saavutuseks sel õhtul üks mõõdus latikas. Mida enam sööta sai visata ja mida tugevamini see lõhnas, seda enam prügikala alla tuli ja seda kiiremini uss konksu otsast nahka pisteti. Pettumus oli suur, nii otsustasimegi järgmisel hommikul püüda esimesena riisutud platside peal.
Varakult enne valgenemist olime roo ääres ankrus. Algus tundus paljutõotav – linaskid mulistasid mõnda aega üsna ak-tiivselt, ent umbes tunni pärast katkes kõik nagu noaga lõigatult, ei aidanud peibu-tamine, sööda vahetamine ega ükski muu järeleproovitud nipp. Seitsmest lõpetasime püügi ning sõudsime naljaviluks riisutud platsi kohalt üle – söödakuulid (maisipudru lõpp, Trabucco koger-linask + riivsai) lebasid lagunenult põhjas ning näha polnud mitte ühtegi kala, isegi mitte särge! Sõudsin tagasi kohta, kus eelmisel õhtul püütud ja söödetud sai, ning müüt konservmaisist kui superheast linaskisöödast sai lõpliku hoobi. Usk erkkollasesse terasse selges vees kadus viimseni pärast seda, kui olin tunnikese järjekindlalt maisi leotanud ja järgemööda vaid särgi, latikalipse ja viidikaid saanud, siis aga panin vahelduseks otsa ussi, lasin peaaegu kohe kaks linaskit taimedesse ja kolmanda sain kätte. Tõsi, ainsateks korralikeks kaladeks tol korral need ka jäid. Puhus nõrk idatuul. Trabucco linaskisööt tõi alla lugematul arvul pisikest kala. Lohutust sain informatsioonist, et ka Endlal oli samal ajal võtt olnud üle ootuste sant.

Ehkki tingimused olid viimastel kor-dadel üsna sarnased ning ei erinenud oluliselt esimesest käigust, oli võttudes ometigi suur vahe. Hakkasin uurima, miks kala ikkagi ei sööta ei tahtnud, ja leidsin võimaliku selgituse võtupäevade kalendrist, solunar-teooriast. Millal me esimest korda karjääri peal olimegi? 19. juuli? Klapib, võtu viimane ots. Teine kord oli nädalavahetus, see teeb 27.-28. juuli... Siis ei toimunud midagi erilist – kalendri järgi samuti võtt puudus. Esimene raks Väinjärvele oli millal... 1.-3. august? Jälle klapib – alguses võtt, pärast vaikus. Nii... 9 linaskit võeti jutu järgi umbes kaks nädalat enne, kui karjääri ääres rääkisime, see teeb... hmm, jälle justkui klapib. Sepa-onu oli peal 15.-16. august... sobib. Ja 17.-18., meie viimane retk – muidugi, võtt läbi! Süsteem hakkas ilmet võtma.

Katsetuste, otsimiste, riisumiste, söötmiste ja muu säärase tegevuse äratasu-mine, ühtlasi ka minu tähetund Väinjärvel saabus neljandal korral, kalendri järgi 31. augustil, heal võtupäeval. Õigupoolest ei uskunudki, et midagi erilist saame – ehkki suunaga edelast, oli pärastlõunal tõusnud tuul nii tugev, et järvel oli „jänes“ peal ning aerutamisega tükk tegemist. Õhtune püük viimati riisutud kohas tulemusi ei andnud, ent mingi jonn sundis mind ometi hommikul samasse tagasi minema. Toimuma hakkas alates seitsmest ja toimus umbes kümneni, resultaadiks jäi 13 linaskit (millest kaks pisemat püügi käigus tagasi sai lasta ja kaks kobedat hiljem, paadisillal sumbast plehku panid) ja üks latika moodi latikas. Nonii – nüüd on nipp käes, mõtlesin. Kuufaas näikse olevat võti.
Sügavust oli umbes 4 meetrit, peibutuseks maisipuder, päeva peale ka Trabucco kogre-linaski segu pooleks riivsaiaga (mis päris ilusasti latika alla tõi, särge jm. „puru“ seekord justkui polnudki), söödaks keskmise suurusega uss. Huvitav tähelepanek – linask võttis ülihästi „ligunenud“ ussi – niisugust, mis juba mõnda aega vees oli olnud ning pehmeks läinud. Vahe „värskega“ oli sedavõrd suur, et hakkasin usse enne konksu otsa panekut mõnda aega veega täidetud purgis hoidma. Toimis küll.

Viimase, viienda korra sättisin täpselt kuuloomisele – no nüüd lihtsalt pidi kala tulema, ja roppu moodi. Olin endas abso-luutselt kindel – vihmasagarate vaheldudes oli tuul eelmise päeva pärastlõunal keeranud edelasse, õhurõhk tõusis, oli kuuloomise aeg... Kõik märgid ennustasid koletut kalasaaki. Kukkus aga välja nii, et tuul vaikis, vihmaeelne ilm taastus ja kolme päeva jooksul (st. õhtu-hommik, õhtu-hommik) oli vaid üks niisugune võtt, mida võinuks pidada suure kala omaks. Udu oli mõlemal hommikul sedavõrd paks, et isegi linnud käisid jala, lisaks kõigele oli järv justkui täiesti välja surnud – vaikus, ei mingit kalade pinnas mängimist, mulistamist... Isegi särg ei võtnud. Säh sulle roppu moodi kala! Tagumik oli paadipingil istumisest valus, selg kange ja vettepillutud peibutussööt lebas nukralt põhjas...
Kogu see teooria, mida ma juuli teisest poolest mõttes hoolega ehitanud olin, kukkus kolinaga kokku.

Nii et suve lõpuks olin jällegi tagasi alguses. Ja siis... Septembri teise nädala keskpaigas, mõned päevad pärast minu viimast käiku, läksid peale Aldo ja Tõnis, ja nagu saatuse irooniana (kala võtab siis, kui mina tööl olen!) kakkusid välja 10 linaskit. Puhus vaikne põhjatuul, peibutuseks antud maisipudrukuulid söödi põhjast kümne minutiga, linask mulistas nagu akvalangist. Solunari järgi pidid olema olematu võtuga päevad...



Mida siis kokkuvõtteks võiks öelda?

— linakskipüügil taimedevahelistest „akendest“ on oluline leida üles kala liiku-mistee – näib nii, et märkimisväärselt palju linask väljakujunenud rajast kõrvale ei uju;
— väga pikka aega muutumatuna püsinud ilmastikuolude korral ei näi tuule suund ebasoodsast ilmakaarest (põhi, kirre, ida) kala võtule määravat tähtsust omavat;
— selgeveelistes (sh. allikatega) ning lubjatoitelistes järvedes näib uss töötavat maisist efektiivsemalt, rabajärvedes tundub märgatav erinevus puuduvat. Viimases võib mais töötada isegi paremini tänu oma erkkollasele värvile – paistab hästi välja;
— kuufaasidele tuginev võtukalender näib muude tingimuste (õhurõhk, temperatuur, tuule suund jms.) samaksjäämise korral teatavates piirides täiesti töötavat, ent „muude tingimuste“ kasvõi lühiajaline muutumine lööb kõik segamini;
— ja lõpuks peamine: arvame meie mida tahes – tõelisi põhjuseid, miks kala parajasti võttis või ei võtnud, ei saa me iialgi teada...
MOTT – mida oligi tarvis tõestada.

Endlale ma sel suvel nii ei saanudki.