ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 25 sisukord:
» KALAKOTT
» Sõbra esimene kala. Randel Kreitsberg
» Et selline wärk... Indrek
» Nekroloog Natashale. Rein Truumets
» Kalatabelid
» EESTI VETE KALAD: Lepamaim. Ervin Pihu
» Tuuleussid ja niglikuldid. Leili Järv
» Landikool
» KOGEMUS: Selle suve linaskid. Ralf Mae
» KORD ON KORD ON KORD:
» Samal teemal: ideaalveestik. Kalle Kroon. Kaido Krass
» Huvikalastus organiseerub maailma mastaabis
» TOIMUMISED: Seminar Luual. Mägieestlaste päev. Endrik Tõnsberg
» KALAVARUD / JÕEFORELL: Meandrid kui bioloogilise mitmekesisuse tagajad jõgede elukeskkonnas. Kalle Kroon
» Kokkuvõtteks jõeforelli kude- ja elupaikade taastetööde metoodikast. Kalle Kroon
» RIISTVARA. Mõnda kunstjõhvist. Vladislav Korzhets
» NIPID & NÕKSUD
» TASUB TEADA: Sõlmede tugevus
» C nagu carbon
» PÜÜGIVIIS: Kummitonka
» Ujukiga tonka
» KALADE SÖÖGILAUD: Söödavaria
» PÜÜGIPAIK: Kääriku järv. Lohelane
» Meenutusi Kulina jõelt. E.Maasik
» KODULUGU: Kalamehejuttu varjasest noorusest. Manivald Kuik
» KALAMEHEJUTT : Eerik Rumberg, Ants Napp
» VÕISTUKALASTUS: Ülevaated, tulemused
» KALURILISA: Kalauudised
» Kalapüügiseaduse rikkumised
» PAADILISA: Vene kummikas polegi niiväga äpu. Enn Sõmer
» Kaatriga Pärnu-Ruhnu-Pärnu. Hanno Kask
» PAJAS & PANNIL: Kalaleib ja silgupull. Mart Vabar
» KALAREISID: Reisikillud Oneegalt. Vladislav Korzhets
» TOIMUMISED: Poistelaager 2002. Ralf Mae
» Jutukas tuli kokku. Vladi
» Kommerts: Hooaja lõpumüük. EG Tackle Trade OÜ
» Mis on mis
» Tsst! — kala magab...
» Hajali vägi
 
Tuuleussid ja niglikuldid. Leili Järv
Aga ka niglid, tobjad, niglad, merinõelad, salunid, tuulekalad, rullkalad, tuulenõelad ja loonged võib kõik kokku võtta ühe nimega – väike tobias. Teisalt jälle tabjad, tuulelingud, vananiglid, siniseljad, vahused, piitsad, vinkid ja kokku ei midagi muud kui suur tobiad.
R. Kändler leidis 1930ndate aastate lõpus Eestist ka veel kolmanda liigi - meritobia, kuid kuna hilisemad teated meritobia leidudest puuduvad, jätaks nad seekord kõrvale.


Teaduslikust seisukohast vaadates

kuuluvad tobiad ahvenaliste seltsi (Perciformes) tobiaslaste sugukonda (Ammodytidae), mille teadaolevatest kuuest perekonnast (kokku umbes 14-15 liiki) on Läänemeres, ja ühtlasi ka meie vetes, esindatud kaks perekond, millesse kuuluvad ka eelpool nimetatud kolm liiki: ühe perekonna esindajatena väike- ja meritobias ning teise perekonna esindajana suur tobias. Tobia ladinakeelne perekonnanimi: Ammodytes on tuletatud kahest ladinakeelsest sõnast: ammos – liiv ja dytes – niklama. Viimane tähistab selle perekonna esindajate erilist käitumist. Nimelt uuristavad tobiad end vähimagi ärrituse korral, aga ka puhkushetkedeks, kiiresti lii-vasesse pinnasesse.


Kus tobiaid ka leida võiks?

Väike tobiat võib kohata Euroopa ranniku lähedastes vetes Biskaia lahest kuni Murmanskini ning üle Briti saarte Islandi ümbruse meredest kuni Botnia lahe põhjatipu ja Soome lahe idasopini välja. Teda leidub ka Põhja-Ameerika idarannikul. Üks-nes neis paigus, kus jõgedest tulev tugev mageveeline sissevool (meie rannikumeres Pärnu ja Narva jõgede suudmealad, samuti suur osa Väinamerest) merevett liialt lahjendab, ei ole neid kohatud. Väike tobiale sobivaks elupaigaks on liivase põhjaga madal, kuni 10 m sügavune, meri. Talveks liiguvad väike tobiad sügavamatesse kohtadesse, kus nad põhja kaevununa vajuvad talveunne.
Suure tobia levila kattub üldjoontes väikese tobia areaaliga, kuid teda leidub põhjasuunas hoopis kaugemal, seda kuni 79-nda põhjalaiuseni välja. Nii tuntakse suurt tobiat ka Teravmägede ümbruse meredes. Elu-keskkonnana eelistab suur tobias väikesest suguvennast hoopis soola-semat vett. Tavaliselt elutseb suur tobias küll samuti rannalähedases madalas vees, eelistades liivast või siis liiva-kruusasegust põhja. Ena-masti tegutseb ta vee pinnakihtides, kuid võib laskuda ka sügavustesse ja seda 50-60 meetrini välja. Suurim sügavus, millest suurt tobiat on püütud, ulatub 90 meetrini.


Kuidas kahel tobial vahet teha?

Kõigepealt mõelge sellele, kuskohast on kala kinni püütud. Sügavast merest (näiteks traalpüügist) saadud tobias on tõenäoliselt suur tobias. Sama kehtib ka 25 cm pikemate tobiate kohta. Seevastu madalast rannikumerest püütud 10-25 cm kala võib olla edukalt nii üks kui teine. Kui teadasaamise soov siiski tagant sunnib, siis saab neid kahte kalaliiki kerge vaevaga üksteisest eristada.
— Esimesena hakkab silma, nagu nimigi ütleb, suurus. Kui väike tobiase pikkus küünib keskmiselt 10-20 cm, siis suur tobias kasvab keskmiselt 20-40 cm pikku-seks.
— Kui leiame tobia, kelle pikkus ulatub just sellesse kattuvasse alasse, siis selli-sel juhul vaatame „kingitud hobusele“ suhu. Nimelt ei tungi suure tobiase suu avamisel ülalõua vaheluu ette. Väike tobiasel aga liigub vaheluu nagu lõõts ettepoole lahti (joonis 1.).
— Suure tobiase ninamikult leiame kaks tumedat laiku, mis väike tobial puuduvad.


Kuidas tobiast tobias saab?

Alustaks sellest, kuidas üks tobias siia ilma sünnib. Kindlaid tobiate koelmualasid meie vetes ei tunta. Kuid on teada, et nad eelistavad lastetubadena liiva-kruusase-guse põhjaga merealasid. Kui selline paik asub veel ka umbes 10 meetri sügavusel merepõhjas, siis paremat paika tobiad enam otsima ei hakka.
Suur tobias, kes saab suguküpseks enamasti 2-4 eluaastal, tuleb koelmule tegutsema juunis-juulis. Väikese tobia kohta arvati veel eelmise sajandi esimesel poolel, et ta koeb Läänemeres aasta-ringselt. Sellise segaduse põhjuseid on mitu. Ilmselt on üheks neist meritobias, kes, olles väikese tobiaga äravahetamiseni sarnane, koeb talvel. Väike tobias saavutab suguküpsuse juba ühe-, valdavalt aga kaheaastasena. Nad moodustavad kaks erinevat kudekarja: kevad- ja sügis-kudekarja. Ühe kudeperioodi vältel too-dab emane väike tobias kokku keskmiselt 6800 marjatera. Väike tobias koeb kol-mes portsjonis ning nii ongi rannarahvale jäänud mulje, et ta koeb kogu aeg. Emane tobias, nii suur kui ka väike, heidab tera tera järel marja, mis põhja langedes kleepub liivateradele. Isane heidab neile nii-sapilve ning vanemlik hoolitsus oma järeltuleva põlve eest ongi, kuni järgmise marjaportsjoni küpsemiseni, sellega lõppenud. Liivaterale kinnitatuna veedab viljastatud marjateras arenev tulevane tobias oma elu kaks kuni kolm esimest nädalat. Alles siis koorub marjaterast kuni 5 mm pikkune vastne, kes on kohe liikumisvõimeline ja alustab oma pelaagilist elu, asudes agaralt toituma.


Ka tobiad peavad midagi sööma

Röövkaladele omaselt ei põlga suur tobias ära ühtegi endast väiksemat kala, kaasaarvatud iseenda järeltulijaid või lihtsalt endast väiksemaid liigikaaslasi. Kõige tavalisem toit on siiski kilu ja väike tobias. Näljapitsitusel ei põlga suur tobias ära ka lepistoitu: valdavalt zooplanktereid. Väike tobias on seevastu lepistoiduline kala, kes eelkõige tarvitab toiduks zooplanktonit. Eelistatud on ahaskoodik, tavaline tömbik, merinokik ja tõruvähk. Ära ei põlata aga ka põhjaloomi, kelle hulgast tunduvad enam meeldivat väheharjasussid (Erm & Simm „Eesti Loodus“ 1973, Nr. 1.).


Mõnda huvitavat tobiate eluviisidest

Teatavasti ei ole kalad ööpäevaringselt ühtviisi aktiivsed. Tobiate aktiivsusperiood langeb valdavalt õhtusele ja hommikusele ajale, s.o. hämarale ajale. Siis hoiduvad väikesed tobiad parvedesse, mille esmaseks ülesandeks on pakkuda neile kollektiivset kaitset röövkalade eest. Röövkala lähenedes tõmbub tobiaparv justkui aupaklikult tema teelt kõrvale. Tegelikult on sellise liikumise eesmärgiks hoopis hajutada toidujahil röövli tähelepanu ja nii ongi igal üksikul isendil parves lii-kudes suurem tõenäosus ellu jääda. Ohu möödudes tõmbub parv taas kokku ja jätkab oma tavatoimetusi. Suur tobias, kui rööveluviisiga kala, eelistab tegutseda roh-kem omapead. Teda peetakse ka üheks pimedas liikuvaks kalaks. Pimeduse kaitsvas varjus tõuseb saagijahil suur tobias sageli ülemistesse veekihtidesse.
Kõht täis söödud, kaevuvad tobiad peh-messe liiva puhkama. Sellist liikumisviisi nimetatakse niglimiseks. Selliseks tege-vuseks on nende kitsas ning õhuke keha, mis moodustab peapoolel terava ninamiku, loodud. Tobiad on võimelised niglima üllatavalt kiiresti. Nii võib ca 15 cm pikkune kala end vähem kui poole sekundiga üleni liivasse kaevata. Pulksirgelt liivas olles veedetakse enamus päevast ja terve öö. Kui keegi aga juhuslikult juhtub neid puhkeseisundis häirima, siis pistab tobias kõigepealt pea liiva seest välja, et järele vaadata, mis seal väljas õieti toimub. Tava-liselt tõmbub ta kohe tagasi ja uuristab, saba ees, end sügavamale. Seal keerab ta ennast ringi ja vingerdab liiva all ohust eemale. Mõnikord aga tormavad nad ehmununa oma urust välja, et siis mõne meetri kaugusel ennast taas põhja niglida.
Talvitumiseks otsivad mõlemad tobia-liigid liivapõhjalise sügavama mereala ja niglivad end talveunne.


Väike tobias – meie rannikumere tähtsaim söödakala

Kuna väikese tobia arvukus on väga kõrge, siis on ta Läänemere üheks tähtsamaks toiduobjektiks töönduslikult tähtsatele põhjakaladele nagu tursk, lest, kam-meljas ja angerjas. Kuid olen leidnud neid ka ahvena, tuulehaugi ja meriforelli magudest. Väikese tobia maime on leitud ka kilu magudest.
Söödakalana on väike tobias angerja õngepüügil eelistatuimaks söödaks. Kalurid peavad temast õngesöödana lugu kui vilkast kalast, kes kiiresti ei rikne ja ei sasi õngi ära. Pärnu kandis püütakse niglit kevadsuvel spetsiaalsete kogumisaedadega. See valmistatakse räime seisevnooda linast, mis paigutatakse 2-4 meetri sügavusele merre nii, et avatud osa jääks rannajoone poole. Sealt püütakse väikest tobiat varahommikul enne päikese tõusu väikeste, kuni 15 meetriste, nootadega. Hilisemal ajal ei ole püük enam nii efek-tiivne kuna tobiaparved hajuvad ning kaevuvad põhja. Selliselt püütud niglit saab edukalt nii transportida kui ka hoida mitme päeva jooksul elusana. Elussöödana hoidmiseks kasutatakse spetsiaalseid sumpasid.
Muide, nii suur kui ka väike tobias on kõrge toiteväärtusega kalad, kes kõlbavad suurepäraselt ka meie enda söögilauale. Näiteks tarvitatakse väikest to- biat Saksamaal marineeritult. Võiks vast isegi, parema puudumisel, proovida!