ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 24 sisukord:
» KOGEMUS: Vesine Waterloo. Ralf Mae
» Kui kala tuleb. Veiko Bergmann
» KALAKOTT
» KOGEMUS: Kevadisest säinapüügist. Sepaonu
» KORD ON KORD ON KORD: Vastukaja Iirimaalt. R.S
» Veelkord samal teemal: ideaalveestik. V.Korzets
» Ajutised püügikitsendused harrastuslikul kalapüügil
» Refleksioon. Ralf Mae
» KALAVARUD: Kui palju on palju? Vääriskalade optimaalsest arvukusest Eesti sisevetes. Kalle Kroon
» Kalade asustamine Eestis 2001. aastal
» VARIA
» EESTI VETE KALAD: Särjest. Leili Järv
» PÜÜGIVIIS: Lendõngega Eestimaa jõgedel. Ralf Mae
» ÕNGEKOOL: Rusikareeglid lepiskalade õngitsemiseks. Ülev Niisk
» Latikapüügist kaldalt. Vladislav Korzets
» PÜÜGIVIIS: Ketasund, moraalitsemist ja täiendusi üldtuntule. Vladislav Korzets
» KALADE SÖÖGILAUD: Õngesöödad: ritsikad ja tirtsud, mähkurite vastsed, jahumardika vastne
» TASUB TEADA: Kui kala sind vahib. Ülev Niisk
» Koju värske kalaga. V.K.
» TÕSI TAGA: Suitsuküünlad püügil kunstputukaga
» KALAMEHEJUTT 2001: Veiko Laupa, Veiko Bergmann, V.A., Lembit Schmidt, Toomas Maisalu
» KODULUGU: Eestis toodeti lante!
» RAHVAPÄRIMUS: Kuldkala-jutud. Mall Hiiemäe
» VANAVARA: Kuidas Hiiumaa kalurid köit tegid. Manivald Kuik
» VÕISTUKALASTUS: Võistlemistest; "Kevadsärg" (28.04.02); Pärnu KSK MV spinningus (18.05.02); Järvamaa KSK MV spinningus (18.05.02);Tallinna KSK MV õngitsemises (19.05.02); Eesti.Läti sõprusvõistlus (25-26.05.02)
» KALURILISA: Tirgumehed Pärnu lahel. Arvo Pajusalu
» Kalauudised
» Kalapüügiseaduse rikkumised
» PAADILISA: Eestis müüdavad plastikust sõudepaadid. Ralf Mae
» REISIKIRI: Luksemburgi kalameestega Ahvenamaal. Ralf Mae
» MAAILM: Kevadine kalmaari- ja striperipüük. Toomas Mikkor
» ÄRIKIRJUTIS: Honda
» Tsst! — kala magab...
 
MAAILM: Kevadine kalmaari- ja striperipüük. Toomas Mikkor
Kevadine kalmaari- ja striperipüük
Atlandi rannikul New Englandis




Kalmaaripüük landiga on iseäranis huvitav ja edukas. Maikuus algab kalmaaridel sigimisperiood ja siis tulevad nad massiliselt õhtuti kalda äärde. Niipea, kui päike on kadunud ja taevas pime, võib hakata neid elukaid püüdma. Landid on omapärased, ilma kidadeta konksudega kas valged, roosad, rohelised või sinised kalakuju meenutavad junnid. Ridvaks võib olla ükskõik milline toigas, paarist meet-rist piisab täiesti. Lant lastakse põhja ja siis hakatakse teda järskude löökidega tõstma täpselt samuti nagu meil tirguga. Kui ta oma kombitsatega landi haarab, siis on läbi ridva tunda üsna omapärast võitlust. Kalmaari tõmme ei sarnane üldse kala omale, see on midagi hoopis erilist. Ta keerutab end nagu värten, sülgab vett ja pritsib tinti. Üks nipp ongi selline, et kui kalmaar on otsas, siis ei tohi teda kohe veest välja sikutada, sest muidu saad tinti vastu habet ja pükse nii et tolmab. Tuleb lasta tal end veepiiril tindist ning veest tühjaks pumbata ja alles siis veest tõsta ja pange visata. Tindi pritsimine on ju kalmaari põhiline enesekaitse suurte kalade ja vee-elukate vastu. Laseb musta pilve lendu ja siis selle katte varjus kaob ise uttu, kui õnne on. Konksu otsa sattudes arvab vaene elukas, et see nipp päästab teda ka seekord ja nii on tema esimene reaktsioon tindipilve välja laskmine. Seda tindikraami jätkub tal mitmeks korraks ja millal ta tühi on, pole kunagi teada, seega pole mingi ime, kui peale kalmaari väsitamist ikka väikse sirtsaka ära saad. Landi küljes on ta alati kombitsaidpidi, neid ta konksu otsast mingi nipiga lahti ei saa ja kes korra lanti on haarand, see läheb ära haruharva.
Mina käisin käesoleva aasta maikuus kalmaari püüdmas otse Edgartowni kesklinnas sadamakail. Sinna kogunes õhtuti üle paarikümne mehe, samad näod iga päev – nagu klubi. Kes tuleb otse töölt, kes siitsamast baaripuki otsast ning mõni on kodunt naise käest põgenenud. Kalmaari saabumine on linna kalameeste hulgas suur sündmus.
Osa mehi püüavad seda söödaks. Kalmaar on eriti hea õngesööt. Sellisel juhul tuleb ta peaaegu et elusalt sügavkülma pista, et värv säiluks. Otse veest tulnud kalmaar on väga ilusat värvi. Surnult näeb ta välja sama kole ja luitunud nagu rannale uhutud tarvitatud kondoom. Värvitu kalmaar on õngesöödaks kaheldava väärtusega. Õigetel meestel on suured sügavkülmakirstud teda täis, sest kalal käiakse pea iga päev ja poest ostetud kalmaar konksu otsa ei kõlba.



Surnult on kalmaar kahvatu ja värvitu nagu rannale uhutud tarvitatud kondoom. Kõrval kalmaaripüügi landid

Kalmaar kõlbab omalgi süüa. Tore on seal sadamakail neid välja sikutada ja kuulata, kuidas mööduvad turistid ohivad, et maksid äsja just taldrikutäie praekalmaari eest kusagil baaris paarkümmend dolla-rit. Kui nad siis näevad meie püügiedu, on nad üpris nördinud...
Kalmaari puhastamine on ka omaette huvitav. Tal on sees suur viigilehekujuline läbipaistev luu. Kõigepealt tuleb kombitsad peast eraldada, siis pea kehast eraldada, viigilehekujuline luu välja tõmmata ja puhas ta ongi. Kombitsad rändavad niisama pannile, torukujulisest kehast lõigatakse seibid, pea läheb prügikasti.
Ise olen kalmaari enamasti praadinud või, küüslaugu ja sibulaga. Kogu kunst on selles, et mitte maha magada õiget hetke – pisut liiga palju kuuma ja ta on hammaste all nagu kummilohv. Üks püüdja-test õpetas, et kui kalmaar panna ööseks tilga oliivõli, sibula ja küüslaugu marinaadi ning järgmisel päeval praadida, siis olla ta kõik, mis ta olla võib. Mina ei viitsinud nendega sedavõrd mässata. Veel on üks kiire ja tulemusrikas kalmaari valmistamise variant – friieris praadimine. Sealt tulevad nad hästi krõbedad, ideaalne õllekõrvane.

Neil kes kalmaari õngesöödaks püüavad on märksa suuremad ambitsioonid. Nende eesmärgiks on striped bass ehk striper. Ma ei teagi, mis selle kala nimi võiks eesti keeles olla. Tean vaid seda, et see enamasti seapõrsa suurune kala on üks parimaid, mida ma eales söönud olen.
Kui kalmaari püütakse sadamakaidelt ja muulidelt vähe vaiksemast veest, siis striperipüük käib otse avatud ookeanirannal. Liiva sisse torgatakse ridvahoidja ehk sandpole. Ritv ise on korralik, jäik ja ca 3 meetrine, tamiil 0,6-0,8 mm. Kui meie tonkale sarnane kupatus on ookeani heidetud, siis torgatakse ritv hoidjasse ja ise võetakse istet kaasatoodud toolil. Süüakse kaasavõetud manti, rüübatakse õlut, aetakse kalamehejuttu ja tuntakse elust mõnu.
Kõige selle juures jälgib üks silm siiski ridvapitsi. Ookeanilaine on üsna võimas ja ridvapits mängib selle taktis pidevalt kaasa. Kui aga kala võtab, pole selle äratundmisega mingit probleemi – ritv on kohe lookas ja teeb sellist sõitu nagu oleks merekurat ise sööda kallal. Vahetevahel satub striperi asemel konksu otsa bluefish. Need on ka kohati ilusad seapõrsa suurused, aga kuna ta liha pole striperile kaugeltki vääriline vastane, siis peetakse bluefishi saamist nuhtluseks ja sööda raiskamiseks. Bluefish kaob siiski pimeduse saabudes ära ja siis algab nn. “happy hour” – parim aeg striperi saamiseks. See on just moment vahetult peale päikese loojumist. Teinekord, kui kalaparv tuleb ja kogu liiva torgatud ritvademets tantsu lööma hakkab, mis omakorda paarkümmend meest usinasti siblima paneb, on seda päris naljakas vaadata. Ega otse ookeanist välja tiritavat kala ei saa kahva ega kongitsaga kuivale vedada. Kohati 10 – 15 kilone kala tuleb kerida lainemurdu ja siis oodata, tamiil pingul, kuni järgmine murdlaine ta kuivale heidab. Sealt siis tuleb tal kiirelt enne järgmist lainet lõpuste tagant kinni haarata ja kaldale tuua. Striperil hambaid ega teravaid lõpuseid pole, see-eest võib bluefish sul sõrme ära hammutada, kui selle talle suhu torkad. Kui üks striper on käes, siis võib ridvad kokku pakkida – limiit on täis ja kalakaitsega riidu kiskuda pole mõtet. Võtavad auto ja hunniku raha pealekauba, rääkimata püügikeelust ja muust jamast.



Mulle õpetas striperipüügi saladusi kohalik sadamaülem Charlie. Ta on striperit püüdnud 30 aastat ja tipphooajal maist juuni keskpaigani on ta rannas igal varahom-mikul enne tööd ja ka õhtul enne loojangut. Charlie on jääpurjetaja ja tunneb kõiki sellega tegelevaid eestlasi ning on ka korduvalt Eestis võistlemas käinud.
Striperitest räägib ta, et need kalad on ühed vähesed, kel inimese vahelesegami-sest on abi olnud ja nende arvukus jälle suurenema on hakanud. See ilus kala oli jäänud aina haruldasemaks, kuni teadlased ja võimud panid pead kokku ning võtsid tarvitusele hulga abinõusid. Kõigepealt püügilimiit ja siis puhastati striperite talvituskoht Chesapeake’i laht. Vesikonna põllumeestele anti nõu, milliseid väetisi ja kui palju (vähe) kasutada, lokaalsed reos-tuskolded likvideeriti ja kudemikohtades-se uputati vanu laevu, et tekiks rifid, mis annavad maimudele varju. Striperi tuleviku suhtes on Charlie siiski pessimist, sest püügilaevadel ja paatidel on peal selline elektroonika, mis iga kalapoja üles leiab. Rannalt ridvaga püüdjaile kehtib praegu limiit üks kala päevas ja on ka alammõõt.
Cahrlie kasutab söödaks enda külmutatud kalmaari, millel on veel säilinud fluo-restseeriv värv ja söödaks läheb terve kalmaar, ei mingit tükkide lõikumist. Konksud on tal jaapani omad. Ta ütles, et need on hetkel parimad, mida ta teab. Nad haakuvad alati lõuga ja püsivad seal kindlalt. Kui uurin, mis on tema edu saladus, et temal alati kala on, siis ütleb ta, et tähtsaim on sööt, siis õnn ja ta arvab, et tema kalapüügipalve olla ka abiks. Kui Charlie värskelt söödastatud spinning käes lainemurru piirile kahlab, siis hüüab ta ookeani: “fuck Osama, fuck Allah, fuck Mohammed!” ja heidab oma tonka murdlainete taha ookeani. See palve mõjub alati, räägib ta.
Ameeriklased sageli grillivad striperit. Kui ma seda proovisin, siis tundus mulle see üsna igav. Puhas fileetükk sirtsu sidrunimahlaga grillilt üle käinud oli küll üsna hea, aga mahlad olid enamuses läbi grillivõre sütele nõrgunud ja kala oli kuivavõitu. Ma improviseerisin ise kiirelt uue retsepti. Ladusin ahjuvormi põhja rohelised oakaunad, noored porgandid, sibularõngad ja seeneviilud. Asetasin sinna ka hulga terveid kooritud küüslauguküüsi, et nad seal kalamahlas ilusti läbi küpseks. Kogu selle kupatuse otsa ladusin ca 5 cm paksused fileetükid, mis olid saanud soola, pipart, tilli ja kõvasti värskelt pigistatud laimimahla. Filee katsin omakorda samasuguse kihiga, mis sai vormi põhja laotud, selle vahega, et filee peale ladusin ka broccolit ja võiliistakaid, mis siis ahjus sulades üle filee vormipõhja valguvad. Ahjuvormi katsin fooliumiga, et mahlad ära ei auraks ja küpsetasin seda 400 kraadi juures 45 minutit. Tulemus oli päris hea. Kahes seltskonnas, kus ma seda valmistasin, söödi end ogaraks, mina ise nende hulgas. Striper on nii tänuväärne materjal, et temast halba asja ei suudaks ka käpard teha. Omaette teema on tema mahl ja selles küpsenud aedviljad. Kalamahla tekib vormipõhja tohutult ja selle saab sealt kätte ahjus kuumaks aetud itaalia leivaga seda sinna mahla sisse kastes.


Striper näeb toavalguses roosakas, päevavalguses aga hõbedane


Striperi viimne teekond - ahju


T.M.