ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 24 sisukord:
» KOGEMUS: Vesine Waterloo. Ralf Mae
» Kui kala tuleb. Veiko Bergmann
» KALAKOTT
» KOGEMUS: Kevadisest säinapüügist. Sepaonu
» KORD ON KORD ON KORD: Vastukaja Iirimaalt. R.S
» Veelkord samal teemal: ideaalveestik. V.Korzets
» Ajutised püügikitsendused harrastuslikul kalapüügil
» Refleksioon. Ralf Mae
» KALAVARUD: Kui palju on palju? Vääriskalade optimaalsest arvukusest Eesti sisevetes. Kalle Kroon
» Kalade asustamine Eestis 2001. aastal
» VARIA
» EESTI VETE KALAD: Särjest. Leili Järv
» PÜÜGIVIIS: Lendõngega Eestimaa jõgedel. Ralf Mae
» ÕNGEKOOL: Rusikareeglid lepiskalade õngitsemiseks. Ülev Niisk
» Latikapüügist kaldalt. Vladislav Korzets
» PÜÜGIVIIS: Ketasund, moraalitsemist ja täiendusi üldtuntule. Vladislav Korzets
» KALADE SÖÖGILAUD: Õngesöödad: ritsikad ja tirtsud, mähkurite vastsed, jahumardika vastne
» TASUB TEADA: Kui kala sind vahib. Ülev Niisk
» Koju värske kalaga. V.K.
» TÕSI TAGA: Suitsuküünlad püügil kunstputukaga
» KALAMEHEJUTT 2001: Veiko Laupa, Veiko Bergmann, V.A., Lembit Schmidt, Toomas Maisalu
» KODULUGU: Eestis toodeti lante!
» RAHVAPÄRIMUS: Kuldkala-jutud. Mall Hiiemäe
» VANAVARA: Kuidas Hiiumaa kalurid köit tegid. Manivald Kuik
» VÕISTUKALASTUS: Võistlemistest; "Kevadsärg" (28.04.02); Pärnu KSK MV spinningus (18.05.02); Järvamaa KSK MV spinningus (18.05.02);Tallinna KSK MV õngitsemises (19.05.02); Eesti.Läti sõprusvõistlus (25-26.05.02)
» KALURILISA: Tirgumehed Pärnu lahel. Arvo Pajusalu
» Kalauudised
» Kalapüügiseaduse rikkumised
» PAADILISA: Eestis müüdavad plastikust sõudepaadid. Ralf Mae
» REISIKIRI: Luksemburgi kalameestega Ahvenamaal. Ralf Mae
» MAAILM: Kevadine kalmaari- ja striperipüük. Toomas Mikkor
» ÄRIKIRJUTIS: Honda
» Tsst! — kala magab...
 
PÜÜGIVIIS: Ketasund, moraalitsemist ja täiendusi üldtuntule. Vladislav Korzets
Ketasund

Moraalitsemist ja täiendusi üldtuntule



Ketasund näikse olevat püügivahend, mille ehituses ja kasutamises pole juba aastakümneid peaaegu midagi muutunud. Tõsi, puust ketaste asemel on tulnud vahtplatsist kettad ning müügil on olnud ka plastmassist kettaid, kuid sellega on muutused ka piirdunud. Ühelt poolt räägib see sellest, et ketasund ongi oma ideelt üsna täiuslik, nö lõpetatud püügivahend, teiselt poolt aga annab märku selle kohta, et huvikalastuse epitsentrid asuvad mujal — nimelt käsiõnge, lendõnge ja spinningu juures, mis on pidevas arengus nii riistvaralt kui ka püügivõtestikult.
Unnapüük on üsna passiivne püügiviis — panid unnad ujuma ning ise vahid kaldal taevatähti —, mistõttu paljud huvikalastajad ei pea undadega kalastamist oma kalameheauga kokku klappivaks ja jätavad selle püügiviisi rohkem "saamameeste" mängumaaks. Nimetagem siin-kohal ka ära, et enamuses Euroopa riiki-dest ongi igasugune unnapüük (ka ujuvunnad) keelatud, vähemasti huvikalastuses ja küllap on seegi üks põhjusi, miks und "ei arene".
Meie seadused lubavad harrastuspüüdjal ujuvunda kasutada (kuni 3 unda, kui parasjagu muude vahenditega veel lisaks ei kalastata) ja tõepoolest, just ketasund võib olla vahel see püügiriist, mis spinningutega nupuks jäänud seltskonnale siiski uhhaakala katlasse toob — ka röövkalade peibutamisel on tihtipeale ikka just elus asi see kõige parem asi. Seepärast pole ka huvikalastuse nö kirjutamata moraali seisukohalt sugugi taunitav, kui pikemale kalapüügile saabunud seltskond ööseks ka mõne unna järvele uitama laseb. Küll on aga püüdjate lood kalastuseetikaga kehvasti (ja ka seadusega pauksis) siis, kui tullaksegi välja just nimelt unnapüügile ja iga kalamees sätib järvele ujuma 10-20 ketasunda või "punni". Mõnel kenal varahommikul on paraku nii mõnigi Eestimaa järveke kaetud undadega nii tihedalt, et seaduskuulekal spinningumehel pole lanti kuhugi heitagi. Järgmisel nädalavahetusel kebib see seltskond järgmisele järvekesele, ülejärgmisel ülejärgmisele. Kas ka teiste kalameeste jaoks neist järve veel mõõduhauge jääb, ei tihka nad vist endilt küsidagi. Endi meelest on nad üsna kõvad kalamehed, sest tulevad koju tubli saagiga. Tõsi, kõvad kalamehed on nad üsna tingimisi, sest saak on saadud püügi kvantiteedi, mitte kvaliteediga. Kes on osavam kalamees — kas too, kes püüab kolme unnaga 5 haugi, või too, kes saab kolme-kümnega 10?
Kuid aitab moraalitamisest, lähme nüüd selle juurde, mismoodi oma unda rakendada, et 3 lubatud unnaga piisavalt kala saada. Ehk on alljärgnevast kasu nendelegi, kelle hinges on saamakalduvusi — kvaliteetsemalt püüdes ei pea nad ka kõva saagi nimel tingimata kalapüügiseadust rikkuma.


Rakendus

Eduka unnapüügi vältimatuks eelduseks on õige rakendus.
Asi algab sellest, missuguse õngenööri me unnale kerime. Traditsiooniliselt on unnal põhinööriks kas kapronnöör või üsna jäme (ca 0,5 mm) tamiil. Nii kapronnööri kui ka jämeda tamiili puudusteks on, et need peaaegu sugugi ei veni ning ei pehmenda söödakala haaranud röövkala sööstusid, mistõttu rakendus kipub lipsu sõlmekohalt katkema. Katkemise väl-tmiseks võib muidugi kasutada jämedamat lipsumaterjali, kuid sellega kahaneb võtmise tõenäosus: jäme lipsumaterjal muu-dab söödakala liikumise kohmakaks ja on röövkalale puudutamisel märksa tuntavam.
Millal lipsu üldse vaja on? Õige, üks-nes haugipüügil ja siis peab see olema ka selline, millele terav haugihammas peale ei hakka, kas traadist või kevlarist.
Haugipüügil on paras kasutada kogu ulatuses 0,30 mm läbimõõduga monofiili ning siduda traatlips pöörlaga otse selle külge. Kui eesmärgiks on püüda vaid supersuuri hauge, võib tamiil olla ka 0,35 mm läbimõõduga. Just tamiili venivus on see, mis ei lase kalal tamiili katki tõmmata ja just seepärast tuleb eelistada monofiilseid tamiile, mitte aga punutuid.
Koha- ja ahvenapüügil pole meil traatlipsu tarvis. Tihti rakendatakse jäme-dama pealiini otsa peenemast tamiilist lips, et kinnijäämise korral katkeks rakendus just lipsust, see ei pruugi aga unnapüügil sugugi parim rakendusviis olla. Nimelt ei pruugi lühikese ja peenema lipsu venivu-sest kala sööstu puhul sugugi piisata. Mõjub ju tõmbejõud kõigepealt just lipsule ning alles seejärel pealiinile — järsu ja jõulise tõmbe korral katkeb lips veel enne, kui pealiin jõuab venima hakatagi.
Ühtlane tamiil 0,25 mm läbimõõduga unnakettast kuni konksuni peab ka suure kala sööstule vastu märksa paremini kui 0,30 mm põhiliin selle otsa seotud 0,25 mm lipsuga. Siinkohal osutub kokkuhoid paraku koonerdamiseks. On ju etem ris-kida võimalusega kaotada mõned meetrid tamiili kui vahtida tuimalt ujuvaid unnakettaid või kiruda lipsu katki rebinud kohakala.
Kuna unnapüük toimub tihtipeale hämaras, siis on undade puhul ka täiesti omal kohal värvilised ja fluorestseeruvad tamii-lid, mis teevad videvikus askeldamise lihtsamaks.


Miks kala unna otsa ei jää

Unnapüügil tuleb ette (ja mitte harva), et unnaketas on küll vees ümber pöördunud, kuid kala otsas ei olegi. Niisugusel asjal võib olla mitmeid põhjusi. Vaatlemegi neid siinkohal.
1. Und on antud olude jaoks liiga tundlik. Unnaketta läbimõõt, mass ja antenni kõrgus ei sobi omavahel, tugevam tuuleiil lükkab unna ümber. Ka söödakala (ja vastavalt unnatina) võib olla konkreetse unna jaoks liiga suur ning söödakala ise pöörata unna ümber.
2. Und on rakendatud liiga sügavaks. Söödakala poeb taimedesse, ka tamiil keerdub ümber taimede, und ankurdub ning tugevama tuulehoo puhul pöördub ümber.
3. Und on liiga tuim. Röövkala toimub elussöötta suhu võttes ja eemalduma hakates unna ümberpööramiseks tarvilikust jõust tulenevat takistust — kui see on liiga suur, laseb ta sööda lahti. (Seda takistust on võimalik vähendada unnaketta läbimõõdu vähendamise ja antenni kõrguse suurendamisega).
4. Unnatina vajumine vees. See on tegur, mida tavaliselt arvestada ei osata, seepärast vaatleme unnatinaga toimuvat veidi põhjalikumalt.
Unnatina (jäigalt kinnitatud või libiseva) eesmärk on teadupärast viia elussööt soovitavale sügavusele ning seda seal ka hoida. Unnatina kinnitatakse elussöödast 30-60 cm kõrgemale pealiinile. Kui unnaketas ümber pöördub ja tamiil sellel vabaneb, hakkab tina allapoole vajuma. Kui tina on jäigalt kinnitatud, siis ühel hetkel sikutab ta oma vajumishooga röövkala suus veel mekitamisel olevat elussööta. Seesama tõmme võib muuta röövkala nii kahtlevaks, et ta saagi neelamata jätab ja lahti laseb. Nii jäigalt kinnitatud kui ka libisev tina võivad aga vajuda ka veekogu põhjale, seal kive või taimi tripsata või vajuda mudasse. Arvestagem, et röövkala on sel ajal koos elussöödaga haaramispaigast eemale ujumas ning tunneb oma liikumishoo tõttu väga selgelt seda, kuidas unnatina põhja puudutab või kuhugi takerdub. Pole siis ime, kui ta elussööda, keda tema lõugade vahelt ootamatult välja sikutatakse, tõepoolest ka lahti laseb.



Lihtne lahendus — ujuk

Asjale on olemas tõepoolest lihtne lahendus: tuleb und rakendada niimoodi, et unnatina ei vajukski pärast unna ümberpöördumist veekogu põhjale. Seda saab teha unnanöörile paraja ujuki kinnitamisega. Müügil on mitmes suuruses vahtplastist ujukeid keskmesse puuritud augu ja fikseerimispulgakesega, kuid suurepäraselt ajavad asja ära ka (veinipudeli) korgist tehtud ujukid. Korgile tuleb vaid piki-suunas tamiiliauk sisse puurida ning fikseerida ujuki kõrgus suvalise pulgakese, kasvõi tuletiku abil.
Kuni unna ümberpöördumiseni paikneb ujuk tamiilil antenni ja ketta servasälgu vahel (ujukit selles vahemikus üles või allapoole nihutades saab mõnevõrra timmida ka seda, palju und tuult "külge" võtab); ümberpöördumisel aga satub vette ja tasakaalustab oma tõstevõimega koheselt unnatina kaalu. Ujuk ja unnatina peaksid olema omavahel ka eelnevalt tasakaa-lustatud, st et tina ei tohiks ujukit vee alla vedada, ujuk aga ületada oma tõste-võimega unnatina kaalu sedavõrd, et see kalale liiga selge takistusena tuntav oleks. Ujuk peab jääma veepinnale vaid vaevu-vaevu.
Lisaks unnatina tasakaalustamisele on ujuk ka heaks sügavusmärgiks: selle järgi on mugav näha, millisel sügavusel võtmine toimus ning arvestada seda püügi jatkamisel sama unnaga või teiste undade "häälestamisel".


Ketasunna stabiilsus ja mäng

Paljud kalamehed suhtuvad ketasunnasse kui väga lihtsasse, lausa labasesse püügivahendisse. Ometigi on ka ujuvunnal peensusi, millesse tuleks püügi õnnestumiseks süveneda. Mõnel veekogul üks und püüab kala, teine aga mitte, ehkki väliselt on nad vägagi sarnased. Miks?
Ketasunda mõjutavad veekogul lainetus ja tuul. Und võib iga väiksema tuulevirvega hakata purjetama kui pöörane, aga võib ka üsna tugeva tuulega tuimalt ühel paigal püsida. See, et tuuleiil unnaketast ümber ei pööra, ei ütle veel, et tegemist on hea unnaga. Unna püüdvus tuleneb niisugustest teguritest vagu optimaalne kaal, paras ümberpöörduvus, vähene purjetavus ja mäng laines, so võime kaasa võbiseda ka üsna kergele lainevirvele. Just see, et unnaketas mängib laines, lisades elussööda liikumisele omapoolseid võdinaid-võnkeid, teeb sööda röövkalale eriti ahvatlevaks. Seejuures ei tohiks aga und tuule käes liuelda kui höövlilaast ja elussööta vees järgi lohistada. Rääkimata sellest, et ülemäärane purjetavus viib unna kähku kaldasse, kus elussööt tõenäoliselt peitub taimedesse.
Ülaltoodust vast piisabki tõestamaks, et ka tavaline ketasund pole kaugeltki lihtlabane asi.
Ketasunna mäng sõltub suurel määral unna antennist e mastist. Antenn teeb tuules ja lainetuses pendeldavaid liikumisi, kõigutab täiendavalt unnaketast ning muudab elussööda võnked erksamaks, millega ahvatleb röövakala rünnakule. Antenni kõrgus peab klappima unnaketta pindala ja kaaluga ning elussööda suurusega. Just antenni kõrgusel on sageli otsustav osa selles, kui hästi und püüab. Samas suurendab kõrge antenn unna purjetavust, vähendab unna lainespüsivust ja soodustab "tühja" ümberpöördumist. Püügipaigal on just antenni kõrgus peamiseks mõjuriks, millega me saame unna mängu timmida võttes esmajoones arvesse tuule tugevust. Teiseks mõjuriks on söödakala suurus ning sellest tulenevana ka unnatina kaal.
Võtame nüüd kokku, millistele nõuetele peaks ketasund ideaalis vastama:
— vähim kaal, mille puhul und säilitab piisava stabiilsuse;
— vähim purjetavus;
— ergas mäng laines;
— optimaalne ümberpöörduvus.


Veel mõnda

Tamiili algusots tuleks kinnitada unnaketta soonele samasuguse sõlmega nagu kinnitatakse tamiil inertsivaba rulli poolile. Kontrollige sõlm üle. Kui kala kogu tamii-li "maha veab", on just see sõlm tema vii-maseks võimaluseks minema pääseda.
Kui palju tamiili kettale kerida? Eks see oleneb ka veekogust, kuid 30 meetrist peaks olema küllaga.
Haugiundadel tuleks pealiini ja traatlipsu vahel kasutada lõksuga pöörlat; pisi-kest pöörlat tuleks kasutada ka kohaundadel, kus see tamiili lihtsalt kaheks jagab. Pöörla kasutamine on tarvilik eeskätt sel-leks, et elussööt ujumisel tamiili krussima ei hakkaks. Kui kasutatakse libisevat tina (oliivi), on pöörel ka tinale stopperiks.
Konksu või kolmikut ei tasu unda kokku pannes torgata teravikkupidi unnaketta serva serva sisse, see näbrustab ketast ega tee ka konksule head. Parem on kinnitada konks rõngaskummiga unnaketta soonele.


Rombund, ruutund ja kolmnurkund


Uue ujuvunna otsingud

Eestis on ketasunna kõrval tuntud ka "punnid", penoplastist kehaga ja ilma antennita ujuvunnad, millede puhul ei toimu unna ümberpöördumist. (vt. Mihkel Saarmas. Angerjapüügist järvedel ja muust ka pisut. Kalastaja Nr 5, lk 38). Ketasundadega võrreldes on nende vooruseks suurem lihtsus, puuduseks aga see, et võtmine ei ole kaugemalt silmaga tuvastatav ning ka punni tuimem mäng veepinnal.
Unnakehadena kasutatakse ka (osaliselt veega täidetud) plastpudeleid, milledel on sama põhipuudus, mis "punnidel" — võtmine pole kaugemalt nähtav.
Venemaal on eelmisel aastakümnel katsetatud ja ka tutvustatud (S.Smirnov. Kru˛ki. Rõbolov-Elite 1/1996) uudse ehitusega ketasundi, mida küll polegi päris õige ketasundadeks nimetada, kuna unna keha pole neil enam kettakujuline. Lisaks teistsuguse kujuga korpusele toimivad needki unnad ilma antennita. Muudatuste eesmärgiks on olnud vähendada unna purjetavust, kuid säilitada ja parandada ketasunna mängu. Vaatlemegi nüüd paari uudse kujuga unda.

Ruutund
Unna korpus koosneb ruudukujulisest alusest ning sellel asetsevast ümarast poolist, millele keritakse tamiil. Ruudukujulises aluses on sälgud, mis takistavad tamiili iseeneslikku mahajooksu. Asja mõte on selles, et ruudukujuline alus kee-rab ennast tuule ja/või lainetuse suunaga nurgeti — tuule frontaalmõju väheneb ning väheneb ka unna purjetavus.
Sedasorti ruutund kaalub 30-50 grammi, ümberpöördumiseks on vaja umbes sama tugevat tõmmet kui antenniga ketasunna puhul.
Ka nõrk tuul pöörab ruutunna nurgeti tuule suunas ja paneb selle samas paigas liikuma-tiirutama, millega liigutatakse ka elussööta ja ahvatletakse röövkala haarama.

Rombund
Rombikujulise alusega unna puhul on purjetavus veelgi väiksem ning seepärast sobib sellise konstruktsiooniga und püügiks tuulise ilmaga. Tamiil fikseeritakse pääsusaba kujulisse sälku. Piklik kuju tekitab rohkem kõikumist ja võnkeid, mis elussöödale kandudes ahvatlevad röövkalu.

Kolmnurkund
See und sobib püügiks tuulevaikse ilmaga või vaiksema tuule puhul. Ka üsna väikese lainevirvega tekitab und erksa mängu. See saavutatakse sellega, et unna veele toetuv osa on väga väike ning unna ujuvus saavutatakse kolme unna külge jäigalt kinnitatud abiujukiga, millede vaheline kesknurk on 120ŗ. See ujukite kujuteldava kolmurga tippudes paiknemine tekitab eriti erksa, tantsiskleva mängu. See-juures praktiliselt polevatki "tühje" ümberpöördumisi. Suurema söödakala kasutamisel vahetatakse ka unna ujukid suuremate vastu. Sälke unnas ei ole, tamiil fikseerub ujuki taha.
Teada on veel paarkümmend erineva ehitusega unnatüüpi, millede puhul ena-masti on suurimaks vooruseks see, et nende ümberpöördumine on hästi kaugelt nähtav. Selle arvel suurenevad aga tavaliselt unna kaal ja purjetavus ning vastavalt kahaneb ka püüdvus.


VLADISLAV KORZETS