ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 24 sisukord:
» KOGEMUS: Vesine Waterloo. Ralf Mae
» Kui kala tuleb. Veiko Bergmann
» KALAKOTT
» KOGEMUS: Kevadisest säinapüügist. Sepaonu
» KORD ON KORD ON KORD: Vastukaja Iirimaalt. R.S
» Veelkord samal teemal: ideaalveestik. V.Korzets
» Ajutised püügikitsendused harrastuslikul kalapüügil
» Refleksioon. Ralf Mae
» KALAVARUD: Kui palju on palju? Vääriskalade optimaalsest arvukusest Eesti sisevetes. Kalle Kroon
» Kalade asustamine Eestis 2001. aastal
» VARIA
» EESTI VETE KALAD: Särjest. Leili Järv
» PÜÜGIVIIS: Lendõngega Eestimaa jõgedel. Ralf Mae
» ÕNGEKOOL: Rusikareeglid lepiskalade õngitsemiseks. Ülev Niisk
» Latikapüügist kaldalt. Vladislav Korzets
» PÜÜGIVIIS: Ketasund, moraalitsemist ja täiendusi üldtuntule. Vladislav Korzets
» KALADE SÖÖGILAUD: Õngesöödad: ritsikad ja tirtsud, mähkurite vastsed, jahumardika vastne
» TASUB TEADA: Kui kala sind vahib. Ülev Niisk
» Koju värske kalaga. V.K.
» TÕSI TAGA: Suitsuküünlad püügil kunstputukaga
» KALAMEHEJUTT 2001: Veiko Laupa, Veiko Bergmann, V.A., Lembit Schmidt, Toomas Maisalu
» KODULUGU: Eestis toodeti lante!
» RAHVAPÄRIMUS: Kuldkala-jutud. Mall Hiiemäe
» VANAVARA: Kuidas Hiiumaa kalurid köit tegid. Manivald Kuik
» VÕISTUKALASTUS: Võistlemistest; "Kevadsärg" (28.04.02); Pärnu KSK MV spinningus (18.05.02); Järvamaa KSK MV spinningus (18.05.02);Tallinna KSK MV õngitsemises (19.05.02); Eesti.Läti sõprusvõistlus (25-26.05.02)
» KALURILISA: Tirgumehed Pärnu lahel. Arvo Pajusalu
» Kalauudised
» Kalapüügiseaduse rikkumised
» PAADILISA: Eestis müüdavad plastikust sõudepaadid. Ralf Mae
» REISIKIRI: Luksemburgi kalameestega Ahvenamaal. Ralf Mae
» MAAILM: Kevadine kalmaari- ja striperipüük. Toomas Mikkor
» ÄRIKIRJUTIS: Honda
» Tsst! — kala magab...
 
Latikapüügist kaldalt. Vladislav Korzets
Latikapüügist
Kaldalt, käsiõngega, seisuveest




Tavapäraselt seostub latikapüügiga kujutlus tonkadest ja/või järvele-jõele "latikaaugu" kohale ankurdatud paadist. Kuid latikat saab püüda ka käsiõngega jõe või järve kaldalt.
Jões tuleb selleks üsna täpselt teada jõelõiku, -kääru või "auku", kus latikas "istub". Nimelt on latikas paras laiskvorst ja lõbu pärast eriti ringi ei uju — jões toob veevool talle ise toidu kätte ja ta valibki elukohaks just sellise paiga, kuhu söömapoolis koguneb. Kui jõekaldalt käsi-õngega selle "auguni" ulatub, pole kalamehel ka tarvidust tonkasid või paati kasutada. Käsiõngepüük on sellistes oludes tonkapüügist põnevam ja tulemuslikumgi, kaldal talitamine aga mugavam kalamehele (saab selga sirutada, on ruumi kõiksugusele varustusele) ja aravõitu latikat vähem häiriv (paadikolksud kanduvad otse vette ning vahel võib latikapüügi ära rikkuda juba seegi, et vastu paadi parrast latsub lainetus, ka on paat ise, selles istuv kalamees ning tema järsemad liigutused latikale üsna hästi nähtavad).
Järves liigub latikas toitumiseks märksa rohkem kui jões. Päeval viibib ta sügaval, "aukudes", õhtul, hommikul ja ööselgi teeb aga kalda äärde toitumisreide. Sombuse ilmaga viibib latikas madalas vees pikemalt, järsema ilmamuutuse korral ei tule aga vahel "august" hoopiski välja. Liikuda eelistab latikas piki süvikuid ja madalikele naljalt ei roni. Kui kalda lähedal on justkui kena auk latikapüügiks, aga see on järve muust osast madalikega eraldatud, ei pruugi latikas sinna tulla ka oma toitumisretkedel. Seevastu kaldaläheda-ses augus, mis on muu järvega ühenduses süvikute kaudu, võib latikas viibida keskpäevalgi.
Eeltoodust johtub, et püügipaiga valikuks on kasulik teada veekogu põhja reljeefi. Teine, palju lihtsam võimalus on õngitseda seal, kus keegi on juba latikat püüdnud ja ka kätte saanud. Alt võib minna aga ka sellisel "kindlal" kohalgi, näiteks siis, kui eelmine püüdja on rohkelt kasutanud jämedateralist peibutussööta ning vee "hapuks" ajanud. (Just nii juhtus minuga viimasel jaanilaupäeval, kui läksin õhtul Tarbja veehoidlale. Tiheda vihma ja hilise aja tõttu ei tahtnud autost kaugele minna ning jäin püüdma lähe-dalasuvale kohale, kus jälgede järgi oli näha hiljutist õngitsemist. Endamisi lootsin, et ehk mõni tuttav "fanaatik" on minugi jaoks koha sisse söötnud, aga võta näpust. Isegi särg ei tulnud õieti alla. Keskhommikul tuli üks Paide mees kaema ja kiitis mu kohta — ta olla just eelmisel päeval sealt mitu ilusat latikat saanud ja koha eest ka "korralikult" hoolitsenud, visanud sissesöötmiseks tublisti "kombikormi". Ütlesin, et tõenäoliselt ta pingutas söödaga üle, tema vastu, et pole võimalik, küll särjed liigse nahka panevad, ju on lihtsalt selline päev, et kohe üldse ei võta. Eks asi võis ju ka nii olla, kuid siiski jäi mulle tunne, et istusin lihtsalt "hapu" vee ääres ning aitasin oma söödaga vee hapuksminemisele veel takkagi.)

Peibutussöödast
Latikapüügi jaoks on väga hea, kui saame püügipaigale juba õhtul veidi sööta heita. Ämbritäit pole tarvis, piisab 3-4 söödapallist. Õhtul või öösel sellest paigast sööta leidnud latikas tuleb väga suure tõenäosusega ka hommikul kohta üle vaatama.
Et aga head püügipaika mitte tuksi keerata, kasutagem üksnes peeneteralisi peibutussöötasid. Kõik selle osised tuleks jahvatada peeneks, siis saavad söödast jagu ka pisikalad, vesi aga lahustab kergemini ülemäärase söödaosa ning kannab selle laiali.
Sööta heitke vette pigem vähe kui palju: eesmärk ei ole kalu nuumata, vaid nad kohale meelitada ja tekitada nende vahel söömakonkurents, nad "leili" ajada.
Peeneteralise sööda eeliseks ongi esmajoones see, et kalal pole sellest võtta korralikku suutäit: ta ei saa oma kõhtu kiiresti täis süüa.
Müügil on üsna häid valmissöötasid latika pei-butamiseks, näiteks Tra-bucco latikasööt. Seda võib kasutada igasuguste lisanditeta, kuid soovi korral võib ka üht-teist juurde panna. Mida just, on kalamehe kogemuste ja usu küsimus.
Ise sööta valmistades võime võtta selle põhikomponendiks riivsaia või maisijahu. Kui kusagilt hankida õnnestub, kasutagem ka õlikooki (rapsi, päevalille või teiste õli-kultuuride pressimisjäägid). Õlikook tuleb aga aegsasti likku panna ning segada sööda sisse järve ääres. Õlikoogi võib asendada õlikultuuride peeneksjahvatatud seemnetega, kuid siis tuleks seemneid panna söödasse 2-3 korda vähem kui õlikooki.
Latikasöödasse sobivad ka röstitud nisuterad, tatar, herned ja röstitud kaerahelbed, kõik ikka jahvatatult. Head on ka kliid, ent kuna latikas on põhjakala, kliid aga väga kerged, tuleks kliisid enne söödasse segamist leotada.
Väga hästi võib toimida söödasse sega-tud piimapulber, mis tekitab vees kalu ligimeelitava hämupilve.
Et latikas on maiasmokk, tuleks meil söödasse panna ka suhkrut, mett või sii-rupit.
Lõhnainetega tuleb olla ettevaatlik. Nii tugevate aromatisaatoritega nagu aniisi- või tilliõli, samuti küüslauguekstrakt, on väga kerge üle pipardada ja seepärast on ehk targem nendest hoopiski hoiduda. Kalastuskirjanduses nimetatakse sobilikena aga puuviljaessentse (pirn, vaarikas, metsmaasikas, banaan jne). Head on kaneel või vanilliin ja kakao. Lisaks lõhnale tekitab kakao ka hämupilve.
Müügil on ka mitmekomponendilisi lõhnasegusid latikapüügiks. Neid võib lisada poest ostetavatele valmissöötadele, kui tegemist on nn universaal- e. põhisöötadega (spetsiaalsele latikasöödale võib lõhnasegu lisada märksa tagasihoidlikumalt), ent samuti ka omavalmistatud söödale soovitava lõhnabuketi saavutamiseks.
Viimane osis, millest ka kogenud kalamehed tihtipeale suuremat ei hooli, on ballast. Kõige paremini sobib selleks jõeliiv. Liiv muudab söödapalli muredaks ning see vajub põhjale jõudes kohe laiali. Väga oluline on ka see, et kui meie söödas on rohkelt ballasti, siis ei toida me kalu nii lihtsalt üle ja ei reosta ka vett. Ballasti kasutamisel saame ka julgemalt püügi ajal "peale sööta", nö vees elevust tekitada. Jõeliiva osa söödas võib moodustada koguni kuni 80% selle mahust, sõltuvalt teiste osiste liimuvusest.
Ja muidugi teeb peibutussööda eriti vägevaks see, kui raatsime panna sellesse paraja portsu sääsevastseid, kärbsetõuke või vihmausside jupikesi.

Õngesöödast
Suvine õngesöötade valik on lai: sõnniku-, lehe- ja ööussid, sääsevastsed, kärbsetõugud, hautatud kruup või nisu, kaerahelbed, maisiterad, herned, tainad, mannamöks jne.
Sööt peab lebama veekogu põhjal või olema põhja kohal 1-2 cm kõrgusel. Sööda liigne liigutamine sünnitab latikas põhjendatud kahtlustamist, kuid väiksem mäng näib mõjuvat soodsalt, vastupidi klassikalisele seisukohale, et latikasööt peab tingimata olema täiesti liikumatu.



Sööda suurus ja rakenduse raskus
Sageli sõltub õngesööda valik sellest, kas viidikas, särg, nurg jne "lasevad" meil latikat püüda või mitte. Kui me oleme suutnud luua hästi toimiva püügipunkti, s.t. heitnud peibutussööda kompaktselt ühte kohta, mitte aga hajali, siis toimub peibutussööda juures selline asi, et kui saabuvad kohale suuremad kalad, sealhulgas latikad, siis pisemad kalad tõmbuvad püügipunkti keskpaigast eemale, nö järgmisse ringi. Seepärast saab latikat suurepäraselt püüda ka pisikese konksu ja nii pisikese söödaga nagu paar kärbsetõuku või mõni sääsevastne, kui meil vaid õnnestub sööt viidikatest ja särgedest mööda saada, otse peibutusssööda peale. Asja võib segada liiga kerge, aeglaselt vajuva rakenduse kasutamine, kuna pisikalad jõuavad enneaegu jaole. Liiga kerge ra-kenduse kahjuks räägib seegi, et veekogu põhjal lamav õngesööt on selle puhul liiga liikuv, pisimgi tuulehoog või lainevirve mõjuvad ujukilt peaaegu koheselt söödale. Sööda liikuvus on hea särjepüügil, latikas aga eelistab sööta enne suhuampsamist viivukese uudistada.
Kui oleme võtnud kasutusele raskema ja kiiremini vajuva rakenduse, kuid särjed-viidikad ei lase ikkagi konksul alla vajuda, ei jää meil tõesti üle muud, kui kasutada kopsakamat õngesööta, näiteks 2-3 maisitera, väiksemate usside pundart või jupikest ööussi. Ööussi puhul pole pisemaid kalu eemal hoidvaks teguriks üksnes sööda suurus, vaid ka see, et ööussi pind on justkui kare, okkaline. Nagu noored tüdrukud ei armasta meesterahva torkivat põske, mis on aga vägagi meelepärane täiskasvanud naistele, nii suhtuvad ka väikesed ja suured kalad ööussisse eri-nevalt.
Viidikaid ja pisikalu aitab latikapüügi paigast eemale viia see, kui heidame vee-pinnale tavapärasest märksa märjemat sööta, mis mureneb kohe veepinnal ja mille tuul koos vee ülakihiga eemale kannab. Sellisesse valesöödasse on hea segada kergeid nisukliisid.

Õng
Olenevalt püügioludest 5-10 meetri pikkune ritv peaks olema kesk- või ots-paindeline ning sellel võiks olla ka ca 10 cm pikkune amortisaator (näiteks niplikummist), mis muudab sujuvamaks ujuki tahtliku või tahtmatu liigutamise (viimast tuleb ette rakendust pidevalt haakeval- mis hoides tuule või käe jõnksatuse tagajärjel) ning pehmendab haakelööki — peene tamiiliga suurt kala haakides on hõlbus just haakelöögiga ise tamiil katki tõmmata.
Mida peenemat ja pehmemat tamiili me kasutame, seda parem. Lips võiks olla seejuures pealiinist 0,01 mm võrra peenem. Latika ettevaatlikuse tõttu, aga latikas on kalda lähedal eriti ettevaatlik, keh-tib pöördvõrdeline suhe — mida peenem tamiil, seda suurem kala. Suureks saavad kasvada ju tõepoolest just need isendid, kes on eriti kahtustava ja ettevaatliku loomuga. 0,12 mm läbimõõduga tamiil, mille tõmbetugevus on ca 1,5 kg, võimaldab pii-savalt nõtke ridva puhul seisuvees tuua välja ka 3-kilose latika. Ühekilose latika väljatoomiseks piisab ka 0,1 mm lipsust.
Raskustada tuleks rakendus mitme tinaga, kusjuures nende kaal peaks lipsu suunas kahanema. Alumine tina peaks paiknema järgmisest 30-40 cm kaugusel ning olema nõnda suur, et kui latikas seda koos lipsuga tõstab, kerkib ujuk veepinnal 3-5 mm võrra. Sellest on piisavalt, et näha võtmist ka pika ridvaga kalastades.
Latikaujuk peab olema stabiilne ja sügavalt vees istuma, aga võtmist näitama erksalt. Parimad on pikliku, nõelja keha ja hästi peene ülaosaga ujukid. Mida pee-nem on pika ujuki ülaosa ja antenn, seda vähem mõjutavad ujukit tuul ja tuulest tekkiv vee ülakihi liikumine. Kui 90% ujuki kehast on allpool liikuvat pinnavett, siis ei hakka ujuk enam ka tuules triivima. See aga laseb õngesöödal pikemalt paigal olla ning me peame harvemini rakendust kohendama või ümber heitma. Ujuki suuruse ja tõstevõime valimisel tuleb lähtuda nii püügipaiga iseärasustest (sügavus, sööda vajumise küllaldane kiirus jm) ning ilmaoludest (tuul, lainetus). Enamasti peaks olema sobilik 3-4 grammise tõstevõimega ujuk.

Püüdmine
Kõigepealt heidame valitud püügipunkti 3-4 söödapalli. Seejärel võib kuluda tund või enamgi, enne kui selgub, mismoodi täna kala võtab. Kui latikas pole selle aja sees endast märku andnud ning oleme saanud vaid särge, võib söötmist korrata. Võib aga juhtudea ka nii, et sellel õhtul või hommikul latikad ei suvatsegi mada-lamasse vette tiirutama tulla. Eks peame siis leppima särgedega.
Kui aga särg hakkab äkki võtma söödast kaugemal, siis on see võimalik märk selle kohta, et latikad on söödale "istunud". Nad küll ei võta veel, tutvuvad alles olu-korraga, kuid vast on just nüüd paras aeg orienteeruda särjepüügilt ümber latika-püügile — lisada natuke püügisügavust, et õngesööt põhjale lebama jääks ning lõpetada särjepüügile omane sööda mängitamine. Uurige ka lipsu — limane tamiil on kindel märk latika kohalolust. Enne õnge tagasi vette heitmist pühkige lips latikalimast puhtaks, sest lima muudab lipsu raskemaks ja latikatele tuntavamaks. Selsamal põhjusel pühkige või peske lips limast puhtaks ka pärast latika kättesaamist.
Kui 1-2 latika kättesaamise järel pole kümmekond minutit võtmist olnud, tasub vette heita 1-2 väiksemat söödapallikest ning mõne minuti pärast võtmine tõenäoliselt taastub. Kui aga latikad on hakkanud peibutussöödas "tuhnima", millest võivad anda tunnistust püügipunktis veepinnale kerkivad õhumullid ning ujuki liikumine, kui kala all vastu tamiili käib (nö valevõtmine), sööda võtmist aga ei toimu, võib proovida 5-10 minutiste vahedega väikeste söödapallide heitmist — sellega justkui sunniksime latikat pead tõstma ja vaatama, mis kõrgemal toimub.
Haagitud latikas tuleks juhtida võimalikult kiiresti püügipunktist eemale ning lasta tal väsida veidi kaugemal, muidu võib ta ajada põgenema kogu latikaparve. Kui aga kala pääseb konksust lahti otse peibutussööda kohal, tuleb sinna koheselt heita 2-3 söödapalli, mis võib valvsaks muutunud parve taas "uinutada".
Latikat püüdes ei tasu ülemäära lärmata ja ka liiga nähtav olla. Vältige oma rõivastuses tugevaid, puhtaid värve, mida looduses suurte laikudena eriti ei esine — sinist, punast ja valget. Varjumise mõttes on hea, kui kaldaveersees vees kasvab veetaimi või kõrkjaidki. Tõsi, kala väljatoomine võib olla raskem, aga selle juures peab teid abistama pika varrega kahv.
Parimad püügiajad on päiksetõusust kella 10-12-ni ja 2-3 tundi enne loojangut. Võtmise äkiline katkemine võib ennustada peatset ilmamuutust.

Millal haakida
See sõltub esmajoones söödast. Klas-sikaline lähenemine on selline, et latikapüügil peab kõvasti kannatust olema, et kui latikas korki hakkab tõstma, on paras aeg suits põlema panna ja selleks ajaks, kui suits saab tehtud, on latikas ujuki lapiti veele pannad, hakkab seda vee alla vedama ning ongi haakimishetk käes. Klassikaline võtmine ja klassikaline haakimine kehtib ka klassikaliste söötade — ussipuntra, ööussi või vägeva taina-kuuli puhul, milledega latikal on palju tegemist ja mekitamist.
Moodne, võistluskalastuse sugemetega latikapüük niisugust pikka ootamist ei võimalda: konks ja sööt on väga pisikesed, mistõttu latikas tõmbab need suhu (aga sülitab ka välja) märksa kiiremini. Niisuguse söödaga ei oodata enam ujuki lapitipanemist või vedamahakkamist, vaid haagitakse kohe, esimese tõste ajal. Kui siiski selgub, et nii kiire haakimisega ei õnnestu latikat konksu otsa saada, tuleb püüdjal järgmise võtu ajal veidike viivitada, kuni ta leiab selle paraja ajavahemiku. See ei ole ette kirjutatav ning võib eri veekogudel ja eri päevadel olla erinev, just samamoodi nagu kalade söömaaplus või ettevaatlikkus.
Suuremate õngesöötade kasutamisel tuleb latikale ka enam mekutamisaega anda ning järgida klassikalist püügipilti. Taimsete söötadega (maisiterad, herned jms)püüdes peetakse parimaks haakimisajaks seda hetke, mil ujuk on veepinnal lapiti, ussidega püüdes aga seda hetke, mil latikas hakkab ujukit vee alla vedama või on selle juba sinna tõmmanudki.

Kahvata ei tee miskit
Kaldalt käsiõngega latikat püüdes on tingimata tarvilik kahv. Ja mida pikema varrega, seda parem. Head on vähemalt 3 meetrise teleskoopvarrega kahvad. 0,10-0,12 mm lipsuga ei saa me 1-3 kilost latikat jõuliselt veepinnale vedada ja kas õhus või veepinnal kähku kaldale tirida. Meil tuleb kala mõõduka pinge all hoides oodata, kuni ta väsib, pinnale tuua ja talle "õhku anda" ettevaatlikult ning siis tuua kala nii lähedale, et saaksime talle kahva alla panna. Tõesti, poolekilose latika võime veel tuua kalda äärde käulatusse ning seal käega välja võtta, aga suuremaga see enam läbi ei lähe — kopsakamal kalal on nii palju jõudu peaaegu alati alles, et just kalda ääres see viimane, päästev sööst teha.

Miks just käsiõngega
Veel täpsemalt — miks püüda latikat just lihtkäsiõngega.
Esiteks selle pärast, et niisugune püügiviis on kõige sportlikum ja vahetum: haagitud kala iga liigutust tunnete läbi tamii-li ja ridva iga oma keharakuga, põnevust on palju ning adrenaliini eraldub teie organismi vägevalt; ka latikale jääb teie püügivea või liigse rahmeldamise puhul suur pääsemisvõimalus. On ju suur vahe nii teie enese kui ka teiste kalameeste silmis, kas saite latika kätte tonkaga, millel poolemillimeetrine tamiil või lihtkäsiõngega, millel vaid 0,12 millimeetrine lips. Uskuge, käsiõngega püütud latikas on võrgu- või tonkalatikast palju maitsvam.
Teine põhjus on aga selles, et kalapüügi eeskirjades on üsna paljude keelupaikade ja -aegade taga sulgudes üks väga meeldiv märkus — välja arvatud püük lihtkäsiõngega. Kes seda märkust tähele pole pannud, pole eeskirja lugenudki.



VLADISLAV KORZHETS
Artikli kirjutamisel olen osaliselt toetunud
latikapüügi käsitlusele võistlukalastuse ajakirjas "Poplavok" Nr 6/2002