ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 24 sisukord:
» KOGEMUS: Vesine Waterloo. Ralf Mae
» Kui kala tuleb. Veiko Bergmann
» KALAKOTT
» KOGEMUS: Kevadisest säinapüügist. Sepaonu
» KORD ON KORD ON KORD: Vastukaja Iirimaalt. R.S
» Veelkord samal teemal: ideaalveestik. V.Korzets
» Ajutised püügikitsendused harrastuslikul kalapüügil
» Refleksioon. Ralf Mae
» KALAVARUD: Kui palju on palju? Vääriskalade optimaalsest arvukusest Eesti sisevetes. Kalle Kroon
» Kalade asustamine Eestis 2001. aastal
» VARIA
» EESTI VETE KALAD: Särjest. Leili Järv
» PÜÜGIVIIS: Lendõngega Eestimaa jõgedel. Ralf Mae
» ÕNGEKOOL: Rusikareeglid lepiskalade õngitsemiseks. Ülev Niisk
» Latikapüügist kaldalt. Vladislav Korzets
» PÜÜGIVIIS: Ketasund, moraalitsemist ja täiendusi üldtuntule. Vladislav Korzets
» KALADE SÖÖGILAUD: Õngesöödad: ritsikad ja tirtsud, mähkurite vastsed, jahumardika vastne
» TASUB TEADA: Kui kala sind vahib. Ülev Niisk
» Koju värske kalaga. V.K.
» TÕSI TAGA: Suitsuküünlad püügil kunstputukaga
» KALAMEHEJUTT 2001: Veiko Laupa, Veiko Bergmann, V.A., Lembit Schmidt, Toomas Maisalu
» KODULUGU: Eestis toodeti lante!
» RAHVAPÄRIMUS: Kuldkala-jutud. Mall Hiiemäe
» VANAVARA: Kuidas Hiiumaa kalurid köit tegid. Manivald Kuik
» VÕISTUKALASTUS: Võistlemistest; "Kevadsärg" (28.04.02); Pärnu KSK MV spinningus (18.05.02); Järvamaa KSK MV spinningus (18.05.02);Tallinna KSK MV õngitsemises (19.05.02); Eesti.Läti sõprusvõistlus (25-26.05.02)
» KALURILISA: Tirgumehed Pärnu lahel. Arvo Pajusalu
» Kalauudised
» Kalapüügiseaduse rikkumised
» PAADILISA: Eestis müüdavad plastikust sõudepaadid. Ralf Mae
» REISIKIRI: Luksemburgi kalameestega Ahvenamaal. Ralf Mae
» MAAILM: Kevadine kalmaari- ja striperipüük. Toomas Mikkor
» ÄRIKIRJUTIS: Honda
» Tsst! — kala magab...
 
PÜÜGIVIIS: Lendõngega Eestimaa jõgedel. Ralf Mae


“Lendõng? Meil pole ju niisuguseid jõgesid, kus sellega püüda!“ Niisugust või umbes niisugust väidet võib kuulda üsna sageli, kui jutt läheb lendõngele ning vestluskaaslaseks on inimene, kes sedalaadi püügiriistast küll kuulnud on, ent temaga kalastamist ei harrasta. Tõsi ta on, et Eesti eriline lendõngeparadiis ei ole. Pole meil sellisel tasemel kärestikulisi forelli- ja lõhejõgesid, nagu seda on Soomes ja Rootsis, Norrast, Kanadast või Koola poolsaarest rääkimata, pole meil ka palju piltidelt vastu vaatavaid lagedaid jõekaldaid, kus nööri vibutada. Reaalne olukord on selline, et vooluveekogud on suhteliselt väikesed, forellidega on meil lood nagu nad on ja harjusepüük on keelatud. Nii võibki kõrvalseisjale jääda mulje lendõngitsemise perspektiivitusest Eesti veekogudel.

Tegelikkuses asjad siiski nii hullud ei ole, nagu nad asjasse mittepühendatule paista võivad. Esiteks – ehkki Eesti forellijõgede ja -ojade kaldad on suhteliselt võsastunud, leiab pea’ igalt vooluveekogult kohti, kus vibutamine on võimalik ning kus kalagi leidub. On olemas erinevad võtted („rull“, heide küljelt jm) niisuguste paikade tarvis, kus puud või põõsad klassikalist, „ülepeaheidet“ ei võimalda. Tõsi – võse-rikus ragistamine ning riski piiri peal püük nõuab lendõngega toimetamisel märksa külmemat närvi kui spinninguga lanti loo-pides, ent väide, et Eestis puuduvad kohad, kus lendõnge kasutada, ei vasta kaugeltki tõele.
Teiseks – kalad. On õige, et suurimat naudingut pakub kevadine ning suvine forelli- ja harjusepüük ujuva pinnaputukaga, ent nende kaladega lendõnge võimalused kaugeltki ei piirdu. Reaalselt on Eestis selle püügiriistaga võimalik saada väga paljusid soomuselisi – sisuliselt kõiki neid, kes toituvad pinnast (forell, vikerforell, turb, säinas, särg, roosärg, nurg, vii-dikas, harjus – viimane tuleb küll tagasi lasta) ja ka neid, kes pinnas eriti söömas ei käi (ahven, haug, meriforell, lõhe). Näiteks turvapüük kunstputukaga pakub vähemalt samapalju pinget ja elamusi kui forellide jahtimine – turb on ülimalt ette-vaatlik, ent konksu otsa jäänuna väga jõuline kala, seega kalamehele igati vääriline vastane.
Julgen arvata, et hinge lendõngele müünuid on Eestis hetkel umbes 30...50. Üks põhjusi, miks lendõngitsemine Eestis laialt levinud ei ole, on aga kindlasti teadmatus, mis, kuidas ja milleks, lisaks arvamus, et pole sobivaid jõgesid, kalu jne. Teine põhjus on varustuse hind. Lendõngevarustus on Eesti sissetulekute taset arvestades suhteliselt kallis: korralikum ritv alates 1000...1500 kroonist, nöör 300...600 kroonist, rull 500...800 kroo- nist, nipet-näpet (putukad, backing e. põhi- e. väsitamisnöör, koonusnöör, lipsud, prillid, silikoonõli, spetsiaalsed näpitsad, pintsetid jm) veel 1000...1500 krooni eest juurde. Teeb kokku päris korraliku numb-ri. Loomulikult on võimalik osta poest ka valmis „stardikomplekt“ – ritv, rull, nöör, lipsud ja mõned putukad 1000...1500 krooni eest. Nagu elu on näidanud, on selline komplekt tehnika omandamiseks ja püügi alustamiseks üsna piisav, ent aastakese möödudes tuleb asjast tõsiselt huvitatul paratamatult hakata asju uuendama.
Varustus on kallis – aga oleneb, millega võrrelda. Võimalik on osta samas vääringus spinningukomplekt ja tunda mõnu korraliku varustusega kalastamisest. Julgen aga väita, et see elamus, mida saadakse lendõngega püüdes, kus juba poolekilose kala kättesaamisega on tükk tegemist ning kontakt kalaga on vahetu, kaalub üles kõik spinningupüügist saadavad naudingud.
Lendõnge soetamisele ei maksa minu arvates (veel) tõsiselt mõelda neil, kes rehkendavad varustuse hinda ja võrdlevad seda kala kilogrammihinnaga. Vee äärde minnes ei ole lendõngitseja eesmärk kala kui sedasorti füüsiline objekt, millest saab õhtul teha seda ja teist ning millest nii- ja naapalju inimesi söönuks saavad, vaid püüdmise protsess, elamus, mängu ilu – kalastamise see pool, mida rahaks ümber arvestada ei saa. Selles suhtes peab huvilisel olema saavutatud teatav sisemine küpsus, valmisolek niisuguse kogemuse vastuvõtmiseks ja selle nautimiseks.
On öeldud, et lendõng on kalapüügi ülikool. Selles on üksjagu tõtt.
Mida peaks asjast huvitatu arvestama, kui asub soetama varustust Eesti tingimuste jaoks?



Ritv
Ei ole olemas üht ritva nii väiksemate (forelli, harjuse) kui suuremate kalade (haugi, meriforelli, lõhe) püüdmiseks. Miks? Ridvad jagunevad AFTMA (lühend American Fishing Tackle Manu-facturers Association) klassidesse, mis on justkui standardiks varustuse tootjatele. Väiksema numbriga ridvad on kergemad, painduvamad, mõeldud väiksemate kalade püügiks, numbri suurenedes muutuvad varred aga raskemateks ning jäigemateks. Kui valime välja näiteks AFTMA 4. klassi ridva, oleme teinud valiku väiksema- ja keskmisepoolsete jõgede ja ojade jaoks, püüdmaks jõeforelli, harjust ja turba. Haugile mõeldud, suhteliselt suuremate ja raskemate söötade heitmiseks (ja ka korraliku haugiga madistamiseks) on valitud ritv liiga kerge ning paindub heitel pahatihti „läbi“, samuti on sellega suurt kala raske, sageli võimatugi juhtida. Täpselt vastupidi on lood siis, kui otsustame valida 8. klassi ridva ning läheme sellega püüdma väiksemat kala: ritv on raske, jäigemapoolne, ruumi nööri „tööletõmbamiseks“ on vähe, kannatab täpsus, ja ehkki püük on kuidagimoodi võimalik (kirvega on ju kah võimalik hädapärast pliiatsit teritada), ei paku see mitte mingit naudingut. Võib muidugi minna mööda keskteed, valides 5.-6. klassi ridva (väga sageli nii tehaksegi) ja püüda sellega kõiki kalu, ent teatavates tingimustes ja kohtades ilmneb „universaalsete asjade sündroom“ – temaga on võimalik teha nii seda kui teist, aga mitte ühtegi neist päris korralikult.
Seega peame poodi ritva valima min-nes teadma, millistel veekogudel ning milliseid kalu me püüdma kavatseme hakata. Soovitan soetada 4...5. klassi varustuse jõeforelli, harjuse, turva, säina, särje jm väiksemate ja keskmiste kalade püügiks väiksematest ja keskmistest jõge-dest ja/või 8...10. klassi varustuse (sõltuvalt sellest, kas peame silmas merd või siseveekogusid) haugi, meriforelli ja lõhega madistamiseks. Suure kaarega soovitan mööda käia niisugustest "ratsidest", kus ritv on teleskoopiline ning teda on võimalik kasutada nii lendõngena kui vastava käepideme juurdekruvimisel spinninguna. See ei ole lendõng.
Kas eelistada nn. travel-varianti, kus ritv käib kokku kolmest ja enamast jupist, või traditsioonilist, kahest jätkust koosnevat? Julgen väita, et korraliku ridva puhul omadustes vahet ei ole, küll aga on vahe kasutamismugavuses – näiteks 9-jalase (2,7 m) kokkupandud varre puhul on kaasaskandmise ning autosse mahutamise koha pealt oluliselt mugavam opereerida kolme- (0,9 m) kui kahejätkulisega (1,35 m).
Millise pikkusega ritv sobiks Eesti tingimustes, sõltub jällegi veekogust. Kui kala jões on arg või on kalda ääres laiem rohuriba, on kalani ulatumiseks vajalik teha pikemaid heiteid, ja selleks on pa-rem pikem ritv, ent samas on niisugusega raskem võpsikus liikuda ja kohta vahetada. Väikestel jõgedel ja ojadel piisab loomulikult lühemast ridvast. Tegelikkuses on heitepikkust võimalik mõjutada erinevate nööride kasutamise ja ridvaga kombinee-rimisega, ent ärme ajame asja liiga kee-ruliseks. Eesti (forelli)jõgedel piisab minu kogemuste põhjal üldreeglina 8 kuni 9 jala (2,4-2,7 m) pikkusest ridvast.
Ridva valikul maksab tähelepanu pöö-rata rõngaste arvule – mida rohkem on rõngaid (kvaliteetritvadel 12 ja enamgi), seda lihtsamini lendab nöör välja ja seda mugavam on ridvaga töötada.

Nöör
Kui ritv on valitud, peame ostma nööri. Mida tuleb silmas pidada? Esiteks seda, et ritv ja nöör omavahel kokku sobiksid, st. kuuluksid samasse või ligilähedaselt samasse AFTMA klassi. Ütlen „ligilähedaselt“, sest sageli on võimalik ridvaga edukalt heita ka klass „kangemat“ nööri (näiteks AFTMA 4 ridvaga AFTMA 5 nööri), aga reegel see ei ole. Parim va-riant on üldiselt ikkagi siis, kui ritv ja nöör on samast klassist.
Teiseks. Tähelepanu tuleb pöörata heitenööri ujuvusele – Eesti tingimustes on jõgedel forelli-, turva- jt pinnalt toituvate kalade püügil reeglina sobilik kasutada ujuvat nööri. Loomulikult on teatavates tingimustes uppuval nööril omad eelised (näiteks püük sügavatest „aukudest“), ent vajadus uppuva nööri järele tekib ena-masti alles siis, kui püük üldjoontes käpas on ning hakatakse süvenema, spetsialiseeruma – näiteks mingi kindla kala püük kindlal perioodil, kindlates tingimustes või kindlas kohas. Ujuva nööri tunnuseks pakendil on märgitud F või floating.
Kolmandaks. Heitenööre toodetakse ühepoolse koonusega, kahepoolse koonusega, üldse ilma koonuseta (ühtlase jämedusega) ning nihutatud raskuskeskmega, milledest igaühel on kindlates tingimustes omad plussid. Algatuseks soovitan valida kaksikkoonusega nööri, mis on küllaltki heade heiteomadustega, töötab enamikes tingimustes ning võimaldab edukalt sooritada keskmise pikkusega viskeid, ka on võimalik teda aja möödudes rullil „ümber keerata“. Kahepoolse koonusega nööri tunnus pakendil on DT (inglise k. double taper).
Nööri värvuse suhtes jagunevad arvamused kaheks – see kas mõjutab võtmist või ei. Isiklik arvamus on, et ei ole suurt vahet, kui kasutate kollast, rohelist või valget — värvilise nööri puhul ei oska mina enda kogemuste põhjal ühtegi värvi teisele eelistada. Küll aga on vahe värvilise ja nn. „läbipaistva“ nööri vahel, ent viimane on ka oluliselt kallim.

Rull
Kui spinningu juures on rullil väga oluline roll, siis lendõnge puhul on ta suh-teliselt vähemtähtis komponent, olles vaid nööri hoidmise kohaks, „sahvriks“, kust vajaduse korral nööri järgi anda või kuhu teda vähemaks kerida. Siiski ei maksa rulli osta uisapäisa, vaid silmas peaks pidama päris mitmeid asju.
Rull peab sobima klassilt ning kaalult kokku muu varustusega. Väiksema klassi rulli peale ei pruugi mahtuda kogu vajalik nöör, suurema klassi oma osutub harilikult antud ridva jaoks liialt raskeks. Võib ka juhtuda, et rulli klass on küll vastav, ent kaal osutub valitud ridva jaoks liiga suureks (seda juhtub sageli odavate, nn noname-rullide puhul, millele on peale märgitud küll klass, näiteks 4-5, ent rull ise on mõõtmetelt hirmsuur kolakas), viies selle tasakaalust välja. Et niisugust olukorda ei tekiks, tuleb rulli ostes seda ridva peale proovida ning kontrollida raskuskeset. Et nööri lisandumisega muutub ketas pisut raskemaks, võiks raskus-kese jääda ridva käepideme tagumisse otsa. Reaalselt on võimalik kalastada ka antud ridva jaoks suhteliselt raskema rulliga, ent püügimõnu kannatab.
Reguleeritava tagasijooksupiduri olemasolu ei ole ilmtingimata vajalik, küll aga võiks olla „kärrpiduri“ (kui selline rullil olemas on) kärina mahavõtmise võimalus. Kindlasti tasub kontrollida pooli pöörlemiskergust – kui see on väga ebaühtlane, paiguti justkui takerduv või lausa raske, muutub püügi käigus nööriga tegelemine ebamugavamaks.

Põhi- ja koonusnöör
Põhinööri järele Eesti tingimustes reaalne vajadus puudub – on see ju mõeldud suurte kalade väsitamiseks, ent meie jõed ja kalad on täpselt niisugused, et üle heitenööri pikkuse (vähemasti minu kogemuste põhjal) keegi eemale ei uju, napib kas ujuja jõust või ruumist, kuhu ujuda. Et aga heitenöör ei jääks vahetult rullipoolile, on mõttekas 10...20 meetrit põhi-nööri „põhjaks“ ikkagi alla kerida.
Heitenööri ja lipsu vahele jääb koonusnöör. Siin on võimalik minna kolme teed: 1) kasutada monofiilist koonust, mis läheb sujuvalt üle lipsuks (muidu hea – puuduvad sõlmed, ühenduskohad jms, ent kõige kulukam, sest iga putukavahetusega lipsuosa lüheneb, mistõttu neid kulub palju), 2) kasutada punutud koonust, mille otsa kinnitub lips aas-aas ühenduse abil (kõige mugavam – jääb lips lühikeseks või läheb sassi, teed tamiilist lihtsalt uue ja püük jätkub),
3) valmistada koonusnööri osa ise, kasutades järjest peenemate tamiilide 25...30 cm pikkuseid juppe (kõige lihtsam ja odavam). Isiklikult kasutan teist varianti, sest olen liialt laisk, et koonust ise siduda ja seda korduvalt uuendada, samas ei raatsi kulutada iga püügikorraga 50...100 krooni monofiilist koonuslipsude ostmiseks.

Orienteerumine putukamaailmas
Kõik, mis puudutab putukaid, nende valikut ja sidumist, tundub algajale üle mõistuse keeruline. Tegelikkuses see nii ei ole. Põhimõtteliselt on võimalik kala saada peaaegu iga putukaga, ent „kindlaid“ valikuid, nagu elu on näidanud, on umbes kümmekond. Putuka sidumisel ja valikul ei pea arvestama raamatutes toodud retsepte ja soovitusi ilmastikutingimuste kohta, lihtsaim tee kala saada on vaadata, kes parajasti vee kohal lendab, millest kala hetkel toitub ning siduda või osta vastavaid imitatsioone. Lisaks vaat-lemisele aitab palju ka putukate arengu-tsüklite tundmine. Näiteks selline olu- kord. Kevadine aeg, kala mängib pinnas, ent vee kohal kedagi ei lenda, vooluga alla ka justkui ei uju. Järeldus: toitumisobjektiks on tõenäoliselt mingi putuka vastsed, kes tiibade saamiseks valmistudes on vee põhjakihtidest pinda tõusnud – proovida tasuks hõljuvat või uppuvat nümfiimitatsiooni. Suhteliselt kindlad valikud Eesti tingimustes on veel kirpvähkide imitatsioonid (pea aastaringselt), ühepäevik (varasuvi), klinkhämer (kevad, suvi) ja erinevad liblikad dun’ide seeriast (suvi, varasügis).
Vee äärde minnes võiks karbis olla viis-kuus nümfi, samapalju liblikaid, mõned kirpvähid (gammarus) ja paar streame-rit (kalamaimu imitatsioon). Reeglina leiab neist peaaegu alati selle „õige“, mis kala toob. Kõvasti abi on veekogu toidukaardi koostamisest – st. veekogus elutsevate kalade toiduobjektide kindlakstegemisest enne püügile minekut, mis või-maldab varuda antud veekogule iseloomulikke imitatsioone.



Millal püüda?
Lendõngega kannatab Eesti oludes tõsiselt püüdma hakata juba märtsis, ent parim aeg forellipüügiks on kevade lõpp ja suve algus, aeg, mil ühepäevikud lendavad. Sellisele maiusele ei suuda vastu panna isegi suured ja muul ajal üliettevaatlikud täpilised, ning just sel ajal on suurimad võimalused tabada midagi eriti ilu-sat. Ühtlasi on ühepäevikute lendamise aeg see periood, mil lendõng annab reeglina oluliselt paremaid tulemusi kui spinning. Mida aeg edasi sügise poole, seda enam peab kavaldama ja nipitama, et suuremaid kolle konksu otsa saada.
Turb on edukalt püütav maist septemb-ri-oktoobrini, ise olen kõige ilusamaid ela-musi saanud augustis.



Kohtume jõe ääres!
R M.
lendõngefänn neljandat aastat