ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, septembris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 24 sisukord:
» KOGEMUS: Vesine Waterloo. Ralf Mae
» Kui kala tuleb. Veiko Bergmann
» KALAKOTT
» KOGEMUS: Kevadisest säinapüügist. Sepaonu
» KORD ON KORD ON KORD: Vastukaja Iirimaalt. R.S
» Veelkord samal teemal: ideaalveestik. V.Korzets
» Ajutised püügikitsendused harrastuslikul kalapüügil
» Refleksioon. Ralf Mae
» KALAVARUD: Kui palju on palju? Vääriskalade optimaalsest arvukusest Eesti sisevetes. Kalle Kroon
» Kalade asustamine Eestis 2001. aastal
» VARIA
» EESTI VETE KALAD: Särjest. Leili Järv
» PÜÜGIVIIS: Lendõngega Eestimaa jõgedel. Ralf Mae
» ÕNGEKOOL: Rusikareeglid lepiskalade õngitsemiseks. Ülev Niisk
» Latikapüügist kaldalt. Vladislav Korzets
» PÜÜGIVIIS: Ketasund, moraalitsemist ja täiendusi üldtuntule. Vladislav Korzets
» KALADE SÖÖGILAUD: Õngesöödad: ritsikad ja tirtsud, mähkurite vastsed, jahumardika vastne
» TASUB TEADA: Kui kala sind vahib. Ülev Niisk
» Koju värske kalaga. V.K.
» TÕSI TAGA: Suitsuküünlad püügil kunstputukaga
» KALAMEHEJUTT 2001: Veiko Laupa, Veiko Bergmann, V.A., Lembit Schmidt, Toomas Maisalu
» KODULUGU: Eestis toodeti lante!
» RAHVAPÄRIMUS: Kuldkala-jutud. Mall Hiiemäe
» VANAVARA: Kuidas Hiiumaa kalurid köit tegid. Manivald Kuik
» VÕISTUKALASTUS: Võistlemistest; "Kevadsärg" (28.04.02); Pärnu KSK MV spinningus (18.05.02); Järvamaa KSK MV spinningus (18.05.02);Tallinna KSK MV õngitsemises (19.05.02); Eesti.Läti sõprusvõistlus (25-26.05.02)
» KALURILISA: Tirgumehed Pärnu lahel. Arvo Pajusalu
» Kalauudised
» Kalapüügiseaduse rikkumised
» PAADILISA: Eestis müüdavad plastikust sõudepaadid. Ralf Mae
» REISIKIRI: Luksemburgi kalameestega Ahvenamaal. Ralf Mae
» MAAILM: Kevadine kalmaari- ja striperipüük. Toomas Mikkor
» ÄRIKIRJUTIS: Honda
» Tsst! — kala magab...
 
EESTI VETE KALAD: Särjest. Leili Järv
SÄRJEST



Särg (Rutilus rutilus L.), maakeeles ka harilik-, päris-, valge-, pori-, mua-, muda-, rabasärg. Leisi kandis ka roosärg. Saksa keeles - Plötze (Baltikumis välja antud vanemas kirjanduses ka Rotauge, Bleier ja Bleyer); inglise keeles - roach; soome keeles - särki; läti keeles - rauta; rootsi keeles - mört, vene keeles - platva, on luukalade klassi pärisluuste alamklassi kuuluva karpkalaliste seltsi karplaste sugukonna üheks enamlevinud liigiks.

Millest särge ära tunda?
Idividuaalselt varieerub särje kehakuju suuresti. Tavaliselt on see külgedelt lamendunud. Veekogu iseloomust sõltuvalt erineb särje keha kõrguse ja pikkuse suhe rohkemal või vähemal määral, s.t. ta keha näib külgvaates piklikum või ümaram. Seljauime algus on ninamikust sama kaugel kui sabauime algusest. Pärakuuime välisserv on särgedel alati kergelt nõgus, mida on hea teada samasuvise särje äratundmiseks. Väike ja hambutu ülaseisune suu asetseb pisut vildakalt ning suu tipp asub silma alaservast kõrgemal. Suuremate karplaste eristamisel on parimaks abivahendiks neeluhambad. Neeluhambaid on särjel kuus ja nad paiknevad ühes reas.
Särje keha katavad suhteliselt suured ja korrapärastes ridades asetsevad soomused. Küljejoon on hästi väljaarenenud ning selgesti nähtav. Meres elavatel ja jõkke kudema tulevatel särgedel tekib kudemise eel pea peale ja keha esiosa soomustele hel-meskate.
Särgede seljavärvus varieerub sinakasrohelisest rohekasmustani ja see sõltub otseselt veekogust. Kõht ja küljed on tavaliselt hõbedased, väga harva sinaka alatoo-niga. Uimede värvus varieerub. Tavaliselt domineerivad hallikad ja oliivsed toonid. Kõhu- ja pärakuuimed on kollaka või ruske tooniga. Silma vikerkest on tavaliselt eredalt punane, harvem kollaka tooniga.

Kus särg elab?
Meie vetele omast särje alamliigi esin-dajat võib kohata kõikjal Euroopas Püreneedest ja Alpidest põhjapool asetsevates veekogudes ning Doonau jõgikonnast kuni Barentsi - ja Valge mere vesi-kondadeni välja. Euroopale omast alamliiki on edukalt introdutseeritud (liigi loo-duslikust levilast väljaspool asuvatesse paikadesse elama asustamine) koguni Kagu-Austraaliasse.
Vaatamata sellele, et särg on tüüpiline mageveekala, on ta Läänemeres kohastunud eluga ka väga madala soolsusega riimveelistes lahtedes.

Pisut särje elukommetest ja arenguloost
Särg on olemuslikult paikse eluviisiga kala. Ulatuslikke rändeid särjel täheldatud ei ole. Üksnes sigimiseks püüavad riimvees elavad särjed liikuda sissevooludesse, kus leidub sobivate tingimustega koelmuid. Nimelt kasutab särg koelmutena madalaveelisi alasid, kus leidub ohtralt eelmise aasta taimestikku, millele kleepuv mari kinnitatakse. Meie rannikumeres koeb särg suhteliselt harva. Üksnes häda sunnil, kui pääs merest magevette on madala veeseisu tõttu taksistatud, koeb särg riim-vette ja ka siis otsib ta selleks võimalikult magedamaid laheosi. Üheks kohaks, kus särg mõnel aastal koeb ka merre, on Haapsalu Tagalaht ja Saunja laht Väina-meres. Järvedes elutsev särg liigub kudemiseks kas vooluvette või siis kasutab koelmuna sama veekogu madalaid taimestikurikkaid alasid.
Emaste ja isaste särgede käitumine koemutel on mõneti erinev teiste karplaste omast. Nimelt moodustavad isased särjed koelmutel ühtse kudemisvööndi. See tähendab seda, et isassärjed hoiduvad kokku ja sebivad, üksteist sõbralikult müksides, tervel koelmualal ringi. Isaste vahel ei ole täheldatud omavahelisi suuri võitlusi. Kui nügimine ja tagaajamine kipub suuremaid mõõtmeid võtma, siis sekkuvad asjade käiku teised isased. Ega nad jagelejaid lahutama ei kipu, pigem peetakse tagaaetavat hoopis kudemisvööndisse sattunud emaseks ja nii laheneb tekkinud tüli iseenesest. Kudemistsoonis võib isassärgi olla ligi poolsada ruutmeetri kohta.
Emased hoiduvad isastest, s.t. ka kudemistsoonist, rangelt eemale. Nad koonduvad üksteise lähedusse ja peidavad end häbelikult sügavamas vees taimede vahele. Aegajalt tuleb mõni neist, justkui juhuslikult, isaste tsooni. Kui emane ei ole veel kudemiseks valmis, siis põgeneb ta, isaste liigsest tähelepanust ja lähenemiskatsetest ehmununa, tagasi sügavasse vette ja peidab end taas taimede vahele. Austajad loobuvad ruttu tema jälitami-sest sügavas vees ja pöörduvad kiiresti kude-tsooni tagasi, et mitte uut ja sobivamat hetke maha magada. Ja see hetk saabub peagi. Kudeküps pruut ujub hoogsalt kudevööndi taimestikku, potensiaalsed peiud kannul. Tihedalt kasvavate taimede vahel tema hoog raugeb ja isased pressivad talle ligi. Kui neil õnnestub oma hel-meskattega kaetud ihu kõvasti pruudi külje vastu suruda, vallandub mari. Tagamaks ühtlast terade väljavoolu, rapsib emane särg sabaga ja teeb kehaga järske liigutusi. Mõnikord muutub pulmapidu nii hoogsaks, et emane kaotab orientatsiooni ning madalast veest pritsivad marjaterad välja, kinnitudes taimede veepealsetele osadele. Selles segaduses viljastatakse ühe emase mari mitme isase niisaga.
Mari koetud, lahkub emane kudetsoo-nist ja asub kohe oma igapäevaste toimetuste juurde. Isassärjed jäävad kudetsooni pikemaks paigale. Valdavalt nooremad isased passivad, oma juhust oodates, veel pikka aega pärast emaste lõplikku lahkumist koelmutel ja mõnikord tasub see ootamine ennast ära. Tavaliselt aga peavad nad ootama järgmise kevadeni, et siis uuesti õnne proovida. Väljutamata niisk adsorbeerub (imendub organismi tagasi) suhteliselt lühikese ajaga.

Särje mari areneb suhteliselt kaua, vajades oma arenguks keskmiselt 134 - 136 kraadpäeva, s.t. et veetemperatuuril +160 C kooruvad särje eelvastsed alles üheksa päeva möödudes. Esimesed kolm koorumisjärgset päeva ripub tulevane särg passiivselt kinnitununa kudesubstraadil ja tarvitab toiduks rebukotis järelejäänud varuaineid. Alles seejärel alustab ta oma vaba vastseelu veekeskkonnas.

Pilk särje menüüle
Särjehakatis alustab iseseisva toitumisega kolmandal päeval pärast koorumist. Kuigi tema esimeseks toiduks on väikesemõõtmeline plankon (eeskätt keriloomad), ei leidu meie mage- ja merevetes teist nii taimtoidulist kalaliiki kui seda on särg. Särje toidus on esikohal mändvetikad. Magevees eelistatakse, kui seda veekogus leidub, vesikatku. Loomulikult sööb ta ka kõike muud: vetikaid, epifüütonit (taimset pealiskasvu), taimset kõdu jm. Särje toidusedel muutub koos tema vanuskasvuga. Vanemad särjed toituvad olulisel määral bentosest (põhjaloomadest). Magevees eelistatult puruvanadest, surusääse vastsetest, vesikakanditest ja veetigudest. Riimvees elutseva põhjatoidulise särje menüüs on tähtsamateks objektideks karbid: ranna-, uu- rik-, süda-, lamekarbid. Ja ega asi sellega veel ei piirdu. Särjed, kes on üldiselt tuntud lepiskaladena, rikastavad vanemast peast oma toidulauda sageli röövtoiduga. Paistab nii, et nende “lemmikloomadeks” on tint, kiisk ja viidikas, kuid nad oskavad lugu pidada ka, eriti väiksemates suletud veekogudes, teiste kalade marjast.




Kes sööb, see kasvab
Üldiselt ei ole särg kiirekasvuline kala. Oma suguküpsuse saavutab ta 3-5 eluaastal, millal tema keskmine pikkus (L) on 15-20 cm. Nagu mageveeliste kalalii-kide puhul tavaliselt ikka, nii ka särjel, suureneb nende kasvukiirus riimveelises keskkonnas. Senini vanimad särjed, kelle vanuseks määrati 12 aastat, kuulusid Väinamere kudekarja ja püüti Kasari jõe koelmutelt. Suurimad, mulle teadaolevad särjed, mõõdeti kaheksakümnendate aastate lõpus tehtud Kasari jõe koelmu-uuringute käigus. Selleks oli L = 35,8 cm pikkune emane särg. Kui kellelgi on kindlaid teateid suurematest isenditest, siis oleks autor informatsiooni eest väga tänulik.
Koos vanuse kasvuga kasvab esialgu ka särje viljakus. Üle kümneaastaste särgede suhteline viljakus (marjaterade arv kehakaalu grammi kohta) aga hakkab vähenema. Võrreldes samas vanuserühmas särgede viljakust meres ja sisevetes, siis on riimvees elavad särjed viljakamad.

Mis tekitab särjele probleeme?
Kuna särg koeb madalasse, tihti tulvavetest üleujutatud lammidele, siis sõltub tema kudemise edukus, ja seeläbi ka uue kujuneva põlvkonna tugevus, otseselt suurvee kestvusest ja selle ulatusest. Kui suurvesi kestab lühemat aega kui vajab särje mari arenemiseks, koorumiseks ja vabalt elava vastse väljakujunemiseks, siis ta hukkub. Samuti kardab särje mari sete-tega kattumist, sest arenev mari on tunduvalt tundlikum vees lahustunud hapnikusisalduse alanemise suhtes kui täiskasvanud kala. Nii võib ebasoodsate tingimuste ja asjaolude kokkulangemisel hukkuda mõnes piirkonnas sisuliselt terve põlvkond. Selline asi juhtus ligi paarkümmend aastat tagasi Kasari jõe uue silla ehitamise ajal. Kalade õnnetuseks oli just sillaehituse kevadel kesine suurvesi, mis pealegi taandus väga kiiresti. Sillasammaste ehitamise hõlbustamiseks kok-kulükatud jõe raevukast veetulvast ei suutnud isegi enamus säinast, rääkimata siis särjest, üles traditsioonilistele koelmuala-dele ujuda. Allpool praegust uut silda kitsalt üleujutatud jõelammile ajaliselt va-rem koetud kalamari kattus pinnasetöö-dest üleskergitatud setetega ja ajaliselt hiljem koetu jäi suurvee kiirel taandumisel kuivale ning hukkus.
Viljastunud särjemari ja tema eelvastsed on tundlikud järskude ja pikemaajaliste temperatuurilanguste suhtes. Seega kui särje kudemise lõpuosas “talv tagasi tuleb”, võib tulevane särjepõlvkond saada oluliselt kahjustatud.

Hädad ei käi mööda kive ja kände
Viimasel aastakümnel on meie vetes sagenenud karplastel (roosärg, viidikas, nurg), sh ka särjel nn mustatäpihaigus, mille tekitajaks on perek. Posthodiplostomum kaks esindajat. Selle parasiidiga tabandunult võib kogu kala keha olla kae-tud mustade täppidega. Parasiidi kinnituskohas tekib kala naha peale pigmen-teerunud mügar, mille all ulatub pigmen-teerunud ala tumeda triibuna sügavale lihastesse välja. Kui tegemist on kahest täpitekitajast meie kohaliku liigiga, kes on inimesele absoluutselt ohutu, ei taha sellist kala mitte keegi oma toidulauale. Teine potensiaalsetest täpitekitajatest on tulnukliik Ida-Siberi magevetest. Selle viimasega nakatumine põhjustab lõpp-peremehe, inimese, surma. Eestis ei ole seda liiki senini õnneks veel leitud, kuid Leedus ja Läti lõunaosas on. Kuna mõlema liigi esindajad kutsuvad vaheperemehel — karplastel — esile väliselt eristamatuid sümptomeid (tunnuseid), siis on Post-hodiplostomum’i leviku seiret kerge teha ning seda ka tehakse.
Teine suur probleem on särgede nakatumine linnuroniga. Temagi puhul on särg kõigest parasiidi arengus kohustuslikuks vahepeatuseks. Selle parasiidi lõpp-peremeheks on, nagu nimigi ütleb, linnud. Valdavalt muidugi veelinnud. Inimesele linnuroni endast mingit ohtu ei kujuta. Nakatununa kaotab kala oma kaubandusliku väärtuse. Ohtu kujutab linnuroni ka särjele endale. Ta küll otseselt ei tapa oma vaheperemeest, kuid kui särg nakatub noorena, siis muudab hoogsalt kasvav parasiit peremeesorganismi viljatuks. Suuremad ja tugevamad kalad võivad aga parasiidist jagu saada.
Neist kahest nii erinevast asjast koos rääkimiseks on oma kindel põhjus: toitumisahelas on tekkinud suured muutused. Röövkaladele suunatud pikaajalisest liig-kõrgest püügipressist põhjustatud nihked liikide omavahelistes suhetes on viinud ohverkalade arvukuse märgatavale tõusule. Röövkalade vähesuse tõttu jäävad ellu ka nõrgad ja nakatunud kalad ning soodsate keskkonnatingimuste juures kujunevadki välja laiaulatuslikud haiguspuhangud.

Tõsine töö ja mäng
Tõsine töö ja mäng
Särje aastased töönduslikud väljapüügid merest on püsinud stabiilselt 200-300 tonni vahel. Enamus sellest püütakse välja kevadeti: aprillis-mais, kui särg tõuseb ja laskub. Teine särjepüügi kõrg-hetk on sügiseti. Keskmistel aastatel toimub see septembris, pikkadel soojadel sügisetel ka veel oktoobris, so ajal, millal särg tuleb kaldalähedasse madalasse vette talvitumiseelsele toitumisele. Kuna särg omab tähtsust üksnes kohalikul turul, siis tema varusid, ahvenale ja kohale sarnaselt, ülepüügioht täna veel ei ohusta.
Koelmutele tõusev särg on kevadeti ahvatlevaks õngepüügiobjektiks, sest ta haarab edukalt õnge ka oma elu tipptundide ootel. Koelmutel tegutsev särg on niivõrd haaratud soojätkamise tungist, et neid võiks veest lausa käega haarata. Saabunud on õngemeeste kevadine õnne-aeg. Eks ole enamus meist märganud kevadeti sildadel ning ojade ja jõgede kallastel, paremate kudepaikade läheduses lausa mitmes reas hasartselt te-gutsevaid õngemehi. See isepärane vaatepilt on atraktiivne ka kalapüügis täielikule võhikule, olles omapäraseks kevadekuulutajaks.


LEILI JÄRV