ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 24 sisukord:
» KOGEMUS: Vesine Waterloo. Ralf Mae
» Kui kala tuleb. Veiko Bergmann
» KALAKOTT
» KOGEMUS: Kevadisest säinapüügist. Sepaonu
» KORD ON KORD ON KORD: Vastukaja Iirimaalt. R.S
» Veelkord samal teemal: ideaalveestik. V.Korzets
» Ajutised püügikitsendused harrastuslikul kalapüügil
» Refleksioon. Ralf Mae
» KALAVARUD: Kui palju on palju? Vääriskalade optimaalsest arvukusest Eesti sisevetes. Kalle Kroon
» Kalade asustamine Eestis 2001. aastal
» VARIA
» EESTI VETE KALAD: Särjest. Leili Järv
» PÜÜGIVIIS: Lendõngega Eestimaa jõgedel. Ralf Mae
» ÕNGEKOOL: Rusikareeglid lepiskalade õngitsemiseks. Ülev Niisk
» Latikapüügist kaldalt. Vladislav Korzets
» PÜÜGIVIIS: Ketasund, moraalitsemist ja täiendusi üldtuntule. Vladislav Korzets
» KALADE SÖÖGILAUD: Õngesöödad: ritsikad ja tirtsud, mähkurite vastsed, jahumardika vastne
» TASUB TEADA: Kui kala sind vahib. Ülev Niisk
» Koju värske kalaga. V.K.
» TÕSI TAGA: Suitsuküünlad püügil kunstputukaga
» KALAMEHEJUTT 2001: Veiko Laupa, Veiko Bergmann, V.A., Lembit Schmidt, Toomas Maisalu
» KODULUGU: Eestis toodeti lante!
» RAHVAPÄRIMUS: Kuldkala-jutud. Mall Hiiemäe
» VANAVARA: Kuidas Hiiumaa kalurid köit tegid. Manivald Kuik
» VÕISTUKALASTUS: Võistlemistest; "Kevadsärg" (28.04.02); Pärnu KSK MV spinningus (18.05.02); Järvamaa KSK MV spinningus (18.05.02);Tallinna KSK MV õngitsemises (19.05.02); Eesti.Läti sõprusvõistlus (25-26.05.02)
» KALURILISA: Tirgumehed Pärnu lahel. Arvo Pajusalu
» Kalauudised
» Kalapüügiseaduse rikkumised
» PAADILISA: Eestis müüdavad plastikust sõudepaadid. Ralf Mae
» REISIKIRI: Luksemburgi kalameestega Ahvenamaal. Ralf Mae
» MAAILM: Kevadine kalmaari- ja striperipüük. Toomas Mikkor
» ÄRIKIRJUTIS: Honda
» Tsst! — kala magab...
 
KORD ON KORD ON KORD: Vastukaja Iirimaalt. R.S
Vastukaja Iirimaalt / P.Prass “Ideaalveestik”, Kalastaja 23


Kirjutan Teile esimest korda. Tegelikult on see üldse esimene kord, kui ma mõnele väljaandele kirjutan. Ausalt öeldes pole ma ka suurem asi kirjamees. Miks ma siis paberit määrima hakkasin?
Lugesin viimasest Kalastajast kirjutist Ideaalveestikja härra Kor˛etsi kommentaari sellele ning tuli tahtmine omalt poolt sõna sekka öelda, sest enamus Eesti kalamehi ei oska ette kujutadagi, mis juhtub siis, kui veekogud erakätesse lähevad. Nad arvavad, et siis saavad probleemid lahendatud, veekogud on kala täis, saab laenutada paate, ritvu, tellida öömaja ja toitlustamist, sauna jne, ühesõnaga kõiki mugavusi, mida hing ihaldab ja seda kõike soodsa hinna eest. Aga tegelikult toob see enesega kaasa ka palju uusi probleeme, mida enamus ei oska ette näha, kui ei ole selle süsteemiga ise kokku puutunud. Kirjutangi selle pärast, et oma veergudel ka asja miinustest räägiksite ja et kalamehed saaks oma sõna sekka öelda. Hoian pöialt, et Eestimaal tehtaks seda ennekõike kalastajate huvisid silmas pidades, mitte ainult tulevaste rentnike ärihuvides. Pärast võib juhtuda nii, et rong on läinud ja midagi paremaks muuta on väga raske või praktiliselt võimatu.
Olen elanud nüüd juba kaks aastat Iiri-maal ja häbi öelda, aga huvi kalapüügi vastu on kadumas. Alguses olin muidugi hasarti täis, et siin nii palju ilusaid jõgesid ja järvi, et püüan forelli ja lõhet, õpin lendõngepüüki ja kunstputukaid siduma jne. Alustasingi kõigepealt sellega, et hakkasin õppima putukate sidumist, kulutasin sellel umbes 700 naela, asi hakkas edenema. Näitasin oma putukaid ühes kalastustarvete kaupluses ja poeomanik arvas, et need on head ning pakkus mulle tööd. Teenisingi putukate sidumisega natuke lisaraha, kuid nüüdseks on see hobi unustatud. Materjalid ja tööriistad kogusid pool aastat toanurgas tolmu, kuni ma nad lõpuks koju saatsin. Küllap tahate küsida — miks? Aga seepärast, et lõpuks sai selgeks, et mul ei ole lihtsalt piisavalt raha, et siin kalapüügi kui hobiga tegeleda. Seepärast, et kalapüügist on siin saanud äri. Jah, keskmise sissetulekuga inimene kahjuks siin maal kalavetel laineid ei löö. Selleks peab olema väga paks rahakott.
Varem või hiljem juhtub midagi sellist ka Eestimaal. See aga ei tähenda, et me peaksime ootama, kuni meile uued reeglid ette loetakse, vaid me peame ise välja võitlema endile vastuvõetavad seadused, et kalapüük kui hobi oleks ka edaspidi kõi-gile kättesaadav.
Mida on kalastajal kaotada? Eelkõige vabadus püüda kala kõigil praegu püügiks avatud veekogudel. Äristumisel jäävad paljud veekogud või kalarikkad jõelõigud suurele enamusele kalastajatest suletuks. Ei maksa unistadagi, et ostad litsentsi ja lähed püüad, isegi kui sul on selleks pii-savalt raha. Paremate jõgede kalarikkamatel jõelõikudel piiratakse püüdjate arvu ja hinnad aetakse püügihooajal taevasse. Minule teadaolevatel andmetel küsitakse Iirimaal näiteks nädalase lõhepüügiõiguse eest kuni 4000 naela (umbes 80 000 eesti krooni). See on ainult ridvaluba, millele lisandub majutus ja toit. Kõige odavamad püügivõimalused maksavad mulle teadaolevalt 50-60 naela püügipäeva eest, seda siis kehvemates püügipaikades ja viletsamal püügiajal, kui lõhet on jões minimaalselt ja tema kättesaamine rohkem nagu juhuslik.
Ma ei oska ette prognoosida, mis täp-selt juhtub Eestimaal, kuid ma arvan, et lõhepüük Narva jõel, ja üldse kalapüük sellel jõel, saab olema väga priviligeeritud ja kallis. Heal juhul jäetakse mingi kalavaeseim jõelõik, kuhu müüakse odavamaid püügilube, aga hinnalt kõigile kättesaadav ei saa ka see kindlasti olema. Sama juhtub meie forellijõgedega ja üldse kõigi kalarikkamate ja ilusamate kalastuskohtadega. Need veekogud, kus kala vähe ja mis ei asu ka looduskaunites kohtades, jäävad avatuks kõigile, sest neid ei taha keegi rentida. Paljud kalastajad, kes elavad heade kalajõgede lähedal, võivad ükspäev avastada, et nad ei pääse enam üldse oma kodujõgedele kalale või peavad selleks, et nädalast püügiluba saada, aastakese raha koguma. Kalale ei pääse isegi salaja, sest omanik kannab hoolt, et rahata ei tuldaks ligidalegi.
Tuleb teha valik, kas ritv nurka või püüda seal, kus rahakott kannatab. Kel raha rohkem või kes hästi kokkuhoidlik, pääseb vahel ehk ka parematele jahimaadele. Kõike seda arvestades peaks iga kala-mees endalt küsima — kas seda me tahame ja ihaldame? Kas oleksime rahul sel-lega, et jõgedes on küll kala palju rohkem, kuid suur enamus meist vaatab vaid pealt, kuidas rikkamad kalaturistid meie jõge- dest kalu sikutavad või vahib vaid ajakirjast suurte kalade pilte ja limpsab vesise suuga keelt. Kui asjad võtavad niisuguse pöörde, siis minul on küll ükstapuha, kas meie jõgedes on kala või ei ole, sest püüda ei saaks teda ikkagi.
Eesti püüdleb hirmsasti Euroliitu. Kuna Euroliidus on eraomand püha ja igati kaits-tud, võib see kaasa tuua veel ühe prob-leemi: nimelt võib ära kaduda senine liikumisvabadus veekogude kallastel.
Iirimaal on tavaline, et kõik on piiratud aedadega, isegi kõige pisemad metsatu-kad. Väga palju on lausa topeltaedu, see tähendab, et naabrid pole ehitanud ühist aeda, vaid kumbki on ehitanud väikese vahega oma aia. Ja ei mingit kaldariba. Järvede kallastel olevad aiad on ehitatud nii kaugele vette, kui vähegi võimalik, jõgedel aga otse veepiirini, mis teeb paljudes kohtades kaldalt kalastamise peaaegu võimatuks. Kõikjal kohtab silte: "Keep out, private properti", "No entry", "No tresspassing", "Lands preserved", "Tresspassers will be prassecuted" jne. Kui neid silte eirad, võid kohata püssiga maaomanikku või valvast naabrit. Kui nad saavad aru, et oled välismaalane, siis nad eriti ei kobise, kuigi on ka erandeid, kes lubavad su kohe maha lasta, kui sa kiiresti jalga ei lase. Kui sa ei põrka kokku maaomaniku või valvsa naabriga, võid kohata pulle, kellele samuti ei pruugi meeldida, et sa nende territooriumil viibid. Ka lihalehmad, kes on sama kopsakad kui pullid, võivad olla ohtlikud ja rünnata. Mind on kariloomad rünnanud mitmeid kordi, aga õnneks olen siiamaani pääsenud vaid ehmatusega.
Muidugi on asjal ka häid külgi. Kala-nappuse üle Iirimaal üldiselt kurta ei saa. Tavaliselt on järvede kallastele ehitatud kohad, kus saad oma paadi vette lasta ja kui oma paati poole, siis rentida. See maksab keskmiselt 25 naela päev koos päramootoriga, pluss bensiin. Ka majutuskohti on piisavalt, hinnad alates 20 naelast öö eest. Tavaliselt pakutakse ka sööki, jooki, golfi, ratsutamist jne, aga kõik see maksab. Kui veekogu on eravaldu-ses, tuleb maksta ka püügiõiguse eest. Sellistes tingimustes võib ka üsna tavaline kalalesõit kujuneda üsna kalliks. Keskmist palka arvestades on suhe umbes selline — 1 päev puhkust kalavetel võrdub minimaalselt 2 päeva sissetulekuga. Nii on asjad Iirimaal, kus harrastuslikust kalapüügist on saanud päris kõva äri, mis toidab ja katab paljusid ning annab tulu ka riigikassasse. Kõikjal, kus siin on vähegi võimalik kala püüda, on kalapüük tõstetud vaatamisväärsuste ja turismiobjektidega samale tasemele. Kõikjal on näha teeviitu, mis juhatavad sind lähima kalastuskohani.
Niipalju siis kommertsliku kalapüügi plussidest ja miinustest minu kogemuste põhjal. Igaüks peab oma hoiaku valima ise. Mina olen veekogude erastamise vastu ja kadestan neid, kes püüavad kodus Eestimaal põhimõtteliselt seal, kus meeldib ja millal soovi on. Mis sest, et kala napib — see vabadus on rohkem väärt. Siin elus on ikka nii, et mõnda asja ei oska õieti hinnata enne, kui sellest ilma oled jäänud. Alles siis näed asjade tegelikku väärtust.
Minu meelest me võiks Eestimaal üritada midagi paremat välja mõelda, et kõik huvilised saaksid võrdse võimaluse püüda lõhet ja forelli ning käia kalal kõigil Eesti veekogudel. Elame ju demokraatlikus ühiskonnas, ärgem siis laskem oma õigusi piirata. Ehk leiame ka lahenduse kalavarude täiendamise ja kaitse koha pealt. Sellega lõpetan ja lisan kirjale ka mõne omatehtud lõheliblika — ehk on toimetajal huvi lendõngepüügi vastu ja tal õnnestub neid Narva jõel testida. Seni on see veel kõigile, kel tahtmist, võimalik. Kas ka tulevikus, seda näitab aeg.


Kõike head soovides

R.S.
Iirimaalt