ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 24 sisukord:
» KOGEMUS: Vesine Waterloo. Ralf Mae
» Kui kala tuleb. Veiko Bergmann
» KALAKOTT
» KOGEMUS: Kevadisest säinapüügist. Sepaonu
» KORD ON KORD ON KORD: Vastukaja Iirimaalt. R.S
» Veelkord samal teemal: ideaalveestik. V.Korzets
» Ajutised püügikitsendused harrastuslikul kalapüügil
» Refleksioon. Ralf Mae
» KALAVARUD: Kui palju on palju? Vääriskalade optimaalsest arvukusest Eesti sisevetes. Kalle Kroon
» Kalade asustamine Eestis 2001. aastal
» VARIA
» EESTI VETE KALAD: Särjest. Leili Järv
» PÜÜGIVIIS: Lendõngega Eestimaa jõgedel. Ralf Mae
» ÕNGEKOOL: Rusikareeglid lepiskalade õngitsemiseks. Ülev Niisk
» Latikapüügist kaldalt. Vladislav Korzets
» PÜÜGIVIIS: Ketasund, moraalitsemist ja täiendusi üldtuntule. Vladislav Korzets
» KALADE SÖÖGILAUD: Õngesöödad: ritsikad ja tirtsud, mähkurite vastsed, jahumardika vastne
» TASUB TEADA: Kui kala sind vahib. Ülev Niisk
» Koju värske kalaga. V.K.
» TÕSI TAGA: Suitsuküünlad püügil kunstputukaga
» KALAMEHEJUTT 2001: Veiko Laupa, Veiko Bergmann, V.A., Lembit Schmidt, Toomas Maisalu
» KODULUGU: Eestis toodeti lante!
» RAHVAPÄRIMUS: Kuldkala-jutud. Mall Hiiemäe
» VANAVARA: Kuidas Hiiumaa kalurid köit tegid. Manivald Kuik
» VÕISTUKALASTUS: Võistlemistest; "Kevadsärg" (28.04.02); Pärnu KSK MV spinningus (18.05.02); Järvamaa KSK MV spinningus (18.05.02);Tallinna KSK MV õngitsemises (19.05.02); Eesti.Läti sõprusvõistlus (25-26.05.02)
» KALURILISA: Tirgumehed Pärnu lahel. Arvo Pajusalu
» Kalauudised
» Kalapüügiseaduse rikkumised
» PAADILISA: Eestis müüdavad plastikust sõudepaadid. Ralf Mae
» REISIKIRI: Luksemburgi kalameestega Ahvenamaal. Ralf Mae
» MAAILM: Kevadine kalmaari- ja striperipüük. Toomas Mikkor
» ÄRIKIRJUTIS: Honda
» Tsst! — kala magab...
 
KOGEMUS: Kevadisest säinapüügist. Sepaonu


Olen käinud kevadist siirdesäinast püüdmas Hiiumaal viis aastat ja kolm viimast ka enam-vähem “pihta” saanud. Mingiks spetsialistiks ma ennast ei pea, aga olemasolevaid kogemusi jagan meelsasti ka teistele, sest mõnel need ju puuduvad üldse ja alustuseks oleks hea kasvõi midagi teada.Kuigi minu kogemused on pärit Hiiumaalt, arvan, et neid kõlbab ka mujal kasutada.

Püügiaeg
Püügiaja algus on igal aastal erinev. Esimese info saab tavaliselt kutseliste kalurite käest. Kui kala on rannas, siis on ta võrgus ka. Järgmine küsimus on muidugi, et millal ta siis jõkke tuleb? Üks võimalus on vaadata ilma, usaldada sisetunnet ja aeg-ajalt proovimas käia põhimõttel, et küll ma ükskord ikka pihta saan. Natuke parem variant on omada kohalikku kontakti, kes siis informeerib hetkeseisust. Kõige parem variant on muidugi kõikvõimalik inf + sisetunne + parasjagu õnne.

Püügikoht
Kus siis püüda? Jõgesid, kuhu säinas kudema tuleb, on üsna palju. Osad nen-dest tuntud ja osad vähem tuntud. Kõige parem on minna säinale mitmekesi. Siis saab jaguneda mitme erineva jõe peale või ühe jõe erinevatele lõikudele ning leiab kala kiiremini üles. Praegusel mobiilirikkal ajal sidepidamine ju lihtne.
Osad infohankijad sõidavad autoga mööda maanteesildasid ja hõikavad autoaknast: "Võtab vä?"
Nõnda lihtsalt siiski tavaliselt kalale pihta ei saa. Esiteks on sillaümbrus tavaliselt täis muidu uudistajaid ja neid, kes “esimest korda kalal”, teiseks aga väldivad tõsisemad kalamehed selliseid laulupidusid. Natuke peab ise ka ikka tööd tegema.
Enamasti on nii, et kui kala on jões, siis on teda ka näha. Vahel plartsutab hoolega, vahel on rohu sees näha liikumist. Kui midagi pole näha, võib ka teha sellise katse, et minna üsna hoogsalt rohusesse kohta pika kummikuga sisse ja kui kala on seal, siis üldjuhul ta ka reedab ennast.
Kuskohast just kala otsida, on raske öelda. Igal jõel on omad lõigud, kus kala koeb ja tihtilugu on koelmu ja mere vahel palju kilomeetreid. Säinast on püütud nii sügavatest aukudest kui ka rohustelt ma-dalikelt.
Aukudest on muidugi mugav püüda, eriti kui vool kenasti augus ringiratast käib. Madalates rohustes kohtades jäetakse kork koos söödaga tihtilugu lihtsalt voolu “lipendama” või kõvasti pidurdades ”katsutakse” koht läbi.
Kala võib olla kõikvõimalikes kohtades. Minu tänavune leid oli pigem forellijõele omaselt võsastunud lõik, kus kannatas teleskoopridvast ainult kaks jätku välja lükata. Püük toimus ühe ruutmeetri sees ja kala tuli, kusjuures täitesti nina eest. Ruumipuudusel oli muidugi ka palju äraminekuid.

Püügisügavus ja võtmine
Päris pinnast kevadist säinast ei püüta. Küll aga on tavaline, et kala on pooles vees. Enamasti proovitaksegi sööta hoida põhja ja poole sügavuse vahel. Kui ”naabrimehel” näkkab ja teil mitte, võibki viga olla vales sügavuses. Muidugi on neid mittenäkkamise põhjuseid palju rohkem. Kõige hullem nendest on võtmise mittenägemine. Kehva võtu korral võib näkkamine olla korgi vaevumärgatav pidurdumine või seismajäämine. Enamasti on siiski säinal võtt nagu särjel.
See, et kala on jões, ei tähenda veel et ta võtab. Tihtilugu on sedamoodi, et tõusev kala tuleb müürina jõkke sisse aga söömi-sest ei taha kuuldagi. Enamasti püütakse laskuvat kala ja tema närib küll. See, kes satub tõusva, marja täis kala peale ja suudab kokkuleppele jõuda võtmise osas, on õnneseen. Tõusev ja marja täis kala on tõeline võitleja.

Püügivahendid
Ritv peaks olema valitud vastavalt jõele. Enamasti piisab 4-5m pikkusest jäigemat sorti ridvast, mis võiks olla varustatud rulliga. Rulli tüüp on maitse-asi, ise eelistan inertsrulli ehk “Nevskaja” tüüpi. Seda nimelt sellepärast, et kevadel on tegemist siirdõngitsemisega (ehk sööda ujutamisega allavoolu) ja enamasti toimub see kergelt pidurdades, tagasi hoi-des. Inertsrulliga saab seda teha väga ühtlaselt, reguleerides pidurdamist näiteks pöidlaga. Kes arvavad, et kala on alati vastaskaldas, võiksid siiski valida inertsi-vaba rulli, millega viskamine sujub paremini.
Tamiili jämedus jääb igaühe enda otsustada. Kevadine kala selles suhtes eriti peps ei ole. Need, kes ei taha jälgida kohalike külameeste eeskuju, — kui kala otsa tuleb, siis jõele selg pöörata ja jooksuga jõest eemale — need võiksid loobuda 0,6st ja valida põhitamiili 0,2- 0,3 vahel, lipsu aga niipalju peenema, et rakendus katkeks alati lipsust. Lipsu uuesti ra-kendamine käib kähku, eriti siis, kui lipsud on varem valmis seotud, terve "mängu" uuesti sidumise ja tasakaalustamisega on aga tükk tegemist ja kui see juhtub eriti hea võtu ajal, siis uskuge — te hakkate rääkima f-tähega. Kevadel on jões parasjagu palju ujuvaid oksi ja muud sellesarnast ning püük toimub tihtilugu parajas võsas, nii et kinnijäämiste ja konksukaotustega peab ette arvestama.
Õngekorkidest, konksudest ja kirptirkudest ma heietama ei hakka, see on liiga lai teema. Ütlen ainult niipalju, et säina suu on piisavalt suur, et neelata alla korraga kolm korralikku ööussi.

Söötadest
Kõige levinumaks on muidugi mulla-, sõnniku- ja ööussid. Olen kasutanud ka üraskit või üraski ja sõnnikuussi “võileiba”. Üks üsna levinud säinasööt on maipõrnika vastne. Teda leiab vanadest sõnnikuhunnikutest kaevamistööde tulemusel. Paaril viimasel aastal on neid müüdud ka kalastuspoes Laguun. Nii et, kes on laisk, see ostab ja kes on virk, see kaevab. Kevadel võib olla säinaaeg käes, aga väljavalitud sõnnikuhunnik alles külmunud. Seepärast varub osa kalamehi oma tõugud sügisel enne külmade tulekut ja säilitab neid keldris — kevadel hea võtta. Uss ajab asja kenasti ära, aga on päevi, mil just maipõrnika vastne on kõva tegija.

Abivahendid ja kasulikud nõuanded
Kes kummipükstes vette kavatseb ronida, vajab külmarohtu. Kevadine vesi on külm. Kes seda ei tee ja kaldalt püüab, võiks olla kahvaga varustatud. Kesmine säinas on ju1-2 kg vahel, aga ka 2,5 kg pole haruldus. Kui on kõrged kaldad, on kahvast kõvasti kasu.
Kaasas peaksid olema mingid plastnõud kala soolamiseks kohapeal ja loomulikult sool. Nii mõnelegi on tulnud üllatusena 50-60 kg kala, mida pole mõude puudumisel autos kuskile panna.
Võsas talitamiseks oleks hea omada varustuse hulgas väikest lükandsaagi, millega oma püügikoht mugavamaks muuta ja kui vaja, siis ka õnge puu otsast lahti päästa.
Telefoniseeritus pole kohustuslik, aga on kasulik sidepidamiseks ja värskeima teabe hankimiseks.
Kes kavatseb säinaid Saare- või Hiiumaal kimbutada, peaks arvestama, et ta pole ainuke, kes kevadsäinast lugu peab ja muretsema praamile broneeringud või varuma kannatust. Saaremaal vast lugu nii hull ei ole, Hiiumaal aga võib veeseisust olenevalt ülesaamisega raskusi olla.
Kes tahab Kasaril kätt proovida, peab muretsema õigel ajal kalastuskaardi vahelehe.
Mandri peal püüdes õnnestub mandrimeestel ööd veeta ilmselt naise kaisus. Saartele minnes peab aga ööbima kas telgis või otsima ööbimiskoha. Nende puudust varakegvadel, mil turismiaeg veel algama, ei ole ja usun, et igaüks leiab omale sobiva.
Kes Hiiumaa kasuks otsustab, võiks kaaluda ööbimist Hausma hostelis. And-med leiate internetist. Põhjuseks see, et seal ma räägiks teile peale kosutavat sauna, kuidas see asi tegelikult käib. Need on küll pisiasjad, aga vahel on just nende teadmisest rohkem kasu kui täiuslikust varustusest.
Säinapüük on peale pikka talve üks esimesi võimalusi pika latiga välja minna ja ka varakevadine loodus oma öökülmade ja ereda keskpäevapäiksega omamoodi võluv. Kui esimesel aastal säinapüük ei õnnestu, pole hullu, kogemusi saab ikka. Ühtlasi on säinaotsinguil täiesti reaalne võimalus “komistada” vimma, teivi või särje otsa. Ja kes on krõbistanud õlle kõrvale seda suurt särge, mida kutsutakse säinaks, see läheb ikka igal kevadel jälle.
Kivi kotti ja kohtumiseni kevadel.


SEPAONU